Sisemisest ilust ja kasutamata potensiaalist

Kodumaa, sellist komplimenti nagu mul üleeile tuli, ei kuule iga päev. Mõni inimene ilmselt mitte kunagi elus. Või, noh, pool inimkonnast ilmselt kohe kindlasti mitte ja ülejäänud poole ehk naiste käest ma tahaks küll teada, kas teile keegi kunagi on öelnud midagi sellist nagu mulle öeldi.

Üleeile käisin günekoloogi juures. Tavapärased PAP testid ja asjad. Juhuks, kui küsimusi tekib, mainin kohe ära, et me ei oota perele täiendust.

Günekoloog oli sihuke pisike, hiire moodi, hallinevate juustega, natuke nunnalik proua. Ultraheli tehes hüüatas ta siirast heameelest särades:"Proua, teil on eeskujulikud munasarjad!" Võttis juba natuke nihelema ja muigama, aga günekoloog kündis edasi. "Teil on nii ilusad, nii täiuslikud munasarjad! Nende järgi ütleks, et te võiksite kümme aastat noorem olla. Ja hormonaalselt ka ma näen, on teil siin harvaesinevalt kõrge potensiaal."

Mida oleks kohane vastata sellise jutu peale? Eriti veel, kui nii ootamatult tuleb. Tänasin kuidagi kohmamisi komplimendi eest ja pobisesin midagi umbes, et ah see siis olekski mu sisemine ilu.

Günekoloog teatas, et ka välisest ilust pole mul puudu (hakkas juba natuke imelik) ja selgitas:"Meil siin Itaalias on inimestel suuri raskusi laste saamisega. Sellist pilti nagu teil, näeb harva." Tänasin ja täpsustasin, et mul tegelikult juba kaks last on ja rohkem tõesti ei ole võimalik majapidamisse lisada. "Kahju. Proua, te võiksite palju lapsi saada, kui te ainult tahaksite," nentis ta.

Nii ma siis kõndisin koju mööda päikesepaistelisi Rooma tänavaid ning mõtisklesin selle ootamatu komplimendi ning mu tohutu reproduktiivse potensiaali ja sisemise ilu peale, mida ma absoluutselt kasutada ei kavatse. Tundus päris naljakas. Helistasin Rokule, rääkisin loo ära ja saime pisut muheleda.

Õhtul viisime Rokuga Nummiku korvpallitrenni proovima. Nummik on väga pikka kasvu, kodus oleme pisut palli põrgatanud ja üldiselt Roku on veendunud, et Nummikul on tohutu korvpalluri potensiaal.  Varem oli Roku veendunud, et Nummikul on tohutu potensiaal kergejõustiku tegemiseks ja viis ta lausa kaks korda katsetele, kus Nummik keeldus osalemast.
Oleme ka muid spordialasid välja pakkunud, aga üldiselt edutult. Niisiis, on meil Rokuga natuke nagu kinnisidee, et tuleb leida mingi spordiala, mida Nummik harrastada võiks, sest nagu juba raamatus "Mu koer armastab dzässi" pereisa ütles:"Juba palja silmaga on võimalik eristada inimest, kellel on hobi inimesest kellel pole hobi. Mingi hobi peab inimesel ju olema!"

Nummik ei tahtnud ka korvpallitrenni minna ja tegi meile ühemõtteliselt selgeks, et ta tuleb ainult täna ja ainult selleks, et isale headmeelt teha. Treener oli hiigelpikk ja päris handsome noormees, tätoveeringuid täis joonistatud nagu Kihnu Virve pearätik.  Oli kohe näha, et ta teab, kuidas häbelike või vastupuiklevate lastega käituda. Võttis Nummiku sõbralikult, aga enesekindlalt oma tiiva alla ning samal ajal, kui teised lapsed soojendust tegid, põrgatasid nad kahekesi palli. Nummik viskas nii muuseas paar korvi. Kusjuures tavaliselt tal ei lähe pall nii hästi ja nii kohe korvi, aga just seekord tegi kaks tükki järjest umbes sõrmenipsuga. Meie istusime Rokuga pingil, uhkusest puhevil ja rõõmsad nagu lihavõttemunad ning imetlesime oma tohutu korvpalluri potensiaaliga võsukese tegusid. Oli kaugele näha, et Nummik on samavanadest ja aasta vanematest lastest peajagu pikem ja tohutult tegija. Peale umbes kümmet väljakul veedetud minutit otsustas Nummik, et talle tänaseks aitab. Teatas treenerile, et ta rohkem korvpalli teha ei taha, tuli meie juurde ja arvas, et nüüd võiks siit ära minna.

Roku oli hirmus pettunud. Kõndisime auto poole ja tee peal üritas ta veel kuidagi Nummikut veenda, et kas sa äkki ikka tahaksid ühe korra veel proovida ja mõtle veel natuke, sul tuleb ju nii hästi välja. Kas sa nägid teisi lapsi? Kui lühikesed ja nõrgukesed nad on. Sa pole päevagi korvpallitrennis käinud, aga juba sa oled neist parem!

"Näed, amore," pistsin ma vahele. "Vahel lihtsalt on nii, et inimeses on potensiaal, aga ta ei kavatsegi seda kasutada. Mõnel siin on kõrge potensiaaliga munasarjad, mõni jällegi on kõrge potensiaaliga korvpallur, aga näed - alati ei lähe nii, et inimene teeb seda, milleks tal loomulikud eeldused on."

Pahvatasime naerma ja Nummik küsis, misasjad on munasarjad. Poetasin mokaotsast, et need on ühed sisemised organid, istusime autosse ja sõitsime koju.

Meil siin sajab, meil siin valmivad õunad

Kodumaa, pakun, et sina elad hetkel nagu selles laulus:"Meil siin sajab, meil siin valmivad õunad". Meil siin Itaalias on ilmad veel kuumad. Aga pimedad õhtud, rahutum meri ja aina tihenevad vihmahood annavad märku suve lõppemisest. Homme sõidan suveresidentsist tagasi Rooma, aga enne suvele joone alla tõmbamist tahtsin sind, Kodumaa, tänada nende kuue helge suvise nädala eest.

Kuue nädalaga näeb Eestimaa suvest nii mõndagi. Kui saabusime, siis valgeid öid enam niiväga ei olnud, aga olid pikad-pikad päevad, silmipimestavalt päikeselised hommikud, õitest ja lõhnast tulvil kibuvitsapõõsad, kuldsed õhtud emakeelsete vestluste ja naljadega, mis pikkamööda sametisteks lilladeks öödeks muutusid, tassis auramas järjekordne värskest piparmündist tee.
Jõudsime näha, kuidas lõhnavad pärnaõied muutusid väikesteks rohelisteks pallikesteks, pihlakate ja kibuvitsade viljad läksid järjest punasemaks, kured hakkasid kogunema ning maasikate asemele tuli valgete klaaride uputus. Päevad läksid järjest lühemaks ning tegid ruumi pimedatele, tuulistele augustiõhtutele, mil puud kohisesid ning maa lõhnas juba sügisese niiskuse ja kolletamise järele.

Seekordselt reisilt noppisin taaskord peamiselt mälupilte ja nende eest tahakski sind tänada.

See ainulaadne turvalisuse ja rõõmsa heaolu tunne, kui oled inimestega, kes sind mõistavad, keda sind mõistad. Kellega võid rääkida kõigest ja mittemillegist, muretsemata selle pärast, mis tõlkes kaduma läheb, kas on kohane või kohatu, sest nende inimestega on kõik kuidagi nii iseeneslik ja loomulik.

Laulupidu. Ülevad tunded. Suured mõtted. Tuhanded eestlased ühes rütmis hingamas ja laulmas. Nügimine-trügimine. Hõiked stiilis:"Ärge koperdage jalus! Liikuge! Laske läbi! Kas te ei näe, ma olen käruga?! Jah, aga laulupidu ei ole lasteüritus!"

Õitsvad kibuvitsad.

Pastelsetes sinihallides toonides meri sinihalli taeva all.

Hommikused turulkäigud. Soolakurgi, õunte ja tilli lõhn. Hommikukohv värske saiakesega. Lõbusad vene keele harjutused pirukamüüjaga. Kollased tomatid ja kurgid, mis kätte võttes torgivad.

Kargelt tumesinine meri.

Jällenägemisrõõm.

Kukeseened. Esimesest kuni viimaseni. Kas on midagi paremat sibulaga praetud kukeseentest, kõrvale värke kartul ja värske till? Kui on, siis vahest ehk sibulaga praetud kukeseened, värke kartul, värke till ja korralik viil musta leiba võiga. 

Sammal. Sammal puude küljes. Sammal maa peal. Pehme, lopsakas, vaiba moodi sammal. Säbruline hall sammal.

See tunne, kui lained paati loksutavad, mootorimürin ei lase vestelda ning saab, magav laps süles, segamatult merd vaadata ja oma mõtteid mõelda. Või mitte midagi mõtelda.

Otse põõsast punaste sõstarde söömine ja kõik mustikate otsimised.

See tunne, kui oled välikontserdil. Õhtu. Pikad varjud. Esinejad on mantlites. Endal on nina külm, tennised vettinud ja termos soojendab käsi.

Vanad laudpõrandad ja nagisevad puutrepid.

Suvetripp algusest lõpuni. Kes teab, see teab.

Laulasmaa kooli bussipeatus. Kes teab, see teab.

