mercoledì, dicembre 30, 2009
hissand ma olen nii elevil
7.jaanuaril làheme Sitsiilias kylla Cusumano veinikojale. Nad on nii àgedad, vaadake ise www.cusumano.it.
lunedì, dicembre 28, 2009
Juliet, Naked
Ilmselt ma pole esimene, kes seda ytleb, aga ma ytlen ikkagi: mitte ykski kaasaegne kirjanik ei kirjuta muusikast nii hàsti ja nii pyhendunult nagu Nick Hornby ning mitte ykski meeskirjanik ei mòista paremini visandada hariliku vàikekodanliku Briti naise hinges toimuvat. Vòiks peaaegu arvata, et Nick on homoseksuaal. Samas... jààb justkui mulje, et tema erinevate raamate naispeategelased on tegelikult yks ja sama naine, keda Nick pàriselus tunneb.
Kokkuvòtlikult òeldes oli ’Juliet, Naked’ humoorikas ja kiirelt kulgev lugemiselamus.
Raamatus saavad kokku kolme inimese elud - muusik Tucker Crowe, kes nooruses yllitas muusikakriitikute arvates yhe kòigi aegade parima lahkuminekuplaadi „Juliet“ ja on viimased kakskymmend aastat kulgenud yhe abikaasa juurest teise juurde, libistanud òltsi, vahtinud telekat ja saanud lapsi, kelle nimesid ta tàpselt ei màleta. Tucker Crowe’i loominguline vaikelu on inspireerinud keskealisi nohikuid, kes analyysivad internetifoorumites tema noorusaja intervjuusid ja rockmuusikule omaseid vallatusi, kuulavad ta vanu plaate ja vahetavad vandenòuteooriaid sellest, miks T.C. enam muusikat ei tee ja mis juhtus tollel kontserdil tolles peldikus, kust vàljudes T.C. enam nootigi kirja ei pannud.
Yks neist yber-fànnidest on raamatu teine peategelane Duncan, kes elab koos kolmanda peategelase Annie’ga. Anniel on nii mòttetu elu ja ta ise on ka nii rammetu kuidagi, et raamatut lugedes tekkis mul tahtmine teda pisut raputada ja òelda:“Aitab! Kaua vòib siin kòògilaua taga sammalduda ja viriseda, et elu su jalge ette seiklusi ei heida!"
Yhesònaga, Annie elab koos Duncaniga Mòttetus Briti Vàikelinnas, tòòtab Mòttetu Briti Vàikelinna Muuseumis ja on jòudnud àratundmisele, et oma elu 15 kòige fertiilsemat aastat on ta vegeteerinud Mòttetus Kooselus mehega, kes tòenàoliselt hoolib rohkem T.C.-st kui temast.
Rohkem ma siin syndmustele valgust ei heidaks, aga lugu on huvitav ja ootamatusi tàis.
Kokkuvòtlikult òeldes oli ’Juliet, Naked’ humoorikas ja kiirelt kulgev lugemiselamus.
Raamatus saavad kokku kolme inimese elud - muusik Tucker Crowe, kes nooruses yllitas muusikakriitikute arvates yhe kòigi aegade parima lahkuminekuplaadi „Juliet“ ja on viimased kakskymmend aastat kulgenud yhe abikaasa juurest teise juurde, libistanud òltsi, vahtinud telekat ja saanud lapsi, kelle nimesid ta tàpselt ei màleta. Tucker Crowe’i loominguline vaikelu on inspireerinud keskealisi nohikuid, kes analyysivad internetifoorumites tema noorusaja intervjuusid ja rockmuusikule omaseid vallatusi, kuulavad ta vanu plaate ja vahetavad vandenòuteooriaid sellest, miks T.C. enam muusikat ei tee ja mis juhtus tollel kontserdil tolles peldikus, kust vàljudes T.C. enam nootigi kirja ei pannud.
Yks neist yber-fànnidest on raamatu teine peategelane Duncan, kes elab koos kolmanda peategelase Annie’ga. Anniel on nii mòttetu elu ja ta ise on ka nii rammetu kuidagi, et raamatut lugedes tekkis mul tahtmine teda pisut raputada ja òelda:“Aitab! Kaua vòib siin kòògilaua taga sammalduda ja viriseda, et elu su jalge ette seiklusi ei heida!"
Yhesònaga, Annie elab koos Duncaniga Mòttetus Briti Vàikelinnas, tòòtab Mòttetu Briti Vàikelinna Muuseumis ja on jòudnud àratundmisele, et oma elu 15 kòige fertiilsemat aastat on ta vegeteerinud Mòttetus Kooselus mehega, kes tòenàoliselt hoolib rohkem T.C.-st kui temast.
Rohkem ma siin syndmustele valgust ei heidaks, aga lugu on huvitav ja ootamatusi tàis.
Itaalia jòulud
Yldiselt on Itaalia jòuludest vàhe rààkida, sest nagu me kòik teame, on jòulud siin mòòdutundetu sòòmise aeg ning tàis suuga ei rààgita.
Yhte asja tahaks kyll sinuga, Kodumaa, jagada. Nimelt ykspàev jài meil Rokuga peaaegu D. synnipàevale minemata, sest telekast tuli mu lemmik-koomiku Enrico Brignano show. Enrico on Roomast pàrit koomik, kes tavaliselt rààgib Rooma aktsendiga justkui Alberto Sordi ja kelle sketsid Harilikust Itaalia Elust tekitavad minus lòputut elevust ja àratundmisròòmu.
Yhesònaga, seekord imiteeris Enrico nii meisterlikult kòiki peamisi Itaalia dialekte, et vòttis tummaks lausa.
Sissejuhatuseks teatab Enrico, et itaalia keel - poeetide keel, nagu kòik itaallased teavad - on yks karm ja keeruline keel ning ei saa jàtta màrkimata asjaolu, et tegemist on ikkagi kahe surnud keele - kreeka ja ladina keele - pojaga. Teadagi, mis tegijat yldse saabki oodata keelest, mis on kahe surnud keele tuletis? Vòib-olla eesti keeles see ei kòla eriti naljakalt, aga rooma dialektis on surnute teema kuidagi eriti màrgatav.. nii et yhesònaga naljakas oli. Niisiis itaallased, kui on vaja asjad joonde ajada, rààgivad pigem dialekti, mitte Poeetide Keelt.
Yhte asja tahaks kyll sinuga, Kodumaa, jagada. Nimelt ykspàev jài meil Rokuga peaaegu D. synnipàevale minemata, sest telekast tuli mu lemmik-koomiku Enrico Brignano show. Enrico on Roomast pàrit koomik, kes tavaliselt rààgib Rooma aktsendiga justkui Alberto Sordi ja kelle sketsid Harilikust Itaalia Elust tekitavad minus lòputut elevust ja àratundmisròòmu.
Yhesònaga, seekord imiteeris Enrico nii meisterlikult kòiki peamisi Itaalia dialekte, et vòttis tummaks lausa.
Sissejuhatuseks teatab Enrico, et itaalia keel - poeetide keel, nagu kòik itaallased teavad - on yks karm ja keeruline keel ning ei saa jàtta màrkimata asjaolu, et tegemist on ikkagi kahe surnud keele - kreeka ja ladina keele - pojaga. Teadagi, mis tegijat yldse saabki oodata keelest, mis on kahe surnud keele tuletis? Vòib-olla eesti keeles see ei kòla eriti naljakalt, aga rooma dialektis on surnute teema kuidagi eriti màrgatav.. nii et yhesònaga naljakas oli. Niisiis itaallased, kui on vaja asjad joonde ajada, rààgivad pigem dialekti, mitte Poeetide Keelt.
martedì, dicembre 22, 2009
Pàeva videosoovitus
Adriano Celentano hittlugu "Prisencolinensinainciusol" 1972.aastast.
Iseleiutatud inglisekeelsed sònad ja tàhelepanuvààrselt karismaatiline koreograafia.
Muudest uudistest niipalju, et tegin hàsti, et jòuludeks Eestisse tuleku piletit ei ostnud. Juba teist pàeva on lennujaamad Pòhja-Itaalias ja mujal Euroopas lumehange all. Ka meil siin Francavillas on òòsiti miinuskraadid, nàiteks kylm vòttis ròdul elutseva basiilikutaime àra.
Iseleiutatud inglisekeelsed sònad ja tàhelepanuvààrselt karismaatiline koreograafia.
Muudest uudistest niipalju, et tegin hàsti, et jòuludeks Eestisse tuleku piletit ei ostnud. Juba teist pàeva on lennujaamad Pòhja-Itaalias ja mujal Euroopas lumehange all. Ka meil siin Francavillas on òòsiti miinuskraadid, nàiteks kylm vòttis ròdul elutseva basiilikutaime àra.
Dorian Gray
No pàriselt ka, mis inimestega ma siin Itaalias tegemist teen? Eile kàisin 'Dorian Gray portreed' vaatamas yhe seltskonnaga ja mitte keegi polnud raamatut lugenud. Kuidas on yldse vòimalik elada ilma et oleks 'Dorian Gray portreed' lugenud?
Film kusjuures oli vòrdlemisi positiivne yllatus. Mòistagi oli raamatu sisu filmi jaoks kohandatud, osa episoode vàlja jàetud ja mòned raamatus juhtunud syndmused graafilisemaks tuunitud, aga kokkuvòttes head nàitlejad pààstsid pàeva. Eriti Colin Firth Henry rollis ja Ben Barnes Dorian G-na.
Film kusjuures oli vòrdlemisi positiivne yllatus. Mòistagi oli raamatu sisu filmi jaoks kohandatud, osa episoode vàlja jàetud ja mòned raamatus juhtunud syndmused graafilisemaks tuunitud, aga kokkuvòttes head nàitlejad pààstsid pàeva. Eriti Colin Firth Henry rollis ja Ben Barnes Dorian G-na.
veinindus
Nii lahe.
Eesti Keele Instituut vastaski mu 'winery'-teemalisele pàringule.
Saksa keeles öeldakse samalaadse asja kohta "Kellerei" või "Weinkellerei", mille vasteks pakub saksa-eesti sõnaraamat "veinikelder" või "veinikoda". Eesti keele seletavas sõnaraamatus on veinikeldri seletuseks toodud "kelder vm ruum, kus vein laagerdub ja kus veinivarusid hoitakse; vastav veini joogi- ja müügikoht". Ka veinikoda sobib, vrd nt viinakoda (ehk viinaköök), pruulikoda, piimakoda (ehk meierei). Eelistaksin tuletisele "veinla" emba-kumba neist liitsõnadest. Kui on vaja aga laiemat mõistet, mis hõlmaks kogu veinitootmist, soovitan "veinindust".
Eesti Keele Instituut vastaski mu 'winery'-teemalisele pàringule.
Saksa keeles öeldakse samalaadse asja kohta "Kellerei" või "Weinkellerei", mille vasteks pakub saksa-eesti sõnaraamat "veinikelder" või "veinikoda". Eesti keele seletavas sõnaraamatus on veinikeldri seletuseks toodud "kelder vm ruum, kus vein laagerdub ja kus veinivarusid hoitakse; vastav veini joogi- ja müügikoht". Ka veinikoda sobib, vrd nt viinakoda (ehk viinaköök), pruulikoda, piimakoda (ehk meierei). Eelistaksin tuletisele "veinla" emba-kumba neist liitsõnadest. Kui on vaja aga laiemat mõistet, mis hõlmaks kogu veinitootmist, soovitan "veinindust".
lunedì, dicembre 21, 2009
:(
Oehh... tàna teatas korgitegija, et ei saa korke kolmapàevaks valmis. Ilmselt see tuleb sellest, et korgivabrikus ma ei kàinud isiklikult nurumas in abiti decorosi.
Roku on nyyd vàga kuri ja kysib teistelt teenusepakkujatelt pakkumisi. Kui kòik hàsti làheb, siis vast jaanuari keskpaigas saavad meie kòige esimesed valged veinid pudelisse.
Roku on nyyd vàga kuri ja kysib teistelt teenusepakkujatelt pakkumisi. Kui kòik hàsti làheb, siis vast jaanuari keskpaigas saavad meie kòige esimesed valged veinid pudelisse.
venerdì, dicembre 18, 2009
Random thought of the day
Aitàh, kommenteerijad, abiks nòu eest! Saatsingi Eesti Keele Instituudile e-kirja tàpsustamaks, kuidas 'winery' eesti keelde tòlkida ja nyyd ootan vastust justkui jòulupakki :)
Pika puhkuse alguses oli mul seletamatu - aga selle eest vastupandamatu - tahtmine kòik tòòkostyymid ja triiksàrgid keemilisse puhastusse viia. Ilmselt mingi vajadus vabaneda tòòl kogunenud emotsionaalsest saastast.
Yhesònaga, viisingi kòik tòòriided keemilisse. Nyyd on nad ilusti pyhtad, kilede sees ja lykkasin nad garderoobi kòige kaugemasse nurka, pulmakleidi ja Roku Eestis Kàimise Jope taha.
Muidugi pole mu kostyymid syydi selles, et mul olid nòmedad ylemused ja pekkis projektid, aga ikkagi. Ja neid automaate, kust saab kohvi vòi kypsikuid osta, ma vihkan kirglikult. Kui ma oleks spioon ja vaenlase kàtte langeks, siis tunnistaks kòik yles nii kui nad mulle neid jàlestusvààrseid automaate nàitaks.
Pika puhkuse alguses oli mul seletamatu - aga selle eest vastupandamatu - tahtmine kòik tòòkostyymid ja triiksàrgid keemilisse puhastusse viia. Ilmselt mingi vajadus vabaneda tòòl kogunenud emotsionaalsest saastast.
Yhesònaga, viisingi kòik tòòriided keemilisse. Nyyd on nad ilusti pyhtad, kilede sees ja lykkasin nad garderoobi kòige kaugemasse nurka, pulmakleidi ja Roku Eestis Kàimise Jope taha.
Muidugi pole mu kostyymid syydi selles, et mul olid nòmedad ylemused ja pekkis projektid, aga ikkagi. Ja neid automaate, kust saab kohvi vòi kypsikuid osta, ma vihkan kirglikult. Kui ma oleks spioon ja vaenlase kàtte langeks, siis tunnistaks kòik yles nii kui nad mulle neid jàlestusvààrseid automaate nàitaks.
giovedì, dicembre 17, 2009
lugu sellest, kuidas ilusad riided ja nurumine alati elus edasi aitavad
Olen veendunud, et minu ilusate riiete taktika oli see, mis aitas etikettidel varakult valmis saada. Nimelt, kui Rokuga trykikotta esimest korda helistasime, siis oli kòik vàga karm ja paistis, et enne jaanari uusi etikette tòòsse vòtta ei saagi.
Kui kohale làksin (mòistagi puha puhvis ja glamuurne), siis nurusin mis kole. A leebus ja paistis, et ehk detsembris hakkavad pihta, aga enne uut aastat valmis ei saa. Kyndsin tuimalt edasi, et meil oleks vaja 21.detsembril hakata veine pudelisse panema ja kas kuidagi ikka ei saa ja et kui kiire tòò eest eritasu maksame, kas siis saab. Antonino arvas, et kahjuks tòògraafikud on juba tehtud ja see eriti ei aita, et ma teda 'sedasi' vaatan - tàielik Bruno, ma kohe kindlalt ei vaadanud teda 'sedasi'. Lòpetuseks Antonino arvas, et vaatavad, mis teha annab.
Tàna helistati Rokule, et etiketid on valmis! Juhhei! Reedel làheme jàrele oma esimestele etikettidele!
Sònum pildil: Juurdepààs Chieti regiooni prefektuuri ruumidesse lubatud ainult ilusates riietes.
winery?
Oih. 'Winery' tòlkega seoses tuli nii palju kommentaare, et lihtsam on uue sissekandega vastata.
Paistab, et asjatundjate arvamused langevad veinimaja ja veinikoja vahele. Maja on vist korrektsem, aga samas kòlab kuidagi anonyymselt, kas te ei leia? Ma arvan, et mulle meeldib koda. Mis edasi saab? Kas tuleb eesti keelde uus sòna ametlikult vàlja pakkuda?
Muide, Lulu, lyhike versioon 'veinla' on minulgi mòttesse tulnud, mòeldes nàiteks suvila, mesila, sigala ja muu taolise peale. Vahest tehnilise prisma làbi vaadates olekski 'veinla' korrektne? 'Veinlast' vòiks teha pàris vahva luuletuse sònadega 'vòimla' ja 'kàimla' :) Ma arvan, et senikaua kuni keeleteadlased 'veinlat' suhtes arvamusele pole jòudnud, on meil veinikoda.
Eesti alkoholimyyjate kodulehed viitavad yldiselt tootjale, mis on ilmselt ka korrektne, aga ei vàljenda minu meelest seda, et me ainult ei tooda, vaid ikkagi kasvatame viinamarju ka, mis on uskumatu tuumateadus ausalt òeldes. Vahemàrkusena tahaksin siinkohal òelda, et mida rohkem ma viinamarjade kultiveerimisest teada saan, seda enam tundub, et kui sygiseks haigused ja vihmad ja pòuad pole viinamarju àra vòtnud, siis on ikka puha lotovòit.
Paistab, et asjatundjate arvamused langevad veinimaja ja veinikoja vahele. Maja on vist korrektsem, aga samas kòlab kuidagi anonyymselt, kas te ei leia? Ma arvan, et mulle meeldib koda. Mis edasi saab? Kas tuleb eesti keelde uus sòna ametlikult vàlja pakkuda?
Muide, Lulu, lyhike versioon 'veinla' on minulgi mòttesse tulnud, mòeldes nàiteks suvila, mesila, sigala ja muu taolise peale. Vahest tehnilise prisma làbi vaadates olekski 'veinla' korrektne? 'Veinlast' vòiks teha pàris vahva luuletuse sònadega 'vòimla' ja 'kàimla' :) Ma arvan, et senikaua kuni keeleteadlased 'veinlat' suhtes arvamusele pole jòudnud, on meil veinikoda.
Eesti alkoholimyyjate kodulehed viitavad yldiselt tootjale, mis on ilmselt ka korrektne, aga ei vàljenda minu meelest seda, et me ainult ei tooda, vaid ikkagi kasvatame viinamarju ka, mis on uskumatu tuumateadus ausalt òeldes. Vahemàrkusena tahaksin siinkohal òelda, et mida rohkem ma viinamarjade kultiveerimisest teada saan, seda enam tundub, et kui sygiseks haigused ja vihmad ja pòuad pole viinamarju àra vòtnud, siis on ikka puha lotovòit.
Do you come here often?
Mir yhes kommentaaris kysis, et kas ma oskan selgitada, miks 'Ajarànduri naine' on minu arvates banaalne. Oskan selgitada ja òigupoolest on selgitus juba pikka aega mu sees pakitsenud.
On kahte tyypi raamatuid, mille lugemiseks mul lihtsalt kàsi ei tòuse. Ma ei tea kuidas teistel on, sest ma pole kellegagi sellest rààknud, aga minul on mòningate raamatute suhtes mingi seletamatu sisemine vastumeelsus.
Esimene tyyp on need, mille kaane peal on nàitlejate pildid. Nàiteks Nick Hornby on yks mu lemmikkirjanikke, aga niikaua kui 'About The Boy' kaanel kissitab silmi Hugh Grant, ei suuda ma seda raamatut lugeda. Mulle ei meeldi, kui raamat on filmi kòrvalprodukt.
Hei raamatuhuviline, nàgid filmi 'About The Boy'? Meeldis? Hàsti! Vot siin on nyyd raamat ka, mille pòhjal film tehti. Film oli hea, jàrelikult raamat on samuti hea. Loogiline, eks? Hugh Granti pilt peal ilusti, et sa ikka kindlasti aru saaksid, et see on Selle Filmi inspiratsioon. Noh, juhul kui sul filmi nimi meelest on làinud. Sulle meeldib Hugh Grant? Eksole. Mis sa siin enam mòtled? Kui film meeldib ja Hugh Grant meeldib, siis kindlasti meeldib raamat ka! Ja kui sa siin juba oled, rahakott òieli, osta ka meie nokamyts ja t-sàrk, siis saad kaasa tasuta moodsa matkakoti. Ja nyyd vutt-vutt kassase!
