Minu maagiline emadepàev

Head emadepàeva, Kodumaa. Kuidas sul emadepàev làheb? Mul làheb imeliselt. Nàiteks erinevalt tavapàrasest sòid lapsed ilusti ja vastu vaidlemata lòunasòògi àra. Nagu mòned ùtlevad:"Tuleb osata lapsi sòòma panna! Meelitada! Motiveerida!" Meie nàiteks viisime nad all-you-can-eat sushirestorani. Natuke kallivòitu oli, aga lapsed sòid ega virisenud.

Roku kùlvas mu kingitustega ùle - sain emadepàevaks tolmuimeja ja riiuli. Las ma rààgin sulle làhemalt, kuidas see kòik juhtus.

Riiulini jòudsid asjalood jàrgmiselt. Veebruaris otsustasime, et on aeg sahver korda teha. Seal olid mingid  vanad riiulid, enne meid tehtud. Neid vàga palju polnud, nii et alguses, kui sisse kolisime, said riiulid kohe tàis. Mis riiulitele ei mahtunud, panin pòrandale. Samas, nagu me kòik teame, on sahver sihuke koht, kuhu on hea igasugu kraami silma alt àra heita. See ilmselt seletab, miks mul ròdud nii korras olid. Lòpuks hunnik kasvas nii suureks, et ukse avamisel langes vasakult ja paremalt midagi kaela. Oli aeg korralagedus lòpetada!

Joonestasin sahvri pindala, projekteerisin, konsulteerisin IKEA kodulehega. Yhel vihmasel laupàevasel pàeval, mil Roomas sadas vihma ning siinsel omapàrasel moel puud murdusid ja teedele langesid, sòitsime kogu perega IKEAsse, ostsime riiulisysteemi Ivar ja lugematu hulga mingit imetabast nodi, mida ùldse polnud plaanis soetada, teostasime kohustuslikud peatused IKEA restoranis ja màngutoas. Selle peale làks terve laupàev àra.
Pùhapàeval nokitses Roku terve pàeva sahvris, mùttas ja pusis seal meeletu otsusekindusega. Ma kohutavalt imetlen tema julgust ja pealehakkamist! Ta pole ùldse selline kuldsete kàtega tùùp nagu ta Tòòkas Isa. Minu (ja Roku) suureks imetluseks said Ivarid kokku monteeritud, korrastasime sahvris olnud asjad ja nùùd tihtipeale, kui kùlalised tulevad, kiidame, et voh kùll see sahver on ikka ùks tore asi linnakorteris. Saame kòiki asju seal hoida. Tavaliselt siis Roku teeb hooletu liigutusega ukse lahti ja nàitab uhkusega oma silmatera - riiulisùsteemi Ivar. Pàrast unustab alati ukse kinni panna ning istume kùlalistega lahtise sahvri ees ja joome veini. Nimelt meil on nii vàike kòòk, et mujal kui sahvri ees istuda ei saa òigupoolest.

Sahvris olnud vanad riiulid tòstsin ròdule ja hakkasin mòtlema, mis nendega teha. Roomas tegeleb prùgiveoga munitsipaalettevòte, mille nimi lùhendina on AMA. "Ama" tàhendab itaalia keeles "armastab" ja loomulikult on selle ùmber igasugu poliitilisi sònamànge ja vigureid. Làhen AMA kodulehele vaatama, et kuidas suuremòòtmelise prùgiga kàituda. Roomlased, mòistagi, heidavad suuremòòtmelise prùgi lihtsalt tànavale. Uksehoidjalt (olgu jumal talle armuline ja andku jaksu ramadani lòpuni vastu pidada!) sain teada, et kui prùgi sòiduteele visata ja see liiklust tòkestama hakkab, tuleb sellele mingi aja pàrast prùgiauto jàrele. Aga mina olen ikkagi tsiviliseeritud inimene siin tsivilisatsiooni hàllis! Oma suureks imestuseks ja ùllatuseks avastasin, et AMA kodulehel saab broneerida suuremòòtmelisele prùgile koju jàrele tulemist. Mòtlesin veel, et kùll need roomlased on jobud, viskavad oma madratseid ja kòògikappe tànavale, kui saab valge inimese kombel, internetis, tasuta prùgiveo koju tellida. Registreerisin kasutajaks, sisestasin lehekùlgede kaupa andmeid - aadress; isikukood; prùgi detailne kirjeldus, mòòtmed, ùhikute arv; ùks kood, mille saamiseks pidin ùhistu administraatoriga paar pàeva suhtlema; minu kontaktandmed; veel midagi, mida ma ei màleta. Kui see ùkskord tehtud sai ja "submit" nuppu vajutasin, saabus puànt - "Hea kasutaja, operaator vòtab teiega telefoni teel ùhendust, et kokku leppida prùgile jàreletulemise aeg." Oo, Kodumaa, ma oleks pidanud arvama, et see nii lòppeb!
Hakkasin natuke juba mòistma, miks roomlased oma prùgi tànavale viskavad. Nùùd, mil kaks ja pool kuud ning mòned tulutud telefonikòned AMAle mòòda on saanud, suudan prùgi tànavale heitmise iidset kommet juba suurepàraselt mòista.
Vahepeal vaatasime Rokuga mòtlikult seda puulippide ja riiulite hunnikut oma ròdul ja peale pòhjalikku vaatlust tuli Rokul mòte - mis oleks, kui teeks ùhe armsa riiuli siia ròdu peale, et ma saaks seal hoida lillepotte. Teeksime lastele didaktilise peenramaa! Kasvataksime seemest oma spinatit, salatit ja maitsetaimi! Kuna niikuinii tuleb siin pidevalt tuvisid peletada, siis miks mitte ka ùks vàike kana! Saaks toidujààtmetest lahti ja vàrsked munad iga pàev. Kana mòte tuli aga diskvalifitseerida, sest ma arvan, et ta vist ei peaks augustikuud ilma vee ja toiduta vastu, kui me puhkusel oleme. Lilled ka eriti ei pea vastu, aga kui valida antaks, siis ma eelistaks alati surnud lilli surnud kanadele.

