martedì, marzo 05, 2019

C is for cookie


Kodumaa, mäletad Forrest Gumpi filmi? Seda kommikarbi ütlust?

Roku Kunstnikust Ema sai üleeile sellise kuldse mõtteavaldusega hakkama, et ma pidin pikali kukkuma. Nii tarku mõtteid tuleb ainult üle-seitsmekümnestelt naistelt, kes on elu näinud.

Istusime perekondliku lõunalaua ümber, taldrikud olid ära pandud, puuviljad-koogid laual, lapsed sagisid, TG5 üürgas, rüüpasime kohvi ja arutasime selle üle, et Roku Töökas Isa ei taha kuidagi pühapäeviti Roku Kunstnikust Emaga jalutama minna. No asusime siis kogu perega RTI kallal lõõpima ja kiusama, et sel pühapäeval on meil ju karneval ja karnevalile ikka võiks proua viia.

Korraga tõstis Roku Kunstnikust Ema näpu püsti ja teatas:"Tõsiselt. Elu on nagu küpsisekarp. Kui oled veel noor, sul on palju aastaid ees ja karp alles küpsiseid täis, siis sööd neid ilma mõtlemata, muude tegemiste kõrvalt. Vohmid ja vohmid. Kui aga karp hakkab tühjaks saama, siis võtad küpsise, hoiad seda käes, mälud hoolega, naudid maitset. Mul pole enam palju küpsiseid jäänud ja ma tahan karnevalile minna!"

See võttis minu jaoks kokku kõik maailma mindfulnessi raamatud, kõik hetkes elamise ja kohaleolemise filosoofiad, budismid ja Asjad.

Enne lõpetamist tahtsin veel kommenteerida, et see eelmises postituses alustatud sari on minu meelest nõme. Kirjutasin üht-teist valmis, aga ei tundnunud üldse eriti naljakas. Vaesed alaealised lapsed saamatu ema hoolde usaldatud. Ma kujutan ette, mis psühhoterapeudi arved nad mulle ükspäev sedasi edasi saadavad, kui ma siia veel juhtumisi kirja panen.
Olukorrad pole küll nii hullud, nagu ühel Nummiku klassikaaslasel. Nimelt olla tolle tüdruku vanemad arvanud, et oleks tore oma kolme lapsega Iraani kaamelitega matkama minna. Vanem laps oli sel ajal viiene, keskmine neljane ja noorim pooleteiseaastane. Teiste laste kohta ma ei tea, aga nende ema rääkis uhkusega, kuidas noorima esimesed sõnad seal Iraanis kaameli seljas loksudes olla olnud "mai più" ehk "ei iial enam". Ei, see äparduste sari jätkuda ei saa. Kujuta parem ette, Kodumaa, et meie kodus paistab alati päike ja vohavad potililled, lapsukesed räägivad kolmes keeles ja gramaatikavigadeta, nad on kammitud ja nende küüned alati lõigatud, koduseid ülesandeid õpitakse rõõmuhõisete saatel; Rokul on säravvalge särk ja püksiviigid nii teravad, et nendega võiks torti lõigata; minul aga puhvis blond soeng, särav naeratus; me kõik mängime ilma tülitsemata perekondlikke lauamänge ning ahjust vupsavad siuh!-viuh! sokolaadiküpsised. Jah selline elu on meil! Sokolaadiküpsistega.

2 commenti:

  1. Anonimo1:04 PM

    Kuna Katu kokaraamat suhtub kommentaaridesse tõrjuvalt, siis kodumaa pakub siin välja, et scarola on ehk endiiviasigur.

    Tervitades kodumaa
    kergelt stalkeri tundega, aga mõnusate retseptide ja toredate eluseikade jagamise eest ütlemata tänulikult

    RispondiElimina
  2. Aitäh, Kodumaa! Ma olen kõigega nõus, mis sa välja pakud :)

    RispondiElimina