Ma jàlestan tarbimismànge, kliendikaarte ja punktide kogumisi ja seda, kui yhe tootega surutakse teist kaasa. Ma ei saa lugeda Hollywoodi nàitlejate piltidega raamatuid.
Teine tyyp raamatuid on need, mida kogu maailm on lugenud ja millest kòikide nàdalalòpulehtede raamatuarvustused kirjutavad. Need raamatud on kòigis maailma lennujaamades-supermarketites-raamatupoodides hunnikus, punane kleeps peal, mis teatab ostad-kaks-saad-kolm. Hàsti. Aga miks see punase kleepsuga raamat on parem Oscar Wilde'i 'Vestetest', millel pole kleepsu peal? Kui raamat on hea, siis miks peab seda nii intensiivselt promoma? Hea kaup tavaliselt ei vedele sooduspakkumiste hunnikus.
Restoranis soovitab kelner reeglina veini, mida tuleb kòige rohkem myya, mitte seda, mis talle meeldib. Kui raamatumyyja kogu saadaolevast valikust esimesena just Seda Raamatut soovitab, siis miks? Kas sellepàrast, et talle pàriselt meeldib vòi sellepàrast, et on vaja laoseisu optimeerida?
Jah, ma olen selline... kahtlustav. Kahtlustan, et 'Ajarànduri naise' taolised haip-raamatud saavad rohkem eetriaega mitte sellepàrast, et on erakordsed sàravad loomingulised tàhed, vaid sellepàrast, et turundaja arvas, et see vòiks hàsti massidele myya, raamatut trykiti liiga palju ja nyyd pingutatakse, et myygiprognoose tàita. Mis ei vàlista, et tegemist on hea raamatuga. Aga ma ju jàlestan tarbimismànge.
Sellepàrast ma ytlesingi, et tollest jòuluturu raamatumyyjast 'Ajarànduri naist' ja 'The Thousand Splendid Suns' pakkuda oli banaalne. Minu isiklikul banaalsuse-skaalal kysimusega "Do you come here often?" samal tasemel.
On kahte tyypi raamatuid, mille lugemiseks mul lihtsalt kàsi ei tòuse. Ma ei tea kuidas teistel on, sest ma pole kellegagi sellest rààknud, aga minul on mòningate raamatute suhtes mingi seletamatu sisemine vastumeelsus.
Esimene tyyp on need, mille kaane peal on nàitlejate pildid. Nàiteks Nick Hornby on yks mu lemmikkirjanikke, aga niikaua kui 'About The Boy' kaanel kissitab silmi Hugh Grant, ei suuda ma seda raamatut lugeda. Mulle ei meeldi, kui raamat on filmi kòrvalprodukt.
Hei raamatuhuviline, nàgid filmi 'About The Boy'? Meeldis? Hàsti! Vot siin on nyyd raamat ka, mille pòhjal film tehti. Film oli hea, jàrelikult raamat on samuti hea. Loogiline, eks? Hugh Granti pilt peal ilusti, et sa ikka kindlasti aru saaksid, et see on Selle Filmi inspiratsioon. Noh, juhul kui sul filmi nimi meelest on làinud. Sulle meeldib Hugh Grant? Eksole. Mis sa siin enam mòtled? Kui film meeldib ja Hugh Grant meeldib, siis kindlasti meeldib raamat ka! Ja kui sa siin juba oled, rahakott òieli, osta ka meie nokamyts ja t-sàrk, siis saad kaasa tasuta moodsa matkakoti. Ja nyyd vutt-vutt kassase!
Ma jàlestan tarbimismànge, kliendikaarte ja punktide kogumisi ja seda, kui yhe tootega surutakse teist kaasa. Ma ei saa lugeda Hollywoodi nàitlejate piltidega raamatuid.
Teine tyyp raamatuid on need, mida kogu maailm on lugenud ja millest kòikide nàdalalòpulehtede raamatuarvustused kirjutavad. Need raamatud on kòigis maailma lennujaamades-supermarketites-raamatupoodides hunnikus, punane kleeps peal, mis teatab ostad-kaks-saad-kolm. Hàsti. Aga miks see punase kleepsuga raamat on parem Oscar Wilde'i 'Vestetest', millel pole kleepsu peal? Kui raamat on hea, siis miks peab seda nii intensiivselt promoma? Hea kaup tavaliselt ei vedele sooduspakkumiste hunnikus.
Restoranis soovitab kelner reeglina veini, mida tuleb kòige rohkem myya, mitte seda, mis talle meeldib. Kui raamatumyyja kogu saadaolevast valikust esimesena just Seda Raamatut soovitab, siis miks? Kas sellepàrast, et talle pàriselt meeldib vòi sellepàrast, et on vaja laoseisu optimeerida?
Jah, ma olen selline... kahtlustav. Kahtlustan, et 'Ajarànduri naise' taolised haip-raamatud saavad rohkem eetriaega mitte sellepàrast, et on erakordsed sàravad loomingulised tàhed, vaid sellepàrast, et turundaja arvas, et see vòiks hàsti massidele myya, raamatut trykiti liiga palju ja nyyd pingutatakse, et myygiprognoose tàita. Mis ei vàlista, et tegemist on hea raamatuga. Aga ma ju jàlestan tarbimismànge.
Sellepàrast ma ytlesingi, et tollest jòuluturu raamatumyyjast 'Ajarànduri naist' ja 'The Thousand Splendid Suns' pakkuda oli banaalne. Minu isiklikul banaalsuse-skaalal kysimusega "Do you come here often?" samal tasemel.
giovedì, dicembre 10, 2009
Mitte mina pole rassist, vaid nemad on Naapolist
Lugesin lehest, et tàna òòsel olla Naapoli kesklinnast kuuemeetrine jòulupuu àra varastatud. Muud polekski òelda, kui et ainult Naapolis on selline asi vòimalik.
winery?
Kes teab, kuidas tòlkida eesti keelde 'winery'?
Nàiteks mu kahekòitelises inglise-eesti sònastikus on 'winery' tàiesti puudu ja ka interneti-sònastikud raputavad resoluutselt pead.
Kuidagimoodi peavad ju eestlasted 'winery' teemal rààkima? Kas ytlevad 'veiniistandus'? Aga kas veiniistandusest rààkides on ilmne, et peale viinamarjade kasvatamise tegeletakse ka veini tootmisega? Mis variante veel on?
Raamatumajandus hakkab kontrolli alt vàljuma jàlle. Tàna soetasin Salman Rushdie "Midnight Children".
Nàiteks mu kahekòitelises inglise-eesti sònastikus on 'winery' tàiesti puudu ja ka interneti-sònastikud raputavad resoluutselt pead.
Kuidagimoodi peavad ju eestlasted 'winery' teemal rààkima? Kas ytlevad 'veiniistandus'? Aga kas veiniistandusest rààkides on ilmne, et peale viinamarjade kasvatamise tegeletakse ka veini tootmisega? Mis variante veel on?
Raamatumajandus hakkab kontrolli alt vàljuma jàlle. Tàna soetasin Salman Rushdie "Midnight Children".
mercoledì, dicembre 09, 2009
mòrvamysteerium jòululaadalt
Pyhapàeval sattusime pisikese (aga nummi) Malahide linnakese kirikutagusele jòululaadale. Kytmata ruumis tunglesid pruunides mantlites inimesed ning punetavate sòrmedega prouad myytasid mingeid kasutuid vidinaid, mis ilmselt pòòningu koristamise kàigus vàlja tulnud.
Kiikasin hetkeks raamatunurka, kus papist lasteraamatud konkureerisid tikkimisòpikutega ning olingi juba selga pòòramas, kui kuivetunud vanahàrra mind kònetas:"Kas otsite mingit konkreetset raamatut?" "Noo... ma siin pigem otsisin midagi huvitavat, mida enne lugenud ei ole." Hàrra Iirlane osutas paarile banaalsusele nagu nàiteks "The Time Traveller's Wife" ja "The Thousand Splendid Suns", mille peale pidasin vajalikuks lisada, et vaataks ehk midagi sellist, mis Iirimaad esindab. Tàpsustasime ka, et ma olen ysnagi kyyniline inimene ning Jane Austeni stiilis sentimentaalsusi vàga ei ihalda.
"Iiri kirjanikke, jah...", mòmises Hàrra Iirlane, vaatas pisut ringi ja naases vilkalt Edna O'Brieni raamatuga "In The Forest". Tagakaanelt vòis lugeda, et "In the Forest" rààkivat tòestisyndinud loo sellest, kuidas hullunud stalker tapab jòhkralt yhe naise, ta vàikese lapse ja kellegi preestri. Mòistagi on tegevuspaigaks yksik majake mingis paksus Iiri metsas.
"Vahest jòululugemiseks pisut syngevòitu," kommenteerisin Hàrra Iirlasele, kes vastas taibukalt:"Aga te olete ju kyyniline inimene!"
Edna raamatut siiski ei vòtnud, kartuses, et hiljem vòib mul vàlja areneda Yksikute Metsamajakeste foobia ning hankisin teise soovitatu - Ameerika-Iiri kirjaniku Frank McCourt'i raamatu "'Tis: a memoir", mis rààgib iirlaste Ameerikasse emigreerumisest. Esimene peatykk algas paljutòotavalt. Paistis, et tegelased teadsid, et laev peaks jòudma nàdalaga Ameerikasse, aga poole reisi peal informeeriti, et tegelikult me siiski làheme Kanadasse ja vist enne kahte nàdalat kohale ei jòua. Pàris paljutòotav jòululugemine. Kui "Juliet, Naked" làbi saan, siis vaataks kohe huviga, kuhu laev vàlja jòuab ja mis neist edasi saab.
Sellega seoses tuli mul meelde, et pàriselt lòpuni lugemata on ka James Joyce "Dubliners" ja Robert Hughes'i "Fatal Shore", mis rààgib briti vangide deporteerimisest Austraaliasse. Panen need ka oma raamatulugemise plaani.
Kiikasin hetkeks raamatunurka, kus papist lasteraamatud konkureerisid tikkimisòpikutega ning olingi juba selga pòòramas, kui kuivetunud vanahàrra mind kònetas:"Kas otsite mingit konkreetset raamatut?" "Noo... ma siin pigem otsisin midagi huvitavat, mida enne lugenud ei ole." Hàrra Iirlane osutas paarile banaalsusele nagu nàiteks "The Time Traveller's Wife" ja "The Thousand Splendid Suns", mille peale pidasin vajalikuks lisada, et vaataks ehk midagi sellist, mis Iirimaad esindab. Tàpsustasime ka, et ma olen ysnagi kyyniline inimene ning Jane Austeni stiilis sentimentaalsusi vàga ei ihalda.
"Iiri kirjanikke, jah...", mòmises Hàrra Iirlane, vaatas pisut ringi ja naases vilkalt Edna O'Brieni raamatuga "In The Forest". Tagakaanelt vòis lugeda, et "In the Forest" rààkivat tòestisyndinud loo sellest, kuidas hullunud stalker tapab jòhkralt yhe naise, ta vàikese lapse ja kellegi preestri. Mòistagi on tegevuspaigaks yksik majake mingis paksus Iiri metsas.
"Vahest jòululugemiseks pisut syngevòitu," kommenteerisin Hàrra Iirlasele, kes vastas taibukalt:"Aga te olete ju kyyniline inimene!"
Edna raamatut siiski ei vòtnud, kartuses, et hiljem vòib mul vàlja areneda Yksikute Metsamajakeste foobia ning hankisin teise soovitatu - Ameerika-Iiri kirjaniku Frank McCourt'i raamatu "'Tis: a memoir", mis rààgib iirlaste Ameerikasse emigreerumisest. Esimene peatykk algas paljutòotavalt. Paistis, et tegelased teadsid, et laev peaks jòudma nàdalaga Ameerikasse, aga poole reisi peal informeeriti, et tegelikult me siiski làheme Kanadasse ja vist enne kahte nàdalat kohale ei jòua. Pàris paljutòotav jòululugemine. Kui "Juliet, Naked" làbi saan, siis vaataks kohe huviga, kuhu laev vàlja jòuab ja mis neist edasi saab.
Sellega seoses tuli mul meelde, et pàriselt lòpuni lugemata on ka James Joyce "Dubliners" ja Robert Hughes'i "Fatal Shore", mis rààgib briti vangide deporteerimisest Austraaliasse. Panen need ka oma raamatulugemise plaani.
Tàna paistab Dublinis pàike!
Tahtsin lihtsalt jààdvustada siin selle ajaloolise syndmuse.
Muudest uudistest niipalju, et tàna said lòpuks ometi valmis etiketid. Reedel làhevad trykki.
Roku ytles, et ma olla paksuks làinud ja vòttis mul tàna kypsiku kàest àra. See on siis tasu selle eest, et ma olen pikki kuid tema dieediprojekti pyhalikult toetanud ja iga kord enne Roku kojutulekut koogid-jààtised eest àra sòònud, et tal kiusatusi poleks?
Kypsiku sòin àra, sest olen ikkagi emantsipeerunud naine ega lase meestel endale body image teemal ettekirjutusi teha.
Muudest uudistest niipalju, et tàna said lòpuks ometi valmis etiketid. Reedel làhevad trykki.
Roku ytles, et ma olla paksuks làinud ja vòttis mul tàna kypsiku kàest àra. See on siis tasu selle eest, et ma olen pikki kuid tema dieediprojekti pyhalikult toetanud ja iga kord enne Roku kojutulekut koogid-jààtised eest àra sòònud, et tal kiusatusi poleks?
Kypsiku sòin àra, sest olen ikkagi emantsipeerunud naine ega lase meestel endale body image teemal ettekirjutusi teha.
martedì, dicembre 08, 2009
Muhelen
Tàna oli mul positiivsete emotsioonide pàev.
Decanteri-Steven vastas, et kohe vàga meeleldi degusteeriks meie veine ja paistis, et see polnudki mingi teeseldud heameel. Kui Tàhtsad Onud heaks kiidavad, siis maikuus osaleme Londonis nooblil yritusel Decanter Great Italian Fine Wine Encounter, kuhu valitakse umbes sada veini Itaaliast. Konkurents on mòistagi tihe, aga kes kòrgele ei sihi, jààbki madalalt lendama. Ehhh.... kas saame làbi? Kui ei saa, oleks ikka yber piinlik kyll. Ma olen juba siin kòigile òelnud, et me kandideerime Pecorino, Chardonnay ja Pinot Grigio'ga.
Tàna tuli taaskord kommentaar Rahulolevalt Lugejalt. Nii positiivne kuidagi, kui inimesed kirjutavad, et nad sattusid mu blogi lugema ja et nad lugesid kohe algusest peale kòik làbi ja et meeldis ja et vòtab muigama.
Tavaliselt ma ei oska selliste kommentaaride peale midagi pàdevat vastata, aga kui neid tuleb, siis loen ja muhelen ja vaatan hàbelikult kinganinasid. Pàrast mòtlen, et vòiks mingi viisaka vastuse meisterdada, aga kuidagi ei tiri seda vastust klaviatuurist vàlja. Nii, et siis te teate, miks ma eriti ei vasta sellistele kommentaaridele.
Enamus mu blogisissekandeid on syndinud igavuse vòi koduigatsuse peletamiseks. Eriti esimesel Itaalia-aastal, kui tàheldasin, et tavaliselt hakkab kohe parem, kui mingist nàrviajavast kultuurisokist làbi huumoriprisma kirjutada. Nii et kui kirjeldused mu ràndom askeldustest ja àpardustest ka kellelgi teisel peale minu tuju tòstavad, siis on mul ka hea meel. Teate kyll, justkui algajal perenaisel, kui kylalised kartuli-hakklihavormi kiidavad.
Hetkel olen Dublinis, kus on muidu ka palju positiivseid emotsioone, aga eriti ònnelikke hetki kogesin Laura Ashley poes. Nii kaunid vàrvid ja mustrid! Ja kui maitsekalt nad kòiki neid asju kokku sobitavad! Tàna oli palju vaba aega ja mitte kedagi segamas, nii et ahmisin silmadega kòiki neid hurmavaid tapeet-kardin-kummut kombinatsioone. Mida ma veel ei maininud, on see, et tàna oli kòik kaup 30% alla hinnatud ja see 30% allahindlus liideti otsa juba kòigile olemasolevatele allahindlustele. Yhesònaga, vòtsin vabast hetkest maksimumi ning vaatasin yle viimasegi tapeedi, pildiraami ja kyynlajala ning tassisin kassasse kòik, mis meeldis. Vahel tuleb ju unistusi teostada eksole. Aeg-ajalt mòtlesin sellele, et see kraam tuleb ju kuidagi Itaaliasse tarida ja siis panin mòned lilledega tassid tagasi ja mòòblit-tapeeti eriti ostma ei kippunud. Kuigi... seal oli tàpselt selline kapp, nagu mul tarvis oleks. Kui ma suureks saan ja rikkaks hakkan, siis tapetseerin kodu LA tapeetidega ning maksan silmagi pilgutamata mòòbli Itaaliasse transportimise eest.
Vàljusin poest kaubakoorma all vankudes, lillelistes paberkottides mu unistuste padjad, kleidid ja igasugu nummid vidinad jòulukinkideks.
Nyyd pean lòpetama. Làhen tànavale inimesi embama!
Decanteri-Steven vastas, et kohe vàga meeleldi degusteeriks meie veine ja paistis, et see polnudki mingi teeseldud heameel. Kui Tàhtsad Onud heaks kiidavad, siis maikuus osaleme Londonis nooblil yritusel Decanter Great Italian Fine Wine Encounter, kuhu valitakse umbes sada veini Itaaliast. Konkurents on mòistagi tihe, aga kes kòrgele ei sihi, jààbki madalalt lendama. Ehhh.... kas saame làbi? Kui ei saa, oleks ikka yber piinlik kyll. Ma olen juba siin kòigile òelnud, et me kandideerime Pecorino, Chardonnay ja Pinot Grigio'ga.
Tàna tuli taaskord kommentaar Rahulolevalt Lugejalt. Nii positiivne kuidagi, kui inimesed kirjutavad, et nad sattusid mu blogi lugema ja et nad lugesid kohe algusest peale kòik làbi ja et meeldis ja et vòtab muigama.
Tavaliselt ma ei oska selliste kommentaaride peale midagi pàdevat vastata, aga kui neid tuleb, siis loen ja muhelen ja vaatan hàbelikult kinganinasid. Pàrast mòtlen, et vòiks mingi viisaka vastuse meisterdada, aga kuidagi ei tiri seda vastust klaviatuurist vàlja. Nii, et siis te teate, miks ma eriti ei vasta sellistele kommentaaridele.
Enamus mu blogisissekandeid on syndinud igavuse vòi koduigatsuse peletamiseks. Eriti esimesel Itaalia-aastal, kui tàheldasin, et tavaliselt hakkab kohe parem, kui mingist nàrviajavast kultuurisokist làbi huumoriprisma kirjutada. Nii et kui kirjeldused mu ràndom askeldustest ja àpardustest ka kellelgi teisel peale minu tuju tòstavad, siis on mul ka hea meel. Teate kyll, justkui algajal perenaisel, kui kylalised kartuli-hakklihavormi kiidavad.