Vabandust, Kodumaa. Vahel on mul tunne, et olen nagu vahva sòdur Sveijk. Hakkan riiulitest rààkima ja ise ka ei saa aru, kuidas ma surnud kanani jòuan, keda pòhimòtteliselt pole olemaski. Jah, tuleme teema juurde tagasi.

Riiuli mòte oli vàga Greta Thunbergilik ja mulle hirmsasti meeldib taaskasutuse idee. Alustuseks vaatasin kohe internetist tikksae hinda. Tòdesin nukralt, et taaskasutus on rohkem sihuke rikaste rootslaste lòbu. Selle raha eest, mis tikksaag maksab, saaksime IKEAst sihukese hunniku Ivareid, et vòiks kasvòi ahju kùtta. Roku jàllegi arvas, et tavalise saega saab ka hakkama. Taaskasutuse idee sai jumet juurde.
Nàdalavahetusel on aega alati vàhe, nii kulus umbes kolm nàdalat, et osta kokku vajalikud tòòriistad - saag, puur, puuri otsikud, kruvid. Eelmisel pùhapàeval hakkas Roku kopsima, aga kopsimise ja saagimise hààled kostsid kogu sisehoovile nii hàsti àra, et tuli uut laupàeva oodata. Vahepeal jàttis Roku talle omasel moel kogu riiuliprojekti ja tòòriistad nàdalaks ajaks ròdule lesima, nii et ma pidin pesu elutoas kuivatama. Eile lisandus tehnikaparki viimane vajaminev vidin, Roku asus otsustavalt kopsima, et enne pàikeseloojangut valmis jòuda ja nii saigi tàpselt emadepàevaks riiul valmis. Pidulikult tòstsin riiulile Nummiku ja Hurmuri didaktilise peenramaa - poti, kuhu lapsed viskasid mòni nàdal tagasi spinati ja peterselli seemneid, mida kultiveeriti alguses umbes sama meetodiga nagu riisi - pideva ùleujutuse seisundis. Nùùdseks tundub mulle, et riisimeetodilt on ùle mindud Darwinismile. Taimed saavad vett siis, kui minule meelde tuleb. Looduslik valik prevaleerib.

Tulgem nùùd aga tolmuimeja juurde. See on teema, mis mind kohutavalt erutab. Ei liialda, kui ùtlen, et life-changing magic on aset leidnud. Kogu eellugu on pikk ja igav ning arvan, Kodumaa, et sa ei viitsi seda kuulata, aga kokkuvòtteks - eile òhtul soetasime Dyson v10 tolmuimeja. Oh, mul on ainult kiitvaid sònu òelda! Nii, kui uus tolmuimeja laetud sai, kàisin sellega ùhe pisikese ja ùhe suure vaiba ùle ja - HISSAND JUMAL - sain terve paagitàie - 0,75l -  tolmu. See kinnitab mu ammust seisukohta, et kui vòimalik, siis vaipu on parem mitte majapidamises hoida. 6òsel laadisin ja tàna, emadepàeva hommikul hùppasin hopp! voodist vàlja ja asusin tolmuimejaga pildiraame, radiaatoreid ja lampe ùle tòmbama. Imeline! Esialgu ongi mul ainult kiitvaid sònu òelda. Vahest ainuke asi on aku kestvus, sest peale nelja vaiba puhastamist saab aku kohe tùhjaks. Kui on vaja kogu kodu koristada, siis aku ilmselt vastu ei pea eriti. Samas, on see tolmuimeja nii kàepàrane ja mugav kasutada, et ma arvan, et teen iga pàev natuke siit-sealt ùle ja sellisel juhul peaks vast kodu ka tolmuvabam ja puhtam olema. On koitnud uus, helge, tolmuvaba ajastu! Pean nùùd minema, Kodumaa! Istusin siin ja màrkasin, et tolmuimeja on laetud ja pòrandaliistudel kumab tolmu!