Uus sari "Io speriamo che me la cavo"

Tere, Kodumaa ja head uut aastat sulle. Meie itaaliakeelses Monopoli mängus on kaardid nimega "Opportunità" ja "Imprevisto", mis inglise keeles on kõigile tuntud Opportunities ja Threats. Itaalia keelne "imprevisto" pakub selles mõttes rohkem tõlgendamisruumi, et võimaldab olla nii oht kui üllatus kui ka ootamatu juhtumine.
See on lihtsalt kirjeldamatu, kuidas minu elu on täis selliseid "imprevistosid". Võtame kasvõi täna. Oli plaan peale jõulupuhkust Rooma tagasi sõita - aga vaat mis juhtus! Lumi tuli maha! Ja Mootorsaanil on suvekummid. Hissand, jah, natuke tobe, et mul on suvekummidega Mootorsaan! Roku autol on lumeks sobivad kummid, aga üleeilsest ei tööta küttesüsteem. Kui külmas autos hingata, siis lähevad aknad uduseks, mistõttu ta peab lahtise aknaga sõitma. Põristab ringi, kinnastatud käed rooli hoidmas, sall lehvib nagu mingi... Audrey Hepburn.

Niisiis, täna kestis perekondlik lõuna pisut kauem kui plaanitud (kella viieni). Oli juba pime, kella kuuest lubas lund sadama hakata ja sõidame hoopis homme hommikul Rooma. Nüüd ma istungi siin ja kirjutan sulle, Kodumaa, ühe uue jutusarja teemal "Io speriamo che me la cavo" ehk "Loodan saada hakkama". Alustagem esimese osaga.

Miks ma olen täiesti nõus, et lapsi ei tohiks spaasse lasta

Kui Nummik oli veel neljane ja Hurmur just kaheseks saanud, oli meil Rokuga (originaalne!) mõte, et peaks paarisuhtega tegelema. Kuidas tegeleda paarisuhtega, kui neljane ja kahene päev läbi tähelepanu nõuavad ning öösiti abieluvoodis aelevad? Roku on alati initsiatiivikusega silma paistnud. Broneeris mägedes asuvas viietärnispaas nädalavahetuse - massaazid, protseduurid, vigurid. Hoia alt, paarisuhe! Ütlen kohe ära, et see ei olnud Rigopiano hotell, mis laviini alla jäi, aga üldjoontes sarnane koht. Hästi ilusas kohas Abruzzo mägedes.

Kolmpäeval tõdesime, et lapsi pole kellegile jätta.

Neljapäeval oli kindlalt selge, et ei leidu inimest, kes tahaks meie võsukestega nädalavahetust veeta.

Reede hommikul sama seis. Olgem ausad, ma ise ka ei tahaks veeta nädalavahetust teiste inimeste neljase ja kahese lapse seltsis.

Tuli teha seda, mida ikka taolises olukorras tehakse. Helistasime hotelli, vahetasime toa pisut suurema vastu. Protseduure enam tühistada ei saanud. Pakkisime kohvrisse mähkmed ja plastmassist lusikad ning asusime teele.

Üldjoontes ütleks, et mul on sellest nädalavahetusest pigem helged mälestused. Kiirabis ei tulnud käia, verd ei voolanud, keegi otseselt haige polnud. Väga kaunid päevad metsiku mägilooduse, basseinide ja viietärnieinetega. Mõistagi romantiline viietärnieine neljase ja kahesega näeb välja nii, et küünlavalguse, kergesti puruneva portselani, õrnade orhideede, vaikselt vestlevate elegantsete inimeste keskel üks osapool tõmbab kiiruga einet rindu, samal ajal, kui teine jookseb samaaegselt vasakule ja paremale, koordineerides oma liikumissuunda selle põhjal kumb laps parajasti suurema riskiteguriga jama või lärmi korraldamas on. Natuke nagu korvpallimäng ja asend on ka selline - kergelt ettepoole kummardunud, põlved pisut kõveras, käed laiali, silmad näevad 360 kraadi, kiired hüpped, jooksud, reaktsioonid. Ainult, et punkte ei saa. Kui esimene täiskasvanu on söönud, toimub kiire mängijate vahetus, teine vohmib jahtunud gurmee-eine sisse nii, et ei saa eriti arugi, mida ta vohmib. Tõmbab korraga neli klaasi vett ja kaks klaasi veini rindu, sest neljase ja kahesega ei tea kunagi, millal uuesti istuma saab. Ja jooksuga kõik see pere restoranist minema! Aga, noh, eks ta oli tol ajal sihuke uus normaalsus.