See tunne, kui mõtled, et jalutaks hommikul rannas. Rohi on märg, liiv on märg, jalad saavad märjaks, tuul peksab näkku, pilvede tagant paistab vaevu päike ja tinahallid lained pekslevad vastu kallast. Aga jalutad ikkagi põhimõtte pärast, sest lühike Põhjamaa suvi ju.

Kell on veerand kaks öösel ja arvuti akut on 6%. Arvan, et universum tahab sellega öelda ühte järgnevast:
a) otsi toitejuhe;
b) mine magama;
c) asjad on nii nagu nad on.

Kui siit nüüd enam edasi midagi ei tule, siis ilmselt valisin b. Tegelikult, Kodumaa, on ka põhjamaises sügises, talves ja kevades palju ilusat. Mõistan, et siit alltpoolt Alpe on sedasi kerge öelda, aga pea vastu ja järgmisel suvel näeme. Emban!

See on romantika, mu unetute ööde laul

Proovisin ühe pildi peale koondada kõik asjad, mis Roku Töökale Isale kallid on - viinamäed, traktor, ja vein vaatides. Veini esindab see oliivipuu alla tõstetud vana vaat. Roku Töökas Isa elab viinamarjadele ja veinimajale. Tõuseb hommikul kell 5, lükkab kolinal akna lahti, nii et Roku Kunstnikust Ema võpatades ärkab. Kui ei saja, nendib Roku Töökas Isa rahulolevalt:"Täna ei saja!". Paneb riidesse, joob kohvi ja jookseb ummisjalu minema. Kui sajab, on ta tusameelne. Veinimajas on mõistagi vihmaste päevade puhuks terve rida toimetusi ja nokitsemisi, aga see pole muidugi sama, mis mööda mäekülgi üles-alla rühkida, tuul kõrvus vilisemas ja saapad porist rasked.

Esmaspäevast laupäevani, kui Roku Töökas Isa koju tuleb, peseb ta kõigepealt temale eraldatud pesuruumis end porist ja tökatist puhtaks. Seejärel viskab ta tööriided spetsiaalselt tööriiete pesemiseks eraldatud masinasse ning võtab sisse koha laua taga, kuhu Roku Kunstnikust Ema hoolitsevad käed on valmis seadnud kolmekäigulise õhtusöögi. Peale õhtusööki heidab ta päevinäinud punasele diivanile (mille jalgu parandas ta euroalustest väljalõigatud juppidega), paneb valmis telekapuldi ja juustu ning asub poliitilisi programme nautima. Öösel kella kahe paiku ta ärkab ja kolib voodisse. Pult ja näritud juust jäävad diivanile. Vahel on neile lisandunud apelsinikoori, viinamarjakobarate riismeid ja tühje karastusjookide pudeleid. 

Pühapäeviti tõuseb Roku Töökas Isa pisut hiljem, umbes kuue paiku. Avab kolinal akna ja vaatab, mis ilm teeb. Alustuseks käib ta viinamäed läbi. Seejärel veinimaja. Putitab traktoreid ja käib küla baarist läbi. Lõunaks tuleb ta hirmus rahutuna koju, üles köetud baaris kuuldud juttudest, kuidas teistel küla meestel on palju suurem saak, sügavamad kraavid, paremini maksvad kliendid, töökamad abilised ja üleüldsegi. Peale lõunat heidab ta punasele diivanile kas vormelit või jalgpalli vaatama, jääb magama, ärkab üles ja läheb veinimajja vaatama, kas seal on kõik korras.

Roku Kunstnikust Ema nuriseb alailma, et nad ei käi kusagil ja mingit seltsielu ei ole ja kallis kaasa ainult noriseb diivani peal ega näita mingit initsiatiivi üles. Niisiis võite ette kujutada tema üllatust, kui Roku Töökas Isa ühel pühapäeval välja pakkus, et läheks peale lõunat koos välja. Roku Kunstnikust Ema oli rõõmust pöörane. Tormas magamistuppa, lõhnastas, värvis huuled, sättis soengu. Siuh-viuh! Kostüüm-ridikül-kontsakingad. Istusid siis koos autosse ja Roku Kunstnikust Ema veel küsis, et kuhu sõidame. Roku Töökas Isa vastu, et küll näed, see on üllatus.

Järgnev on kirjeldamatu.

Roku Töökas Isa võttis suuna kõige viimasena soetatud viinamäele, kus ta oli kuude kaupa rassinud, metsikut loodust vagudesse ja sirgetesse ridadesse vorminud. Tegelikult oli see päris ränk töö. Kui ma poleks oma silmaga näinud, mis seal enne oli, siis ei kujutaks ettegi. Ühesõnaga, ta tahtis Roku Kunstnikust Emale kõiki neid ilusaid sirgeid vagusid näidata, jalutada tihnikust puhastatud tiikide juurde, rääkida sellest, kuidas ta võsast leitud hüti tahaks korda teha, et selles saaks magada. Roku Kunstnikust Ema, nähes, et rannapromenaadi asemel toodi ta poristesse vagudesse trampima, andis Roku Töökale Isale ridiküliga vastu pead, käskis ennast koju tagasi sõidutada ja rääkis järgnevatel nädalatel kõigile, kel kuulamiseks vähegi aega oli, sellest meeleolukast päevast, kui kallis kaasa ta pühapäeval jalutama kutsus. Lisades veel juurde, et koligu oma jõledasse hütti sinna viinamäele.

See lugu tuli mulle meelde seoses sellega, et meil Rokuga saab tänavu kümme aastat meie enda mälestusväärsest päevast, mis oli täis tundeid, ootamatusi ja liigutavaid stseene. Roku ütles, et me läheme ühte kohta, mis saab olema üllatus. Vahest me pole veel niikaua abielus olnud, aga põhimõtteliselt ma võiks temaga ka viinamägedele minna ja üldse ei virutaks ridiküliga piki pead, eriti, kui ta peab meeles mulle mainida, et tuleks kummikud ühes võtta.

Tomorrow Never Knows

Kodumaa, tervitan sind siit palavast Itaaliast. Alles jõudsin sulle kirjutada, et elan võrdlemisi rahulikku elu. Nii rahulikku, et mul on aega WhatsAppi grupis sõnumeid lugeda. Aga näed, seiklused ei hüüa tulles.

Kunagi oli meil Roku Kunstnikust Emaga jutuajamine lastekasvatamise teemal. Avaldasin oma hämmastust selle üle, kui nüri ja väsitav on laste kasvatamine. Või nagu Caitlin Moran tabavalt väikelaste kasvatamise kokku võttis:"Long periods of boredom punctuated by moments of sheer terror". Selle peale ütles Roku Kunstnikust Ema, et tõeline armastus ongi just see nähtamatu, nüri hoolitsemine. Igaüks on võimeline end paariks minutiks kokku võtma, et sooritada kangelastegu või romantiline ekstravagantsus. Aga TÕELINE ARMASTUS - see sünnib pühendumusest, pingutamisest. Tõeline armastus on maraton, mis paneb proovile su vastupidavuse. Tõeline armastus on see, kui iga päev - ja tihti ka öö - tõused siis, kui sa tõusma valmis pole ning teed asju, milleks sul soovi pole, aga sa teed neid. Oma kuulsusetu eneseohverdamise eest ei oota ega saa sa midagi vastu, kui ehk kapriise, tänamatust ja aina kasvavaid nõudmisi. Aga sa künnad edasi. Vankumatult, väsinult, küüru vajunud seljaga ja hallinenud juustega. Sest just see on päris armastus. See on õige ligimesearmastus. Kangelasteod - need on praht!

Aga, nagu eile juhtunust näha, vahel paneb elu lapsevanema olukorda, kus armastuse nimel võetakse ette väikesi ekstravagantsusi. 

Et kõik algusest ära rääkida, pean tunnistama, et juba mitu kuud imetlen meie Abruzzo kodulinnakese linnapea oskust sotsiaalmeediat kasutada. Tal on Facebooki leht, mille kaudu ta annab teada igasugust operatiivinfot, näiteks milliseid tänavaid parajasti remonditakse, kas on miski suurem üritus piazzal tulemas, parkimiskorralduse kohta üldiselt või kahjurite tõrjest. Hiljuti algatas ta populaarse kampaania "Hoiame kodulinna puhta!", mille käigus kutsus ta kodanikke üles saatma talle fotosid neist, kes prügi maha viskavad, mida ta siis oma Facebooki lehel avaldab. Alati, kui meie maja ees keegi kõnniteel pargib, saadab Roku talle foto ja Linnapea vastab poole tunni jooksul mõne rahustava sõnaga. Vahel postitab Linnapäea päikesetõusu pilte või teeb selfi mõnes kohvikus, pildiallkirjaks "Tere hommikust, Francavilla!". Väga töökas Linnapea, igal pool kohal ja alati kodanikega kontaktis.

Eile toimus meil armas ja sündmustevaene sõpruskohtumine ühe perega. Veetsime toreda päeva mere ääres ja õhtul siirdusime linnakese peaväljakule pizzat sööma. Pizza ootamise käigus leidis aset raamatupoe külastus. Selles mõttes ootuspärane, et Nummik valis Geronimo Stiltoni raamatu ja Hurmur, kes alguses ütles, et tahtis raamatut, nurus järjekordse Lego komplekti välja.

