Kuidas oleks, kui alkohol oleks nagu spinat?

Oktoobri alguses tulid meile veinimajja lasteaialapsed ekskursioonile. Mainisin seda paarile eestlasele, kusjuures asi polnud üldse mainimist väärt. Pelgalt laupäevase päeva organiseerimise kontekstis tuli jutuks, et ennelõunal olen hõivatud, sest tuleb üks lasteaia grupp. Vahel saan selgelt aru, et olen Itaalias nii kaua elanud, et teatud eestlastele omased arusaamad on ununenud. Ka tol hetkel oli nii. Mind pani väga imestama, miks eestlased sellest nii elevusse lähevad ja lausa loogikaviga näevad taolises igapäevases asjas nagu lastele veiniteo näitamine.

See pani mind natuke mõtlema ja tahaksin ka sinuga, Kodumaa, jagada tähelepanekuid sellest, kuidas Itaalias alkoholitarbimisega lood on.

Kui väga kokkuvõtlikult väljenduda, on alkohol siin niisama loomulik asi nagu kassid või spinat või geraaniumid. Selles pole midagi keelatut, ei midagi salapärast, ei midagi "täiskasvanuks tegevat". Lihtsalt on olemas. Siinkohal võikski vast lõpetada, aga proovin lahti seletada.

Viinamarjade kasvatamine ja veini valmistamine on siinse kultuuri osa. Igal regioonil on omad viinamarjasordid ja iga kohalik veinisort on piirkonna ajalooga seotud. On loomulik, et lastele sellest räägitakse. Näiteks Nummik on juba kaks korda veiniteemalisel ekskursioonil käinud. Esimest korda kolmesena koos lasteaiaga ja teine kord kooli esimeses klassis. See käib lastel aastaaegade õppimise juurde. Tavaliselt on need sihukesed klassikalised sügisesed lasteüritused. Mõnes agriturismos, kus muidu veini ei tehta, pannakse puust pesupalisse viinamarjad ja lapsed saavad nendega mätsida. Pärast lapsevanemad saavad viinamarjaplekke töödelda. Õnneks tulevad üsna kergelt välja. Tänavu Nummik ei käinud kooliga veini tegemas, aga näiteks lugemikus on neil sügise teema all veiniteo teemaline peatükk. See käib sügise juurde. Nagu näiteks õunte korjamise teemaline lugu või lugu, mis räägib sellest, et Mario läheb tagasi kooli ja neil on uus poiss klassis.

See kõik vast selgitab, miks meil käivad veinimajas sügiseti lapsed ekskursioonil. Mätsivad viinamarju, jooksevad vaatide vahel ringi. Erinevalt tavalisest formaadist - tööpäeva hommik ja lastel saatjaks õpetajad - oli seekordne ekskursioon intelligentselt korraldatud. Tuldi laupäeva ennelõunal, oli korralik buss renditud, vanemad ka kaasas. Nii said vanemad klaasi veini juua ja lapsukestel oli lõbus. Lasteaia poolt oli üks eakas nunn kaasas, kes tõi meile kingituseks kümme kilo kartuleid. Head kartulid olid. Avezzano kartulid on sama head, kui Eesti omad. Tegelikult ma tahtsin öelda, et tuleviku tarbeks panin endale kõrva taha, et järgmisele lasteaiagrupile soovitame ka nii teha.

Seoses sellega, et alkoholis pole midagi müstilist ega erilist, ei teki Itaalias kunagi probleemi, kui alkoholist keeldud. Mingi pudel on peaaegu alati laual. Kui jood, ei ole probleemi. Kui ei joo, pole ka probleemi. Nagu spinatiga. Spinativaagen on laual. Tahan, söön spinatit. Tahan, ei söö spinatit. Keegi ei imesta, ei esita küsimusi ega muretse, kas liiga vähe sai.

Mulle isiklikult väga meeldib itaallaste suhtumine. Kuna ma pole kunagi eriline alkoholitarbija olnud, siis Eestis mind häiris, kui pidin iga kord selgitama, miks ma parajasti juua ei taha. Nüüd imestan omaette, kui Eesti sõpradega restorani läheme. Kõik joovad midagi ning uurivad, et Katu, miks sa ei joo. Mis veel hullem - kogu seltskond kuulab tähelepanelikult, lõbustatud huviga mu vastuseid. Aga ausalt, mul pole normaalseid vastuseid peale selle nagu itaallased ütlevad. "Non mi va." "Ei lähe." Aga ei, sõbrad. Te ei usu. Ikka pinnite ja ehitate mingeid hüpoteese. Rase? Karskusliikuja? Haige?   

Kui alkohol mind üldse huvitab, siis rohkem läbi toidu ja joogi sobitamise prisma. Lihtsalt niisama juua ei ole põnev. Aga millegipärast see ei veena inimesi, kes alkoholi niisama joovad. Ükskord Londonis juhtus piinlik lugu. Neil teatavasti on  komme peale tööd kolleegidega baaris käia. Teised võtsid veini või õlut, mina reeglina mahla. Õhtul kell kuus tühja kõhu peale keskpärast veini juua? Non mi va. Ükskord asusid kolleegid pinnima:"Katu, miks sa apelsinimahla jood? Katu, miks veini ei taha? Aga õlut? Äkki võtad õlutki? Noh? Mis?" Olin nurka surutud. Kõik suvalised käibefraasid ja naljad olid ammu ammendatud. Oli selge, et seekord niisama lihtsalt ei pääsenud ja mu mahlajoomine on töö juures jututeemaks tõusnud. Kolleegid ootasid huviga mingit selgitust. Umbes, et olen moslem või rase või karskusliikuja või midagi. Mitte midagi polnud öelda. Lõpuks pahvatasin tüdinult:"Ausalt, ma pole motiveeritud! Muud midagi." Siin ilmselt Briti kultuuriruumi tundjad teaksid kindlasti paremini seda olukorda lahti mõtestada, aga hetkega jäid kõik vait ja enam ei küsinud keegi mitte kunagi mu käest selle kohta. Aga kuidagi tobe oli. Tundsin, et mina olin midagi valesti öelnud. 

Itaalia juurde tagasi tulles, ei saa me alkoholist rääkides mööda bella figura kontseptsioonist. Kes Itaaliat rohkem teavad, on sellega kindlasti kursis. Kokkuvõtlikult tähendab bella figura igas olukorras väärikaks jäämist, oma näo mitte kaotamist, kontrolli omamist olukorra üle, ettenähtud rolli sobitumist. Ära palun küsi, Kodumaa, kuidas tänaval autojuhtide vahelised tülitsemised sellega kokku sobivad. Kes Itaalias esimest korda käib, märkab kindlasti huvitavat dissonantsi. Inimesed joovad veini, aga purjus kodanikke ja joodikuid siin ei märka.
Alberto Moravia raamatus "La Romana" on peategelaseks prostituut ning seal on üks stseen, kus ta istub härrasmehega trahteris ja tellivad kannu veini. Mino küsib, et miks Adriana vähe joob ning Adriana selgitab, et seoses oma ametiga on ta juba niigi disgraziata (disgraced), aga kui ta veel lisaks sellele disgraziata olemisele oleks purjus, kaotaks oma näo, oleks sgraziata ning nii madalale ta langeda ei saa. See on küll ilukirjanduslik näide, aga arvan, et see illustreerib võrdlemisi hästi bella figura olulisust ja selgitab, miks itaallane üldjuhul end purju ei joo.