Küll aga juhtus tol nädalavahetusel üks pisike seik, mille tõttu ma olen absoluutselt nõus ja ei vaidle üldse vastu, kui mõni spaa lapsi sisse ei lase.

See oli nende oma viga, et nad spaaprotseduure ei tühistanud ja muudkui käisid peale, et tulge ikka ja tehke ära ja kordamööda ja küll hakkama saab. Esimene protseduur oli Roku oma. Plaan oli selline, et viin lapsed basseini ja katsun see tund aega kuidagi üle elada. Kuna me polnud basseinitulekuks valmistunud, puudusid kätised ja lapsed, mõistagi, ei osanud ujuda. Ka puudusid mul läätsed, aga eks ennegi on prillideta ujumas käidud. Põhimõtteliselt tuli olla natuke nagu valge hai - kartmatu veevoogude valitseja, kiire reaktsooniga, jõuline, aga seoses läätsede puudumisega pisut lühinägelik. Otse loomulikult, peale kaht aastat kahe lapsega tundsin, et olen täiesti ülesande kõrgusel ja midagi ei suuda mind enam üllatada ega endast välja viia. Oh püha naiivsust, ütleks ma täna seitsmese ja viiese kõrvalt! Üllatavad ja kuidas veel!

Nii. Roku läks protseduuridele. Minul ei jäänud midagi juhuse hooleks. Toauks lukku. Rõdu uks kinni. Nummik pissile. Telekas mängima, et lapsed välja lülitada. Kõigepealt Nummikule ujukad, plätud, mütsike, hommikumantel. Siis Hurmurile mütsike, plätud, ujumismähku, hommikumantel. Telekas off, lapsed on. Kõik lifti ja basseini! So far so good. Kümme minutit üle elatud.

Basseinis läks kõik võrdlemisi hästi. Prillid jätsin nagisse riputet hommikumantli taskusse, et kloor klaase ei rikuks. Olin kartmatu vetevoogude ja põngerjate valitseja. Vetevoogude valitsemisele aitas kaasa ka see, et vesi oli mulle ainult vööni. Basseini keskel oli väike saareke. Hurmurit hoidsin süles, Nummikut lohistasin teise käega. Suutsin lapsukesi nii hallata, et kas hoidsin Nummikut seljas ja Hurmurit süles või siis sättisin ühe saarekesele ja ujutasin teist. Tähelepanu oli täielikult koondunud, et midagi juhtuda ei saaks. Täielik kontroll olukorra üle.

Etteruttavalt ütlen, et kui sa, Kodumaa, ujumismähkmetega kursis pole, siis erinevalt tavalistest mähkmetest on need tehtud sellise põhimõttega, et nad ei imaks niiskust. Mis on loogiline, sest kui nad niiskust imaks, siis basseini sisenedes imaksid nad basseinivee sisse ja oleks rasked nagu sangpommid. Pigem on ujumismähkmed niiskust mitte läbi laskvad. Niisiis, kui midagi peaks tulema, siis see jääb mähkmesse loksuma. Mähe tuleb, mõistagi, ära võtta kraanikausi või muu taolise kohal, kuhu vedelik kallata. Tavaliselt sinna palju vedelikku ei mahu, aga on ka tõsi, et mähkmeeas laste basseinisessioonid ka reeglina väga kaua ei kesta.

Igatahes. Veetsime päris meeleoluka pealelõunase pooltunnikese basseinis. Mängisime hülgeid ja merikoletisi. Lapsed kilkasid. Olukord oli kontrolli all ja isegi ütleks, et võrdlemisi lõbus. Ma küll väga hästi ei näinud ilma prillideta, aga ega seal polegi teab mis detaile vaadata. Korraga,  kui parajasti Nummikut ujutasin, märkasin, et teised inimesed põgenevad basseinist ummisjalu. Näiteks olid seal mõned armunud paarid, kelle lähikonnas ongi parem, kui prille ette ei pane. Kus kihutasid! Ühesõnaga, põgenevad sellisel kiirusel, et hakkad lausa murelikult mõtlema ja lühinägeliku pilguga ringi vaatama, et midagi peab olema juhtunud. OH HALASTAJA JUMAL! Hurmur seisab saarekesel, suhteliselt õnnetu olekuga ja - kas ma näen õigesti või mis värk see on ja tõesti ma ju ei näe ilma prillideta hästi - aga mähkme vahelt valgub jalga pidi alla mitu pruuni juga. Nojah, ju ta polnud selle spaa gurmeetoiduga veel päris harjunud.