Pizza söödud, teostasime kohustusliku jalutuskäigu merre ulatuval jalakäijate sillal. See on sihuke sõjajärgne monstrum, suhteliselt kole betoonist sild, mis ulatub paarkümmend meetrit merre. Kohalikud armastavad sellel jalutada, pruute pildistada ja julgemad ka vette hüpata. Imetlesime päikesetõusu, silla postide külge kinnitunud merekarpe ja muud asjassepuutuvat, sest silda ennast ausalt öeldes eriti imetleda ei ole võimalik.

Edasised sündmused toimusid välgukiirusel. Korraga näen, Nummikul on käed tühjad, silmad pisaraid täis ja raamat hulbib silla all meres. "Kuidas see nüüd juhtus?!", kõmistasin. Kümnene L hüppas kärmelt vahele ja teatas Nummiku kaitseks, et raamat "libises" käest. Olukord oli mõistagi kurb. Aga oli juba pisut pime ja mõtlesime Rokuga, et las see olla siis üks õppetund elus ja vast  edaspidi on tähelepanelikum. Jalutasime gelateriassse, aga seal kurba Nummikut vaadates tuli mul mõttesse, et ehk on meri nii heatahtlik, et kannab raamatu kaldale.

Läksime L-ga mere äärde tagasi. Vaatasime. Midagi ei paistnud. Arutasime, et kui siin oleks keegi supleja, kes veel ujumiskostüümis, siis võiks paluda tal pisut ringi ujuda ja vaadata. Selle peale meenus mulle, et mul on ju endal kostüüm seljas. Tehtud-mõeldud, astusin vette ja sumasin pisut edasi raamatu otsinguil. L läks silla peale vaatama, kas raamat paistab. Aga oli juba hämar ja ei paistnud. Küll aga näis mulle, et üsna silla merepoolse otsa juures hulbib midagi. Sillal kumas ühe härra hallipäine lokk ja kuna ta juba näis mu suplust jälgivat, hüüdsin talle, et tere õhtust ja vabandage tülitamast ja kas te saaksite palun vaadata, ega ta juhtumisi ühte Geronimo Stiltoni raamatut ei märka sealt ülevalt. Juhatasin ta vajalikku suunda. Härra tuli tagasi heade uudistega:"Jah, seal vist mingi raamat paistab, aga ma ei tea, kas see on Geronimo Stilton!" Siis märkasingi, et heasoovlik aitaja ei ole keegi muu kui Linnapea. Edasine oli lihtne. Ujusin raamatuni, pärast raamatuga tagasi ja mõtlesin seejuures, et ma poleks mitte mingi idee või kihlveo nimel seal betoonsilla all pimedas ujumas käinud, aga näed, mida kõike oma lapsukeste õnne nimel ära ei tehta. Tagasi ujuda oli pisut piinlik, sest kaldapealsele oli seisma jäänud hulk uudistajaid. Meie rannaseltskond juubeldas, plaksutas ja filmis mu võidukat naasmist. Roku suudles mind ja kiitis, et olen kangelane. Muhelesime selle üle, kuidas Linnapea alati kodanikule abikäe ulatub, isegi sellises ootamatus olukorras nagu merrekukkunud raamatu päästmine.

PS! Laupäeval käisin Tirino jõel kanuumatkal. Hästi kerge, peresõbralik ja armas matk. Imekaunis jõgi. Panen siia korraldajate saidi ka, kui keegi soovib proovida: www.ilbosso.com.

Et rahunenult tagasi kord tulla ma lähen õige vaatan seda ööd

Kodumaa, kuidas sul läheb? Mina siin elan võrdlemisi rahulikku elu ja seda võib märgata ka sellest, et Nummiku klassi WhatsAppi grupis toimuv ajab lausa muhelema ja tekitab kiheluse teha midagi, mida teha ei tohiks.

Eile saabus gruppi kooli direktorilt A edastatud sõnum, mis kokkuvõtlikult oli selline, et kas me senise korra asemel, et kolmapäeviti pakime lastele lõunad kaasa, oleksime huvitatud lõunast kooli sööklas. 

Algus oli hillitsetud.

C ja O vastasid, et neid huvitaks. Mina samuti, et oleks mõistagi mugav. C2 kommenteeris, et põhimõtteliselt pole antud juhul tegemist kellegi individuaalse mugavusega vaid kauaoodatud ühiskondliku abikäe ulatamisega kõigile lapsevanematele. Ma arvan, et enne perenaiseks hakkamist õppis ta Naapolis õigusteadust. Need Naapoli advokaadid paistavad sellega silma, et lihtsalt “jah” asemel panevad sihukese lause kokku, et sealt mõtet kinni püüda on nagu paljaste kätega angerjat jahtida.

Aga nüüd hakkas vaikselt immitsema.

F kirjutab:”Aitäh toreda ettepaneku eest, aga enne kui pole selge, mismoodi see lõppeb, et koolilõuna maksumus nelja euro peale tuuakse, ei ole mina kindel koolitoidu kvaliteedis. Rooma ümbrus on täis abusiivseid prügimägesid, tulekoldeid ja mina isiklikult lasen oma toiduained Trentinost saata.Vähemalt kolmapäeviti saan ma rahulik olla, sest teen oma lapsele ise lõuna. Vabandage mu isepäisust, aga tundsin vajadust oma eitavat vastust motiveerida.”

F sõbranna A lisab:”Mina ei ole sööklast huvitatud. Küll aga tahaksin kooli direktsiooni tähelepanu juhtida asjaolule, et kolmapäeviti lapsed söövad oma kodust kaasapandud lõunat klassiruumis, mis ei ole absoluutselt hügieeniline.”

G teatab:”Jah, söökla oleks mugav, aga olen F-ga nõus”

A vastab:”F ja G, kas teie pojad ei ole kõik päevad peale lõunat koolis? Kui kolmapäev välja arvata, siis nad ju käivad sööklas? Minu lapsele söökla ei meeldi, aga isiklikult hääletan söökla poolt.”

M kommenteerib:”Olen F-ga nõus. Lõuna maksumuse vähendamine on murettekitav, sest kindlasti mõjutab see toidu kvaliteeti. Pealegi ei meeldi mulle, et soe toit seisab pikka aega plastmassist taldrikute peal.”

F peab vajalikuks täpsustada:”Jah, minu poeg veedab kolm pealelõunat koolis ja on sunnitud sööklas sööma. Sellepärast, kui kolmapäeval, reedel, laupäeval ja pühapäeval on tal võimalus süüa kodutoitu, olen valmis selle lisakohustuse võtma ja talle süüa tegema. Kolmapäeviti toitu termosega kaasa panna ei ole minu jaoks raske, sest see on mu lapse tervise huvides. Tahaksin aga väga teada, kus tuleb toit, mida sööklas lastele serveeritakse. Hetkel, täieliku infopuuduse ja linnavalitsuse hoolimatuse olukorras eelistan ise oma lapsele süüa teha. Küsimus on ainult ühes lõunasöögis, aga aasta kokkuvõttes on see päris mitu päeva.”

A mobiliseerus!

Saatis gruppi söökla järelevalvekomisjoni raporti, mis tõele au andes andis teada, et kontrolli teostamise päeval sõid lapsed: pastat võiga, singiviile ja keedetud porgandit. Ei täheldatud säilivusaja ületanud toiduained ning söökla oli puhas. 

Lisandus pikem sõnum (kuidas ta seda telefonis trükkida viitsis?) toidu säilitamise teemal. Umbes, et termoses toit ei säili ja et orgaanilised toiduained riknevad kiiremini kui mitteorgaanilised. Lisatud viited erialasele kirjandusele ja puha. 

A sõbranna O pidas vajalikuks toetust avaldada:”Palun räägime asjadest koos konkreetsete faktidega ja ärge tekitage valehäiret. Kui teil on infot, et sööklas on probleeme, siis kontrollige enne oma fakte.”

Lisandus väike kõrvalepõige teemal koolisööklate riigihange, kas hanke tingimused eeldavad orgaanilist või mitteorgaanilist toitu jne ning miks meie klassist kedagi söökla järelevalvekomisjonis ei ole. 

Selle peale teatas F, et tema kandideeris, aga A ei andnud talle infot, mis koormuse see roll täpselt kaasa toob ning asi jäi sinnapaika. 

Vahepeal saatsid mõned emad sõnumeid, et loomulikult kodutoit on ikkagi kodutoit ja me kõik teame, et sööklat ei saa koduga võrrelda, aga oma perekondliku logistika huvides hääletavad nad söökla poolt, kuna nad on rongaemad. Selle peale lendasid kappidest välja teisedki rongaemad. Mõni tunnistas, et on kolmapäeval kaks korda kell 11 kooli ukse peale koputama tulnud, sest unustas hommikul lapsele lõuna kaasa panna. Mõni teinegi teatas, et ta on hoolimatu ema ja tihti unustab kolmapäeviti lõuna teha ja peab ostma hommikul enne kooli tulemist esimesest ettejuhtuvast baarist kuivanud pizza. Mõni naljatas sellepeale, et kutsuge neile lastekaitse. Mõni teine jällegi vastas, et tänapäeval ei saa nende asjadega nalja teha. Mille peale üldsus noogutas kaasa, et tõesti-tõesti, tänapäeval ei saa enam üldse nalja teha. 

