sabato, gennaio 14, 2017

Te vaesed, uksehoidjata inimesed!

Okei, Kodumaa. Ma räägin sulle ära, mis teema selle uksehoidjaga on.

Nimelt, kui me Rooma tagasi kolisime, algas piinarikas ja kuudepikkune uue kodu otsing. Meie ülesandepüstitus oli, et tahaksime samasse kvartalisse ja kolmetoalist korterit, kus oleks tänapäevane köök ja vannituba ning toad möbleerimata. Kui võimalik, siis parkettpõrandaga. Eelarve polnud ka kõrgemate killast. Oli päris ambitsioonikas ja viljatu olukord. Kes on proovinud Roomas korterit otsida, see juba muheleb ette ja meenutab näiteks punkrit ja koledat tornelamut.


Kuniks ühel päeval leidis Roku ühe korteri, mis üsna läbi hea õnne ja puhta juhuse meile sülle langes. Köögis ja vannitoas tuli ise remont teha, aga teised toad olid möbleerimata. Põrandad on koledad kiviplaadid, aga kõik muu on tore. Investeerisin vaipadesse.
Korter ise asub mitte päris seal, kus me otsisime, vaid kõvasti nooblimas rajoonis, kus elavad valdavalt vanainimesed. Ameti poolest tundub, et nad on vist valdavalt advokaadid. Siin on nimelt kombeks nimesildile kirjutada, kas Dott. (doktor), Avv. (advokaat), Ing. (insener) või Rag. (raamatupidaja). Alguses ma hirmsasti imestasin seda tiitlitega eputamist siin Itaalias, aga kunagi sattusin lugema statistikat ja vist veel selle sajandi alguses oli kõrgharidusega inimesi siin vist mingi.. .maitea… 10% ehk. Mitte eriti palju ühesõnaga. Viimase töö juures oli alati nuputamist, et kui pean kellegile helistama, siis kas ta on Dottore ehk sotsiaalteadsliku kõrgharidusega või Ingegnere ehk tehnilise kõrgharidusega. Avvocato või Ragionerega pole probleemi, aga need va doktorid ja insenerid on üks paras pähkel iga kord. Otsid internetist nime järgi või küsid ülemuselt või kolleegidelt. Kes mind tunnevad, on ilmselt juba ära arvanud, et viimases töökohas meisterdasin Excelis võluva andmebaasikese… nimelt tööandjal puudus mu vana hea lemmik ja sõber MS Outlook. 

Kodumaa, ma tunnen end kui Vahva Sõdur Sveik! Kaldun pidevalt teemast kõrvale! Aga ei saa märkimata jätta, et meie naaber on “Rag. Kukk”. Raamatupidaja Kuke korterist kostab haukumist ja ükskord, kui Hurmur õhtul jonni plaadi peale pani, kostis ka koputusi meie seina pihta. Jõuludeks viisime Rag. Kukele pudeli oma veinimaja veini ja vabandasime müra pärast. 

Tagasi meie noobli habitati juurde. Elumajad on meil siin valdavalt ruudu või kolmnurga kujuliselt kokku pandud, ühise sisehooviga. Sisehoovides on tavaliselt kaunid paradiisiaiakesed ja igal majal on uksehoidja. Ainult meie kolmnurga sisehoovi on okupeerinud kellegi näotu garaaziäri, mis tähendab, et kui aknast välja vaatan, siis otse ees on teised aknad ja otse all on parkla katus. Ühtlasi on meil tänava ainuke paraadna, kus uksehoidja kamber on küll, aga uksehoidja olevat aastaid tagasi ära surnud  ning ühistu otsustanud kokkuhoiu eesmärgil uksehoidjast loobuda. Seda rääkis mulle naaberparaadna uksehoidja.

Uksehoidjad üldiselt on siin Roomas üks eriline klass. Neil on salapärane võim nagu sekretäridel. Seisavad uste ees justkui kentaurid. Tervitavad ja tunnevad kõiki majaelanikke. Võtavad pakke ja sõnumeid vastu. Hoiavad ukseesise puhtana, tehes siinkohal ära Rooma linnavalitsuse tegemata töö. Meie naabermaja uksehoidja on üks noobel tüüp Liibüast. Ma pole nii edevat uksehoidjat elus näinud. Tal on täiuslikult triigitud ja tärgeldatud ülikonnad, heast materjalist. Ja siis ta patseerib oma ukse ees parfüümipilvekese sees, õhku täis nagu kukk ja teeb valdadalt naisterahvastega heal meelel juttu. Mina arvasin, et ta räägib kõigiga, aga meie vastasmajas elava Emanuele isa kommenteeris hapult, et tema arvates eelistatakse ilmselgelt naisterahvaid. Vist juba mainisin, et kõik mu tuttavad on kas “mamma di…” või “papà di…”. 

Kui nüüd selle igipika sissejuhatuse järel teema juurde tulla, siis lugu on järgmine. Enne jõule hakkasime Abruzzosse sõitma. Meie tänav on veel selle poolest spetsiifiline, et parkimiskohti pole kohe üldse. Ükskord oktoobris juhtus, et kärutan Hurmuriga piki tänavat ja vaatan imestusega:”Helde Jeesus! Vaba parkimiskoht!” Peaaegu mõtlesin, et mis nüüd ära teha. Kas viskaks ise kõhuli peale või midagi. Aga hilja juba! Siuh! tuli üks Fiat Panda ja sättis ennast ette. Sellest ajast pole ma enam vaba parkimiskohta näinud.

No hakkasime siis enne jõule Abruzzosse sõitma. Parkimiskohad maja ees loomulikult kinni. Logistika oli selline, et Roku läheb lastega garaazi, pakib lapsed sisse. Mina samal ajal tassin kohvrid alla ja kui Roku jõuab autoga maja ette, pargib in doppia fila ja ma heidan tagant kohvrid sisse. Kõik valmis, aga kas ma seda teadsin oodata, et pakiruum oli järjekordselt Roku veinikaste täis! No pusisin seal nende kohvrite ja kastidega, kui tuligi graatsiliselt kapates sirgeselgne naabrermaja uksehoidja mulle krapsakalt appi. Ise kommenteeris samal ajal kaastundlikult:”Vaesekesed, teil pole ju uksehoidjat!” Sõna, mida ta kasutas oli poveracci. See oleks umbes nagu väga vaesed, õnnetud inimesed, kellel pole elus kohe millegagi vedanud. 


Sellest peale me Rokuga muheleme vahel, et nii peenesse kvartalisse oleme sattunud elama, et kõige hullem saatuselöök, mis inimest tabada võiks, on see, et TAL POLE UKSEHOIDJAT!

Nessun commento: