venerdì, agosto 20, 2010

Inimeselt ei saa nòuda kangelaseks olemist

Tàna hommikul meenub mulle fraas De Silva raamatust "Non avevo capito niente": "Naapolis on maffia justkui seks. Isegi lapsed teavad, mis see on ja et see eksisteerib ja et on oluline, aga keegi sellest ei rààgi."
Vendade Omanike lainel jàtkates oli kohe algusest peale kòik kuidagi vàga surra-murra. Kui R ja L meile oma restorani avamise plaani tutvustasid, teatas Roku kohe teadvalt muiates, et olge ettevaatlikud nende Crecchio inimestega, mille peale R ja L vastasid, et huvitaval kombel olla teisedki seda neile òelnud, aga et nemad ennast heidutada ei lase. Kysisin Rokult, et mis nende Crecchio inimestega siis on, aga vastuseks tuli mingi mòmm-mòmm ja et ta ei tea tegelikult.
Roku Tòòtu òde rehmas aga kogu teemast teada saades kàega ja ytles ohates, et kui R&L restorani yldse veini viitegi, siis las maksavad kohe àra, sest niikuinii làhevad pankrotti. Yhesònaga tàhendusrikkad pilgud ja yldsònalised kommentaarid, aga keegi nagu konkreetselt ei rààgi, et mis maailma vaevad siis R-le ja L-le kaela peaksid sadama, kui nad ettevaatlikud ei ole vòi kellegi suhtes ylbelt kàituvad. Nomaitea.

Praegu on restoran paar nàdalat lahti olnud ja eile òhtul peale restorani sulgemist pihtis R Rokule, et ta olla tàitsa hirmul. Ilmneb, et mingi meesterahvas, kes olla nende juurde tulnud ja kàskinud Vigneti Radica veinid àra koristada, olla ysna ebameeldiv karakter olnud. Umbes et pàikeseprillid ees ja kuidagi vàga àhvardavate maneeridega. R on habras pàkapiku mòòtu naisterahvas ja mainis, et ta ei tunne end yldse enam kindlalt, kui hommikul seal ihuyksi tomateid keedab. Ja pikas perspektiivis siitkandi veinijoojad yldiselt teavad, kes U veinikoja taga on ja mis veine nad teevad, nii et reeglina ei telli restoranis U veine. Millest ma jàreldan, et kui nad ainult seda marki pakuvad, siis kuivab varsti klientuurgi kokku, sest kesse viitsib kàia restoranis, kus toit on hea, aga kvaliteetset veini ei pakuta.
Yldiselt on kòik vàga intrigeeriv ja kohati kurb ka, sest R nii unistas oma restorani avamisest ja ma tean, et ta on fantastiline kokk ja alguses oli ta nii ònnelik, et sellises imeliselt maalilises linnakeses oma unistusi teostama saab asuda. Tàielik "Toskaana pàikese all" yhesònaga.
Nyyd aga peab R karmi Itaalia reaalsusega silmitsi seisma ja kui ta just raamatukangelane ei ole, siis ilmselt langeb varsti depressiooni ja restoran làhebki pankrotti ning jàlle on Itaalias yks unistada julgev inimene vàhem. Kusjuures ta ei unista ju millestki tavamòistes saavutamatust - lihtsalt tahab oma vàikest nummit restorani pidada.

3 commenti:

Anonimo ha detto...

Kui inimene on väike ja hirm on suur, siis ei maksa nii vägevast asjast nagu restoranipidamine kolkakülas unistama hakatagi :)
Soovitan ka sinul edaspidi tihedamini ikka päikeseprille kanda ja peegli ees karme poose harjutada ...

Anonimo ha detto...

teadupärast on ju itaalased vanad susserdised ja igal võimlikul juhul püüavad kavalusega hakkama saada ... kas siis ei anna skeemitada veiniga? Pudel riiulil on üks (see mis peab olema) aga klaasi jõuab ja makstakse selle eest, mis on maitsev. Ning alti on võimalik jooke pudelites ümber villida enne kui lauda viid ... või midagi sellist .. need ju vanad baaripidamise trikid.
Jaksu nendele noortele ...

Anu ha detto...

Tsiviliseeritud riigis elades tunduvad sellised lood täiesti uskumatud. Kuigi ega 15-20 a tagasi Eestiski teistmoodi ei olnud.