F aga tundis vajadust käärima hakanud tundeid väljendada:”On rõõm näha, et meil on demokraatia ning aktsepteerite entusiastlikult arvamusi, mis on teie omadest erinevad! Kõigest hoolimata tahaksin toonitada, et minu arvamus ei olnud mõeldud kaebusena ja kas me võiks palun lõpetada teiste inimeste arvamuse mitteaktsepteerimise? Oleks palju intelligentsem olla konstruktiivsed, mitte destruktiivsed.”

Teised tundsid end puudutatuna ja ei saanud jätta kerkimata igihaljas teema “Kes on rohkem hõivatud”. 

C alustab:”Vabandust, aga miks me sinu meelest demokraatlikud ei ole? Mina aktsepteerin enamuse valikut ja väljendasin oma huvi söökla vastu, sest olen organiseerimatu ema ja sööklalõuna kolmapäeviti PARANDAKS minu lapse elukvaliteeti. Sinu arvamus on püha samamoodi nagu minu oma”.

Ka O ei pidanud vastu:”Austan sinu arvamust ja kutsun sind üles seda motiveerima. Nagu enne öeldud, kui sul on kindlaid andmeid, et söökla ei ole turvaline, olen valmis ühinema võitluses. Aga kui sa kirjutad, et “lapsed söövad plastmassist taldrikutelt”, kuigi tegelikult on taldrikud paberist, levitad sa valeinfot.”

Organiseerimatu Ema C tundis vajadust veel pisut nüpeldada:”Mina ei kandideeri söökla järelevalve komisjoni, sest ma usun et nende pakutavad tingimused on lastele sobivad - inimväärilised, aga mitte suurepärased. Nagu kõik sööklad. Samas, kui ka õpetajad söövad samas sööklas, ei näe ma põhjust kahelda. Mismõttes ma sinu arvamusel jalgadega trambin? Mismõttes ma ei ole demokraatlik?”

F:”Vabandage, aga mul ei ole selle grupi jaoks nii palju aega nagu mõnel teisel. Küsimus saadeti meile otsustamiseks ainult täna hommikul. Vastasin ja motiveerisin oma vastust. Head suve jätku kõigile!”

Vahepeal tulid kapist välja veel mõned emad, kes teatasid, et hääletavad söökla poolt, sest on nende hulgas, kes unustavad kolmapäeviti lapsele lõuna kaasa pakkida. Imestasin siin omaette, et hissand, millised unustajad. Ise kõik hommikul kell 8 nii korralike föönisoengutega ja puha. Olin millegipärast arvamusel, et kõigi nende emade lastel on ranitsas lasagnekarbike valges rätikus.   

A oli end kogunud:”Sõnavabadus võidab alati, aga tuleb rääkida konkreetsetest faktidest. Demokraatia peab baseeruma tervel mõistusel. Vastuseks, F, sinu infopäringule, kui sa söökla järelevalvekomisjoni kandideerida tahtsid, edastasin sinu küsimuse, aga mulle ei tulnud vastust. Pealegi, nagu sa mäletad, ei ole sul kõrgharidust biokeemia, meditsiini või veterinaaria vallas, mis tähendab, et sa ei kvalifitseeru. Kõigest hoolimata, kui tunned soovi, võid järgmisel aastal uuesti kandideerida. Sellest hoolimata, et ma olen väga hõivatud inimene, leian ma aega, et meie klassi lapsevanemaid esindada ning räägin ainult siis, kui mul on konkreetseid andmeid. Sinu küsimusele vastamise asemel oleks mul palju parematki teha.”

A2 pidas vajalikuks vahele hüpata:”Usun, et oleks aeg volüümi vähemaks võtta. Hetkel on küsimus kolmapäevases lõunas ja arvan, et mitte kellegil pole õigust kritiseerida teiste inimeste isiklikke arvamusi. Me kõik tahame oma lastele parimat”

M viskas end selili:”Vabandust, ilmselgelt kaheksa-aastane laps ei erista veel plastmassi paberist. Minu info pärineb mu tütrelt. Vabandan veelkord ja karistuseks joon lonksu plastmassist pudelist, mis on olnud mu kotis 43-kraadises kuumuses täna hommikust saati.”

A2 proovis asja naljaks keerata:”Kas siis nii ekstreemelt on tarvis? Piisab, kui Rooma õhku hingata!”

Teisedki proovisid vestlust rahulikumale rajale keerata. Saabus sõnumeid “me kõik soovime oma lastele parimat”, “austame kõigi õigust oma arvamusele” ja päringuid, kuidas M-i tervis nüüd on. 

M2 saatis hiigelpika sõnumi, milletaolisi aeg-ajalt grupis ette tuleb, kategooriast “kas kõiki asju on vaja Whatsappi grupis ajada” ning pakkus välja, et taolised asjad võiks meili teel tulla, sest töötaval emal ei ole aega kõiki neid sõnumeid menetleda. Mille peale ei saanud mõistagi puududa sõnum, et ka mittetöötavatel emadel on vähe aega. F lisas, et ta juba ammu teeb A-le ettepanekuid, et olulised infod ja küsimused, millele peaks reageerima, tuleksid meili teel, et tööl olev inimene, kellel pole Whatsappi grupi jaoks aega, saaks neile vastata.

Ja nüüd, Kodumaa, mu dilemma koht.

Peale vilgast mõttevahetust grupi emade vahel tuli täna hommikul sõnum ühelt isalt. Ütlen kohe ära, et ma pole tema suhtes just arvamuseta. Nimelt ühel esimestest klassiüritusest jäi ta mulle kohe silma kui üks pirtsakas pseudointellektuaalist serial father. Anyhow, sõnum on selline:”Demokraatia tähendab teiste ideede austamist ja enda arvamuse kohandamist, kui enamuse arvamus indiviidi arvamusega kokku ei lähe. Kui enamus eelistab sööklat, siis kodutoidu dissidendid peavad seda aktsepteerima. Isiklikus plaanis: olen orb ning kogu elu sööklas söönud. Arvan, et meie lapsed võiksid sellest palju õppida, kui nad näevad, et väljaspool kodu süüakse teistmoodi. Mina jäin ellu ja võitlen edasi!”

Vot ma siin mõtlesin omaette, et nii kui seda orvu-juttu lugesin, tuli Monty Pythoni neli Yorkshire meest meelde. See konkreetne skets näiteks. Mis oleks, kui saadaks selle, itaaliakeelsete subtiitritega mõistagi. Kusjuures ma ei ole üldse ilkuja tüüp. Mul oleks omalt poolt pakkuda lõputuid lugusid sellest, kuidas oli kaheksakümendatel Vene okupatsiooni ikke all koolisööklas süüa, rividrilli, tuumasõja harjutusi teha, Lenini pildi ette sinililli viia ja koolitundide ajal kartuleid korjata. Oh ja talvel läbi lumehangede kooli kõndimised, sukapükste parandamine, välikemps ja muu nõukogude dickens. 

Üldsegi, Kodumaa, kuidas teil lasteaia ja kooli gruppidega on? Kas teil üldse on grupid? Kas vahel nalja või meeleheidet ka saab? Näiteks sain hiljuti Ameerikasse kolinud sõpradelt teada, et neil pole üldse mingeid gruppe ega vanemate vahelist suhtlust. Aga sinust, Kodumaa, ei tea ma selles vallas kohe mitte midagi. Kuidas üldse tänapäeval Eestis lapsevanemad suhtlevad? Kas on nii nagu Ameerikas?

Minu maagiline emadepàev

Head emadepàeva, Kodumaa. Kuidas sul emadepàev làheb? Mul làheb imeliselt. Nàiteks erinevalt tavapàrasest sòid lapsed ilusti ja vastu vaidlemata lòunasòògi àra. Nagu mòned ùtlevad:"Tuleb osata lapsi sòòma panna! Meelitada! Motiveerida!" Meie nàiteks viisime nad all-you-can-eat sushirestorani. Natuke kallivòitu oli, aga lapsed sòid ega virisenud.

Roku kùlvas mu kingitustega ùle - sain emadepàevaks tolmuimeja ja riiuli. Las ma rààgin sulle làhemalt, kuidas see kòik juhtus.

Riiulini jòudsid asjalood jàrgmiselt. Veebruaris otsustasime, et on aeg sahver korda teha. Seal olid mingid  vanad riiulid, enne meid tehtud. Neid vàga palju polnud, nii et alguses, kui sisse kolisime, said riiulid kohe tàis. Mis riiulitele ei mahtunud, panin pòrandale. Samas, nagu me kòik teame, on sahver sihuke koht, kuhu on hea igasugu kraami silma alt àra heita. See ilmselt seletab, miks mul ròdud nii korras olid. Lòpuks hunnik kasvas nii suureks, et ukse avamisel langes vasakult ja paremalt midagi kaela. Oli aeg korralagedus lòpetada!

