mercoledì, settembre 06, 2017

Oo ilus aeg pole varjusid

Head aega ja palju tervisi sulle, Kodumaa. On aeg kokku võtta tänavune Eesti reis.



Viimastel aastatel, kui hakkab lähenema sinu külastamise aeg, on hinges miski defineerimatu ärevus. Mis siis, kui ma olen siin saapamaal nii ära kodunenud ja teistsuguseks läinud, et sinu juures on kuidagi… imelik? Kohati on tõesti imelik. 

Viimastel aastatel sind, Kodumaa, külastades tuleb alati meelde Ruja laul “Eile nägin ma Eestimaad”. Päriselt. Vaatan imestusest suurte silmadega neid blonde, aeglase kõnetempoga, rahulikku enesekindlust ning asjalikkust kiirgavaid inimesi. Neid lõputuid imetabaste villadega ääristatud tänavaid seal, kus enne oli võsa või tühermaa. Neid moodsaid ronge ja autosid, laiu siledaid asfaltteid, põliseid laineharjasid, nummerdatud noorkarjasid ja mis seal veel oligi.. suvilaid, soome saunasid, baare ja plaazisid, uhkeid garaazisid. Hissand, maitea, nagu kuskil välismaal oleks! Itaalias küll nii mugavalt ei elata. 

Samas, hoolimata mõningatest orienteerumisraskustest, tunnen sinu rüpes olles, et just nüüd olen elus ja kõik on kuidagi turvaline ja harmooniline ja just selline nagu peab. Kõlab veidralt, et mis kodanik see on, kes ühe kuu aastast on päriselt elus ja 11 kuud elab mingit.. varielu. See on üks sedasorti teema, mida saab lahata ainult väliseestlaste vahel (on lahatud ja saab edaspidigi menetletud).

Esimestel Itaalia-aastatel sul külas käies toimus alati meeletu võidujooks ajaga. Oli vaja hankida kõikvõimalikke kaupu, mida Itaalias ei leidnud või ei leidunud. Oli vaja kohtuda kõigi inimestega. Iga aastaga jääb osturalli väiksemaks, kohtumisi vähemaks ning  keskendun rohkem kohalolemisele kui sellisele. Nopin aistinguid, muljeid ja mälupilte, millest järgmised 11 kuud toituda. Seekord sai nopitud järgmist. 



Eelkõige looduse, pere ja sõpruse harmoona (selle lause kopeerisin "Muumitrolli" raamatust, aga mis teha, kui endal paremat ei tule).
Rohekuldsed, tunde kestvad loojangud. 
Madalal rippuv taevas, kus selgepiirilised pilved sõuavad kui kindlameelsed hatifnatid silmapiiri poole (no mis teha, kui Muumitrolli liiga palju loetud sai). 
Õhtune piparmünditee jääkuubikuga. 
Värske tilli iga toidu peal. 
Imekaunid hoolitsetud aiad, vanakooli puumajaga õunapuude varjus.
See tunne, et võib öelda valju häälega välja vanasõnu ja tsitaate, millest ainult eestlased aru saavad ja mis ülejäänud 11 kuul aastas saavad öeldud endale mõttes. 
Kukeseened ning hämmeldus sellest, et iga toidu sees koor peab olema. 
Hallipäised ümarad naised, nende laitmatult triigitud beezide jakkide, heegeldatud pluuside ja koledate valgete kingadega, Prisma kilekotis pungumas midagi müstilist (pakun, et kodujuustu pakk). 
Kastemärg rohi hommikuti. 
Lõuna-Eesti metsikud metsad.
Kured. 
Voogavad kollased põllud. 
Vihmasajud, kõik esimesest kuni viimaseni. Nii need, mille ajal päike paistab kui ka hommikused rohelised sabinad ja see eriti raju, mis kogu linna märjaks kastis kuni tolle viimase mustjasläikivani kell neli hommikul, mil taksot ootasime, et lennujaama sõita.
Õitsvad pärnad.
See tunne, et horisont on sirge. Nii äge! 
Sõstrad, vaarikad, tikrid, mustikaid (kus sai vohmitud!) ja need kolm päris metsmaasikat, mis ise leidsin.  
Tabasalu ujula suur bassein kogu oma valgusküllasuse, puhtuse ja värskusega. Oh, leiaks ma ometi siin mõne sellise basseini. 
Armsa ja peresõbralik restoran “Seller”. Nii selle kui ujula koha pealt peab küll Haabersti ringi ehitamist tänama, sest muidu poleks ma sinnakanti sattunud.
Käbliku talu järve, mis peaks ehk meelde jääma selle poolest, et Hurmur sinna sisse kukkus, aga tegelikult kõik see aeg, mis ma paadisillal lapsi valvasin, lasin kõigi meelte kaudu endasse vaikust, looduse hääli, rahu, puhast õhku, lopsakat rohelust nagu akut laadiv telefon. Uskumatu, kui ilus Eestimaa ikkagi on. No tõesti ilus aeg ja pole varjusid ja kõik muu sinna juurde. 
Oh ja sel aastal teostus ammune unistus Põhjakal ära käia. Tõepoolest ongi täpselt nii armas ja hubane kohake, nagu kõik räägivad ning tõepoolest toit on aus. Karta on, et hakkan järgmistel aastatel korraldama ekspeditsioone Lõuna-Eestisse, et oleks ettekääne Põhjakas peatuda. 

Jõudu sulle, Kodumaa, eelseisvaks pikaks pimeduseks. Loodan, et sul õnnestub see talv hubaselt üle elada. 


3 commenti:

Puhvis Kukk ha detto...

ajad nutma enne magama minekut.... x -h

rp ha detto...

Jep, täpselt kümnesse... Algul see vöidujooks ajaga, et näeks köike, mis poes müügil, et saaks köikke mis poes müügil kodumaal. Et näeks köikki söpru, kalleid sugulasi, lavastusi ja üritusi. Mida aastad edasi, seda rohkem just naudin seda et lihtsalt olen .. kodumaal, kui sinna pääsen. Mul ei ole kiire enam kuhugi, tavaliselt. Sest ma ei orgunni igat päeva täis minemisi. Ma ei tea, kas söbrad/sugulased saavad sellest aru, loodan et nad ei pahanda vöi siis ei pea pikka viha :)

Unknown ha detto...

Puhvis Kukk, tead, ükspäev käisin Nummikuga Tallinnas ühe haava õmblusi välja võtmas. Nummik tihkus pisut nutta ja medõde lohutas hästi leebelt sinna juurde:"Nuta-nuta rahulikult. Nii hakkabki parem." Vot ma soovitaks sulle sedasama. Päris ilma irooniata.