Tomorrow Never Knows

Kodumaa, tervitan sind siit palavast Itaaliast. Alles jõudsin sulle kirjutada, et elan võrdlemisi rahulikku elu. Nii rahulikku, et mul on aega WhatsAppi grupis sõnumeid lugeda. Aga näed, seiklused ei hüüa tulles.

Kunagi oli meil Roku Kunstnikust Emaga jutuajamine lastekasvatamise teemal. Avaldasin oma hämmastust selle üle, kui nüri ja väsitav on laste kasvatamine. Või nagu Caitlin Moran tabavalt väikelaste kasvatamise kokku võttis:"Long periods of boredom punctuated by moments of sheer terror". Selle peale ütles Roku Kunstnikust Ema, et tõeline armastus ongi just see nähtamatu, nüri hoolitsemine. Igaüks on võimeline end paariks minutiks kokku võtma, et sooritada kangelastegu või romantiline ekstravagantsus. Aga TÕELINE ARMASTUS - see sünnib pühendumusest, pingutamisest. Tõeline armastus on maraton, mis paneb proovile su vastupidavuse. Tõeline armastus on see, kui iga päev - ja tihti ka öö - tõused siis, kui sa tõusma valmis pole ning teed asju, milleks sul soovi pole, aga sa teed neid. Oma kuulsusetu eneseohverdamise eest ei oota ega saa sa midagi vastu, kui ehk kapriise, tänamatust ja aina kasvavaid nõudmisi. Aga sa künnad edasi. Vankumatult, väsinult, küüru vajunud seljaga ja hallinenud juustega. Sest just see on päris armastus. See on õige ligimesearmastus. Kangelasteod - need on praht!

Aga, nagu eile juhtunust näha, vahel paneb elu lapsevanema olukorda, kus armastuse nimel võetakse ette väikesi ekstravagantsusi. 

Et kõik algusest ära rääkida, pean tunnistama, et juba mitu kuud imetlen meie Abruzzo kodulinnakese linnapea oskust sotsiaalmeediat kasutada. Tal on Facebooki leht, mille kaudu ta annab teada igasugust operatiivinfot, näiteks milliseid tänavaid parajasti remonditakse, kas on miski suurem üritus piazzal tulemas, parkimiskorralduse kohta üldiselt või kahjurite tõrjest. Hiljuti algatas ta populaarse kampaania "Hoiame kodulinna puhta!", mille käigus kutsus ta kodanikke üles saatma talle fotosid neist, kes prügi maha viskavad, mida ta siis oma Facebooki lehel avaldab. Alati, kui meie maja ees keegi kõnniteel pargib, saadab Roku talle foto ja Linnapea vastab poole tunni jooksul mõne rahustava sõnaga. Vahel postitab Linnapäea päikesetõusu pilte või teeb selfi mõnes kohvikus, pildiallkirjaks "Tere hommikust, Francavilla!". Väga töökas Linnapea, igal pool kohal ja alati kodanikega kontaktis.

Eile toimus meil armas ja sündmustevaene sõpruskohtumine ühe perega. Veetsime toreda päeva mere ääres ja õhtul siirdusime linnakese peaväljakule pizzat sööma. Pizza ootamise käigus leidis aset raamatupoe külastus. Selles mõttes ootuspärane, et Nummik valis Geronimo Stiltoni raamatu ja Hurmur, kes alguses ütles, et tahtis raamatut, nurus järjekordse Lego komplekti välja.

Pizza söödud, teostasime kohustusliku jalutuskäigu merre ulatuval jalakäijate sillal. See on sihuke sõjajärgne monstrum, suhteliselt kole betoonist sild, mis ulatub paarkümmend meetrit merre. Kohalikud armastavad sellel jalutada, pruute pildistada ja julgemad ka vette hüpata. Imetlesime päikesetõusu, silla postide külge kinnitunud merekarpe ja muud asjassepuutuvat, sest silda ennast ausalt öeldes eriti imetleda ei ole võimalik.

Edasised sündmused toimusid välgukiirusel. Korraga näen, Nummikul on käed tühjad, silmad pisaraid täis ja raamat hulbib silla all meres. "Kuidas see nüüd juhtus?!", kõmistasin. Kümnene L hüppas kärmelt vahele ja teatas Nummiku kaitseks, et raamat "libises" käest. Olukord oli mõistagi kurb. Aga oli juba pisut pime ja mõtlesime Rokuga, et las see olla siis üks õppetund elus ja vast  edaspidi on tähelepanelikum. Jalutasime gelateriassse, aga seal kurba Nummikut vaadates tuli mul mõttesse, et ehk on meri nii heatahtlik, et kannab raamatu kaldale.

Läksime L-ga mere äärde tagasi. Vaatasime. Midagi ei paistnud. Arutasime, et kui siin oleks keegi supleja, kes veel ujumiskostüümis, siis võiks paluda tal pisut ringi ujuda ja vaadata. Selle peale meenus mulle, et mul on ju endal kostüüm seljas. Tehtud-mõeldud, astusin vette ja sumasin pisut edasi raamatu otsinguil. L läks silla peale vaatama, kas raamat paistab. Aga oli juba hämar ja ei paistnud. Küll aga näis mulle, et üsna silla merepoolse otsa juures hulbib midagi. Sillal kumas ühe härra hallipäine lokk ja kuna ta juba näis mu suplust jälgivat, hüüdsin talle, et tere õhtust ja vabandage tülitamast ja kas te saaksite palun vaadata, ega ta juhtumisi ühte Geronimo Stiltoni raamatut ei märka sealt ülevalt. Juhatasin ta vajalikku suunda. Härra tuli tagasi heade uudistega:"Jah, seal vist mingi raamat paistab, aga ma ei tea, kas see on Geronimo Stilton!" Siis märkasingi, et heasoovlik aitaja ei ole keegi muu kui Linnapea. Edasine oli lihtne. Ujusin raamatuni, pärast raamatuga tagasi ja mõtlesin seejuures, et ma poleks mitte mingi idee või kihlveo nimel seal betoonsilla all pimedas ujumas käinud, aga näed, mida kõike oma lapsukeste õnne nimel ära ei tehta. Tagasi ujuda oli pisut piinlik, sest kaldapealsele oli seisma jäänud hulk uudistajaid. Meie rannaseltskond juubeldas, plaksutas ja filmis mu võidukat naasmist. Roku suudles mind ja kiitis, et olen kangelane. Muhelesime selle üle, kuidas Linnapea alati kodanikule abikäe ulatub, isegi sellises ootamatus olukorras nagu merrekukkunud raamatu päästmine.

PS! Laupäeval käisin Tirino jõel kanuumatkal. Hästi kerge, peresõbralik ja armas matk. Imekaunis jõgi. Panen siia korraldajate saidi ka, kui keegi soovib proovida: www.ilbosso.com.