Joonestasin sahvri pindala, projekteerisin, konsulteerisin IKEA kodulehega. Yhel vihmasel laupàevasel pàeval, mil Roomas sadas vihma ning siinsel omapàrasel moel puud murdusid ja teedele langesid, sòitsime kogu perega IKEAsse, ostsime riiulisysteemi Ivar ja lugematu hulga mingit imetabast nodi, mida ùldse polnud plaanis soetada, teostasime kohustuslikud peatused IKEA restoranis ja màngutoas. Selle peale làks terve laupàev àra.
Pùhapàeval nokitses Roku terve pàeva sahvris, mùttas ja pusis seal meeletu otsusekindusega. Ma kohutavalt imetlen tema julgust ja pealehakkamist! Ta pole ùldse selline kuldsete kàtega tùùp nagu ta Tòòkas Isa. Minu (ja Roku) suureks imetluseks said Ivarid kokku monteeritud, korrastasime sahvris olnud asjad ja nùùd tihtipeale, kui kùlalised tulevad, kiidame, et voh kùll see sahver on ikka ùks tore asi linnakorteris. Saame kòiki asju seal hoida. Tavaliselt siis Roku teeb hooletu liigutusega ukse lahti ja nàitab uhkusega oma silmatera - riiulisùsteemi Ivar. Pàrast unustab alati ukse kinni panna ning istume kùlalistega lahtise sahvri ees ja joome veini. Nimelt meil on nii vàike kòòk, et mujal kui sahvri ees istuda ei saa òigupoolest.

Sahvris olnud vanad riiulid tòstsin ròdule ja hakkasin mòtlema, mis nendega teha. Roomas tegeleb prùgiveoga munitsipaalettevòte, mille nimi lùhendina on AMA. "Ama" tàhendab itaalia keeles "armastab" ja loomulikult on selle ùmber igasugu poliitilisi sònamànge ja vigureid. Làhen AMA kodulehele vaatama, et kuidas suuremòòtmelise prùgiga kàituda. Roomlased, mòistagi, heidavad suuremòòtmelise prùgi lihtsalt tànavale. Uksehoidjalt (olgu jumal talle armuline ja andku jaksu ramadani lòpuni vastu pidada!) sain teada, et kui prùgi sòiduteele visata ja see liiklust tòkestama hakkab, tuleb sellele mingi aja pàrast prùgiauto jàrele. Aga mina olen ikkagi tsiviliseeritud inimene siin tsivilisatsiooni hàllis! Oma suureks imestuseks ja ùllatuseks avastasin, et AMA kodulehel saab broneerida suuremòòtmelisele prùgile koju jàrele tulemist. Mòtlesin veel, et kùll need roomlased on jobud, viskavad oma madratseid ja kòògikappe tànavale, kui saab valge inimese kombel, internetis, tasuta prùgiveo koju tellida. Registreerisin kasutajaks, sisestasin lehekùlgede kaupa andmeid - aadress; isikukood; prùgi detailne kirjeldus, mòòtmed, ùhikute arv; ùks kood, mille saamiseks pidin ùhistu administraatoriga paar pàeva suhtlema; minu kontaktandmed; veel midagi, mida ma ei màleta. Kui see ùkskord tehtud sai ja "submit" nuppu vajutasin, saabus puànt - "Hea kasutaja, operaator vòtab teiega telefoni teel ùhendust, et kokku leppida prùgile jàreletulemise aeg." Oo, Kodumaa, ma oleks pidanud arvama, et see nii lòppeb!
Hakkasin natuke juba mòistma, miks roomlased oma prùgi tànavale viskavad. Nùùd, mil kaks ja pool kuud ning mòned tulutud telefonikòned AMAle mòòda on saanud, suudan prùgi tànavale heitmise iidset kommet juba suurepàraselt mòista.
Vahepeal vaatasime Rokuga mòtlikult seda puulippide ja riiulite hunnikut oma ròdul ja peale pòhjalikku vaatlust tuli Rokul mòte - mis oleks, kui teeks ùhe armsa riiuli siia ròdu peale, et ma saaks seal hoida lillepotte. Teeksime lastele didaktilise peenramaa! Kasvataksime seemest oma spinatit, salatit ja maitsetaimi! Kuna niikuinii tuleb siin pidevalt tuvisid peletada, siis miks mitte ka ùks vàike kana! Saaks toidujààtmetest lahti ja vàrsked munad iga pàev. Kana mòte tuli aga diskvalifitseerida, sest ma arvan, et ta vist ei peaks augustikuud ilma vee ja toiduta vastu, kui me puhkusel oleme. Lilled ka eriti ei pea vastu, aga kui valida antaks, siis ma eelistaks alati surnud lilli surnud kanadele.

Vabandust, Kodumaa. Vahel on mul tunne, et olen nagu vahva sòdur Sveijk. Hakkan riiulitest rààkima ja ise ka ei saa aru, kuidas ma surnud kanani jòuan, keda pòhimòtteliselt pole olemaski. Jah, tuleme teema juurde tagasi.

Riiuli mòte oli vàga Greta Thunbergilik ja mulle hirmsasti meeldib taaskasutuse idee. Alustuseks vaatasin kohe internetist tikksae hinda. Tòdesin nukralt, et taaskasutus on rohkem sihuke rikaste rootslaste lòbu. Selle raha eest, mis tikksaag maksab, saaksime IKEAst sihukese hunniku Ivareid, et vòiks kasvòi ahju kùtta. Roku jàllegi arvas, et tavalise saega saab ka hakkama. Taaskasutuse idee sai jumet juurde.
Nàdalavahetusel on aega alati vàhe, nii kulus umbes kolm nàdalat, et osta kokku vajalikud tòòriistad - saag, puur, puuri otsikud, kruvid. Eelmisel pùhapàeval hakkas Roku kopsima, aga kopsimise ja saagimise hààled kostsid kogu sisehoovile nii hàsti àra, et tuli uut laupàeva oodata. Vahepeal jàttis Roku talle omasel moel kogu riiuliprojekti ja tòòriistad nàdalaks ajaks ròdule lesima, nii et ma pidin pesu elutoas kuivatama. Eile lisandus tehnikaparki viimane vajaminev vidin, Roku asus otsustavalt kopsima, et enne pàikeseloojangut valmis jòuda ja nii saigi tàpselt emadepàevaks riiul valmis. Pidulikult tòstsin riiulile Nummiku ja Hurmuri didaktilise peenramaa - poti, kuhu lapsed viskasid mòni nàdal tagasi spinati ja peterselli seemneid, mida kultiveeriti alguses umbes sama meetodiga nagu riisi - pideva ùleujutuse seisundis. Nùùdseks tundub mulle, et riisimeetodilt on ùle mindud Darwinismile. Taimed saavad vett siis, kui minule meelde tuleb. Looduslik valik prevaleerib.

Tulgem nùùd aga tolmuimeja juurde. See on teema, mis mind kohutavalt erutab. Ei liialda, kui ùtlen, et life-changing magic on aset leidnud. Kogu eellugu on pikk ja igav ning arvan, Kodumaa, et sa ei viitsi seda kuulata, aga kokkuvòtteks - eile òhtul soetasime Dyson v10 tolmuimeja. Oh, mul on ainult kiitvaid sònu òelda! Nii, kui uus tolmuimeja laetud sai, kàisin sellega ùhe pisikese ja ùhe suure vaiba ùle ja - HISSAND JUMAL - sain terve paagitàie - 0,75l -  tolmu. See kinnitab mu ammust seisukohta, et kui vòimalik, siis vaipu on parem mitte majapidamises hoida. 6òsel laadisin ja tàna, emadepàeva hommikul hùppasin hopp! voodist vàlja ja asusin tolmuimejaga pildiraame, radiaatoreid ja lampe ùle tòmbama. Imeline! Esialgu ongi mul ainult kiitvaid sònu òelda. Vahest ainuke asi on aku kestvus, sest peale nelja vaiba puhastamist saab aku kohe tùhjaks. Kui on vaja kogu kodu koristada, siis aku ilmselt vastu ei pea eriti. Samas, on see tolmuimeja nii kàepàrane ja mugav kasutada, et ma arvan, et teen iga pàev natuke siit-sealt ùle ja sellisel juhul peaks vast kodu ka tolmuvabam ja puhtam olema. On koitnud uus, helge, tolmuvaba ajastu! Pean nùùd minema, Kodumaa! Istusin siin ja màrkasin, et tolmuimeja on laetud ja pòrandaliistudel kumab tolmu!

Sa ütsid sa oled blogger, mul on poogen

Tere, Kodumaa. Kujutad ette, mis ma vahepeal tegin? Käisin kodust ära! Kopenhaagenis!

Kopenhaagen oli väga armas ja panen siinkohal mõned muljed kirja.

Põhimulje on see, et esimest korda elus tegin reisipildid telefoniga. Viimastel aastatel olen Ryanairiga lendamist hoolega vältinud ja seekord avastasin, et nende pagasilimiidid on veel väiksemaks kokku kuivanud (kott peab mahtuma eesoleva istme alla!) ning fotoaparaat, objed ja muu ei mahtunud ridiküli. Tuli tõdeda, et Ryanairi pagasilimiidid sulavad peatumatult nagu igikelts.

Kopenhaagenis polnud ma kunagi varem käinud, kuigi Kastrupi lennujaamas on vast küll juba 100 tundi täis istutud erinevate lendude vahel. Samas olles internetis sisekujundussaitides, instragrammides ja veebipoodides Taani disaini juba aastaid imetlenud, oli Kopenhaagenis sama tunne nagu siis, kui esimest korda elus Ameerikas käisin ja tõdesin, et oh, siin on kõik nii tuttavlik.

Lisaks kuulsamatele Taani disaini eksemplaridele, leidus ka mitmeid disainivigureid, mida nähes noogutasin tunnustavalt ja pomisesin umbes:"Jah, on kohe palja silmaga näha, et need taanlased on üks disainirahvas.". Näiteks lennujaamas oli üks armas ronimisvõre, milletaolised reeglina on laste mänguväljakutel. Tol hetkel turnisid seal teismelised poisid, aga minu meelest väga hästi mõeldud, et kui lennukist tuled, saad pisut kangeid liikmeid sirutada, ennast rippu lasta ja paar kukerpallikest teha.