Hetkel olen Dublinis, kus on muidu ka palju positiivseid emotsioone, aga eriti ònnelikke hetki kogesin Laura Ashley poes. Nii kaunid vàrvid ja mustrid! Ja kui maitsekalt nad kòiki neid asju kokku sobitavad! Tàna oli palju vaba aega ja mitte kedagi segamas, nii et ahmisin silmadega kòiki neid hurmavaid tapeet-kardin-kummut kombinatsioone. Mida ma veel ei maininud, on see, et tàna oli kòik kaup 30% alla hinnatud ja see 30% allahindlus liideti otsa juba kòigile olemasolevatele allahindlustele. Yhesònaga, vòtsin vabast hetkest maksimumi ning vaatasin yle viimasegi tapeedi, pildiraami ja kyynlajala ning tassisin kassasse kòik, mis meeldis. Vahel tuleb ju unistusi teostada eksole. Aeg-ajalt mòtlesin sellele, et see kraam tuleb ju kuidagi Itaaliasse tarida ja siis panin mòned lilledega tassid tagasi ja mòòblit-tapeeti eriti ostma ei kippunud. Kuigi... seal oli tàpselt selline kapp, nagu mul tarvis oleks. Kui ma suureks saan ja rikkaks hakkan, siis tapetseerin kodu LA tapeetidega ning maksan silmagi pilgutamata mòòbli Itaaliasse transportimise eest.
Vàljusin poest kaubakoorma all vankudes, lillelistes paberkottides mu unistuste padjad, kleidid ja igasugu nummid vidinad jòulukinkideks.
Nyyd pean lòpetama. Làhen tànavale inimesi embama!
lunedì, dicembre 07, 2009
Vaatlusi Rohelisest Linnast
Yber-roheline muru. Sinised, kollased ja punased uksed roostepruunidel armsatel majadel. Pàikest antakse nàpuotsaga, aga selle eest toad on hàsti kòetud. Parkimisplatside asfaldil kasvab sammal. Roku arvas, et kui Iirimaal natukeseks ajaks seisma jààda, hakkab kohe sahinal sammal selga kasvama. Olen ettevaatlik.
giovedì, dicembre 03, 2009
mannaggia 'ste benedette etichette
Tàna, kodumaa, tahaksin pidulikult teada anda, et cantina nimeks sai (trummipòrin ja sametkardinad avanevad) VIGNETI RADICA ning et logo ja pudelite etiketid on peaaegu valmis!
Vigneti Radica valik oli vahepeal takerdumas Roku ema ja Tòòtu Oe taha, kes leidsid àkitselt lapsjumalate teenimise ja majapidamiste koristamise kòrvalt aega ning asusid protesteerima, et Tenuta Nicante on ju niii ilus nimi ja et Vigneti Radica fa scifo. Kuna nad màrkasid oma tagasisidega lagedale tulla esmaspàeval, mil mina olin juba Rooma ja Roku Dublinisse sòitnud, tylitas àrevil Roku mind terve nàdala kònedega, et àkki ikkagi jààme siiski Tenuta Nicante juurde. Olin jàrjepidevalt hàmmingus ja viitasin asjaolule, et see oleks tàpselt see nimi, mida mitte keegi meie sòbradest, kolleegidest ja blogilugejatest ei eelistanud. Roku jài nagu nòusse, aga siis tuli talle taaskord kòne kodust, enesekindlus pisut mòranes ja ta helistas mulle uuesti tagasi. Jah, ei ole kerge, kui perekond sedasi survestab.
Laupàeval Kylasse rindejoonele naasnult uurisime sinjoorade kàest ettevaatlikult (nagu juhtimiskoolitustel òpetatud), et ehk selgitaksite tàpsemalt, miks Vigneti Radica fa scifo (tòlk. on vastik). Eriti konstruktiivseid pòhjendusi sealt ei tulnud peale kòvahààlse selgituse, et vaadake ometi kui ilus nimi on Tenuta Nicante, miks te peate selle Vigneti Radica kasuks otsustama ja yldsegi olete esteetilises plaanis taandarenenud kòik ja me ei màngi teiega, kui te otsuseid ilma meieta teete ja nàiteks need etiketid on nii koledad, et nutt tuleb peale. Tòmbasime Rokuga improviseeritud turu-uuringu tulemused kàisest vàlja ja teatasime, et neljast variandist ei eelistanud ju mitte keegi Tenuta Nicantet (vaikisin halastamatult maha anonyymse kommenteerija, kes ainukesena Tenuta Nicante poolt hààletas). Roku Moodne Vend lisas ka juurde, et iga kord kui ta kellelegi ytles, et cantina nimeks saab Tenuta Nicante on vastuseks tulnud lyhike, aga konkreetne 'boh?'. Yllatavalt kiiresti lahenes. Prouadel polnud enam midagi òelda.
Ma arvan, et see oli vaikus enne tormi. Eks me kòik teame, et perefirmadega on nagu armastusega, et enamasti lòppeb tylidega, aga ikkagi kòik loodavad, et neil nii ei làhe. Aimasin, et perefirma ei ole mingi meelakkumine, aga ikkagi lootsin, et meil saab olema kòik ròòmus ja harmooniline. Seni on esimesed reaalsed tegutsemiskuud nàidanud, et tegelikult tuleb diplomaatia meisterklassi tasemel tegutseda.
Nàiteks kunagi pakkus Roku Tòòtu Ode vàlja, et etikettidel peaks kasutama elemente Caravaggio maalidest ja veinid nimetama isiksusetyypide jàrgi melanhoolseks ja koleeriliseks jne. Roku teatas viisakalt, et meil pole raha Caravaggio jàreltulijatele autoriòiguste maksmiseks, mistòttu see komplitseeritud lahendus ideest eriti kaugemale ei làinud. Roku Tòòtu Ode aga kàis ise mingi tuttava graafiku juures ja vàidetavalt lasi oma idee pòhjal nàidised teha, mida ta kellelegi ei nàita enne, kui talle antakse tàielik otsustusòigus etikettide yle. Kuna siin polnud aega oodata, asus etikette meisterdama graafik Susanna, kes tegeleb etiketteidega pòhitòò korras juba viimased kymme aastat ning Roku Ode on solvunud, et nii làks.
Yhesònaga, peale seda kui cantina nime teema laupàeval lahenes, lahvatas pyhapàeval lòunalauas Roku ja tema òe vahel etikettide teemal taoline ennenàgematult plahvatuslik tyli, et olin sunnitud lapsjumalad òue kiikuma viima.
Kiikusime tasakesi, arendasime mingeid lastejutte ja mòtlesin paksude kiviseinte tagant kostvat kisa kuulates, et no nyyd kyll vist pistavad teineteisel kààridega silmad peast. Mòne aja pàrast trampis uksest vàlja punaste kòrvadega Roku, kes teatas, et talle aitab ja làhme mujale lòunat sòòma. Oleksime làinudki, aga Roku jala kyljes rippus pisaraid valav ema, kes anus, et lapsed àra lepiks ja mis komme see yldsegi on sedasi lòunalauast minema minna. Ta ju spetsiaalselt valmistas pastat, mis Rokule meeldib ja ostis spetsiaalselt porchettat ja puha ja nii ikka kyll ei sobi, et kòik jahtub ja jààb sòòmata. Roku leebus, talutasime lapsjumalad tuppa tagasi ja jàtkasime lòunat. Kòik vahtisid syvenenult taldrikusse ja klòbistasid vaikides kahvlitega, justkui Eesti filmis.
Sel hetkel tatsas sòògituppa àsja àrganud Roku Moodne Vend, ràndomilt riides ja juuksed asjakohaselt sassis, kes oli ilmselt kisa peale àrganud. Kohemaid sai ta Roku ja Roku Tòòka Isa kàest nahutada selle eest, et miks ta pyhapàeviti nii kaua magab ning miks ta kell kaheksa hommikul ei olnud Rokuga ja Roku Tòòka Isaga cantinas tsisterne ja vàrke yle vaatamas. Otsustasin sekkuda:"Kas keegi ytles Roku Moodsale Vennale, et ta pidi kell kaheksa cantinas olema? Ei òelnud? Jàrelikult ei ole òiglane teda syydistada selles, et ta vara ei tòusnud." Yllatunud vaikus. Et mu sònum pàris selge oleks, jàtkasin:"Ja yldsegi ma arvan, et RMV on tàiesti vòimeline kell kaheksa cantinas olema, kui keegi talle seda ytleks." Roku Moodne Vend noogutas innukalt mu laia òla taga. Vaikus. Hetkeks peatunud kahvlite klòbin jàtkus ning esimest korda tol pàeval jòudis mu kuulmeorganiteni teave, et telekast tulevad lòunased uudised.
Sellest nàdalast on meil ette nàidata peaaegu valmis logo. Pisut peab kohendama seda 'vignetit' seal yleval, aga muidu on valmis.
Logol on hàrg sellepàrast, et Kylas on Roku pere hyydnimi juba hallidest aegadest olnud Toro ehk Hàrg. Ma arvan, et see tuleb nende lòpmatust kangekaelsusest ja tòòkusest. Nàiteks Roku isa on umbes sama tòòkas nagu Ivan Orava Isa. Tòuseb igal hommikul yber vara, et jòuaks pàikesetòusu ajaks viinamarjade juurde neid hooldama ja suurte kààridega siit-sealt nakitsema. Roku vanaema aga on nii kange naine, et on vòtnud kàtte kuni surmani miniaga ehk Roku emaga kiusu ajada. Hetkel on ta voodihaige, aga ideedest tal puudu ei tule, et minia elu keerulisemaks teha.
Tàna kàisin graafik Antonino jutul. Itaalias tuleb teatavasti glamuurne vàlja nàha, et asjaajamine libedamalt làheks. Niisiis sàttisin end umbes nii nagu làheks Corso Garibaldile aperitiivile. Kòrged kontsad ja yleni mustad riided, aga kvaliteetsetest materialidest. Tundub, et mòjus. Graafik Antonino oli vàga abivalmis, pakkus igasugu asjalikke ideid, et etikette veel paremaks teha. Antonino vanaisa ja trykikoja omanik Renato pakkus kohvi ja kutsus trykimasinaid vaatama ja hoolitses, et ma ikka parklast ilusti vàlja tagurdatud saaks. Homme saadavad hinnapakkumise, nii et eks siis nàeb, mis see hoolitsus ja abivalmidus meile kòik maksma làheb.
Ekskursioon trykikotta oli selles mòttes huvitav, et paljud cantinad, nagu meiegi, hakkavad esimesi 2009 aasta veine pudelisse panema, nii et sain konkurentide etikette nàha. Ainult yks etikett oli nii ilus, et oleks ise tahtnud taolise idee peale tulla. Ylejàànud olid sellised.. noh.. ma ise ei ostaks selliste etikettidega veine, kui ei teaks kindla peale, et tasub proovida.
Tàna avanesid mulle etiketinduse tàiesti uued dimensioonid. Nàiteks Antonino uuris, et kas teeme yhe rulli, kus vahelduvad esikylje ja tagakylje etikett vòi hoopiski kaks eraldi rulli. Boh? Lubasin uurida sinjoorilt, kes veinid pudelisse villib. Kunagi kui Vinitaly'l sai kàidud, siis ainuke veinimeisterdamise masin, mille loogikast ma ilma seletamata aru sain, oli masin, mis paneb veinid pudelisse, lykkab korgid peale ja kleebib siuh! etiketid pudelile otsaette. Just selle masina ostmiseks meil tsisternide, vaatide, filtrite ja presside kòrvalt raha ei jàtkunud. Mistòttu ostame teenust sisse yhelt tegelaselt, kes tuleb yhel kaunil pàeval rekkaga, seab liini yles ja villib kòik veinid mòne tunniga pudelitesse.
Tàna pean lòpetama, sest vaja kohver pakkida Dublinisse sòiduks. Saab olema tàhtis tòòreis, mille kàigus loodan kaardistada Dublini pònevamad vinoteegid ja Itaalia restoranid. Jajah, raske tòò, aga keegi peab seda ju tegema...
Vigneti Radica valik oli vahepeal takerdumas Roku ema ja Tòòtu Oe taha, kes leidsid àkitselt lapsjumalate teenimise ja majapidamiste koristamise kòrvalt aega ning asusid protesteerima, et Tenuta Nicante on ju niii ilus nimi ja et Vigneti Radica fa scifo. Kuna nad màrkasid oma tagasisidega lagedale tulla esmaspàeval, mil mina olin juba Rooma ja Roku Dublinisse sòitnud, tylitas àrevil Roku mind terve nàdala kònedega, et àkki ikkagi jààme siiski Tenuta Nicante juurde. Olin jàrjepidevalt hàmmingus ja viitasin asjaolule, et see oleks tàpselt see nimi, mida mitte keegi meie sòbradest, kolleegidest ja blogilugejatest ei eelistanud. Roku jài nagu nòusse, aga siis tuli talle taaskord kòne kodust, enesekindlus pisut mòranes ja ta helistas mulle uuesti tagasi. Jah, ei ole kerge, kui perekond sedasi survestab.
Laupàeval Kylasse rindejoonele naasnult uurisime sinjoorade kàest ettevaatlikult (nagu juhtimiskoolitustel òpetatud), et ehk selgitaksite tàpsemalt, miks Vigneti Radica fa scifo (tòlk. on vastik). Eriti konstruktiivseid pòhjendusi sealt ei tulnud peale kòvahààlse selgituse, et vaadake ometi kui ilus nimi on Tenuta Nicante, miks te peate selle Vigneti Radica kasuks otsustama ja yldsegi olete esteetilises plaanis taandarenenud kòik ja me ei màngi teiega, kui te otsuseid ilma meieta teete ja nàiteks need etiketid on nii koledad, et nutt tuleb peale. Tòmbasime Rokuga improviseeritud turu-uuringu tulemused kàisest vàlja ja teatasime, et neljast variandist ei eelistanud ju mitte keegi Tenuta Nicantet (vaikisin halastamatult maha anonyymse kommenteerija, kes ainukesena Tenuta Nicante poolt hààletas). Roku Moodne Vend lisas ka juurde, et iga kord kui ta kellelegi ytles, et cantina nimeks saab Tenuta Nicante on vastuseks tulnud lyhike, aga konkreetne 'boh?'. Yllatavalt kiiresti lahenes. Prouadel polnud enam midagi òelda.
Ma arvan, et see oli vaikus enne tormi. Eks me kòik teame, et perefirmadega on nagu armastusega, et enamasti lòppeb tylidega, aga ikkagi kòik loodavad, et neil nii ei làhe. Aimasin, et perefirma ei ole mingi meelakkumine, aga ikkagi lootsin, et meil saab olema kòik ròòmus ja harmooniline. Seni on esimesed reaalsed tegutsemiskuud nàidanud, et tegelikult tuleb diplomaatia meisterklassi tasemel tegutseda.
Nàiteks kunagi pakkus Roku Tòòtu Ode vàlja, et etikettidel peaks kasutama elemente Caravaggio maalidest ja veinid nimetama isiksusetyypide jàrgi melanhoolseks ja koleeriliseks jne. Roku teatas viisakalt, et meil pole raha Caravaggio jàreltulijatele autoriòiguste maksmiseks, mistòttu see komplitseeritud lahendus ideest eriti kaugemale ei làinud. Roku Tòòtu Ode aga kàis ise mingi tuttava graafiku juures ja vàidetavalt lasi oma idee pòhjal nàidised teha, mida ta kellelegi ei nàita enne, kui talle antakse tàielik otsustusòigus etikettide yle. Kuna siin polnud aega oodata, asus etikette meisterdama graafik Susanna, kes tegeleb etiketteidega pòhitòò korras juba viimased kymme aastat ning Roku Ode on solvunud, et nii làks.
Yhesònaga, peale seda kui cantina nime teema laupàeval lahenes, lahvatas pyhapàeval lòunalauas Roku ja tema òe vahel etikettide teemal taoline ennenàgematult plahvatuslik tyli, et olin sunnitud lapsjumalad òue kiikuma viima.
Kiikusime tasakesi, arendasime mingeid lastejutte ja mòtlesin paksude kiviseinte tagant kostvat kisa kuulates, et no nyyd kyll vist pistavad teineteisel kààridega silmad peast. Mòne aja pàrast trampis uksest vàlja punaste kòrvadega Roku, kes teatas, et talle aitab ja làhme mujale lòunat sòòma. Oleksime làinudki, aga Roku jala kyljes rippus pisaraid valav ema, kes anus, et lapsed àra lepiks ja mis komme see yldsegi on sedasi lòunalauast minema minna. Ta ju spetsiaalselt valmistas pastat, mis Rokule meeldib ja ostis spetsiaalselt porchettat ja puha ja nii ikka kyll ei sobi, et kòik jahtub ja jààb sòòmata. Roku leebus, talutasime lapsjumalad tuppa tagasi ja jàtkasime lòunat. Kòik vahtisid syvenenult taldrikusse ja klòbistasid vaikides kahvlitega, justkui Eesti filmis.
Sel hetkel tatsas sòògituppa àsja àrganud Roku Moodne Vend, ràndomilt riides ja juuksed asjakohaselt sassis, kes oli ilmselt kisa peale àrganud. Kohemaid sai ta Roku ja Roku Tòòka Isa kàest nahutada selle eest, et miks ta pyhapàeviti nii kaua magab ning miks ta kell kaheksa hommikul ei olnud Rokuga ja Roku Tòòka Isaga cantinas tsisterne ja vàrke yle vaatamas. Otsustasin sekkuda:"Kas keegi ytles Roku Moodsale Vennale, et ta pidi kell kaheksa cantinas olema? Ei òelnud? Jàrelikult ei ole òiglane teda syydistada selles, et ta vara ei tòusnud." Yllatunud vaikus. Et mu sònum pàris selge oleks, jàtkasin:"Ja yldsegi ma arvan, et RMV on tàiesti vòimeline kell kaheksa cantinas olema, kui keegi talle seda ytleks." Roku Moodne Vend noogutas innukalt mu laia òla taga. Vaikus. Hetkeks peatunud kahvlite klòbin jàtkus ning esimest korda tol pàeval jòudis mu kuulmeorganiteni teave, et telekast tulevad lòunased uudised.
Sellest nàdalast on meil ette nàidata peaaegu valmis logo. Pisut peab kohendama seda 'vignetit' seal yleval, aga muidu on valmis.Logol on hàrg sellepàrast, et Kylas on Roku pere hyydnimi juba hallidest aegadest olnud Toro ehk Hàrg. Ma arvan, et see tuleb nende lòpmatust kangekaelsusest ja tòòkusest. Nàiteks Roku isa on umbes sama tòòkas nagu Ivan Orava Isa. Tòuseb igal hommikul yber vara, et jòuaks pàikesetòusu ajaks viinamarjade juurde neid hooldama ja suurte kààridega siit-sealt nakitsema. Roku vanaema aga on nii kange naine, et on vòtnud kàtte kuni surmani miniaga ehk Roku emaga kiusu ajada. Hetkel on ta voodihaige, aga ideedest tal puudu ei tule, et minia elu keerulisemaks teha.
Tàna kàisin graafik Antonino jutul. Itaalias tuleb teatavasti glamuurne vàlja nàha, et asjaajamine libedamalt làheks. Niisiis sàttisin end umbes nii nagu làheks Corso Garibaldile aperitiivile. Kòrged kontsad ja yleni mustad riided, aga kvaliteetsetest materialidest. Tundub, et mòjus. Graafik Antonino oli vàga abivalmis, pakkus igasugu asjalikke ideid, et etikette veel paremaks teha. Antonino vanaisa ja trykikoja omanik Renato pakkus kohvi ja kutsus trykimasinaid vaatama ja hoolitses, et ma ikka parklast ilusti vàlja tagurdatud saaks. Homme saadavad hinnapakkumise, nii et eks siis nàeb, mis see hoolitsus ja abivalmidus meile kòik maksma làheb.
Ekskursioon trykikotta oli selles mòttes huvitav, et paljud cantinad, nagu meiegi, hakkavad esimesi 2009 aasta veine pudelisse panema, nii et sain konkurentide etikette nàha. Ainult yks etikett oli nii ilus, et oleks ise tahtnud taolise idee peale tulla. Ylejàànud olid sellised.. noh.. ma ise ei ostaks selliste etikettidega veine, kui ei teaks kindla peale, et tasub proovida.