Nüüd tuli kiirelt reageerida. Otsustavalt, kartmatult tegutseda! Aega ei tohtinud kaotada! Tõstsin Nummiku saarele, võtsin Hurmuri sülle ja udisin Nummikut, et tule nüüd siia teise käe peale. AGA NUMMIK EI TULNUD!
Jooksis hoopis saare teise otsa. No suman järele. Hurmuri mähkmest jookseb pruuni jugasid. Jõuan Nummikuni. Tema jookseb teise saare otsa. Suman järele. Sama seis. Pruunid joad valguvad vette! Otsustavalt tegutseda! Suman - pigem koperdan kuidagi - Hurmur süles, pruunid joad järel, trepi poole. Hommikumantel! Kus on mu hommikumantel? Terve pikk rida nagisid, kõigis valged hommikumantlid rippumas! Kus mu hommikumantel on? Kurat ja põrgu! Samal ajal üritan kuidagi taibata, mida Nummik seal saare peal teeb ja ega tal ei tule mõtet vette hüpata. Halastaja jumal! Mida ma teen siin veekeskuses - üks on end täis sittunud ja teine upub samal ajal?! Koban poolpimedalt hommikumantleid, püüdes leida taskusse pandud prille! Hurmur karjub nutta! Pruunid joad valguvad! KUS ON MU HOMMIKUMANTEL JA PRILLID? Mida Nummik teeb? Oh, seisab. Veel. Õnneks. Käes! Prillid leitud! Pruunid joad valguvad. Kobamisi üritan ühe käega prille kuidagi märja näo ja ujumismütsi otsa sättida. Klaasid, mõistagi, kohe udused! Pühin pisut sõrmeotsaga klaase. Kiire olukorra hinnang! OH ÕUDUST! HISSAND! APPI... APPI..... Prillidega vaadates on olukord hullem kui ilma prillideta. Nii. OLEN. KARTMATU. OTSUSTAV. KIIRE. Ja mitte enam lühinägelik! Hurmuri hommikmantel! Kus on Hurmuri hommikumantel? Pruunid nired valguvad! Kas Nummik hüppab või seisab? Seisab! Hurmur nutab kogu hingest! Hommikumantel leitud! Mähin Hurmuri ta hommikumantlisse, millel pruunid laigud väga kiirelt laienema hakkavad. Nummik! Kus on Nummik? MA EI NÄE NUMMIKUT! Visata Hurmur käest ja hüpata basseini! Ahhh, Nummik on posti taga! Nii. Hurmur! Kuhu panna Hurmur? Käes! Mingi käterätik vedeleb. Mähin selle ka Hurmurile ümber. Hurmur nutab. Nummik sätib varbakesi saare servale! NUMMIK, STOPP. SEISA SEAL JA ÄRA LIIGUTA! Sätin Hurmuri valge madratsiga kaetud lamamistoolile. HURMUR, LESI SIIN JA KUSKILE EI LÄHE! Hurmur tundub nõustuvat. Hüppan basseini, liuglen saarekeseni Nummiku järele. Basseinivesi peseb pruunid joad mu trikoolt. Järgnevad mõned pinevad minutid, mil Nummik mööda saart minema putkab ja mina järele suman. Aga kaks vaba kätt on ikkagi kaks vaba kätt. Napsan Nummiku ja hoolimata tema aktiivsest vastuseisust suman, Nummik kaenlas, basseinist välja. Nummik sipleb, aga mina olen tugevam! Hurmur nutab. Nii. Nummiku hommikumantel? Leitud! Nummik mantlisse! Nii kui temast korra lahti lasen, et pruuniplekilistesse froteedesse mähitud Hurmur, kes näeb välja nagu mesilasenukk, lamamistoolist üles tõsta, pistab Nummik putku. Midagi pole teha. Järele jooksma ei hakka. "Lähme, Nummik!" ja hakkan kiirelt lifti poole tõttama. Nummik saab aru, et mängud on seekord läbi ja vantsib järele.

Toa turvalisse atmosfääri jõudnud, panen teleka mängima, et Nummik välja lülitada. Hurmuri pesen puhtaks. Nummiku pesen ka puhtaks. Roku naaseb lõõgastavalt protseduurilt, kui kammitud ja roosapõselised lapsukesed voodi veerel multikaid vaatavad ja mahla joovad.

Praegu ta tuli küsima, et mis ma kirjutan. Vastasin, et tollest korrast, kui Hurmuril basseinis kõht lahti läks. "Kus? Millal? Ma küll ei tea... " ja jalutas edasi.