Bologna on muide ààrmiselt huvitav koht.
Esiteks on see tuntud ylikoolilinn, nàiteks Bologna ylikool on òhtumaa vanim. Sellega seoses olid mul kòrged ootused kohata tànavapildis igasuguseid erudeeritud typaaze, kes kaaristute all vàikestesse gruppidesse kogunenult aktuaalsete metafyysiliste teemade yle vàitlevad.
Kindlasti ei saa yle ega ymber Bologna kuulsast kòògist. Pasta Bolognesest on kòik kuulnud, aga kes Bolognasse satub, see vòiks menyyst otsida lasagna vòi siis tagliatelle al ragù. Teatan etteruttavalt, et pole yldse pasta bolognese moodi vaid palju parem. Julgen arvata, et kui restorani menyys "pasta bologneset" nàete, siis ei saa see muu olla teie lapseliku naiivsuse yle irvitav turistilòks. Aga Bolognas leiab ka kòikvòimalikke muid hàid asju, millega kòhtu tàita. Liha, kòògiviljad, juustud, vàrske pasta, misiganes. Mòistagi olid selles vallas mul erakordselt kòrged ootused ja vàike mure ka, sest oli vaid 1 pàev kàepàrast ning there is only so much you can eat in a day.
Bologna on ka yldiselt yks vàga vabameelne ja vasakpoolse meelestatusega linn, mis minu meelest pole yldse mitte ebasympaatne. Nàiteks keskajal oli Bologna esimene linn-riik (kas vòib nii òelda?), kus feudaalne kord kaotati ning naistel lubati ametit pidada. Tànapàeval pidavat seal inimesed ilma abiellumata koos elama ja pyhapàeviti oma vanemaid yldse mitte kylastama. Meil siin Lòuna-Itaalias ahhetatakse selle peale imestunult ning peale hàmmeldunud vaikust torisetakse, et neile kommunistidele pole miski enam pyha.
Ettevalmistused mòòdusid minimaalse ajakuluga. Reisikaaslaseks osutus kolleeg E. Milaanost, kes polnud samuti Bolognas kàinud. Jàllegi lugupidamatus italofiilide suhtes, sest E. sai kiirrongiga Milaanost Bolognasse tunni ajaga, ehk sama kiiresti kui iga pàev oma kodust kontorisse.
Tegelikult olid meil valikus ka sellised kohad nagu Torino, Genova ja Venezia, aga kuna Bologna asub kenasti Milaano ja Pescara vahel, sai seekord nii otsustatud.
Bologna elanik, Eestlane O. saatis vastavasisulise pàringu peale 6-lehekyljelise vàga haaravalt kirjutatud e-maili kylastamist vààrivate vaatamisvààrsuste ja sòògikohtadega. Kui Bolgonas selle e-maili kotist vàlja sikutasin, muheles E., et ainult eestlastelt vòiks midagi taolist oodata. Vòrdluse mòttes vaatasin ka Lonely Planetist ning pean ytlema, et peale seda e-maili polnud LP-l kyll midagi màrkimisvààrset lisada. Aitàh, O.!
Millest nàiteks LP vaikib, on Bologna maa-alused kanalid. Keskajal oli Bologna tohutu siiditòòstuse epitsenter ja kanalite vett làks tarvis siidi tootmiseks. Kanalid olid ka abiks kaupade transportimisel ja kanalisatsioonina, sest ega bolognalased ainult siidist ei elanud. Yhtlasi annab Korrespondent O. teada, et keskajal, kui linna rynnati, oli rikastel kodanikel kombeks kanalitesse oma vààrtasju peita ning siiani polevat see kòik veel korralikult làbi uuritud. Tànapàeval on kanalid kinni ehitatud, et autodele ja muule modernsusele ruumi teha. Hea uudis on see, et nyyd hakatakse tasapisi mòningaid kanaleid uuesti avama, et Bolgona endist nàgu taastada.
Bolognas on organisatsioon "Vete Sòbrad" ehk Amici delle Acque, kes korraldab neil maa-alustel kanalitel ekskursioone. Kui mina neile kolm pàeva enne ekskursiooni helistasin, teatas erudeeritud hààlega hàrra - mu lapseliku naiivsuse yle irvitaval toonil - et kahjuks on neil kilomeetri pikkune ooteleht. Jàrgmine ekskursioon on kuu aja pàrast. Uff! Yhest kyljest oli kahju, aga teisest kyljest oli jàlle hea meel ka, et saab Bologna kulinaarsemale kyljele rohkem ròhku panna.
Bologna on kuulus oma imekaunite kaaristute poolest (vt pilti). Kujutage ette, et saate terve vanalinna làbi kòndida, kordagi pàikese, vihma ning muude lootusnàhtuste kàtte sattumata. Bolognas just nii ongi. Minu meelest vàga praktiline ja inimsòbralik. Pealegi ei saa kaaristutega tànavatel kònniteele autosid parkida, mistòttu erinevalt paljudest teistest Itaalia linnadest on Bolognas jalakàijatel normaalselt ruumi.
Nagu teame, heideti keskaegsetes linnades jààtmed otse aknast tànavale. Tallinna vanalinnas jalutades mòtlen ikka sygava empaatiaga meie esivanematele. Mòelda vaid - tànavad niigi prahti tàis ja haisevad justkui Bangkoki Hiinalinn, aga kui kogu aeg pead ette (vòi siis yles) vaatama, et lendavatest jààtmetest hoiduda, tekib ikka tahtmine kysida, et no mis pagana elu see on ja yleyldse, mis mòttega ma krt selle valge kampsuni selga panin. Usun, Kodumaa, et oled minuga nòus - kaaristute loogikast on selgelt nàha, et Bolognas on aastasadu elanud humanistlikele vààrtustele ja elukvaliteedile ròhku panevad inimesed. Imekaunis!
Niipalju siis ettevalmistustest. Praegu làks mul siin pisut kiireks, aga kohe varsti kirjutan sulle, Kodumaa, sellest, kuidas Bologna tegelikult oli.