Tàna avanesid mulle etiketinduse tàiesti uued dimensioonid. Nàiteks Antonino uuris, et kas teeme yhe rulli, kus vahelduvad esikylje ja tagakylje etikett vòi hoopiski kaks eraldi rulli. Boh? Lubasin uurida sinjoorilt, kes veinid pudelisse villib. Kunagi kui Vinitaly'l sai kàidud, siis ainuke veinimeisterdamise masin, mille loogikast ma ilma seletamata aru sain, oli masin, mis paneb veinid pudelisse, lykkab korgid peale ja kleebib siuh! etiketid pudelile otsaette. Just selle masina ostmiseks meil tsisternide, vaatide, filtrite ja presside kòrvalt raha ei jàtkunud. Mistòttu ostame teenust sisse yhelt tegelaselt, kes tuleb yhel kaunil pàeval rekkaga, seab liini yles ja villib kòik veinid mòne tunniga pudelitesse.
Tàna pean lòpetama, sest vaja kohver pakkida Dublinisse sòiduks. Saab olema tàhtis tòòreis, mille kàigus loodan kaardistada Dublini pònevamad vinoteegid ja Itaalia restoranid. Jajah, raske tòò, aga keegi peab seda ju tegema...
mercoledì, dicembre 02, 2009
Stalini lehmad
"Stalini lehmad" on minu pika puhkuse esimene loetud raamat ja teine Sofi Oksaneni teos, mis mu vàikeste ahnete kàte vahele sattus.
Esiteks peab ytlema, et Sofi kirjutab vàga paeluvalt. Kui korra raamatu kàtte vòtsin, siis otsisin kogu aeg vaba hetke, et saaks edasi lugeda ja olin yldse kuidagi liimist lahti, sest tegelaste elud on nii keerulised ja depressiivsed. Nàiteks peategelase buliimia oli nii realistlik, et neil pàevil, mil raamatut lugesin, vaatasin isegi toitu teistmoodi.
"Stalini lehmades" rullub meie ees lahti kolm paralleelset lugu kolmest naisest - Eestis elav vanaema, keda jàlitavad màlestused sòjaajal juhtunust; Soome mehele làinud ema, kes varjab oma Eesti identiteeti, kardab KGBd ja kannatab vaikides vàlja oma joodik-mehe armuseiklusi ning lòpetuseks peategelane Anna, buliimia ja identiteedikriisi kyysis visklev tytar.
Enam-vàhem sama atmosfààr, mis "Puhastuses". Elud on masendavad ja probleemid lahendamatud. Osalt sellepàrast, et tegelased on need endale ise vàlja mòelnud ja osalt sellepàrast, et peategelasi ymbritsevad jòud on neist nii palju tugevamad. Isegi ilm on peamiselt porine ja jàrjepidevalt on neil daamidel kas millegi pàrast hàbi vòi nad valetavad vòi vaikivad.
Lugedes tajusin, et vaikimisega suhestusin ise kuidagi vàga tàpselt. Vòòras kultuuriruumis tuleb tihti ette olukordi, kus oleks midagi òelda kyll, aga kohe leian, et see ei sobi kohalikku konteksti vòi et minu arvamust ei mòisteta vòi et mind mòistetaks kuidagi vààriti. Nii olengi vaikima harjunud. Tihtipeale seltskondlikel koosviibimistel kysitakse, et miks ma nii vaikne olen. No mida ma ytlen, kui prouad ymberringi oma abikaasasid bitchivad vòi halavad et lapsed ei kuula sòna? Ytlen, et mina olen oma kalli kaasaga yber-ònnelik ja et selleks, et lapsed sòna kuulaks, ei tohi nende jonnile jàrele anda kohe, kui ròòkima hakkavad?
Jah, kodumaa, sa ei kujuta seda endale vist ettegi, sest Eestis oli mul alati iga asja kohta midagi kommenteerida vòi targutada, isegi kui hiljem kahetsesin.
Kokkuvòttes on "Stalini lehmad" ja "Puhastus" justkui liiklusònnetus - peategelaste inimvààrikust mitte sààstev ja masendav vàrk, aga kohe kuidagi ei saa vaatamata jàtta. Soovitan lugeda, kes pole veel proovinud.
Kui esimene vàga ei meeldi, siis teisega pole mòtet proovida, sest skeemid on enam-vàhem samad. Jah, vòib juhtuda, et ei meeldi. Nàiteks mu vanaemale tuli kunagi mingi raamatuklubi kaudu "Stalini lehmad" ja ta saatis selle tagasi ja vist ka helistas neile ja kàrkis, et mis jòleda raamatu nad talle saatnud on. "Puhastust" ta igatahes ei tellinud :)))
Esiteks peab ytlema, et Sofi kirjutab vàga paeluvalt. Kui korra raamatu kàtte vòtsin, siis otsisin kogu aeg vaba hetke, et saaks edasi lugeda ja olin yldse kuidagi liimist lahti, sest tegelaste elud on nii keerulised ja depressiivsed. Nàiteks peategelase buliimia oli nii realistlik, et neil pàevil, mil raamatut lugesin, vaatasin isegi toitu teistmoodi.
"Stalini lehmades" rullub meie ees lahti kolm paralleelset lugu kolmest naisest - Eestis elav vanaema, keda jàlitavad màlestused sòjaajal juhtunust; Soome mehele làinud ema, kes varjab oma Eesti identiteeti, kardab KGBd ja kannatab vaikides vàlja oma joodik-mehe armuseiklusi ning lòpetuseks peategelane Anna, buliimia ja identiteedikriisi kyysis visklev tytar.
Enam-vàhem sama atmosfààr, mis "Puhastuses". Elud on masendavad ja probleemid lahendamatud. Osalt sellepàrast, et tegelased on need endale ise vàlja mòelnud ja osalt sellepàrast, et peategelasi ymbritsevad jòud on neist nii palju tugevamad. Isegi ilm on peamiselt porine ja jàrjepidevalt on neil daamidel kas millegi pàrast hàbi vòi nad valetavad vòi vaikivad.
Lugedes tajusin, et vaikimisega suhestusin ise kuidagi vàga tàpselt. Vòòras kultuuriruumis tuleb tihti ette olukordi, kus oleks midagi òelda kyll, aga kohe leian, et see ei sobi kohalikku konteksti vòi et minu arvamust ei mòisteta vòi et mind mòistetaks kuidagi vààriti. Nii olengi vaikima harjunud. Tihtipeale seltskondlikel koosviibimistel kysitakse, et miks ma nii vaikne olen. No mida ma ytlen, kui prouad ymberringi oma abikaasasid bitchivad vòi halavad et lapsed ei kuula sòna? Ytlen, et mina olen oma kalli kaasaga yber-ònnelik ja et selleks, et lapsed sòna kuulaks, ei tohi nende jonnile jàrele anda kohe, kui ròòkima hakkavad?
Jah, kodumaa, sa ei kujuta seda endale vist ettegi, sest Eestis oli mul alati iga asja kohta midagi kommenteerida vòi targutada, isegi kui hiljem kahetsesin.
Kokkuvòttes on "Stalini lehmad" ja "Puhastus" justkui liiklusònnetus - peategelaste inimvààrikust mitte sààstev ja masendav vàrk, aga kohe kuidagi ei saa vaatamata jàtta. Soovitan lugeda, kes pole veel proovinud.
Kui esimene vàga ei meeldi, siis teisega pole mòtet proovida, sest skeemid on enam-vàhem samad. Jah, vòib juhtuda, et ei meeldi. Nàiteks mu vanaemale tuli kunagi mingi raamatuklubi kaudu "Stalini lehmad" ja ta saatis selle tagasi ja vist ka helistas neile ja kàrkis, et mis jòleda raamatu nad talle saatnud on. "Puhastust" ta igatahes ei tellinud :)))
Viva la libertà!
Aastane puhkus on alanud (juhhei ja ròòmus auring ymbes kòògilaua!)
Mul on siin nii palju plaane eelseisvaks 12ks kuuks, et pidin lausa Exceli appi vòtma. Sommelier kursused, cantina kàivitamine, sagedane Eestis kàimine, ujumine, maitsetaimede kasvatamine, uute retseptide proovimine, rannas hullamine, kodu sisustamine ja muidu hàngimine (mis, kui seda korralikult teha, vòtab pàris palju aega ja energiat tegelikult).
Yhesònaga ma tahan teha kòiki neid vahvaid ja hedonistlikke asju, mida Itaaliasse kolinud vàlismaa naised raamatutes ja filmides teevad, aga mille jaoks mul pole iial aega olnud seoses sellega, et karm saatus ja rahapuudus paiskasid mind orjapidajaliku tòòandja haarmetesse. Loodan, et nad mind tòòle tagasi ei kutsu. Lepingus on punkt, et nad vòivad seda teha kuuajase etteteatamisega.
Tàna sorteerisin raamaturiiulit ja tòstsin kòrvale kòik raamatud, mis ma olen viimase kolme aasta jooksul ostnud, aga pole jòudnud làbi lugeda. Uskumatult erutav!
Muide kiire vahemàrkusena tahaksin raamatute teemal lisada, et kui Roomas korterikaaslastele Puhhiraamatu jàrje lugemisega vahele jàin, siis lugupeetud SAPi konsultat teatas:"Booh! Vabatahtlikult loed raamatut và?! Ma pole pòhikoolist saati yhtki raamatut lugenud!" Tòmbusin pòglikult oma tuppa ja ei hakanud ytlema, et inimestega, kes regulaarselt Itaalia televisiooni vaatavad, pole minu arvates yldse mòtet kultuursetel teemal rààkidagi. Jah, viimasel ajal olen ma selline... patsifistlik snoob.
Siin minu lugemist ootavate raamatute nimekiri ràndom jàrjekorras:
1 Kenneth Davis "Don't Know Much About History. Everything You Need To Know About American History But Never Learned"
Ostsin selle yhelt Ameerika reisilt ja enne teist Ameerika-reisi sirvisin seda hommikukohvi kòrvale. Selle vàhese najal, mis ma sirvides lugesin, suutsin kohalike tarkpeadega vòrdlemisi pàdevalt Ameerika ajaloo vàhemtuntud allhoovuste teemal vestelda. Hmm... kui terve raamatu làbi loen, kas siis lykkan kòik ameerikamaa tarkpead pikali?
2 Peter Mansfield "A History of The Middle East"
Jàrjekordne raamat, mida olen lugenud òhtuti unise peaga ja halligi ei màleta peale ebamààrase tundmuse, et see, mis ma lugesin, oli huvitav ja paeluv. Pikka aega arvasin, et olin raamatu àra kaotanud ja sellepàrast ta jàigi poolikuks.
3 Alain de Botton "The Consolations of Philosophy" Ostetud kunagi "Armunu esseede" lugemisest tekkinud kòrgete ootuste najal, aga làhemal sirvimises osutus liiga sygavmòtteliseks, et lennukis lugeda.
4 Taaskord yks Alaini teos "Status Anxiety". Sama lugu, mis eelmisega.
5 Paul Gingsborg "A History of Contemporary Italy 1943-1980". Selle raamatuga pole ma 60ndatest aastatest eriti kaugemale saanud seoses korduva takerdumisega kirjeldustesse ametiyhingute keerukatest mahhinatsioonidest ja poliitilistest malemàngudest, kus igas lauses on umbes 15 uut nime ja tàhelyhendit vaja meelde jàtta, et jàrgmisest aru saaks.
6 Paul Gingsborg "Italy and Its Discontents 1980-2001" Ja seda ma ei hakanud lugemagi, mòeldes, et enne oleks viisakas nr 5ga yhele poole saada. Kardan alateadlikult, et kui olen need kaks raamatut làbi lugenud, kaotan igasuguse usu sellesse, et Itaalias yldse elu kunagi paremaks vòiks minna ning pògenen, òò varjus ja pulmadeks kingitud lauahòbe pàevinàinud kohvris, Rootsi vòi Sveitsi vòi kuhuiganes tànapàeval oleks paslik pògeneda. Beata ignoranza...
7 Khaled Hosseini "A Thousand Splendid Suns" Jah, ma olen selles mòttes tàitsa neitsi veel, et pole ei filmi nàinud ega midagi.
8 Mark Twain "Letters From The Earth. Uncencored Writings" Kunagi arvasin, et oleks huvitav ja humoorikas lugeda Saatana kirju maa pealt, aga kui olin raamatu Amazonist kàtte saanud, osutus kuidagi maitsetuks. Aga nagu me kòik teame - et raamatuid tàiel mààral nautida ja mòista, tuleb neid lugeda òigel ajal, òiges kohas ja òigel eluperioodil. Olen valmis uuesti proovima.
9 Nick Hornby "Juliet, Naked" Viimane Nicki raamat, mille soetasin Chicagost. Arvan, et vòtan selle esimesena ette, sest tema raamatud ei peta kunagi mu kòrgeid ootusi.
10 Bill Bryson "Shakespeare"
Billi reisikirjad on silmapaistvalt muhedad ja sòbralikud ja ma olen nad kòik làbi lugenud ja mòistagi huvitab mind Shakespeare'i elulugu, kui selle on kirja pannud Bill Bryson.
11 Donald G Krause "The Art Of War For Executives" Lihtsalt, et vaadata, mille poolest see Sun Tzu originaalteosest erineb. Miks ma selle raamatu ostsin? Ei tea, ahnusest vist.
12 Luigi Pirandello "Uno, nessuno e centomila" See on yks mu paljudest pooleliolevatest raamatutest, mille ma laenasin S-i, Pirandello loomingu truu austaja, kàest.
Pisut juba lugesin ja pean ytlema, et kui saan yle ebamugavustundest, mille on tekitanud sitsiillastele omane passato remoto'ga liialdamine ja esimesest kahekymnest lehekyljest, mille vàltel ma kuidagi ei suuda nòustuda, et paremale poole kaldus nina oleks asi, mis òigustaks obsesiiv-kompulsiivset kàitumist, vòib ysna paljutòotavaks minna. Jah, kas Itaalias ei ole siis toimetaid, kes need passato remotod òigeks parandaksid?
13 Garry Kasparov "How Life Imitates Chess" Jàrjekordne pooleldi loetud raamat.
14 Alessandro Manzoni "I promessi sposi". Itaalia kirjandusklassika, umbes nagu Tammsaare eestlastele. Ma arvan, et kes Itaalias elab, peab ikkagi kohaliku kirjandusklassikaga kursis olema ja kuna ma juba kunagi alustasin selle lugemist, siis tean, et "Promessi sposi" saab olema pigem tammsaarelik rassimine kui meelelahutus.
15 Salman Rushdie "The Satanic Verses" Oh.. selle raamatu ostsin ma tol ònnetul pàeval Londonis ja hakkasin seda lugema tol depresiivsel òhtul tolles koledas hotellitoas, kus olid neoonlambid ja vàrvihais ja vihma sadas avatud aknast mulle teki peale.
16 Paul Strathern "The Medici" See raamat on yks intriigide labyrint, kus ekseldes jòudsin sinnamaale, et Medicide perekonda àhvardas oht saada Firenzest vàlja visatud. Aga kindel ei ole, sest ma vist jàin magama vòi lugesin samal ajal mingit teist raamatut. Ma pole kunagi intriigide vallas vàga osav olnud.
17 Thomas L Friedman "The World is Flat" Ehh ei teagi, miks ma selle yleshaibitud raamatu ostsin. Ilmselt sellepàrast, et oli yleshaibitud. Kui esimesed 10 lehekylge on huvitavad, siis loen làbi. Vastasel juhul ei viitsi.
18 Daniel Coleman "Social Intelligence". Selle raamatu lugesin peaaegu lòpuni làbi ja millegipàrast just kòige huvitavamas kohas jài pooleli - seal, kus seletati detailselt, et kuidas konkreetselt imiku suhe emaga mòjutab tema kàitumist tàiskasvanueas ja partneri valikut ja muid taolisi asju. Jah, ma olen alati tahtnud teada saada, miks terapeudid ema kohta kysivad ja pole enne Danieli raamatut veel ammendavat vastust saanud.
19 Terry Pratchett "A Hat Full of Sky" Juhhei! Taaskord yks vahva raamat, mida tuleb lugeda hommikuti diivanile kerra tòmbunult suure kohvitassi ja piparkoogivaagnaga varustatult vòi siis kaunil suvepàeval puu kylge kinnitatud vòrkkiiges lebaskledes. Nii et saaks segamatult muheleda ja teada, et ei pea lugemist mingite tàhtusetute toimetuste pàrast katkestama. Ma olen taolist momenti kaua oodanud ja eelolevate kuude jooksul loodan selle tekitada. Ainult Pratchett, Lindgren, Horbny, Allen ja Gaiman suudavad selliseid raamatuid kirjutada.
20 Oriana Fallaci "Un capello pieno di ciliege" Ykskord Roku ema tahtis hirmsasti mulle synnipàevapidu korraldada ja kòik oma sòbrannad kylla kutsuda ning uuris, et mida ma kingituseks tahaksin. Vastasin, et kuna ma tunnen kaasaegse Itaalia kirjanduse vastu huvi, siis las iga kylaline toob yhe Itaalia kirjaniku raamatu, mis neile sydamelàhedane on. See oli ainuke raamat, mis kingiti ja kinkija ytles, et tegelikult ta ise seda lugenud ei ole, aga pidavat hea olema. Raamat kaalub kuskil paar kilo, mille peale mul millegipàrast tuli meelde vanarahva tarkus "pikk jutt, sitt jutt", aga olen siiski nòus proovima, millega Oriana yllatab.
21 Stephen Covey "The 7 Habits of Highly Effective People" Esimene kolmandik oli pàris loetav ja kònetas hàsti mu askeldajalikke hingekeeli. Arvan, et see on vist yks neist yleshaibitud eneseabiraamatutest, mille lugemist vàhesed yles tunnistavad. Aga mina olen kompleksivaba.
22 C.J.J. Berry "First Steps in Winemaking" Teadagi miks.
23 Albert-Laszlo Barabasi "Linked". Mingi jàrjekordne yleshaibitud raamat, mille ma ostsin puhtast ahnusest. For the benefit of the doubt vòin ju vaadata, kas on loetav.
24 Samuel Huntington "Who Are We? America's Great Debate" Juba kolm aastat seisab riiulis. Loodan, et debatt on veel aktuaalne ja et sisu pole aastatega vananenud, nagu valgete veinidega juhtub.
25 Roberto Saviano "Gomorra" Jàrjekordne haip raamat, mida ma kunagi aastal 2007 hakkasin lugema, aga tol ajal ei vòimaldanud mu itaalia keele oskus Roberto kujundirohkest keelekasutusest ja kriminaalsest leksikonist hàsti aru saada. Tàna pisut sirvisin ja esimesel lehekyljel avastasin ainult paar tundmatut sòna, nii et vòib edasi lugeda kyll.
26 Norman Lebrecht "Life and Death of Classical Music" Pealkiri oli intrigeeriv, aga sellest kaugemale pole veel jòudnud.
27 Daniele Cernilli "Memorie di un assaggiatore di vini" Vàga huvipakkuv raamat. Esiteks sellepàrast, et tahan minna sommelier kursustele ja teiseks sellepàrast, et nyyd oskan piisavalt itaalia keelt, et raamatust aru saada.
28 Karen Armstrong "Buddha" Karen olla kirjutanud ysna pàdevaid raamatuid erinevatest religioonidest. Kuna budism huvitab mind enim, siis loodan siit leida huvitavat mòtteainet.
Mul on siin nii palju plaane eelseisvaks 12ks kuuks, et pidin lausa Exceli appi vòtma. Sommelier kursused, cantina kàivitamine, sagedane Eestis kàimine, ujumine, maitsetaimede kasvatamine, uute retseptide proovimine, rannas hullamine, kodu sisustamine ja muidu hàngimine (mis, kui seda korralikult teha, vòtab pàris palju aega ja energiat tegelikult).
Yhesònaga ma tahan teha kòiki neid vahvaid ja hedonistlikke asju, mida Itaaliasse kolinud vàlismaa naised raamatutes ja filmides teevad, aga mille jaoks mul pole iial aega olnud seoses sellega, et karm saatus ja rahapuudus paiskasid mind orjapidajaliku tòòandja haarmetesse. Loodan, et nad mind tòòle tagasi ei kutsu. Lepingus on punkt, et nad vòivad seda teha kuuajase etteteatamisega.