Hotell oli spetsiifiliselt disainimeeleolu hoidmiseks valitud - Mariott Copenhagen Bella Sky. Disaini purskus seal igast seinapraost. Aga mitte ainult disaini. Reede õhtul, õige põhjamaise puhkusemeeleolu loomiseks, hõljus kogu hotellis - fuajeest 23nda korruseni - suitsukala ja kustnunud kamina või lõkke lõhn. K teadis, et nad lasevad kuidagi konditsioneeri kaudu seda lõhna, sest nad olid töö juures midagi sarnast teinud. Väga julge valik, sest minu meelest see pole just aroom, mida kõik maailma inimesed armastavad. Mulle aga tõi meelde kõik helged, kuldse oreooliga mälestused telkimistest ja suvepäevadest, mida ma omal ajal põlgasin (kohati ka sellepärast, et hommikusöögiks oli keeduvorstiga sai). Oleks nad veel kõlaritest sääsepininat, vihmakohinat ja purjus eestlase lälisemist lasknud, siis.. noh.. oh, maiteagi kohe, mis nostalgia oleks peale tulnud. Hotellist võiks palju kirjutada, aga ilmselt oleks Kopenghaageni suhtes ebaviisakas ainult öömajal peatuda. Igatahes maast laeni, igal pool oli midagi, mille kohta kas nügisin K-d või pomisesin omaette:"Vahi, kui äge!". Esimese õhtu lõppedes voodis külitades tõdesin rahuolevalt, et ükskord ometi hotell, kus on päris Louis Poulseni lambid (mudel AJ), mitte koopiad ning nägin mingeid segaseid unenägusid valgustuslahendustest,  must-valgetest interjööridest, keeduvorstist.

Järgmisel päeval jätkusid meeldivad disainiüllatused. Päevavalges avastasin hotellist uusi asju, mida eelmisel õhtul ei märganud. Kuna olime ikkagi puhkusel, siis võtsime asju soliidse rahulikkusega. Umbes keskpäevaks olime hommikusöögiga ja suitsupausidega ühel pool ning avastasime, et Kopenhaagenis on ilma juhita metroorongid. Mõistagi saatsin rongidest kohe video Itaaliapere gruppi, kust tuli vastu tunnustavaid kommentaare.
Juba metroopeatusesse jalutades oli selge, et K on liiga õhukeste riietega tulnud. See on väga huvitav, kuidas Eestist ja Itaaliast kaks inimest Kopenhaageni ilmateadet vaatavad ja mis järeldusi sellest teevad. K vaatas ilmateadet ja otsustas, et on kevad ja võib tulla pintsakuga. Mina vaatasin ilmateadet ja riietusin ilmale vastavalt (vt ka: polaarekspeditsioon, Dr Zivago). Lennujaamas oli väravas tore muheleda, et itaallased olid samamoodi riides - polaartingimustele sobivad joped, voodriga nöörsaapad.



Niisiis otsustasime, et esimene prioriteet on K-le soe jope või kampsun leida. Nii leidsimegi end riidepoest, kus avastasin oma kõige lemmikuma disainiviguri - spetsiaalne riiul proovikabiinis, kuhu prille panna. Ma pole elus midagi nii ägedat näinud! Tarbekunsti kvintessents! Prillid veetsid seal riiulil päris mitu tundi. Jätsime sinna poodi kardetavasti umbes Louis Poulseni lambi jagu raha ja edasi kulgesime Torvehalleni turu poole, mille kohta M kirjutas "kuulus turg". Kuulus Turg oli sümpaatne, põhiliselt jäid silma mingid itaalia putkad, võileivaputkad ja kalakotletid. Peatusime ühes putkas, mis oli spetsialiseerunud haigete hammastega klientuurile - igasugu pehmed pudrud ja supid. Sõin seal päris maitsva daali, K leidis ühest teisest putkast võileiva. Eks elus on igasusuguseid värvikaid elamusi olnud, aga minu meelest ei ületa miski seda rahulolu, mis tekib, kui käevangus krõbiseb kott uute ilusate riietega, teisel pool lauda istub kallis inimene, sinu ja kalli inimese vahel on maitsev lobi ning kusagile pole kiiret. See turg oli ka selles mõttes imeline, et olles harjunud itaaljaturgudega, ei jõudnud ma ära imestada, kuidas märtsikuus saab turult leida herneid, viigimarju, ploome ja viinamarju kõike koos. See on vast see koht, kus tunnen, et olen itaaljaeluga liiga harjunud. Näiteks Muumitrolli raamatus oli koht, kus Tutsik ja Lipsik augustikuus kirsse sõid. Mille peale mõtlesin:"Hah, eks see Muumiorg ongi sihuke maagiline koht, kus AUGUSTIS kirsse saab!". Itaalias on kirsihooaeg rangelt hiliskevadel, aga kui järele mõelda, siis peale pikemat meenutamist tulid meelde vanaisa kirsipuud, mille kolm kirssi saidki valmis umbes augusti lõpuks, kui linnud neid vahepeal ära polnud söönud.


Samas, Kopenhaageni suhtes pole ju viisakas ainult riidepoes ja turul käia. Tõusime otsustavalt püsti, jalutasime paar sammu ja maandusime Starbucksis. Tuli juua kohvi ja kirjutada valmis postkaardid. Selle kõigega läks nii palju aega, et õues oli juba pimedaks läinud. Mida nüüd teha? Kuhu minna? Vilu tuul puhus. Jalad olid väsinud. Ideid polnud. Metroopeatuse tuluke vilkus kutsuvalt. Võtsime toidupoest salatid ja mahlad, naasesime isesõitva rongiga hotelli ja õhtu jätkus selliselt, et kui lasteta inimesele räägid, mis tegid, siis ta vastab umbes:"Meh?", aga lastega inimene ümiseb tunnustavalt:"Awwwww, kui äge". K läks vanni, mina lugesin Elena Ferrante Naapoli-sarja viimast raamatut, vestlesime ühest ja teisest ning jäime magama. Enne magamajäämist saatsin Itaaliapere gruppi pildi kelmikast salatist, mis toidupoes leidus. Selle peale saatis Roku mulle vastu selle video.

Muide, postkaartidega seoses leidis aset omapärane generatsioonidevaheline kohtumine. Nimelt ostsime ühest urkast kaardid ja margid. Müüjapreili oli nii väljanägemiselt kui mõttemaailmalt z-generatsioon. Küsisin, et ega tal midagi selle vastu pole, kui ma sealsamas letiserval kaartidele margid peale kleebin. Tütarlaps läks ähmi täis:"Oh, ma ei teagi! Meil pole siin liimi!" Imelikul kombel oli neil marke 30, 30 ja 26 krooni eest, aga Z-gen ei osanud öelda, miks see nii on ja kui palju kaardi saatmine maksab. "Meil tulevad need postkontorist sedasi! Mina ei tea rohkem midagi öelda."

Pühapäev oli viimane Kopenhaageni päev. Tuli intensiivsemalt tegutseda! Kopenhaagenit külastada! Vaatamisväärsusi kaardistada! Nii! Hopp! Voodist välja! Juba kell 11 leidsime end hommikusöögilauas! Jõime kumbki kolm tassi kohvi, et eelseisvaks päevaks tippvorm saavutada! Tõstsin taldrikule marineeritud heeringa ja saatsin pildi Itaaliapere gruppi, sest oli avanenud kordumatu võimalus hommikul vara marineeritud heeringat pildistada. Surusin oma ridiküülsete mõõtmetega kotti uued rõivad. Mis kotti ei mahtunud, panin üksteise otsa selga ja hopp! rongile! Hotelliarve maksmise järjekorras jõudsime tähelepanelikult ühte puupaneelidega seina silmitseda ja arutleda, kui nutikalt sinna aknad olid sisse peidetud ja kuidas selline asi koduses saunaruumis päris äge oleks.

Esimene peatus - Nyhavn. Tee Nyhavni ei olnud kerge. Nimelt see metroopeatus, kus tuli maha minna, oli hoopis kaubanduskeskus. Sebisime seal nagu hiired labürindis, et kaubanduvõrgu haarmetest väljuda. Meenutus eelmise päeva süümepiinadest seoses sellega, mitu tundi riidepoes kulus, oli veel üpris kirgas. Lõpuks saime värske õhu, pimestava päikese ja vilu tuule kätte. Nyhavn oli armas. Nagu turismimagentid ikka, rahvast tihedalt täis. Jalutades kontempleerisime selle üle, et kuidas taanlased üldse kardinaid ei kasuta, aga samas on neil huvitav komme aknalaua peal lampi hoida, mille me mõlemad heaks kiitsime.

Nyhavn oli armas vaadata, aga kuna oli palju trügimist ja kuskile me eriti sisse astuda ei viitsinud, külastasime ühte suveniiripoodi, kus selgus, et kaardi saatmiseks peab olema 27 krooni väärtuses marke. Hankisime puuduolevad margid, jalutasime ringi ja otsisime postkasti, mille lõpuks ka leidsime. Minu meelest on see alati nii huvitav, meeleolukas ja aeganõudev, kui võõras kohas vanakooli meetodiga kirju saata tuleb!

