See on romantika, mu unetute ööde laul

Proovisin ühe pildi peale koondada kõik asjad, mis Roku Töökale Isale kallid on - viinamäed, traktor, ja vein vaatides. Veini esindab see oliivipuu alla tõstetud vana vaat. Roku Töökas Isa elab viinamarjadele ja veinimajale. Tõuseb hommikul kell 5, lükkab kolinal akna lahti, nii et Roku Kunstnikust Ema võpatades ärkab. Kui ei saja, nendib Roku Töökas Isa rahulolevalt:"Täna ei saja!". Paneb riidesse, joob kohvi ja jookseb ummisjalu minema. Kui sajab, on ta tusameelne. Veinimajas on mõistagi vihmaste päevade puhuks terve rida toimetusi ja nokitsemisi, aga see pole muidugi sama, mis mööda mäekülgi üles-alla rühkida, tuul kõrvus vilisemas ja saapad porist rasked.

Esmaspäevast laupäevani, kui Roku Töökas Isa koju tuleb, peseb ta kõigepealt temale eraldatud pesuruumis end porist ja tökatist puhtaks. Seejärel viskab ta tööriided spetsiaalselt tööriiete pesemiseks eraldatud masinasse ning võtab sisse koha laua taga, kuhu Roku Kunstnikust Ema hoolitsevad käed on valmis seadnud kolmekäigulise õhtusöögi. Peale õhtusööki heidab ta päevinäinud punasele diivanile (mille jalgu parandas ta euroalustest väljalõigatud juppidega), paneb valmis telekapuldi ja juustu ning asub poliitilisi programme nautima. Öösel kella kahe paiku ta ärkab ja kolib voodisse. Pult ja näritud juust jäävad diivanile. Vahel on neile lisandunud apelsinikoori, viinamarjakobarate riismeid ja tühje karastusjookide pudeleid. 

Pühapäeviti tõuseb Roku Töökas Isa pisut hiljem, umbes kuue paiku. Avab kolinal akna ja vaatab, mis ilm teeb. Alustuseks käib ta viinamäed läbi. Seejärel veinimaja. Putitab traktoreid ja käib küla baarist läbi. Lõunaks tuleb ta hirmus rahutuna koju, üles köetud baaris kuuldud juttudest, kuidas teistel küla meestel on palju suurem saak, sügavamad kraavid, paremini maksvad kliendid, töökamad abilised ja üleüldsegi. Peale lõunat heidab ta punasele diivanile kas vormelit või jalgpalli vaatama, jääb magama, ärkab üles ja läheb veinimajja vaatama, kas seal on kõik korras.

Roku Kunstnikust Ema nuriseb alailma, et nad ei käi kusagil ja mingit seltsielu ei ole ja kallis kaasa ainult noriseb diivani peal ega näita mingit initsiatiivi üles. Niisiis võite ette kujutada tema üllatust, kui Roku Töökas Isa ühel pühapäeval välja pakkus, et läheks peale lõunat koos välja. Roku Kunstnikust Ema oli rõõmust pöörane. Tormas magamistuppa, lõhnastas, värvis huuled, sättis soengu. Siuh-viuh! Kostüüm-ridikül-kontsakingad. Istusid siis koos autosse ja Roku Kunstnikust Ema veel küsis, et kuhu sõidame. Roku Töökas Isa vastu, et küll näed, see on üllatus.

Järgnev on kirjeldamatu.

Roku Töökas Isa võttis suuna kõige viimasena soetatud viinamäele, kus ta oli kuude kaupa rassinud, metsikut loodust vagudesse ja sirgetesse ridadesse vorminud. Tegelikult oli see päris ränk töö. Kui ma poleks oma silmaga näinud, mis seal enne oli, siis ei kujutaks ettegi. Ühesõnaga, ta tahtis Roku Kunstnikust Emale kõiki neid ilusaid sirgeid vagusid näidata, jalutada tihnikust puhastatud tiikide juurde, rääkida sellest, kuidas ta võsast leitud hüti tahaks korda teha, et selles saaks magada. Roku Kunstnikust Ema, nähes, et rannapromenaadi asemel toodi ta poristesse vagudesse trampima, andis Roku Töökale Isale ridiküliga vastu pead, käskis ennast koju tagasi sõidutada ja rääkis järgnevatel nädalatel kõigile, kel kuulamiseks vähegi aega oli, sellest meeleolukast päevast, kui kallis kaasa ta pühapäeval jalutama kutsus. Lisades veel juurde, et koligu oma jõledasse hütti sinna viinamäele.

See lugu tuli mulle meelde seoses sellega, et meil Rokuga saab tänavu kümme aastat meie enda mälestusväärsest päevast, mis oli täis tundeid, ootamatusi ja liigutavaid stseene. Roku ütles, et me läheme ühte kohta, mis saab olema üllatus. Vahest me pole veel niikaua abielus olnud, aga põhimõtteliselt ma võiks temaga ka viinamägedele minna ja üldse ei virutaks ridiküliga piki pead, eriti, kui ta peab meeles mulle mainida, et tuleks kummikud ühes võtta.