Tàna sorteerisin raamaturiiulit ja tòstsin kòrvale kòik raamatud, mis ma olen viimase kolme aasta jooksul ostnud, aga pole jòudnud làbi lugeda. Uskumatult erutav!
Muide kiire vahemàrkusena tahaksin raamatute teemal lisada, et kui Roomas korterikaaslastele Puhhiraamatu jàrje lugemisega vahele jàin, siis lugupeetud SAPi konsultat teatas:"Booh! Vabatahtlikult loed raamatut và?! Ma pole pòhikoolist saati yhtki raamatut lugenud!" Tòmbusin pòglikult oma tuppa ja ei hakanud ytlema, et inimestega, kes regulaarselt Itaalia televisiooni vaatavad, pole minu arvates yldse mòtet kultuursetel teemal rààkidagi. Jah, viimasel ajal olen ma selline... patsifistlik snoob.
Siin minu lugemist ootavate raamatute nimekiri ràndom jàrjekorras:
1 Kenneth Davis "Don't Know Much About History. Everything You Need To Know About American History But Never Learned"
Ostsin selle yhelt Ameerika reisilt ja enne teist Ameerika-reisi sirvisin seda hommikukohvi kòrvale. Selle vàhese najal, mis ma sirvides lugesin, suutsin kohalike tarkpeadega vòrdlemisi pàdevalt Ameerika ajaloo vàhemtuntud allhoovuste teemal vestelda. Hmm... kui terve raamatu làbi loen, kas siis lykkan kòik ameerikamaa tarkpead pikali?
2 Peter Mansfield "A History of The Middle East"
Jàrjekordne raamat, mida olen lugenud òhtuti unise peaga ja halligi ei màleta peale ebamààrase tundmuse, et see, mis ma lugesin, oli huvitav ja paeluv. Pikka aega arvasin, et olin raamatu àra kaotanud ja sellepàrast ta jàigi poolikuks.
3 Alain de Botton "The Consolations of Philosophy" Ostetud kunagi "Armunu esseede" lugemisest tekkinud kòrgete ootuste najal, aga làhemal sirvimises osutus liiga sygavmòtteliseks, et lennukis lugeda.
4 Taaskord yks Alaini teos "Status Anxiety". Sama lugu, mis eelmisega.
5 Paul Gingsborg "A History of Contemporary Italy 1943-1980". Selle raamatuga pole ma 60ndatest aastatest eriti kaugemale saanud seoses korduva takerdumisega kirjeldustesse ametiyhingute keerukatest mahhinatsioonidest ja poliitilistest malemàngudest, kus igas lauses on umbes 15 uut nime ja tàhelyhendit vaja meelde jàtta, et jàrgmisest aru saaks.
6 Paul Gingsborg "Italy and Its Discontents 1980-2001" Ja seda ma ei hakanud lugemagi, mòeldes, et enne oleks viisakas nr 5ga yhele poole saada. Kardan alateadlikult, et kui olen need kaks raamatut làbi lugenud, kaotan igasuguse usu sellesse, et Itaalias yldse elu kunagi paremaks vòiks minna ning pògenen, òò varjus ja pulmadeks kingitud lauahòbe pàevinàinud kohvris, Rootsi vòi Sveitsi vòi kuhuiganes tànapàeval oleks paslik pògeneda. Beata ignoranza...
7 Khaled Hosseini "A Thousand Splendid Suns" Jah, ma olen selles mòttes tàitsa neitsi veel, et pole ei filmi nàinud ega midagi.
8 Mark Twain "Letters From The Earth. Uncencored Writings" Kunagi arvasin, et oleks huvitav ja humoorikas lugeda Saatana kirju maa pealt, aga kui olin raamatu Amazonist kàtte saanud, osutus kuidagi maitsetuks. Aga nagu me kòik teame - et raamatuid tàiel mààral nautida ja mòista, tuleb neid lugeda òigel ajal, òiges kohas ja òigel eluperioodil. Olen valmis uuesti proovima.
9 Nick Hornby "Juliet, Naked" Viimane Nicki raamat, mille soetasin Chicagost. Arvan, et vòtan selle esimesena ette, sest tema raamatud ei peta kunagi mu kòrgeid ootusi.
10 Bill Bryson "Shakespeare"
Billi reisikirjad on silmapaistvalt muhedad ja sòbralikud ja ma olen nad kòik làbi lugenud ja mòistagi huvitab mind Shakespeare'i elulugu, kui selle on kirja pannud Bill Bryson.
11 Donald G Krause "The Art Of War For Executives" Lihtsalt, et vaadata, mille poolest see Sun Tzu originaalteosest erineb. Miks ma selle raamatu ostsin? Ei tea, ahnusest vist.
12 Luigi Pirandello "Uno, nessuno e centomila" See on yks mu paljudest pooleliolevatest raamatutest, mille ma laenasin S-i, Pirandello loomingu truu austaja, kàest.
Pisut juba lugesin ja pean ytlema, et kui saan yle ebamugavustundest, mille on tekitanud sitsiillastele omane passato remoto'ga liialdamine ja esimesest kahekymnest lehekyljest, mille vàltel ma kuidagi ei suuda nòustuda, et paremale poole kaldus nina oleks asi, mis òigustaks obsesiiv-kompulsiivset kàitumist, vòib ysna paljutòotavaks minna. Jah, kas Itaalias ei ole siis toimetaid, kes need passato remotod òigeks parandaksid?
13 Garry Kasparov "How Life Imitates Chess" Jàrjekordne pooleldi loetud raamat.
14 Alessandro Manzoni "I promessi sposi". Itaalia kirjandusklassika, umbes nagu Tammsaare eestlastele. Ma arvan, et kes Itaalias elab, peab ikkagi kohaliku kirjandusklassikaga kursis olema ja kuna ma juba kunagi alustasin selle lugemist, siis tean, et "Promessi sposi" saab olema pigem tammsaarelik rassimine kui meelelahutus.
15 Salman Rushdie "The Satanic Verses" Oh.. selle raamatu ostsin ma tol ònnetul pàeval Londonis ja hakkasin seda lugema tol depresiivsel òhtul tolles koledas hotellitoas, kus olid neoonlambid ja vàrvihais ja vihma sadas avatud aknast mulle teki peale.
16 Paul Strathern "The Medici" See raamat on yks intriigide labyrint, kus ekseldes jòudsin sinnamaale, et Medicide perekonda àhvardas oht saada Firenzest vàlja visatud. Aga kindel ei ole, sest ma vist jàin magama vòi lugesin samal ajal mingit teist raamatut. Ma pole kunagi intriigide vallas vàga osav olnud.
17 Thomas L Friedman "The World is Flat" Ehh ei teagi, miks ma selle yleshaibitud raamatu ostsin. Ilmselt sellepàrast, et oli yleshaibitud. Kui esimesed 10 lehekylge on huvitavad, siis loen làbi. Vastasel juhul ei viitsi.
18 Daniel Coleman "Social Intelligence". Selle raamatu lugesin peaaegu lòpuni làbi ja millegipàrast just kòige huvitavamas kohas jài pooleli - seal, kus seletati detailselt, et kuidas konkreetselt imiku suhe emaga mòjutab tema kàitumist tàiskasvanueas ja partneri valikut ja muid taolisi asju. Jah, ma olen alati tahtnud teada saada, miks terapeudid ema kohta kysivad ja pole enne Danieli raamatut veel ammendavat vastust saanud.
19 Terry Pratchett "A Hat Full of Sky" Juhhei! Taaskord yks vahva raamat, mida tuleb lugeda hommikuti diivanile kerra tòmbunult suure kohvitassi ja piparkoogivaagnaga varustatult vòi siis kaunil suvepàeval puu kylge kinnitatud vòrkkiiges lebaskledes. Nii et saaks segamatult muheleda ja teada, et ei pea lugemist mingite tàhtusetute toimetuste pàrast katkestama. Ma olen taolist momenti kaua oodanud ja eelolevate kuude jooksul loodan selle tekitada. Ainult Pratchett, Lindgren, Horbny, Allen ja Gaiman suudavad selliseid raamatuid kirjutada.
20 Oriana Fallaci "Un capello pieno di ciliege" Ykskord Roku ema tahtis hirmsasti mulle synnipàevapidu korraldada ja kòik oma sòbrannad kylla kutsuda ning uuris, et mida ma kingituseks tahaksin. Vastasin, et kuna ma tunnen kaasaegse Itaalia kirjanduse vastu huvi, siis las iga kylaline toob yhe Itaalia kirjaniku raamatu, mis neile sydamelàhedane on. See oli ainuke raamat, mis kingiti ja kinkija ytles, et tegelikult ta ise seda lugenud ei ole, aga pidavat hea olema. Raamat kaalub kuskil paar kilo, mille peale mul millegipàrast tuli meelde vanarahva tarkus "pikk jutt, sitt jutt", aga olen siiski nòus proovima, millega Oriana yllatab.
21 Stephen Covey "The 7 Habits of Highly Effective People" Esimene kolmandik oli pàris loetav ja kònetas hàsti mu askeldajalikke hingekeeli. Arvan, et see on vist yks neist yleshaibitud eneseabiraamatutest, mille lugemist vàhesed yles tunnistavad. Aga mina olen kompleksivaba.
22 C.J.J. Berry "First Steps in Winemaking" Teadagi miks.
23 Albert-Laszlo Barabasi "Linked". Mingi jàrjekordne yleshaibitud raamat, mille ma ostsin puhtast ahnusest. For the benefit of the doubt vòin ju vaadata, kas on loetav.
24 Samuel Huntington "Who Are We? America's Great Debate" Juba kolm aastat seisab riiulis. Loodan, et debatt on veel aktuaalne ja et sisu pole aastatega vananenud, nagu valgete veinidega juhtub.
25 Roberto Saviano "Gomorra" Jàrjekordne haip raamat, mida ma kunagi aastal 2007 hakkasin lugema, aga tol ajal ei vòimaldanud mu itaalia keele oskus Roberto kujundirohkest keelekasutusest ja kriminaalsest leksikonist hàsti aru saada. Tàna pisut sirvisin ja esimesel lehekyljel avastasin ainult paar tundmatut sòna, nii et vòib edasi lugeda kyll.
26 Norman Lebrecht "Life and Death of Classical Music" Pealkiri oli intrigeeriv, aga sellest kaugemale pole veel jòudnud.
27 Daniele Cernilli "Memorie di un assaggiatore di vini" Vàga huvipakkuv raamat. Esiteks sellepàrast, et tahan minna sommelier kursustele ja teiseks sellepàrast, et nyyd oskan piisavalt itaalia keelt, et raamatust aru saada.
28 Karen Armstrong "Buddha" Karen olla kirjutanud ysna pàdevaid raamatuid erinevatest religioonidest. Kuna budism huvitab mind enim, siis loodan siit leida huvitavat mòtteainet.
domenica, novembre 29, 2009
fak juuu taram taram tarm pam pam!
làbi làbi làbi làbi sai viimane tòònàdal juhhei!
Neljapàeval teatasin ylemus F-le, et yldsegi mul on siin viimase kuuga rohkem kui 40 tundi yletunde kogunenud ja kuna meil on kokkulepe, et yletunde ei tohi kirja panna, siis reedel ma tegelikult tòòle ei tuleks, et pisut kompenseerida neid kirja panemata yletunde. Ega tal muud yle ei jàànud, kui tuli nòusse jààda, sest vastasel juhul làheksin ma HR-le kaebama ja tal on mille pàrast vàriseda, sest meil polnud projektikoodigi ja ta kàskis kòik tòòtunnid raporteerida mingis kliendihalduse projektis.
Tòòpàeva lòpetasime kell pool kaksteist òhtul. Vahetasin kolme ylemusega jahedaid pòsesuudlusi, viltuselt naeratades sooviti "in bocca al lupo" ja omavahel jàtkati seletamist, et homme siis nàeme ja teeme seda ja teist ja kolmandat, mis tàna tegemata jài. See oli peen karistus selle eest, et ma reede vabaks vòtsin.
Tànaval pidasime Analyytik M-ga pika vestluse, enne kui ta oma punase mootorratta selga ronis. Analyytik M embas mind ja teatas peaaegu pisarsilmil, et ta pole kunagi nii toreda kolleegiga koos tòòtanud nagu mina seda olen. Mina jàllegi manitsesin, et ta ikka enda eest seisaks ka siis, kui mind enam toeks pole. Andsin talle oma eranumbri, kuhu ta saaks kriisiolukorras helistada ja yhtlasi ka positiivset tagaisidet. Nàiteks tàna òhtul kymne paiku olid sa tubli ja konkretiseerisid ylemus M-ga, et kui ta homme hommikuks kàsib teha àra kolm asja, mis vòtavad puhanud inimeselgi kaks pikka tòòpàeva, siis kahjuks tal ei ole vòimalik neid hommikuks àra teha. Ylemus M làks mòistagi nàrvi, aga tegelikult làheb ta iga asja peale nàrvi ja yldsegi, kui mingi meeterviiekymnene pàkapikk nàrvi làheb sellepàrast, et ta ise ka saab aru, et on andnud lolle korraldusi, siis see pole kyll asi, mis yhe Julge Analyytiku unerahu peaks rikkuma. M lubas vapper olla.
Tànaval pidasime Analyytik M-ga pika vestluse, enne kui ta oma punase mootorratta selga ronis. Analyytik M embas mind ja teatas peaaegu pisarsilmil, et ta pole kunagi nii toreda kolleegiga koos tòòtanud nagu mina seda olen. Mina jàllegi manitsesin, et ta ikka enda eest seisaks ka siis, kui mind enam toeks pole. Andsin talle oma eranumbri, kuhu ta saaks kriisiolukorras helistada ja yhtlasi ka positiivset tagaisidet. Nàiteks tàna òhtul kymne paiku olid sa tubli ja konkretiseerisid ylemus M-ga, et kui ta homme hommikuks kàsib teha àra kolm asja, mis vòtavad puhanud inimeselgi kaks pikka tòòpàeva, siis kahjuks tal ei ole vòimalik neid hommikuks àra teha. Ylemus M làks mòistagi nàrvi, aga tegelikult làheb ta iga asja peale nàrvi ja yldsegi, kui mingi meeterviiekymnene pàkapikk nàrvi làheb sellepàrast, et ta ise ka saab aru, et on andnud lolle korraldusi, siis see pole kyll asi, mis yhe Julge Analyytiku unerahu peaks rikkuma. M lubas vapper olla.
Muide mu viimasel tòòpàeval rààkis ylemus F sympaatse nalja. Piletikontroll kontrollib pileteid, jòuab naapollaseni ja tuvastab:"Sinjoore! See pilet on ju eilse kuupàevaga!" Mille peale naapollane vastab:"Ehhh e mo tu vieni!" (vabas tòlkes "Ehh! A kus sa eile olid!?!")
domenica, novembre 22, 2009
Nàdala kòrghetk Itaalias ehk pyhapàevane lòuna
Tàna toimus meil taaskord tyypiline Itaalia pùhapàevane lòunasòòk - erinevaid maitsvaid toite samapalju kui mu Fiat Grande Puntol kàike ja selline kisakoor, et kogenematu silm ootaks murelikult, millal noad vàlja tòmmatakse.
Roku isa ja Roku Moodne Vend karjusid teineteise peale, sest Roku Moodne Vend tahtis esmaspàevast valgeid veine filtreerima hakata, aga Roku isa ei teadnud, et esmaspàevaks peab elektrik selle tarbeks mingid yber-pistikud installerima ja loomulikult oli enne lahenduste leidmist vaja teineteist pòhjalikult syydistada ja kòik mineviku pahandused ja eksimused ka pàevavalgele tirida.
Mòistagi sekkus Roku Tòòtu Ode, kes oli isa peale kuri, et too olla kylapeal kellegiga tema terviseprobleemidest rààkinud ja et yldsegi miks isa on selline depressiivne maakas nagu ta on.
Roku ema asus ka kaagutama, et kòik on siin majas kogu aeg nii nàrvilised ja heietas, et sellest ajast peale, mil àmm nende juurde kolis on ta elu allamàge veeremas ja et ainukesed ònnelikud ajad olid need yyrikesed viis aastat, mil nad olid àmma juurest vàlja kolinud ja kui ài polnud veel àra surnud ja miks kyll àmmal oli vaja tulla neid kiusama? Nagu sellest veel vàhe oleks, lykkas suurem lapsjumal pisikese lapsjumala pikali. Vàiksem kukkus ròòkima mis kole ja Roku isa kàratas, et kas vòiks juba ykskord keegi seda suuremat last òpetada, et vàiksemat ei tohi peksta ja roku ema halas (mulle tàhendusrikkalt silma vaadates), et lihtne on hinnanguid anda neil, kes ise kahte last kasvatama ei pea ja et Roku Tòòtul Oel ei ole ka kerge, sest abikaasa on kogu aeg tòòl ja ta peab yksi lastega kodus olema kogu aeg.
Vahtisin lummatult, kuidas kòik làbisegi laua ymber kaagutasid, kui korraga teatas Roku ròòmsalt yle toa, et yldsegi on kòik Katu syy. Yldiselt jài Roku konstruktiivne vahemàrkus hyydjaks hààleks kòrbes, kuna kòigil oli midagi òelda vaja. Kuni vàike lapsjumal ema syles karjus, asus suurem lapsjumal seina sisse auku toksima ja roku isa teatas, et kas see kasvatamatu laps vòiks ykskord lòpetada vanavanemate maja lòhkumise ning Roku Tòòtu Ode hòikas yle lapse kisa, et yldsegi ta mees on kogu kas tòòl vòi maja ehitamas ja kunagi lastega ei tegele ja pole viimased kaks aastat endale isegi uut sàrki ostnud, sest kòik raha làheb majaehituseks. Samal ajal toksis suurem lapsjumal hàirimatult seina sisse auku, ylejàànud hòiklesid làbisegi ja Roku isa pòrutas aeg-ajalt rusikaga vastu lauda, et teda paremini kuulda oleks.
Praegu on kòik ròòmsad ja rahulikud ning juurdlen siin, et kas ainult Roku peres tehakse nii vòi on kòigi Itaalia perede pyhapàevased lòunasòògid nii kàrarikkad.
Roku isa ja Roku Moodne Vend karjusid teineteise peale, sest Roku Moodne Vend tahtis esmaspàevast valgeid veine filtreerima hakata, aga Roku isa ei teadnud, et esmaspàevaks peab elektrik selle tarbeks mingid yber-pistikud installerima ja loomulikult oli enne lahenduste leidmist vaja teineteist pòhjalikult syydistada ja kòik mineviku pahandused ja eksimused ka pàevavalgele tirida.
Mòistagi sekkus Roku Tòòtu Ode, kes oli isa peale kuri, et too olla kylapeal kellegiga tema terviseprobleemidest rààkinud ja et yldsegi miks isa on selline depressiivne maakas nagu ta on.
Roku ema asus ka kaagutama, et kòik on siin majas kogu aeg nii nàrvilised ja heietas, et sellest ajast peale, mil àmm nende juurde kolis on ta elu allamàge veeremas ja et ainukesed ònnelikud ajad olid need yyrikesed viis aastat, mil nad olid àmma juurest vàlja kolinud ja kui ài polnud veel àra surnud ja miks kyll àmmal oli vaja tulla neid kiusama? Nagu sellest veel vàhe oleks, lykkas suurem lapsjumal pisikese lapsjumala pikali. Vàiksem kukkus ròòkima mis kole ja Roku isa kàratas, et kas vòiks juba ykskord keegi seda suuremat last òpetada, et vàiksemat ei tohi peksta ja roku ema halas (mulle tàhendusrikkalt silma vaadates), et lihtne on hinnanguid anda neil, kes ise kahte last kasvatama ei pea ja et Roku Tòòtul Oel ei ole ka kerge, sest abikaasa on kogu aeg tòòl ja ta peab yksi lastega kodus olema kogu aeg.