Edasi kulgesime Taani disainimuuseumisse. Kui muidu Kopenhaagenis ringi jalutades oli tunne, nagu oleks kõike kuskil internetis näinud, siis disainimuuseum oli selle kulminatsioon. Alustuseks, mõistagi, Bauhaus 100 näitus (kus ei näidata tänavu Bauhaus 100 näitust?). Siis oli seal näitus Taani disainitoolidest. Osalesime ka ekskursioonis pealkirjaga "Taani disainiikoonid". Tuli välja, et kui disaini on neil seal ohtralt, siis ikoone on kolm - Hans Wegneri 1949.aasta tool (millest kogu tooliteema alguse sai), Poul Henningseni PH3 lamp (millest kogu lambiteema alguse sai) ja Arne Jacobseni... kõik asjad. Ülejäänud disainiga sai omal käel tutvuda. Tutvusime, vahtisime, imetlesime, üllatusime, arutasime, kontempleerisime, kommenteerisime. Kus aeg lendas! Tihtipeale oli tunne, nagu oleks mõne hipsteri pinteresti sisse sattunud.

Rohkemaks aega polnudki. Naasesime sellesse metroopeatusesse, mis on tegelikult kaubamaja. Sõime ühed korralikud smorebrodid, mis oli mõeldud heakskiitva noogutusena Kopenhaageni atmosfääri suunal ja liiklesime erakordselt soliidselt ja mugavalt, metrooga, lennujaama. Jah, ma ei tea ühtki linna, kus nii mugavalt lennujaama saaks.

Lennujaamas lõin taaskord ühenduse Z-generatsiooniga. Nimelt 16-aastane T mainis kunagi midagi kulmugeelidest ja sellest inspireerituna hankisin elu esimese kulmugeeli. Väga tore geel, iga päev pusserdan sellega siin.

Kokkuvõtteks - Kopenhaagen on ilmatu vahva koht, palju vahvam kui lennujaam. Kkindlasti läheks ma sinna tagasi, võtaks pere ka kaasa ja planeeriks pisut pikemat olemist, et Kopenhaagenist välja ka saada.

C is for cookie

Kodumaa, mäletad Forrest Gumpi filmi? Seda kommikarbi ütlust?

Roku Kunstnikust Ema sai üleeile sellise kuldse mõtteavaldusega hakkama, et ma pidin pikali kukkuma. Nii tarku mõtteid tuleb ainult üle-seitsmekümnestelt naistelt, kes on elu näinud.

Istusime perekondliku lõunalaua ümber, taldrikud olid ära pandud, puuviljad-koogid laual, lapsed sagisid, TG5 üürgas, rüüpasime kohvi ja arutasime selle üle, et Roku Töökas Isa ei taha kuidagi pühapäeviti Roku Kunstnikust Emaga jalutama minna. No asusime siis kogu perega RTI kallal lõõpima ja kiusama, et sel pühapäeval on meil ju karneval ja karnevalile ikka võiks proua viia.

Korraga tõstis Roku Kunstnikust Ema näpu püsti ja teatas:"Tõsiselt. Elu on nagu küpsisekarp. Kui oled veel noor, sul on palju aastaid ees ja karp alles küpsiseid täis, siis sööd neid ilma mõtlemata, muude tegemiste kõrvalt. Vohmid ja vohmid. Kui aga karp hakkab tühjaks saama, siis võtad küpsise, hoiad seda käes, mälud hoolega, naudid maitset. Mul pole enam palju küpsiseid jäänud ja ma tahan karnevalile minna!"

See võttis minu jaoks kokku kõik maailma mindfulnessi raamatud, kõik hetkes elamise ja kohaleolemise filosoofiad, budismid ja Asjad.

Enne lõpetamist tahtsin veel kommenteerida, et see eelmises postituses alustatud sari on minu meelest nõme. Kirjutasin üht-teist valmis, aga ei tundnunud üldse eriti naljakas. Vaesed alaealised lapsed saamatu ema hoolde usaldatud. Ma kujutan ette, mis psühhoterapeudi arved nad mulle ükspäev sedasi edasi saadavad, kui ma siia veel juhtumisi kirja panen.
Olukorrad pole küll nii hullud, nagu ühel Nummiku klassikaaslasel. Nimelt olla tolle tüdruku vanemad arvanud, et oleks tore oma kolme lapsega Iraani kaamelitega matkama minna. Vanem laps oli sel ajal viiene, keskmine neljane ja noorim pooleteiseaastane. Teiste laste kohta ma ei tea, aga nende ema rääkis uhkusega, kuidas noorima esimesed sõnad seal Iraanis kaameli seljas loksudes olla olnud "mai più" ehk "ei iial enam". Ei, see äparduste sari jätkuda ei saa. Kujuta parem ette, Kodumaa, et meie kodus paistab alati päike ja vohavad potililled, lapsukesed räägivad kolmes keeles ja gramaatikavigadeta, nad on kammitud ja nende küüned alati lõigatud, koduseid ülesandeid õpitakse rõõmuhõisete saatel; Rokul on säravvalge särk ja püksiviigid nii teravad, et nendega võiks torti lõigata; minul aga puhvis blond soeng, särav naeratus; me kõik mängime ilma tülitsemata perekondlikke lauamänge ning ahjust vupsavad siuh!-viuh! sokolaadiküpsised. Jah selline elu on meil! Sokolaadiküpsistega.

Uus sari "Io speriamo che me la cavo"

Tere, Kodumaa ja head uut aastat sulle. Meie itaaliakeelses Monopoli mängus on kaardid nimega "Opportunità" ja "Imprevisto", mis inglise keeles on kõigile tuntud Opportunities ja Threats. Itaalia keelne "imprevisto" pakub selles mõttes rohkem tõlgendamisruumi, et võimaldab olla nii oht kui üllatus kui ka ootamatu juhtumine.
See on lihtsalt kirjeldamatu, kuidas minu elu on täis selliseid "imprevistosid". Võtame kasvõi täna. Oli plaan peale jõulupuhkust Rooma tagasi sõita - aga vaat mis juhtus! Lumi tuli maha! Ja Mootorsaanil on suvekummid. Hissand, jah, natuke tobe, et mul on suvekummidega Mootorsaan! Roku autol on lumeks sobivad kummid, aga üleeilsest ei tööta küttesüsteem. Kui külmas autos hingata, siis lähevad aknad uduseks, mistõttu ta peab lahtise aknaga sõitma. Põristab ringi, kinnastatud käed rooli hoidmas, sall lehvib nagu mingi... Audrey Hepburn.

Niisiis, täna kestis perekondlik lõuna pisut kauem kui plaanitud (kella viieni). Oli juba pime, kella kuuest lubas lund sadama hakata ja sõidame hoopis homme hommikul Rooma. Nüüd ma istungi siin ja kirjutan sulle, Kodumaa, ühe uue jutusarja teemal "Io speriamo che me la cavo" ehk "Loodan saada hakkama". Alustagem esimese osaga.

Miks ma olen täiesti nõus, et lapsi ei tohiks spaasse lasta

Kui Nummik oli veel neljane ja Hurmur just kaheseks saanud, oli meil Rokuga (originaalne!) mõte, et peaks paarisuhtega tegelema. Kuidas tegeleda paarisuhtega, kui neljane ja kahene päev läbi tähelepanu nõuavad ning öösiti abieluvoodis aelevad? Roku on alati initsiatiivikusega silma paistnud. Broneeris mägedes asuvas viietärnispaas nädalavahetuse - massaazid, protseduurid, vigurid. Hoia alt, paarisuhe! Ütlen kohe ära, et see ei olnud Rigopiano hotell, mis laviini alla jäi, aga üldjoontes sarnane koht. Hästi ilusas kohas Abruzzo mägedes.

Kolmpäeval tõdesime, et lapsi pole kellegile jätta.

Neljapäeval oli kindlalt selge, et ei leidu inimest, kes tahaks meie võsukestega nädalavahetust veeta.

Reede hommikul sama seis. Olgem ausad, ma ise ka ei tahaks veeta nädalavahetust teiste inimeste neljase ja kahese lapse seltsis.

Tuli teha seda, mida ikka taolises olukorras tehakse. Helistasime hotelli, vahetasime toa pisut suurema vastu. Protseduure enam tühistada ei saanud. Pakkisime kohvrisse mähkmed ja plastmassist lusikad ning asusime teele.

Üldjoontes ütleks, et mul on sellest nädalavahetusest pigem helged mälestused. Kiirabis ei tulnud käia, verd ei voolanud, keegi otseselt haige polnud. Väga kaunid päevad metsiku mägilooduse, basseinide ja viietärnieinetega. Mõistagi romantiline viietärnieine neljase ja kahesega näeb välja nii, et küünlavalguse, kergesti puruneva portselani, õrnade orhideede, vaikselt vestlevate elegantsete inimeste keskel üks osapool tõmbab kiiruga einet rindu, samal ajal, kui teine jookseb samaaegselt vasakule ja paremale, koordineerides oma liikumissuunda selle põhjal kumb laps parajasti suurema riskiteguriga jama või lärmi korraldamas on. Natuke nagu korvpallimäng ja asend on ka selline - kergelt ettepoole kummardunud, põlved pisut kõveras, käed laiali, silmad näevad 360 kraadi, kiired hüpped, jooksud, reaktsioonid. Ainult, et punkte ei saa. Kui esimene täiskasvanu on söönud, toimub kiire mängijate vahetus, teine vohmib jahtunud gurmee-eine sisse nii, et ei saa eriti arugi, mida ta vohmib. Tõmbab korraga neli klaasi vett ja kaks klaasi veini rindu, sest neljase ja kahesega ei tea kunagi, millal uuesti istuma saab. Ja jooksuga kõik see pere restoranist minema! Aga, noh, eks ta oli tol ajal sihuke uus normaalsus.

Küll aga juhtus tol nädalavahetusel üks pisike seik, mille tõttu ma olen absoluutselt nõus ja ei vaidle üldse vastu, kui mõni spaa lapsi sisse ei lase.

See oli nende oma viga, et nad spaaprotseduure ei tühistanud ja muudkui käisid peale, et tulge ikka ja tehke ära ja kordamööda ja küll hakkama saab. Esimene protseduur oli Roku oma. Plaan oli selline, et viin lapsed basseini ja katsun see tund aega kuidagi üle elada. Kuna me polnud basseinitulekuks valmistunud, puudusid kätised ja lapsed, mõistagi, ei osanud ujuda. Ka puudusid mul läätsed, aga eks ennegi on prillideta ujumas käidud. Põhimõtteliselt tuli olla natuke nagu valge hai - kartmatu veevoogude valitseja, kiire reaktsooniga, jõuline, aga seoses läätsede puudumisega pisut lühinägelik. Otse loomulikult, peale kaht aastat kahe lapsega tundsin, et olen täiesti ülesande kõrgusel ja midagi ei suuda mind enam üllatada ega endast välja viia. Oh püha naiivsust, ütleks ma täna seitsmese ja viiese kõrvalt! Üllatavad ja kuidas veel!

Nii. Roku läks protseduuridele. Minul ei jäänud midagi juhuse hooleks. Toauks lukku. Rõdu uks kinni. Nummik pissile. Telekas mängima, et lapsed välja lülitada. Kõigepealt Nummikule ujukad, plätud, mütsike, hommikumantel. Siis Hurmurile mütsike, plätud, ujumismähku, hommikumantel. Telekas off, lapsed on. Kõik lifti ja basseini! So far so good. Kümme minutit üle elatud.

Basseinis läks kõik võrdlemisi hästi. Prillid jätsin nagisse riputet hommikumantli taskusse, et kloor klaase ei rikuks. Olin kartmatu vetevoogude ja põngerjate valitseja. Vetevoogude valitsemisele aitas kaasa ka see, et vesi oli mulle ainult vööni. Basseini keskel oli väike saareke. Hurmurit hoidsin süles, Nummikut lohistasin teise käega. Suutsin lapsukesi nii hallata, et kas hoidsin Nummikut seljas ja Hurmurit süles või siis sättisin ühe saarekesele ja ujutasin teist. Tähelepanu oli täielikult koondunud, et midagi juhtuda ei saaks. Täielik kontroll olukorra üle.

Etteruttavalt ütlen, et kui sa, Kodumaa, ujumismähkmetega kursis pole, siis erinevalt tavalistest mähkmetest on need tehtud sellise põhimõttega, et nad ei imaks niiskust. Mis on loogiline, sest kui nad niiskust imaks, siis basseini sisenedes imaksid nad basseinivee sisse ja oleks rasked nagu sangpommid. Pigem on ujumismähkmed niiskust mitte läbi laskvad. Niisiis, kui midagi peaks tulema, siis see jääb mähkmesse loksuma. Mähe tuleb, mõistagi, ära võtta kraanikausi või muu taolise kohal, kuhu vedelik kallata. Tavaliselt sinna palju vedelikku ei mahu, aga on ka tõsi, et mähkmeeas laste basseinisessioonid ka reeglina väga kaua ei kesta.

Igatahes. Veetsime päris meeleoluka pealelõunase pooltunnikese basseinis. Mängisime hülgeid ja merikoletisi. Lapsed kilkasid. Olukord oli kontrolli all ja isegi ütleks, et võrdlemisi lõbus. Ma küll väga hästi ei näinud ilma prillideta, aga ega seal polegi teab mis detaile vaadata. Korraga,  kui parajasti Nummikut ujutasin, märkasin, et teised inimesed põgenevad basseinist ummisjalu. Näiteks olid seal mõned armunud paarid, kelle lähikonnas ongi parem, kui prille ette ei pane. Kus kihutasid! Ühesõnaga, põgenevad sellisel kiirusel, et hakkad lausa murelikult mõtlema ja lühinägeliku pilguga ringi vaatama, et midagi peab olema juhtunud. OH HALASTAJA JUMAL! Hurmur seisab saarekesel, suhteliselt õnnetu olekuga ja - kas ma näen õigesti või mis värk see on ja tõesti ma ju ei näe ilma prillideta hästi - aga mähkme vahelt valgub jalga pidi alla mitu pruuni juga. Nojah, ju ta polnud selle spaa gurmeetoiduga veel päris harjunud.

Nüüd tuli kiirelt reageerida. Otsustavalt, kartmatult tegutseda! Aega ei tohtinud kaotada! Tõstsin Nummiku saarele, võtsin Hurmuri sülle ja udisin Nummikut, et tule nüüd siia teise käe peale. AGA NUMMIK EI TULNUD!
Jooksis hoopis saare teise otsa. No suman järele. Hurmuri mähkmest jookseb pruuni jugasid. Jõuan Nummikuni. Tema jookseb teise saare otsa. Suman järele. Sama seis. Pruunid joad valguvad vette! Otsustavalt tegutseda! Suman - pigem koperdan kuidagi - Hurmur süles, pruunid joad järel, trepi poole. Hommikumantel! Kus on mu hommikumantel? Terve pikk rida nagisid, kõigis valged hommikumantlid rippumas! Kus mu hommikumantel on? Kurat ja põrgu! Samal ajal üritan kuidagi taibata, mida Nummik seal saare peal teeb ja ega tal ei tule mõtet vette hüpata. Halastaja jumal! Mida ma teen siin veekeskuses - üks on end täis sittunud ja teine upub samal ajal?! Koban poolpimedalt hommikumantleid, püüdes leida taskusse pandud prille! Hurmur karjub nutta! Pruunid joad valguvad! KUS ON MU HOMMIKUMANTEL JA PRILLID? Mida Nummik teeb? Oh, seisab. Veel. Õnneks. Käes! Prillid leitud! Pruunid joad valguvad. Kobamisi üritan ühe käega prille kuidagi märja näo ja ujumismütsi otsa sättida. Klaasid, mõistagi, kohe udused! Pühin pisut sõrmeotsaga klaase. Kiire olukorra hinnang! OH ÕUDUST! HISSAND! APPI... APPI..... Prillidega vaadates on olukord hullem kui ilma prillideta. Nii. OLEN. KARTMATU. OTSUSTAV. KIIRE. Ja mitte enam lühinägelik! Hurmuri hommikmantel! Kus on Hurmuri hommikumantel? Pruunid nired valguvad! Kas Nummik hüppab või seisab? Seisab! Hurmur nutab kogu hingest! Hommikumantel leitud! Mähin Hurmuri ta hommikumantlisse, millel pruunid laigud väga kiirelt laienema hakkavad. Nummik! Kus on Nummik? MA EI NÄE NUMMIKUT! Visata Hurmur käest ja hüpata basseini! Ahhh, Nummik on posti taga! Nii. Hurmur! Kuhu panna Hurmur? Käes! Mingi käterätik vedeleb. Mähin selle ka Hurmurile ümber. Hurmur nutab. Nummik sätib varbakesi saare servale! NUMMIK, STOPP. SEISA SEAL JA ÄRA LIIGUTA! Sätin Hurmuri valge madratsiga kaetud lamamistoolile. HURMUR, LESI SIIN JA KUSKILE EI LÄHE! Hurmur tundub nõustuvat. Hüppan basseini, liuglen saarekeseni Nummiku järele. Basseinivesi peseb pruunid joad mu trikoolt. Järgnevad mõned pinevad minutid, mil Nummik mööda saart minema putkab ja mina järele suman. Aga kaks vaba kätt on ikkagi kaks vaba kätt. Napsan Nummiku ja hoolimata tema aktiivsest vastuseisust suman, Nummik kaenlas, basseinist välja. Nummik sipleb, aga mina olen tugevam! Hurmur nutab. Nii. Nummiku hommikumantel? Leitud! Nummik mantlisse! Nii kui temast korra lahti lasen, et pruuniplekilistesse froteedesse mähitud Hurmur, kes näeb välja nagu mesilasenukk, lamamistoolist üles tõsta, pistab Nummik putku. Midagi pole teha. Järele jooksma ei hakka. "Lähme, Nummik!" ja hakkan kiirelt lifti poole tõttama. Nummik saab aru, et mängud on seekord läbi ja vantsib järele.

Toa turvalisse atmosfääri jõudnud, panen teleka mängima, et Nummik välja lülitada. Hurmuri pesen puhtaks. Nummiku pesen ka puhtaks. Roku naaseb lõõgastavalt protseduurilt, kui kammitud ja roosapõselised lapsukesed voodi veerel multikaid vaatavad ja mahla joovad.

Praegu ta tuli küsima, et mis ma kirjutan. Vastasin, et tollest korrast, kui Hurmuril basseinis kõht lahti läks. "Kus? Millal? Ma küll ei tea... " ja jalutas edasi.