Brasiilia - teateid pàriselust

Meil siin Rio de Janeiros on sygis ja valmivad... khm... troopilised òunad. Vàhemalt eile tellisin hotelli restoranis troopiliste puuviljade valiku, kus domineerisid troopilised òunad. Taldrikul leidus ka troopilisi banaane ja troopilisi ananasse. Kòik kokku maitses nagu tyypiline Selveri kaubavalik.

Alustuseks pean ytlema, et my esimesed pàevad siin Rios ei ole pooltki nii glamuursed kui ma ootasin. Nimelt ònnestus mul haigeks jààdan, nii et veedan pàevi medikamente kròbistades ja hotelli aknast vàlja vaadates. Vaate yle eriti ei kurda. Taamal paistab muide Ipanema rand.

Kui pàevad làbi hotellis lesida, ei ole eriti, millest kirjutada. Tunnid venivad justkui tatt. Vahin hotelli ankast vàlja, kòhin, magan ja panen silmatilku. Samas on mul kòik hotelli aknast nàha olevad ojektid tàpselt kaardistatud. Kui nii edasi làheb, siis vast hakkangi memuaare kirjutama Milaano elust.

Kui vaate juurde veel hetkeks jààda, siis tahaksin teiega jagada yhte vàga edevat vaatepilti.

Kas pole vahva - maja Rio de Janeiros mere ààres ja pealekauba veel hiigelsuur bassein, vaatega ookeanile. Ei alahindaks ka seda palmisaarekest keset basseini. See bassein on pàris suur. Pildi peal ta vast nii suur ei paista, aga ma arvan, et pikem osa on 50 m kohe kindlasti. Oh nii noobel...

Tàna kolisin teise hotelli. Vòin teile òelda, et siin nàen aknast palme, hotelli basseini ja teiste tubade aknaid.

Kui ma veel haige ei olnud (ehk esimesel pàeval) kàisime pisut Rios ringi.

Yldiselt on Rio ymbes selline nagu ma ette kujutasin. Kòikjal kòlavad pàriselt ka samba ja bossanova rytmid. Inimesed on vàga pàevitunud ja mehed hàngivad ringi palja ylakehaga. Caipirinjat juuakse siin justkui vett toidu kòrvale. Aga vòib-olla mul siin lihtsalt joodik-kolleegid. Olen juba kuulnud uutest huvitavatest caipirinja trendidest – nàiteks rummi asemel sake ja laimi asemel maasikad. Kui terveks saan, teen nendega làhemalt tutvust.

Otse loomulikult kàisime Rios esimese asjana vaatamas Kristuse kuju. Kui treppidest yles ronisin ja Kuju paistma hakkas, tegi L minust sellise pildi kus mina seisan, kàed laiali, ja minu taga on kuju, kàed laiali. Arvasin, et vàga originaalne foto tuli. Kui Kuju jalgade ette jòudsime, siis kòik turistid lasid end sedasi kàed laiali pildistada. Niipalju siis minu originaalsest ideest...

Vaateplatvormilt avanes suurepàrane vaade linnale. Brasiilia kolleeg E tutvustas pòhjalikult, kus asuvad Rio kuulsad slummid ja meie kontorid ja lennujaam. Slummid on vàga intrigeerivad. Ma veel kogu andmeid nende kohta ja loodan teiega peatselt jagada hulgaliselt huvitavaid taksojuhtide ja kolleegide kàest hangitud infokilde.

Hàngisime ka Santa Teresa linnaosas. Ma pole Riot eriti veel nàinud, aga Santa Teresa on mu lemmik. Seal on antiiksed trammid ja boheemlased ja nummid majad. Hooned olid nii lagunenud, et ise seal kindlasti ei elaks, aga tore oli neid vaadata ja imestada. Ma pole veel seisukohale jòudnud selles suhtes, et kas Rios on mingi tòsisemat sorti pommitamine toimunud vòi jààb boheemlastel lihtsalt tòòriistadest ja oskusteabest puudu.

òhtu hakul jòudsime Ipanema randa. Seal oli yks vàga popp putka, kus pakuti Rio parimaid krevette (So good to die for!).

Proovisin seal putkas uudset jooki - kookosevett.

Ma ei tea, kas seda asja eesti keeles kookoseveeks nimetatakse, aga pòhimòtteliselt tegi muhe onu rohelisse kookospàhklisse augu, kust siis kòrrega kookose sees olevat vedelikku vòis imeda. Arvan, et tòmbasin vist liitri kookosevett rindu. Teised ei julenud proovida. Retrospektiivis olukorda hinnates vòin òelda, et mina olen nyyd haige, aga nemad ei ole...

Yleeile pidime minema Lapasse sambapeole. Teised kàisid ja jàid vàga rahule. Kuuldavasti ringlevad juba kompromiteerivad videod briti ja soome kolleegide noviitslikest sambaliigutustest peale ohtrat tantsuòli (caipirinja) tarvitamist. Kui terveks saan, siis làhen ka sambapeole ja kirjutan teilegi.

Sukeldun nyyd tagasi tekkide-patjade maailma. Tsau!