Vahtisin lummatult, kuidas kòik làbisegi laua ymber kaagutasid, kui korraga teatas Roku ròòmsalt yle toa, et yldsegi on kòik Katu syy. Yldiselt jài Roku konstruktiivne vahemàrkus hyydjaks hààleks kòrbes, kuna kòigil oli midagi òelda vaja. Kuni vàike lapsjumal ema syles karjus, asus suurem lapsjumal seina sisse auku toksima ja roku isa teatas, et kas see kasvatamatu laps vòiks ykskord lòpetada vanavanemate maja lòhkumise ning Roku Tòòtu Ode hòikas yle lapse kisa, et yldsegi ta mees on kogu kas tòòl vòi maja ehitamas ja kunagi lastega ei tegele ja pole viimased kaks aastat endale isegi uut sàrki ostnud, sest kòik raha làheb majaehituseks. Samal ajal toksis suurem lapsjumal hàirimatult seina sisse auku, ylejàànud hòiklesid làbisegi ja Roku isa pòrutas aeg-ajalt rusikaga vastu lauda, et teda paremini kuulda oleks.
Praegu on kòik ròòmsad ja rahulikud ning juurdlen siin, et kas ainult Roku peres tehakse nii vòi on kòigi Itaalia perede pyhapàevased lòunasòògid nii kàrarikkad.
venerdì, novembre 20, 2009
vàikelinna vòludest làbi maitsemeelte prisma
Nii. Nyyd on mul kodus neli pudelit yber-vàrsket ja yber-orgaanilist oliiviòli. Pudelid on nii syytud veel, et Agriturismo-Antoniono polnud jòudnud etikettegi peale panna. Kui ma vàga huvitatud oleks, siis jàrgmisel nàdalal vòiks jàlle nende poolt làbi astuda ja etiketid vòtta.
Tànavuaastane oliiviòli on pisut mòrkjam kui 2008 aasta vàljalase, aga ikkagi pòhimòtte pàrast parem kui poest ostetud. Vàhemalt ma tean, mis selle sees on (oliivid ja muud midagi). Antonino vabandas ka ette-taha, et tànavune òli ei tulnud nii hea kui eelmise aasta oma, aga eks aastad olegi erinevad ja vàiketootjad peavad paraku leppima sellega, mis loodus annab ja nemad ju ei saa teha nii nagu suured tegijad, et ykskòik mis oliividest tuleb ikka ja igal aastal tàpselt samasuguse maitsega òli.
Aga teisest kyljest jàllegi teatas Antonino uhkelt, et agriturismo on teinud suure sammu tehnoloogilise progressi teel ja asunud òli filtreerima. Varem nad siis ilmselt ei filteerinud, aga mu òlitunnetus veel nii hea ei ole, et aru saaks kas on filtreeritud vòi mitte. Igaks juhuks mòmisesin, et filtreerimine on abiks ning ise mòtlesin, et peaks vist wikipediast vaatama, mis vahe on filtreeritud ja filtreerimata òlil.
Agriturismo on avanud ka oma pisikese poe, kus nad myyvad enda pòllusaadusi ja hoidiseid ja isegi enda veini (Montepulciano d'Abruzzot ja Trebbianot). Paistab, et supermarketisse hakkab jàrjest harvemini asja olema.
Agraaridyll, kulinaarsed sisekaemused ja palju pàikest. Vot sellinegi peabki minu meelest olema elu Itaalias. Kuidas mul nii kaua aega vòttis, et selleni jòuda?
Tànavuaastane oliiviòli on pisut mòrkjam kui 2008 aasta vàljalase, aga ikkagi pòhimòtte pàrast parem kui poest ostetud. Vàhemalt ma tean, mis selle sees on (oliivid ja muud midagi). Antonino vabandas ka ette-taha, et tànavune òli ei tulnud nii hea kui eelmise aasta oma, aga eks aastad olegi erinevad ja vàiketootjad peavad paraku leppima sellega, mis loodus annab ja nemad ju ei saa teha nii nagu suured tegijad, et ykskòik mis oliividest tuleb ikka ja igal aastal tàpselt samasuguse maitsega òli.
Aga teisest kyljest jàllegi teatas Antonino uhkelt, et agriturismo on teinud suure sammu tehnoloogilise progressi teel ja asunud òli filtreerima. Varem nad siis ilmselt ei filteerinud, aga mu òlitunnetus veel nii hea ei ole, et aru saaks kas on filtreeritud vòi mitte. Igaks juhuks mòmisesin, et filtreerimine on abiks ning ise mòtlesin, et peaks vist wikipediast vaatama, mis vahe on filtreeritud ja filtreerimata òlil.
Agriturismo on avanud ka oma pisikese poe, kus nad myyvad enda pòllusaadusi ja hoidiseid ja isegi enda veini (Montepulciano d'Abruzzot ja Trebbianot). Paistab, et supermarketisse hakkab jàrjest harvemini asja olema.
Agraaridyll, kulinaarsed sisekaemused ja palju pàikest. Vot sellinegi peabki minu meelest olema elu Itaalias. Kuidas mul nii kaua aega vòttis, et selleni jòuda?
Vàikelinna vòlud
Ma arvan, et maailma parim koht elamiseks on Vàike Itaalia Linnake.
Eile vaatasin aknast, kuidas naaber oma aias oliivisaaki koristas ning tekkinud inspiratsiooni ajel sebisin tànaseks kohtumise agriturismo-Antoninoga, et tànavuaastast vàrsket oliiviòli osta. Vàga erutav!
Eile vaatasin aknast, kuidas naaber oma aias oliivisaaki koristas ning tekkinud inspiratsiooni ajel sebisin tànaseks kohtumise agriturismo-Antoninoga, et tànavuaastast vàrsket oliiviòli osta. Vàga erutav!
giovedì, novembre 19, 2009
Vigneti vs Cantina
Viimastel pàevadel on aset leidnud tihe rebimine Cantina Radica ja Vigneti Radica vahel ning kuna hààled on kogu aeg enam-vàhem pooleks, siis sirvisin làbi hulgaliselt erialaseid kodulehekylgi ja veiniajakirju, et nime teemal tàiendavat inspiratsiooni leida.
Minu lemmikuks hakkab vaikselt kujunema Vigneti, sest mida rohkem ma ajakirju ja asju loen, seda selgemalt on nàha, et maailmas on niiii palju veinitootjaid, kes viinamarjade kasvatamisse màrkimisvààrselt ei sekku. Itaalias on nad tihtipeale Cantina nime taha peitunud. Neil on lihtsalt kogenud konsultandid-keemikud, kes sygisel kokkuostetud viinamarjadest vòi veinidest ja asjakohastest lisaainetest miksivad kokku mingi veini, mis keskmisele anglosaksi tarbijale maitse poolest meeldib ja mida saab 2-for-the-price-of-1 skeemiga lihtsasti maha myya.
Kuna Roku isa ja vanaisa ja vanavanaisa on juba paarsada aastat neid viinamarju kasvatanud, millest me tàna veini tegema hakkame, siis tundub, et Vigneti Radica vàljendab paremini meie Pisikese, aga Nummi Perefirma olemust. Kusjuures. Peale pòhjalikumat taastutvumist Prantsuse veinide nimedega ma hààlduse pàrast enam muret ei tunne :)))
Minu lemmikuks hakkab vaikselt kujunema Vigneti, sest mida rohkem ma ajakirju ja asju loen, seda selgemalt on nàha, et maailmas on niiii palju veinitootjaid, kes viinamarjade kasvatamisse màrkimisvààrselt ei sekku. Itaalias on nad tihtipeale Cantina nime taha peitunud. Neil on lihtsalt kogenud konsultandid-keemikud, kes sygisel kokkuostetud viinamarjadest vòi veinidest ja asjakohastest lisaainetest miksivad kokku mingi veini, mis keskmisele anglosaksi tarbijale maitse poolest meeldib ja mida saab 2-for-the-price-of-1 skeemiga lihtsasti maha myya.
Kuna Roku isa ja vanaisa ja vanavanaisa on juba paarsada aastat neid viinamarju kasvatanud, millest me tàna veini tegema hakkame, siis tundub, et Vigneti Radica vàljendab paremini meie Pisikese, aga Nummi Perefirma olemust. Kusjuures. Peale pòhjalikumat taastutvumist Prantsuse veinide nimedega ma hààlduse pàrast enam muret ei tunne :)))
Pudelid
Teame ju kòik, et Pisikestes Nummides Perefirmades tuleb kòik ise pòlve otsas àra teha. Teoreetiliselt teadsin seda minagi, aga ikkagi pean ytlema, et veini jaoks pudelite valimine oli vòrdlemisi ootamatu konnateadus tegelikult.
Ma arvan, et pudelite valimine on umbes sama tànamatu tòò nagu Itaalia Pulma Kylalistele bomboniere ehk pulmasuveniiri kinkimine. Miljon valikut ja uskumatu mòttetòò, mis tuleb àra teha mingi vidina pàrast, mida inimesed korraks vaatavad ja hiljem niikuinii àra kaotavad vòi minema viskavad. Suhtelisest mòttetusest hoolimata peab kingitav ese olema isikupàrane, ei tohi jàtta odavat muljet, aga samas ei tasu ka eelarvega ylemeelikuks minna, sest yldiselt vòiks pulmasuveniir ikkagi pulmaòhtusòògist vàhem maksta. Jàrele mòeldes paistab, et pudeli valikul kehtivad umbes samad pòhimòtted.
Mis meie pulmi puudutab, siis peale pingelist mòttetòòd loobusin merevaigust kàepidemega pudeliavajate, roosidega espressotasside ja punnkòhuga hòbeinglikeste vahel valimisest ning kinkisime kylalistele lihtsalt kotikese spetsiaalsete pulmaconfettidega, mille poolest meie làhedal asuv Sulmona linnake yle Itaalia kuulus on.
Tavaliselt pannakse punnkòhuga hòbeinglitega kaasa umbes 5 kommikest, aga me kohe heldelt panime umbes 100 grammi. Loodan, et kylalistele meeldis ja et nad ei kurvasta just sygavalt selle yle, et nyyd neil polegi vòimalust kahekymne aasta pàrast kuskilt tolumusest pòòningunurgast merevaigust kàepidemega pudeliavajat leida ja meenutada kuidas nad siis, kui juuksed veel hallid polnud, Itaalia Pulmas kàisid.
Ma ise kyll nautisin mòòdutundetult neid kotikesi, mis pulmadest yle jàid :)))
Kusjuures meil on siin yks bomboniere veel alles. Kohe teen teile pildi sellest!
Tehtud!
Aga tulgem pudelite juurde. Peale kuudepikkust Vetreria Etrusca tootekataloogis krabistamist esitlen teile uhkusega meie pudeleid! Tume pudel nii punase kui valge veini jaoks ning hele pudel Cerasuolo ehk rosè tarbeks, mida me kunagi tulevikus tegema hakkame.Etikettidega tòò juba kàib ja vòin juba òelda, et pudeli valimine on etiketi disainimise kòrval kukesupp.
sabato, novembre 14, 2009
So uninspired. So sick and tired
Selle toonadala lopetuseks pean ytlema, et kui mul eelmisel nadalal ylemus F-le ja M-le head laulu polnud, siis nyyd mul hakkab peas vormuma ylemus F-le pyhendet laul, mis voiks alata sonadega "pane ennast p6lema, topis".
Ma siin arvasin, et mu too enam nomedamaks ei saa minna, aga tuli valja, et saab.
Kui eelmisel nadalal oli lihtsalt nome ja pikad toopaevad, siis sel nadalal olid toopaevad veelgi pikemad ja lounapausile ka enne neljapaeva ei saanud, sest koik pohilised kliendikoosolekud olid lounaajal ja teadagi, Roomas pannakse koik soogikohad kolmest kinni. Vihkan neid fakken automaatides myydavaid kypsikuid, millest ma sel nadalal toitusin. Kypsikudieedi positiivne kylg on see, et nadalaga olen ymbes kolm kilo maha votnud.
Kolmapaeval olime kella kaheni oosel tool. Mina tegin oma osa juba kella kaheksaks ara ja saatsin F-le. F siis nikerdas komasid kohendada ja ma ikka aeg-ajalt kysisin, et kas saan midagi veel teha. F vastas jarjekindlalt, et ta siin kiirelt veel need komad vaatab yle ja kohe saab. Kella yheni oosel siis tiksusime sedasi, kui mul lopuks kannatus katkes ja teatasin, et kui ma midagi kasulikku teha ei saa, siis ma pigem laheks koju. F sellepeale arritus ilgelt ja teatas, et kas ma ei saa 10 minutit oodata, kuni me presentatsiooni yheskoos kiirelt yle vaatame enne kliendile saatmist. No vaatasime siis presentatsiooni koos yle, nii et F luges valjusti ette ning mina, ylemus M ja analyytik M tegime taustal massistseene (m6ttetu). Tunni parast laksime siis koju ja ma olin ilgelt tige enda peale, et ma nii lammas olen ja sotsiaalsele survele allun.
Jargmisel paeval saabus kontorisse paikesline ja reibas ylemus C, kes oli eelmisel ohtul hoivatud ema synnipaevapidustustega, vaatas F katetoo yle ja teatas tund aega enne kliendikohtumist, et koik on pekkis ja tuleb ara muuta. Mulle tundub, et C teeb seda sportlikult huvist. Iga kord, kui F meil midagi teha kasib, votab C katte ja teatab, et see on mottetu ja tuleb ymber teha. Well then... sahmisime Analyytik M-ga muudatusi teha ja moistagi koiki arvutusi ei joudnud ja moned Ylemus C pakutud graafikud jaid sisse panemata.
Peale kohtumist pidas Ylemus F vajalikuks pidada meeskonda motiveeriva kone:"Ragazzi, sedasi me ikka tootada ei saa. Jargmisel nadalal on meil siin karmid eesmargid vaja saavutada (mille peale mina motlesin: ise olid lammas ja ei julenud kliendile oelda, et isegi Fantastiline Nelik pole voimeline nadala ajaga ja nelja inimesega fakken turuuuringut ja segmenteerimismudelit jamaiteamidaveel tekitama). Te peate naitama, et oleme tegijad! Te peate tootama oluliselt rohkem ja paremini, kui seni. Ja yldsegi, nii ei lahe, et me veerand tundi enne kliendi tegevjuhiga kohtumist vormistame graafikuid. Te peate ikkagi paremini oma tood organiseerima! (mille peale mina motlesin: fakk ise sa tegid selle preseka ja sundisid meid oosel kella kaheni endale fakken publikut tegema ja kui sa C-ga hakkama ei saa, siis mina kyll endal mingit vastutust ei nae selles, et ma C kasul presentatsiooni veerand tundi enne kliendikohtumist muudan)."
Pulbitsesin taiega, aga kuna ma olen ikkagi aeglase taibuga eestlane, siis mul ei tulnud pahe diplomaatilisi vastuseid, mis korporatiivsesse konteksti hasti sobiksid. Hiljem aga votsin Ylemused C ja M ette ja teatasin korporatiivses vormistuses, et yldsegi me siin fakken tootame juba kolmandat nadalat 16 tundi paevas, ilma projektikoodita ja yletunde kirja panemata. Mingit projektiplaani, infot ega konstruktiivset tagasisidet ei saa ja peale seda, kui F sunnib meid kella kaheni oosel endale fakken publikut tegema, siis mulle kyll ei sobi kuulata targutusi teemal, et tuleb tood paremini organiseerida, eriti arvestades, et projektijuhtimise vallas meil siin teab mis eeskujusid pole. C ja M olid ka nous, et tuleb tood paremini organiseerida. Innustunult pakkusin, et kas me voiks kokku lepida mingis high level tooplaanis, et jargmiseks reedeks siis selle fakken ariplaani koos turuuuringu ja segmenteerimismudeliga valmis saada. M arvas, et seda kyll teha ei saa, sest projekt on meil vaga dynaamiline ja et tehke homme see pisike tykike valmis ja edasi vaatame, mis saab. Lootusetu...
Ma siin arvasin, et mu too enam nomedamaks ei saa minna, aga tuli valja, et saab.
Kui eelmisel nadalal oli lihtsalt nome ja pikad toopaevad, siis sel nadalal olid toopaevad veelgi pikemad ja lounapausile ka enne neljapaeva ei saanud, sest koik pohilised kliendikoosolekud olid lounaajal ja teadagi, Roomas pannakse koik soogikohad kolmest kinni. Vihkan neid fakken automaatides myydavaid kypsikuid, millest ma sel nadalal toitusin. Kypsikudieedi positiivne kylg on see, et nadalaga olen ymbes kolm kilo maha votnud.
Kolmapaeval olime kella kaheni oosel tool. Mina tegin oma osa juba kella kaheksaks ara ja saatsin F-le. F siis nikerdas komasid kohendada ja ma ikka aeg-ajalt kysisin, et kas saan midagi veel teha. F vastas jarjekindlalt, et ta siin kiirelt veel need komad vaatab yle ja kohe saab. Kella yheni oosel siis tiksusime sedasi, kui mul lopuks kannatus katkes ja teatasin, et kui ma midagi kasulikku teha ei saa, siis ma pigem laheks koju. F sellepeale arritus ilgelt ja teatas, et kas ma ei saa 10 minutit oodata, kuni me presentatsiooni yheskoos kiirelt yle vaatame enne kliendile saatmist. No vaatasime siis presentatsiooni koos yle, nii et F luges valjusti ette ning mina, ylemus M ja analyytik M tegime taustal massistseene (m6ttetu). Tunni parast laksime siis koju ja ma olin ilgelt tige enda peale, et ma nii lammas olen ja sotsiaalsele survele allun.
Jargmisel paeval saabus kontorisse paikesline ja reibas ylemus C, kes oli eelmisel ohtul hoivatud ema synnipaevapidustustega, vaatas F katetoo yle ja teatas tund aega enne kliendikohtumist, et koik on pekkis ja tuleb ara muuta. Mulle tundub, et C teeb seda sportlikult huvist. Iga kord, kui F meil midagi teha kasib, votab C katte ja teatab, et see on mottetu ja tuleb ymber teha. Well then... sahmisime Analyytik M-ga muudatusi teha ja moistagi koiki arvutusi ei joudnud ja moned Ylemus C pakutud graafikud jaid sisse panemata.
Peale kohtumist pidas Ylemus F vajalikuks pidada meeskonda motiveeriva kone:"Ragazzi, sedasi me ikka tootada ei saa. Jargmisel nadalal on meil siin karmid eesmargid vaja saavutada (mille peale mina motlesin: ise olid lammas ja ei julenud kliendile oelda, et isegi Fantastiline Nelik pole voimeline nadala ajaga ja nelja inimesega fakken turuuuringut ja segmenteerimismudelit jamaiteamidaveel tekitama). Te peate naitama, et oleme tegijad! Te peate tootama oluliselt rohkem ja paremini, kui seni. Ja yldsegi, nii ei lahe, et me veerand tundi enne kliendi tegevjuhiga kohtumist vormistame graafikuid. Te peate ikkagi paremini oma tood organiseerima! (mille peale mina motlesin: fakk ise sa tegid selle preseka ja sundisid meid oosel kella kaheni endale fakken publikut tegema ja kui sa C-ga hakkama ei saa, siis mina kyll endal mingit vastutust ei nae selles, et ma C kasul presentatsiooni veerand tundi enne kliendikohtumist muudan)."
Pulbitsesin taiega, aga kuna ma olen ikkagi aeglase taibuga eestlane, siis mul ei tulnud pahe diplomaatilisi vastuseid, mis korporatiivsesse konteksti hasti sobiksid. Hiljem aga votsin Ylemused C ja M ette ja teatasin korporatiivses vormistuses, et yldsegi me siin fakken tootame juba kolmandat nadalat 16 tundi paevas, ilma projektikoodita ja yletunde kirja panemata. Mingit projektiplaani, infot ega konstruktiivset tagasisidet ei saa ja peale seda, kui F sunnib meid kella kaheni oosel endale fakken publikut tegema, siis mulle kyll ei sobi kuulata targutusi teemal, et tuleb tood paremini organiseerida, eriti arvestades, et projektijuhtimise vallas meil siin teab mis eeskujusid pole. C ja M olid ka nous, et tuleb tood paremini organiseerida. Innustunult pakkusin, et kas me voiks kokku lepida mingis high level tooplaanis, et jargmiseks reedeks siis selle fakken ariplaani koos turuuuringu ja segmenteerimismudeliga valmis saada. M arvas, et seda kyll teha ei saa, sest projekt on meil vaga dynaamiline ja et tehke homme see pisike tykike valmis ja edasi vaatame, mis saab. Lootusetu...
venerdì, novembre 13, 2009
Eriteadaanne!
Ciao!
Eriteadanne kommenteerijatele - te olete siin cantina nime teemal nii tublilt sona votnud, et kui huvitatud olete, siis voin teile lahkesti saata proovimiseks pudeli meie pisikese ja nummi cantina veini. Valida on jargmiste seast:
Koigepealt Montepulciano d'Abruzzo ehk Abruzzo regiooni pohiline esipunavein. Kes Itaalia veine vaga hasti ei tunne, ajab seda segi Toscanas toodetava Montepulcianoga, aga ma olen kindel, et teie olete nende asjadega hasti kursis :) ~
Pean kohe ara ytlema, et tanavu punane vein meil vaga hasti valja ei kukkunud, sest oktoobris laks pisut liiga kylmaks ning oktoobris keskpaigas korjatud viinamarjad ei fermenteerunud nii hasti nagu peab. Veinimeister Leonardo arvab, et umber 20% punasest veinist kolbab pudelisse panna, aga ylejaanu, mida enda nime all myya ei sobi, on soovitav teistele cantinadele maha arida.
Muide, punase veini proovijad voivad ehk tahele panna vaevumargatavaid poldmarjanoote. Nimelt kui Roku tana yht Montepulciano d'Abruzzo tsisterni inspekteerimas kais, kukkus ta Blackberry veini sisse ja sooritas seal moneminutilise supluse :)
Punaseid meil rohkem pole, nii et voimegi sujuvalt valgete veinide juurde asuda.
Chardonnay - see on tanavu koige paremini valja kukkunud. Isegi nii hasti, et veinimeister Leonardo kaskis selle koige ylemisse tsisterni ara panna, kuna koik random asjapulgad, kellel cantinasse asja oli, kaisid seda enamvahem kolm korda paevas "degusteerimas".
Pecorino - tegemist on peamiselt Kesk-Itaalias kasvava viinamarjaga, mis isegi Itaalias eriti tuntud pole. Minu koige lemmikum valge vein - vordlemisi kuiv ja konkreetne. Soltuvalt tootjast ja aastast voib vahel olla pirni ja vahel kaneeli jarelmaitsega.
Trebbiano - Abruzzo esivalgevein. Samuti vordlemisi kuiv, aga mitte nii konkreetne nagu Pecorino.
Mis proovieksemplare puudutab, siis piisab, kui saadate aadressile katznodz àt hotmail punkt com oma postiaadressi ja tàpsustate, millist veini proovida tahate. Detsembris paneme pudelisse Chardonnay, Pinot Grigio ja Pecorino. Jaanuaris Trebbiano ja martsis Montepulciano d'Abruzzo.
Eriteadanne kommenteerijatele - te olete siin cantina nime teemal nii tublilt sona votnud, et kui huvitatud olete, siis voin teile lahkesti saata proovimiseks pudeli meie pisikese ja nummi cantina veini. Valida on jargmiste seast:
Koigepealt Montepulciano d'Abruzzo ehk Abruzzo regiooni pohiline esipunavein. Kes Itaalia veine vaga hasti ei tunne, ajab seda segi Toscanas toodetava Montepulcianoga, aga ma olen kindel, et teie olete nende asjadega hasti kursis :) ~
Pean kohe ara ytlema, et tanavu punane vein meil vaga hasti valja ei kukkunud, sest oktoobris laks pisut liiga kylmaks ning oktoobris keskpaigas korjatud viinamarjad ei fermenteerunud nii hasti nagu peab. Veinimeister Leonardo arvab, et umber 20% punasest veinist kolbab pudelisse panna, aga ylejaanu, mida enda nime all myya ei sobi, on soovitav teistele cantinadele maha arida.
Muide, punase veini proovijad voivad ehk tahele panna vaevumargatavaid poldmarjanoote. Nimelt kui Roku tana yht Montepulciano d'Abruzzo tsisterni inspekteerimas kais, kukkus ta Blackberry veini sisse ja sooritas seal moneminutilise supluse :)
Punaseid meil rohkem pole, nii et voimegi sujuvalt valgete veinide juurde asuda.
Chardonnay - see on tanavu koige paremini valja kukkunud. Isegi nii hasti, et veinimeister Leonardo kaskis selle koige ylemisse tsisterni ara panna, kuna koik random asjapulgad, kellel cantinasse asja oli, kaisid seda enamvahem kolm korda paevas "degusteerimas".
Pecorino - tegemist on peamiselt Kesk-Itaalias kasvava viinamarjaga, mis isegi Itaalias eriti tuntud pole. Minu koige lemmikum valge vein - vordlemisi kuiv ja konkreetne. Soltuvalt tootjast ja aastast voib vahel olla pirni ja vahel kaneeli jarelmaitsega.
Trebbiano - Abruzzo esivalgevein. Samuti vordlemisi kuiv, aga mitte nii konkreetne nagu Pecorino.
Mis proovieksemplare puudutab, siis piisab, kui saadate aadressile katznodz àt hotmail punkt com oma postiaadressi ja tàpsustate, millist veini proovida tahate. Detsembris paneme pudelisse Chardonnay, Pinot Grigio ja Pecorino. Jaanuaris Trebbiano ja martsis Montepulciano d'Abruzzo.
Cantina nimi: hààletamine jàtkub!
Ciao!
Alustuseks tahaksin tànada kommenteerijaid abivalmiduse ja sisukate kommentaaride eest. Ma olen ka nòus, et ingliskeelne nimi vàga hàsti ei làhe, nii et hea, et sellele kinnitust sai. Ning tòepoolest, "vineyards", mitte "wineyards" :))
Pisikese (aga nummi) blogihààletuse ja tòòkaaslaste mòòdutundetu tylitamise tulemusena on meil sòelale jàànud kaks varianti: Cantina Radica ja Vigneti Radica. Kumb vòtta?
"Cantina" tàhendab itaalia keeles veinikeldrit ja "Vigneti" tàhendab "pisikesed, aga nummid viinamarjataimed" Vòi puud.
Cantina suhtes on eelkòige Roku pisut kòhklev, sest Abruzzos on laialt levinud cantina sociale kontseptsioon, mis tàhendab, et ràndom viinamarjakasvatajad moodustavad koperatiivi, kus kòik nende viinamarjad ràndom lauaveiniks kokku miksitakse. Mistòttu Roku arvates vòib 'cantina' jàtta mulje, et ka meie oleme mingi lauaveinidele spetsialiseerunud cantina sociale.
Teisest kyljest jàllegi tundub, et "cantina" kòlab ja jààb paremini meelde neile, kes itaalia keelt just pàris igapàevaselt ei rààgi.
Vigneti kòlab itaallaste kòrvadele paremini, sest nad teavad, mida "vigneti" tàhendab. Nàiteks yks sinjoor siin kliendi juures arvas, et tema arvates on "vigneti" parem, kuna kannab endas ideed toredast maakohast, kus on viinamarjad ja kus tehakse veini, samas kui "cantina" seostub talle veinitootjaga, kes vòib teha veini enda viinamarjadest, aga vòib ka osta teiste tegijate viinamarju vòi veine ja neid edasi mùùa.
Kas Cantina Radica vòi Vigneti Radica?
giovedì, novembre 12, 2009
Hààletamine avatud: meie cantina nimi!
Ciao, kodumaa! Tàna oleks sinu subjektiivne arvamus superteretulnud!
Nimelt meil oleks Rokuga vaja cantinale mingi korralik nimi panna, aga kuna me ei ole Veinide Turundamise Gurud, siis me kogu aeg keerutame nelja sòelale jàànud variandi ymber ja kuidagi ei oska valida.
Niisiis, kysimus publikule - milline alltoodud neljast nimevariandist vòiks teie arvates kòige paremini sobida pisikesele, aga selle eest nummile ja edumeelsele Itaalia veinitootjale?
A) Tenuta Nicante
B) Cantina Radica
C) Radica Wineyards
D) Vigneti Radica
(PS! Radica sellepàrast, et see on perekonna nimi)
Nimelt meil oleks Rokuga vaja cantinale mingi korralik nimi panna, aga kuna me ei ole Veinide Turundamise Gurud, siis me kogu aeg keerutame nelja sòelale jàànud variandi ymber ja kuidagi ei oska valida.
Niisiis, kysimus publikule - milline alltoodud neljast nimevariandist vòiks teie arvates kòige paremini sobida pisikesele, aga selle eest nummile ja edumeelsele Itaalia veinitootjale?
A) Tenuta Nicante
B) Cantina Radica
C) Radica Wineyards
D) Vigneti Radica
(PS! Radica sellepàrast, et see on perekonna nimi)
domenica, novembre 08, 2009
minu nòme nòme tòò
Mida kauem ma praeguses projektis olen, seda kindlamini jòuan veendumusele, et tegin hàsti, et aastaks puhkust kysisin. Itaallaste alluvuses tòòtamine on vòimatu. Ja yldsegi ma loodan, et olen aasta pàrast endale mingi teise tòò leidnud.
Ma pole elus nii intensiivselt pàevi ja tunde lugenud projekti lòpuni. Ainuke komplikatsioon pàevade lugemisega seoses on, et keegi ei tea, millal projekt lòppema peaks. Teoreetiliselt peaks lòppema 20.novembril, aga Ylemused ytlevad, et olge valmis kauem kliendi kàsutuses olema. No umbes kaks nàdalat, aga vòib-olla ka rohkem, aga kahjuks ei oska òelda, kui kaua.
No minul on viimane tòòpàev 30 november ja pohhui mis pàrast saab. Nii et kindluse mòttes ma loen pàevi novembri lòpuni.
Mul on kolm ylemust. Jah, kahe konsultandi juhtimiseks on meil siin kolm projektijuhti. Projektijuhid juhivad samal ajal enam-vàhem kymmet muud projekti, ei rààgi omavahel ja tulemuseks on see, et nàiteks eile tulime tòòle, teadsime, et pidi olema kliendikohtumine, aga keegi projektijuhtidest ei teadnud, mis kell see on, sest keegi polnud mòlenud kliendile helistada. Ylemus F kohmas kellelegi konkreetselt otsa vaatamata:”Te vòiksite ikkagi neid kohtumisi kuidagi proaktiivsemalt kokku leppida” . On juhtunud ka, et Ylemus F saadab meile PowerPointi presentatsiooni ja teatab, et kasutage seda presentatsioonipòhjana. Ylemus M vaatab presentatsiooni ja ytleb, et see template on fakken nòme ja yldsegi mulle see kliendi kollane logo ei meeldi ja vahetage àra. Kui juhime tàhelepanu, et Ylemus F saatis selle template’i, teatab ylemus M, et tal on pohhui, mis Ylemus F arvab. Vahetame ringi ja esimene ylemus tuleb, kulmud imestusest kuklas, kysima, et miks tema saadetud template’i ei kastutata. Mis presentatsioonide sisu puutub, siis ega me eriti ei tea, mida teha tuleb. Olen siin ràndomilt mingeid graafikuid genereerinud, jàtmaks muljet, et ma midagi teen. Keegi pole nende kohta midagi òelnud, nii et ju siis sobib.
Delegeerida kolm ylemust ka ei oska. Teise konsultandiga juba teist nàdalat tuleme hommikuti tòòle ja ootame tunde, et midagi juhtuks, aga ei juhtu. Yhtki ylesannet ei tule, halligi teha ei ole ja tyypiliselt òhtul kella kuue paiku, kui mòtleme juba arvuteid kotti panema hakata, helistavad Ylemused làbisegi ja nòuavad, et me teeks mingeid megaanalyyse ja kindlasti tuleb need neile saata pàeva lòpuks ja tyypiliselt pooli andmeid pole. No teeme need fakken analyysid àra, làheme keskòòl koju. Jàrgmisel pàeval enne pealelòunat ei kuule ylemustest kippu ega kòppu. Tavaliselt nad umbes neljaks-viieks jòuavad siia kliendi juurde ja avavad esimest korda elus failid, mida me eelmisel òhtul nikerdasime vàsimusest punaste silmadega ja tyhja kòhu korina saatel.
Hoolimata sellest, et meil pole pàev otsa midagi teha, ei tohi me tòòajast kliendi juurest kuhugi minna. Ylemus C isegi pidas meile pika loengu, et olge nende lòunapausidega ettevaatlikud ja katsuge kiiresti syya ja kohvipausidega mòòdukad olla, sest meid ikkagi jàlgitakse hoolega. Mul oleks vaja kontorist làbi kàia, et pika puhkusega seoses paar asja àra vormistada, aga ylemus C pidas vajalikuks teatada, et tema arvates saab selle asja ka projekti lòpus àra teha ja praegu peame ikkagi kliendi juures olema.
Kui ma tòòpàeva lòpus làbi òise Rooma koju sòidan, on mul saanud heaks tavaks pyhendada ylemus C-le Lily Alleni lugu ”Fuck You”. Pole kahtlustki - see laul on temast.
Ykspàev Ylemus F kysis mu kàest nòudlikul toonil, et kas oleme juba J-ga yhendust vòtnud. Kysisin, et mis J. Tema vastu, et Ylemus M saatis ju meile uuringu ja et tàiendavate andmete jaoks pidime J-ga yhendust vòtma. No teatasin siis diplomaatiliselt, et vast Ylemus M pole veel jòudnud meile sellest asjast rààkida. Kuna olen alamotiveeritud, ma pòhimòtteliselt ei viitsi projektijuhtide eest nende tòòda àra, ning seetòttu ei ole mul plaaniski Ylemus M-le meelde tuletada, et ta pidi meile mingi uuringu saatma. Vahtigu ise oma fakken uuringut nii et silmad kròllis. Ma pole veel mòelnud, mis laulu ma F-le ja M-le pyhendan, aga kyll mul tuleb.
Kui projekt algas, oli meil kliendikohtumine, kus yks mu ylemustest tòmbas ootamatult varrukast vàlja presentatsiooni projektiplaaniga ja seletas kliendile enesekindlalt mis kòik juhtuma hakkab. Klient sàras ròòmust ja ytles, et tal on hea meel selliste vahvate konsultantidega tòòtada nagu meie. Kui peale koosolekut Ylemustega omavahele jàime, kysisin et ehk saaks mullegi plaani saata, arvestades, et ylemused on Vàga Hòivatud Inimesed ja ehk me siin selle teise konsultandiga saame kuidagi iseseisvalt asjadega edasi minna kokkulepitud tòòplaani jàrgi. Ylemus C teatas talle omases vòrdlemisi vulgaarses rooma dialektis, et seda plaani pole mulle tarvis, sest meil pole kavaski seda jàrgida ja yldsegi tema arvates pole mòtet, et ta mulle tàna seletab tàhthaaval mis meil plaanis on, sest plaan muutub kogu aeg ja tal pole aega kogu aeg neid asju yle seletada.
Mòistagi on projekt myydud maha nii madala hinnaga, et yletunde kirja panna ei tohi. Meie kolm ylemust on kòik yhel meelel, et kui mòni pàev yletunde teeme, siis teinekord vòib nagu lyhema pàeva teha. Kahju ainult, et kunagi pole selliseid pàevi, mil oleks aktsepteeritav vara àra minna, sest igal òhtul on fakken kiireloomulised asjad vaja meisterdada, mida fakken keegi ei loe.
Eile juhtus pònev asi. Peale seda, kui meie kaks ylemust olid eelseisva kliendikohtumise ootuses ràndom graafikutega presentatsiooni avanud ja meid ilgelt grillinud selle yle, et kòik on pòhimòttelieslt valesti tehtud. Nàiteks see tàhesuurus slaidil 52 peaks olema 16 mitte 14, vòtsin nad ette ja teatasin, et minu arvates puudub meil strateegiline suund ja kas saaks ikkagi pisut konkreetsemaid juhiseid selle kohta, mida me tegema peaks. Nimelt tòò sisulise poole kohta pole peale kahenàdalast intensiivset rahmeldamist mingit konstruktiivset tagasisidet tulnud.
Ylemused vahetasid pilke ja asusid heietama stiilis ”Mòelge strateegiliselt! Àrge vahtige ainult numbreid, mis klient teile annab! Rààkige sòpradega. Uurige internetifoorumitest, mis inimesed arvavad! Olge kreatiivsed! Me ei ole ometigi mingid vana kooli konsultandid, kes teevad mòttetuid slaide, vaid pakume ikkagi sisulist abi kliendile. Yritage nyyd ikkagi selles suunas mòelda!” Yks neist pani Google’sse sisse kliendi nime, avas esimese ettesattunud lehekylje ja luges meile, et klient on tulnud turule innovatiivse teenusega see-ja-see juulis 2008. ”Kas te teadsite, et neil on selline teenus? Piisab vaid pisut internetis surfata ja saate ideid!!
Vahemàrkusena olgu òeldud, et meil, konsultandidel, pole siin kliendi juures internetiyhendust, kontorist me tòòtada ei tohi ja seda juulis 2008 turule paisatud teenust ei paku klient enam ammugi, sest ma olen nende fakken teenuseid juba kaks nàdalat tydimuseni tudeerinud.
Nòustusin innukalt, et see ongi tàpselt òige làhenemine ja ma tàielikult jagan nende arvamust, aga et rààgiks konkreetselt mida me ikkagi kahe pàeva pàrast kliendikohtumisel nàitame kliendile. Ylemused vahetasid jàlle pilke ja targutasid:”No pakkuge vàlja nimekiri kymnest uuest innovaatilisest teenusest ja siis valige kolm vàlja ja tehke nende pòhjal àriplaan. Hypoteesid peavad olema numbritega toetatud, nii et àrge seda àriplaani asja unustage. Me ise siin vàga detailidesse ei hakka laskuma, sest meil pole aega, aga yldiselt homseks jòuate vòi kymne innovaatilise teenuse kohta àriplaanid teha, et siis valiks nagu kolm paremat vàlja?” Uurisin siis, et ehk saaks pisut sisendit, et mis teenuseid klient pakkuda vòiks, sest ausalt òeldes mobiilmaksete alal olen pisut algaja ja vabandades mu ignorantsuse pàrast, ei oska mina kyll vàlja mòelda, mis fakken innovaatilised telefonid ja mobiilmakse teenused tulevikus syndida vòiksid, mida Itaalias turule tuua. Ylemused andsid alla ja joonistasid paberile mingi top down / bottom up skeemi, mis peaks meid aitama mòelda, milline oleks kliendi jàrgmise viie aasta tehnoloogiainvesteeringute plaan. Oli ilmselge, et neil polnud halli aimugi sellest, mida me kahe pàeva pàrast kliendile ytlema peaksime, aga vàhemalt olid nad meile pisut konkreetsema ylesande andnud. No tekitasin tàpselt ylemuste selgitatud graafiku pòhjal mingeid ràndom graafikuid taaskord. Umbes, et lojaalsed kliendid vs uued kliendid viimase kolme aasta jooksul ja kliendibaasi kasv viimase kolme aasta jooksul, kàive erinevatest teenustest ning muid taolisi banaalsusi, mida siin kliendi juures suvaline turundusosakonna analyytik peast teab. Teine konsultant tekitas ka mingeid ràndom slaide teenuste kohta. Tàna ylemused jòudsid kell 10 kontorisse ja olid ilgelt energilised, et kohe vaatame kòik koos yle. Vòin òelda, et me ei vaadanud midagi yle. Kell 12 tòmbusid nad ootamatult nòupidamisteruumi meie tòòd yle vaatama. Kysisin siis huvitatult, et kas oleks vaja, et nendega yhineme. Vastus oli kategooriline ei ja et kui vaja, siis nad kutsuvad meid. No tsillisime teise konsultandiga ega teinud halligi. Vahepeal saabus meile kryptiline sònum, et homme kell 9 tahab klient tulemusi nàha ja ylemustel oleks vaja, et me neile yht-teist valmistame selleks kohtumiseks. Seitsme paiku kaalusin àraminemist, sest teadagi, kuu aja pàrast olen niikuinii puhkusel ja mul on pohhui. Paraku just sel hetkel tulid ylemused nòupidamisteruumist tagasi ja ytlesid, et kohe-kohe anname teile slaide teha. Ootasime-ootasime, kell kaheksa kutsusid ylemused meid vaibale ja kysisid nelja graafikut. Yhe neist neljast olin juba teinud, aga tulpade asemel oli punkte tarvis. No tekitasime siis neid fakken graafikuid kuni kella yheni òòsel, saatsime slaidid ylemustele ja ylemused viisakalt pikalt (failid on saadetud. Kas on veel midagi vaja? Ah ei ole, no homseni siis.) ning lasime jalga.
Jàrgmisel pàeval, oh yllatust, presenteerisid meie ylemused kliendile viit slaidi, muide kirjavigadega ja jòleda vormistusega (nàiteks erinevad tàhestiilid sama slaidi peal). Kòigist neist graafikutest, mida me M-ga meisterdasime, olid ainult kaks presentatsiooni pààsenud. Kuna nad olid ilgelt nàrvilised ja nipsakad jàrgmisel pàeval, ei hakanud ma tagasisidet kysima ega uurima, miks enamus tehtud tòòst kliendile nàidata ei sobinud.
Kas see projekt on millegi poolest eriline? Ei. Absoluutselt kòik konsultatsiooniprojektid, mida ma itaallaste alluvuses olen teinud, on sellised. Ilge piin. Kas saaks juba teada, mitme pàeva pàrast see lòppeb?
Ma pole elus nii intensiivselt pàevi ja tunde lugenud projekti lòpuni. Ainuke komplikatsioon pàevade lugemisega seoses on, et keegi ei tea, millal projekt lòppema peaks. Teoreetiliselt peaks lòppema 20.novembril, aga Ylemused ytlevad, et olge valmis kauem kliendi kàsutuses olema. No umbes kaks nàdalat, aga vòib-olla ka rohkem, aga kahjuks ei oska òelda, kui kaua.
No minul on viimane tòòpàev 30 november ja pohhui mis pàrast saab. Nii et kindluse mòttes ma loen pàevi novembri lòpuni.
Mul on kolm ylemust. Jah, kahe konsultandi juhtimiseks on meil siin kolm projektijuhti. Projektijuhid juhivad samal ajal enam-vàhem kymmet muud projekti, ei rààgi omavahel ja tulemuseks on see, et nàiteks eile tulime tòòle, teadsime, et pidi olema kliendikohtumine, aga keegi projektijuhtidest ei teadnud, mis kell see on, sest keegi polnud mòlenud kliendile helistada. Ylemus F kohmas kellelegi konkreetselt otsa vaatamata:”Te vòiksite ikkagi neid kohtumisi kuidagi proaktiivsemalt kokku leppida” . On juhtunud ka, et Ylemus F saadab meile PowerPointi presentatsiooni ja teatab, et kasutage seda presentatsioonipòhjana. Ylemus M vaatab presentatsiooni ja ytleb, et see template on fakken nòme ja yldsegi mulle see kliendi kollane logo ei meeldi ja vahetage àra. Kui juhime tàhelepanu, et Ylemus F saatis selle template’i, teatab ylemus M, et tal on pohhui, mis Ylemus F arvab. Vahetame ringi ja esimene ylemus tuleb, kulmud imestusest kuklas, kysima, et miks tema saadetud template’i ei kastutata. Mis presentatsioonide sisu puutub, siis ega me eriti ei tea, mida teha tuleb. Olen siin ràndomilt mingeid graafikuid genereerinud, jàtmaks muljet, et ma midagi teen. Keegi pole nende kohta midagi òelnud, nii et ju siis sobib.
Delegeerida kolm ylemust ka ei oska. Teise konsultandiga juba teist nàdalat tuleme hommikuti tòòle ja ootame tunde, et midagi juhtuks, aga ei juhtu. Yhtki ylesannet ei tule, halligi teha ei ole ja tyypiliselt òhtul kella kuue paiku, kui mòtleme juba arvuteid kotti panema hakata, helistavad Ylemused làbisegi ja nòuavad, et me teeks mingeid megaanalyyse ja kindlasti tuleb need neile saata pàeva lòpuks ja tyypiliselt pooli andmeid pole. No teeme need fakken analyysid àra, làheme keskòòl koju. Jàrgmisel pàeval enne pealelòunat ei kuule ylemustest kippu ega kòppu. Tavaliselt nad umbes neljaks-viieks jòuavad siia kliendi juurde ja avavad esimest korda elus failid, mida me eelmisel òhtul nikerdasime vàsimusest punaste silmadega ja tyhja kòhu korina saatel.
Hoolimata sellest, et meil pole pàev otsa midagi teha, ei tohi me tòòajast kliendi juurest kuhugi minna. Ylemus C isegi pidas meile pika loengu, et olge nende lòunapausidega ettevaatlikud ja katsuge kiiresti syya ja kohvipausidega mòòdukad olla, sest meid ikkagi jàlgitakse hoolega. Mul oleks vaja kontorist làbi kàia, et pika puhkusega seoses paar asja àra vormistada, aga ylemus C pidas vajalikuks teatada, et tema arvates saab selle asja ka projekti lòpus àra teha ja praegu peame ikkagi kliendi juures olema.
Kui ma tòòpàeva lòpus làbi òise Rooma koju sòidan, on mul saanud heaks tavaks pyhendada ylemus C-le Lily Alleni lugu ”Fuck You”. Pole kahtlustki - see laul on temast.
Ykspàev Ylemus F kysis mu kàest nòudlikul toonil, et kas oleme juba J-ga yhendust vòtnud. Kysisin, et mis J. Tema vastu, et Ylemus M saatis ju meile uuringu ja et tàiendavate andmete jaoks pidime J-ga yhendust vòtma. No teatasin siis diplomaatiliselt, et vast Ylemus M pole veel jòudnud meile sellest asjast rààkida. Kuna olen alamotiveeritud, ma pòhimòtteliselt ei viitsi projektijuhtide eest nende tòòda àra, ning seetòttu ei ole mul plaaniski Ylemus M-le meelde tuletada, et ta pidi meile mingi uuringu saatma. Vahtigu ise oma fakken uuringut nii et silmad kròllis. Ma pole veel mòelnud, mis laulu ma F-le ja M-le pyhendan, aga kyll mul tuleb.
Kui projekt algas, oli meil kliendikohtumine, kus yks mu ylemustest tòmbas ootamatult varrukast vàlja presentatsiooni projektiplaaniga ja seletas kliendile enesekindlalt mis kòik juhtuma hakkab. Klient sàras ròòmust ja ytles, et tal on hea meel selliste vahvate konsultantidega tòòtada nagu meie. Kui peale koosolekut Ylemustega omavahele jàime, kysisin et ehk saaks mullegi plaani saata, arvestades, et ylemused on Vàga Hòivatud Inimesed ja ehk me siin selle teise konsultandiga saame kuidagi iseseisvalt asjadega edasi minna kokkulepitud tòòplaani jàrgi. Ylemus C teatas talle omases vòrdlemisi vulgaarses rooma dialektis, et seda plaani pole mulle tarvis, sest meil pole kavaski seda jàrgida ja yldsegi tema arvates pole mòtet, et ta mulle tàna seletab tàhthaaval mis meil plaanis on, sest plaan muutub kogu aeg ja tal pole aega kogu aeg neid asju yle seletada.
Mòistagi on projekt myydud maha nii madala hinnaga, et yletunde kirja panna ei tohi. Meie kolm ylemust on kòik yhel meelel, et kui mòni pàev yletunde teeme, siis teinekord vòib nagu lyhema pàeva teha. Kahju ainult, et kunagi pole selliseid pàevi, mil oleks aktsepteeritav vara àra minna, sest igal òhtul on fakken kiireloomulised asjad vaja meisterdada, mida fakken keegi ei loe.
Eile juhtus pònev asi. Peale seda, kui meie kaks ylemust olid eelseisva kliendikohtumise ootuses ràndom graafikutega presentatsiooni avanud ja meid ilgelt grillinud selle yle, et kòik on pòhimòttelieslt valesti tehtud. Nàiteks see tàhesuurus slaidil 52 peaks olema 16 mitte 14, vòtsin nad ette ja teatasin, et minu arvates puudub meil strateegiline suund ja kas saaks ikkagi pisut konkreetsemaid juhiseid selle kohta, mida me tegema peaks. Nimelt tòò sisulise poole kohta pole peale kahenàdalast intensiivset rahmeldamist mingit konstruktiivset tagasisidet tulnud.
Ylemused vahetasid pilke ja asusid heietama stiilis ”Mòelge strateegiliselt! Àrge vahtige ainult numbreid, mis klient teile annab! Rààkige sòpradega. Uurige internetifoorumitest, mis inimesed arvavad! Olge kreatiivsed! Me ei ole ometigi mingid vana kooli konsultandid, kes teevad mòttetuid slaide, vaid pakume ikkagi sisulist abi kliendile. Yritage nyyd ikkagi selles suunas mòelda!” Yks neist pani Google’sse sisse kliendi nime, avas esimese ettesattunud lehekylje ja luges meile, et klient on tulnud turule innovatiivse teenusega see-ja-see juulis 2008. ”Kas te teadsite, et neil on selline teenus? Piisab vaid pisut internetis surfata ja saate ideid!!
Vahemàrkusena olgu òeldud, et meil, konsultandidel, pole siin kliendi juures internetiyhendust, kontorist me tòòtada ei tohi ja seda juulis 2008 turule paisatud teenust ei paku klient enam ammugi, sest ma olen nende fakken teenuseid juba kaks nàdalat tydimuseni tudeerinud.
Nòustusin innukalt, et see ongi tàpselt òige làhenemine ja ma tàielikult jagan nende arvamust, aga et rààgiks konkreetselt mida me ikkagi kahe pàeva pàrast kliendikohtumisel nàitame kliendile. Ylemused vahetasid jàlle pilke ja targutasid:”No pakkuge vàlja nimekiri kymnest uuest innovaatilisest teenusest ja siis valige kolm vàlja ja tehke nende pòhjal àriplaan. Hypoteesid peavad olema numbritega toetatud, nii et àrge seda àriplaani asja unustage. Me ise siin vàga detailidesse ei hakka laskuma, sest meil pole aega, aga yldiselt homseks jòuate vòi kymne innovaatilise teenuse kohta àriplaanid teha, et siis valiks nagu kolm paremat vàlja?” Uurisin siis, et ehk saaks pisut sisendit, et mis teenuseid klient pakkuda vòiks, sest ausalt òeldes mobiilmaksete alal olen pisut algaja ja vabandades mu ignorantsuse pàrast, ei oska mina kyll vàlja mòelda, mis fakken innovaatilised telefonid ja mobiilmakse teenused tulevikus syndida vòiksid, mida Itaalias turule tuua. Ylemused andsid alla ja joonistasid paberile mingi top down / bottom up skeemi, mis peaks meid aitama mòelda, milline oleks kliendi jàrgmise viie aasta tehnoloogiainvesteeringute plaan. Oli ilmselge, et neil polnud halli aimugi sellest, mida me kahe pàeva pàrast kliendile ytlema peaksime, aga vàhemalt olid nad meile pisut konkreetsema ylesande andnud. No tekitasin tàpselt ylemuste selgitatud graafiku pòhjal mingeid ràndom graafikuid taaskord. Umbes, et lojaalsed kliendid vs uued kliendid viimase kolme aasta jooksul ja kliendibaasi kasv viimase kolme aasta jooksul, kàive erinevatest teenustest ning muid taolisi banaalsusi, mida siin kliendi juures suvaline turundusosakonna analyytik peast teab. Teine konsultant tekitas ka mingeid ràndom slaide teenuste kohta. Tàna ylemused jòudsid kell 10 kontorisse ja olid ilgelt energilised, et kohe vaatame kòik koos yle. Vòin òelda, et me ei vaadanud midagi yle. Kell 12 tòmbusid nad ootamatult nòupidamisteruumi meie tòòd yle vaatama. Kysisin siis huvitatult, et kas oleks vaja, et nendega yhineme. Vastus oli kategooriline ei ja et kui vaja, siis nad kutsuvad meid. No tsillisime teise konsultandiga ega teinud halligi. Vahepeal saabus meile kryptiline sònum, et homme kell 9 tahab klient tulemusi nàha ja ylemustel oleks vaja, et me neile yht-teist valmistame selleks kohtumiseks. Seitsme paiku kaalusin àraminemist, sest teadagi, kuu aja pàrast olen niikuinii puhkusel ja mul on pohhui. Paraku just sel hetkel tulid ylemused nòupidamisteruumist tagasi ja ytlesid, et kohe-kohe anname teile slaide teha. Ootasime-ootasime, kell kaheksa kutsusid ylemused meid vaibale ja kysisid nelja graafikut. Yhe neist neljast olin juba teinud, aga tulpade asemel oli punkte tarvis. No tekitasime siis neid fakken graafikuid kuni kella yheni òòsel, saatsime slaidid ylemustele ja ylemused viisakalt pikalt (failid on saadetud. Kas on veel midagi vaja? Ah ei ole, no homseni siis.) ning lasime jalga.
Jàrgmisel pàeval, oh yllatust, presenteerisid meie ylemused kliendile viit slaidi, muide kirjavigadega ja jòleda vormistusega (nàiteks erinevad tàhestiilid sama slaidi peal). Kòigist neist graafikutest, mida me M-ga meisterdasime, olid ainult kaks presentatsiooni pààsenud. Kuna nad olid ilgelt nàrvilised ja nipsakad jàrgmisel pàeval, ei hakanud ma tagasisidet kysima ega uurima, miks enamus tehtud tòòst kliendile nàidata ei sobinud.
Kas see projekt on millegi poolest eriline? Ei. Absoluutselt kòik konsultatsiooniprojektid, mida ma itaallaste alluvuses olen teinud, on sellised. Ilge piin. Kas saaks juba teada, mitme pàeva pàrast see lòppeb?
Uudiseid Roomast
Tàna lòppes minul ja Erlend Isopistel seiklusrikas nàdal Roomas. Yhtlasi sai sel nàdalal mul tàis kolm aastat Itaalias elamisest ja pean sinuga, Kodumaa, jagama yht hàmmastavat tàhelepanekut.
Ma ise ka yllatasin end, arvestades kuidas ma kolm aastat tagasi Roomas esimesi arglikke sòidukatsetusi tegin. Aga siit see tàhelepanek tuleb – tegelikult on Rooma liiklus vahva ja originaalne elamus, kui suhtuda sellesse nagu arvutimàngu.
Ma ei tea, kas taolisi arvutimànge on juba tehtud, aga kui pole, siis ma leiutaks Rooma ainetel yhe arvutimàngu. Taustagraafika oleks Rooma tànavad kòigi vahvate varemete ja kirikute ja paleedega ja màngu pòhimòte oleks GPS abil jòuda valitud sihtpunkti ja punkte saab sihtkoha kauguse ja kohalejòudmise kiiruse eest.
Màngul oleks vàhemalt neli taset. Algaja tase oleks pyhapàeva lòunaaeg, sest siis pole tànavatel kedagi ja ainuke komplikatsioon on Rooma legendaarsed pusa-ristmikud.
Jàrgmine tase oleks tòòpàeva hommik – samad tànavad, aga lisaks vahvad ummikud ja yldine metsatulekahju atmosfààr.
Kolmas tase oleks tòòpàeva òhtu ehk siis sama mis hommikul, aga pimedas. Roomas on tànavasildid vàga elegantsed – maitsekad graveeritud marmorplaatid. Nende siltide ainuke vàike puudus on see, et pimedas eriti hàsti vàlja ei loe, mis sildi peale kirjutatud on.
Ja neljas, kòige vingem tase, oleks tòòpàeva òhtul paduvihmas. Kui Roomas sajab, siis ikka korralikult. Tavaliselt kui Eestis nii sajab, siis see on AK pòhiuudis ja veel nàdala aja pàrastki loetakse kahjusid ja kannatanuid kokku. Kes kolmandal tasemel vahest ehk kurdaks, et yldse ei nàe tànavasilte, siis neljandal tasemel nàeb ainult teiste autode tulesid làbi vihmakardina.
Màngu pòhiline trikk seisneks selles, et màngima peab edukalt toime tulema erinevate Segajatega. Nàiteks pòhisegaja vòiks olla see, et GPS juhatab màngijat tànavatele, mis on seoses teeremondiga tundmatuseni yles kaevatud ja kinni pandud vòi vastassuunavòòndisse. Vahepeal peaks navigaatori levi àra kaduma, et huvitavam oleks. Nàiteks edasijòudnute tasemes vòiks satelliidilevi àra kaduda umbes sellistes vahvates ristmikes, kus kaheksa yhesuunalist teed eri suundades hargnevad justkui puuvòra ja selgelt on nàha, et kui vale oksa peale keerad, siis enne viite kilomeetrit tagasi keerata ei saa.
Kindlasti ei puuduks pisikesed mòlkis Fiatid, mis tàiesti ràndomilt màngijale ette vajuvad, peateele robinal sisse sajavad, jàrsult màngija ees peatuvad vòi kaldtee peal otsa vajuvad. Kaherealistele sòiduteedele paneks ma parempoolsesse ritta vilkuvate ohutuledega kaubikuid ja et huvitavam oleks, siis kaubikud vòiks tekkida hàsti ootamatult, et màngial tuleks siuhti! teise ritta minna (kust leiab mòistagi aset metsikolelusvòitlus iga edasiliigutud sentimeetri pàrast ja uustulnukaid ei armastata). Mòistagi, kes kaubiku taha passima jààb, kaotab punkte!
Neljapàeva hommikul tuli mul veel hàid ideid. Nàiteks sòitsin yhel kuuerealisel tànaval kòige keskmises reas ja korraga tuli mulle vastu, justkui pyssikuul, kamikaze-mootorrattur. Olime mòlemad vòrdlemisi yllatunud, aga ònneks mina hoidsin pisut paremale ja tema pisut vasakule ja saimegi hakkama. Hea, et ma ei otsustanud pisut vasakule hoida. Reede hommikust sain inspiratsiooni tànu vanuritele, kes end mu rataste ette heitsid. Hàmmastav, yhel hommikul kolm tykki kohe. Vot need vanurid paneks ma màngu sisse.
Olingi siin peaaegu lòpetamas, kui tuli meelde màngu kòige olulisem komponent. Mootorratturid! Neid ma paneks autode vahele pòiklema alates teisest tasemest nii, et kihiseb kohe.
Mul tuli veel yks hea idee! Màngu lòpus peab autole parkimiskoha leidma ja auto nii àra parkima, et kriimustusi ja mòlke ei tuleks! Vahest esimesest tasemest jàtaks parkimise vàlja, aga alates teisest oleks kindlasti juba sees. Mida kauem parkimine aega vòtab, seda rohkem punkte maha arvestatakse. Ja mida làhemale sihtkohale auto pargid, seda rohkem punkte saad.
Pàris hea màng saaks. Ise ma seda ei ostaks, sest màngin tasuta kaks korda pàevas teisel ja kolmandal tasemel. Esmaspàeva òhtul olin neljandal tasemel ka korraks, aga osutusin pisut nòrgaks veel.
Ma ise ka yllatasin end, arvestades kuidas ma kolm aastat tagasi Roomas esimesi arglikke sòidukatsetusi tegin. