Sa ütsid sa oled blogger, mul on poogen

Tere, Kodumaa. Kujutad ette, mis ma vahepeal tegin? Käisin kodust ära! Kopenhaagenis!

Kopenhaagen oli väga armas ja panen siinkohal mõned muljed kirja.

Põhimulje on see, et esimest korda elus tegin reisipildid telefoniga. Viimastel aastatel olen Ryanairiga lendamist hoolega vältinud ja seekord avastasin, et nende pagasilimiidid on veel väiksemaks kokku kuivanud (kott peab mahtuma eesoleva istme alla!) ning fotoaparaat, objed ja muu ei mahtunud ridiküli. Tuli tõdeda, et Ryanairi pagasilimiidid sulavad peatumatult nagu igikelts.

Kopenhaagenis polnud ma kunagi varem käinud, kuigi Kastrupi lennujaamas on vast küll juba 100 tundi täis istutud erinevate lendude vahel. Samas olles internetis sisekujundussaitides, instragrammides ja veebipoodides Taani disaini juba aastaid imetlenud, oli Kopenhaagenis sama tunne nagu siis, kui esimest korda elus Ameerikas käisin ja tõdesin, et oh, siin on kõik nii tuttavlik.

Lisaks kuulsamatele Taani disaini eksemplaridele, leidus ka mitmeid disainivigureid, mida nähes noogutasin tunnustavalt ja pomisesin umbes:"Jah, on kohe palja silmaga näha, et need taanlased on üks disainirahvas.". Näiteks lennujaamas oli üks armas ronimisvõre, milletaolised reeglina on laste mänguväljakutel. Tol hetkel turnisid seal teismelised poisid, aga minu meelest väga hästi mõeldud, et kui lennukist tuled, saad pisut kangeid liikmeid sirutada, ennast rippu lasta ja paar kukerpallikest teha.

Hotell oli spetsiifiliselt disainimeeleolu hoidmiseks valitud - Mariott Copenhagen Bella Sky. Disaini purskus seal igast seinapraost. Aga mitte ainult disaini. Reede õhtul, õige põhjamaise puhkusemeeleolu loomiseks, hõljus kogu hotellis - fuajeest 23nda korruseni - suitsukala ja kustnunud kamina või lõkke lõhn. K teadis, et nad lasevad kuidagi konditsioneeri kaudu seda lõhna, sest nad olid töö juures midagi sarnast teinud. Väga julge valik, sest minu meelest see pole just aroom, mida kõik maailma inimesed armastavad. Mulle aga tõi meelde kõik helged, kuldse oreooliga mälestused telkimistest ja suvepäevadest, mida ma omal ajal põlgasin (kohati ka sellepärast, et hommikusöögiks oli keeduvorstiga sai). Oleks nad veel kõlaritest sääsepininat, vihmakohinat ja purjus eestlase lälisemist lasknud, siis.. noh.. oh, maiteagi kohe, mis nostalgia oleks peale tulnud. Hotellist võiks palju kirjutada, aga ilmselt oleks Kopenghaageni suhtes ebaviisakas ainult öömajal peatuda. Igatahes maast laeni, igal pool oli midagi, mille kohta kas nügisin K-d või pomisesin omaette:"Vahi, kui äge!". Esimese õhtu lõppedes voodis külitades tõdesin rahuolevalt, et ükskord ometi hotell, kus on päris Louis Poulseni lambid (mudel AJ), mitte koopiad ning nägin mingeid segaseid unenägusid valgustuslahendustest,  must-valgetest interjööridest, keeduvorstist.

Järgmisel päeval jätkusid meeldivad disainiüllatused. Päevavalges avastasin hotellist uusi asju, mida eelmisel õhtul ei märganud. Kuna olime ikkagi puhkusel, siis võtsime asju soliidse rahulikkusega. Umbes keskpäevaks olime hommikusöögiga ja suitsupausidega ühel pool ning avastasime, et Kopenhaagenis on ilma juhita metroorongid. Mõistagi saatsin rongidest kohe video Itaaliapere gruppi, kust tuli vastu tunnustavaid kommentaare.
Juba metroopeatusesse jalutades oli selge, et K on liiga õhukeste riietega tulnud. See on väga huvitav, kuidas Eestist ja Itaaliast kaks inimest Kopenhaageni ilmateadet vaatavad ja mis järeldusi sellest teevad. K vaatas ilmateadet ja otsustas, et on kevad ja võib tulla pintsakuga. Mina vaatasin ilmateadet ja riietusin ilmale vastavalt (vt ka: polaarekspeditsioon, Dr Zivago). Lennujaamas oli väravas tore muheleda, et itaallased olid samamoodi riides - polaartingimustele sobivad joped, voodriga nöörsaapad.



Niisiis otsustasime, et esimene prioriteet on K-le soe jope või kampsun leida. Nii leidsimegi end riidepoest, kus avastasin oma kõige lemmikuma disainiviguri - spetsiaalne riiul proovikabiinis, kuhu prille panna. Ma pole elus midagi nii ägedat näinud! Tarbekunsti kvintessents! Prillid veetsid seal riiulil päris mitu tundi. Jätsime sinna poodi kardetavasti umbes Louis Poulseni lambi jagu raha ja edasi kulgesime Torvehalleni turu poole, mille kohta M kirjutas "kuulus turg". Kuulus Turg oli sümpaatne, põhiliselt jäid silma mingid itaalia putkad, võileivaputkad ja kalakotletid. Peatusime ühes putkas, mis oli spetsialiseerunud haigete hammastega klientuurile - igasugu pehmed pudrud ja supid. Sõin seal päris maitsva daali, K leidis ühest teisest putkast võileiva. Eks elus on igasusuguseid värvikaid elamusi olnud, aga minu meelest ei ületa miski seda rahulolu, mis tekib, kui käevangus krõbiseb kott uute ilusate riietega, teisel pool lauda istub kallis inimene, sinu ja kalli inimese vahel on maitsev lobi ning kusagile pole kiiret. See turg oli ka selles mõttes imeline, et olles harjunud itaaljaturgudega, ei jõudnud ma ära imestada, kuidas märtsikuus saab turult leida herneid, viigimarju, ploome ja viinamarju kõike koos. See on vast see koht, kus tunnen, et olen itaaljaeluga liiga harjunud. Näiteks Muumitrolli raamatus oli koht, kus Tutsik ja Lipsik augustikuus kirsse sõid. Mille peale mõtlesin:"Hah, eks see Muumiorg ongi sihuke maagiline koht, kus AUGUSTIS kirsse saab!". Itaalias on kirsihooaeg rangelt hiliskevadel, aga kui järele mõelda, siis peale pikemat meenutamist tulid meelde vanaisa kirsipuud, mille kolm kirssi saidki valmis umbes augusti lõpuks, kui linnud neid vahepeal ära polnud söönud.


Samas, Kopenhaageni suhtes pole ju viisakas ainult riidepoes ja turul käia. Tõusime otsustavalt püsti, jalutasime paar sammu ja maandusime Starbucksis. Tuli juua kohvi ja kirjutada valmis postkaardid. Selle kõigega läks nii palju aega, et õues oli juba pimedaks läinud. Mida nüüd teha? Kuhu minna? Vilu tuul puhus. Jalad olid väsinud. Ideid polnud. Metroopeatuse tuluke vilkus kutsuvalt. Võtsime toidupoest salatid ja mahlad, naasesime isesõitva rongiga hotelli ja õhtu jätkus selliselt, et kui lasteta inimesele räägid, mis tegid, siis ta vastab umbes:"Meh?", aga lastega inimene ümiseb tunnustavalt:"Awwwww, kui äge". K läks vanni, mina lugesin Elena Ferrante Naapoli-sarja viimast raamatut, vestlesime ühest ja teisest ning jäime magama. Enne magamajäämist saatsin Itaaliapere gruppi pildi kelmikast salatist, mis toidupoes leidus. Selle peale saatis Roku mulle vastu selle video.

Muide, postkaartidega seoses leidis aset omapärane generatsioonidevaheline kohtumine. Nimelt ostsime ühest urkast kaardid ja margid. Müüjapreili oli nii väljanägemiselt kui mõttemaailmalt z-generatsioon. Küsisin, et ega tal midagi selle vastu pole, kui ma sealsamas letiserval kaartidele margid peale kleebin. Tütarlaps läks ähmi täis:"Oh, ma ei teagi! Meil pole siin liimi!" Imelikul kombel oli neil marke 30, 30 ja 26 krooni eest, aga Z-gen ei osanud öelda, miks see nii on ja kui palju kaardi saatmine maksab. "Meil tulevad need postkontorist sedasi! Mina ei tea rohkem midagi öelda."

Pühapäev oli viimane Kopenhaageni päev. Tuli intensiivsemalt tegutseda! Kopenhaagenit külastada! Vaatamisväärsusi kaardistada! Nii! Hopp! Voodist välja! Juba kell 11 leidsime end hommikusöögilauas! Jõime kumbki kolm tassi kohvi, et eelseisvaks päevaks tippvorm saavutada! Tõstsin taldrikule marineeritud heeringa ja saatsin pildi Itaaliapere gruppi, sest oli avanenud kordumatu võimalus hommikul vara marineeritud heeringat pildistada. Surusin oma ridiküülsete mõõtmetega kotti uued rõivad. Mis kotti ei mahtunud, panin üksteise otsa selga ja hopp! rongile! Hotelliarve maksmise järjekorras jõudsime tähelepanelikult ühte puupaneelidega seina silmitseda ja arutleda, kui nutikalt sinna aknad olid sisse peidetud ja kuidas selline asi koduses saunaruumis päris äge oleks.

Esimene peatus - Nyhavn. Tee Nyhavni ei olnud kerge. Nimelt see metroopeatus, kus tuli maha minna, oli hoopis kaubanduskeskus. Sebisime seal nagu hiired labürindis, et kaubanduvõrgu haarmetest väljuda. Meenutus eelmise päeva süümepiinadest seoses sellega, mitu tundi riidepoes kulus, oli veel üpris kirgas. Lõpuks saime värske õhu, pimestava päikese ja vilu tuule kätte. Nyhavn oli armas. Nagu turismimagentid ikka, rahvast tihedalt täis. Jalutades kontempleerisime selle üle, et kuidas taanlased üldse kardinaid ei kasuta, aga samas on neil huvitav komme aknalaua peal lampi hoida, mille me mõlemad heaks kiitsime.

Nyhavn oli armas vaadata, aga kuna oli palju trügimist ja kuskile me eriti sisse astuda ei viitsinud, külastasime ühte suveniiripoodi, kus selgus, et kaardi saatmiseks peab olema 27 krooni väärtuses marke. Hankisime puuduolevad margid, jalutasime ringi ja otsisime postkasti, mille lõpuks ka leidsime. Minu meelest on see alati nii huvitav, meeleolukas ja aeganõudev, kui võõras kohas vanakooli meetodiga kirju saata tuleb!

Edasi kulgesime Taani disainimuuseumisse. Kui muidu Kopenhaagenis ringi jalutades oli tunne, nagu oleks kõike kuskil internetis näinud, siis disainimuuseum oli selle kulminatsioon. Alustuseks, mõistagi, Bauhaus 100 näitus (kus ei näidata tänavu Bauhaus 100 näitust?). Siis oli seal näitus Taani disainitoolidest. Osalesime ka ekskursioonis pealkirjaga "Taani disainiikoonid". Tuli välja, et kui disaini on neil seal ohtralt, siis ikoone on kolm - Hans Wegneri 1949.aasta tool (millest kogu tooliteema alguse sai), Poul Henningseni PH3 lamp (millest kogu lambiteema alguse sai) ja Arne Jacobseni... kõik asjad. Ülejäänud disainiga sai omal käel tutvuda. Tutvusime, vahtisime, imetlesime, üllatusime, arutasime, kontempleerisime, kommenteerisime. Kus aeg lendas! Tihtipeale oli tunne, nagu oleks mõne hipsteri pinteresti sisse sattunud.

Rohkemaks aega polnudki. Naasesime sellesse metroopeatusesse, mis on tegelikult kaubamaja. Sõime ühed korralikud smorebrodid, mis oli mõeldud heakskiitva noogutusena Kopenhaageni atmosfääri suunal ja liiklesime erakordselt soliidselt ja mugavalt, metrooga, lennujaama. Jah, ma ei tea ühtki linna, kus nii mugavalt lennujaama saaks.

Lennujaamas lõin taaskord ühenduse Z-generatsiooniga. Nimelt 16-aastane T mainis kunagi midagi kulmugeelidest ja sellest inspireerituna hankisin elu esimese kulmugeeli. Väga tore geel, iga päev pusserdan sellega siin.

Kokkuvõtteks - Kopenhaagen on ilmatu vahva koht, palju vahvam kui lennujaam. Kkindlasti läheks ma sinna tagasi, võtaks pere ka kaasa ja planeeriks pisut pikemat olemist, et Kopenhaagenist välja ka saada.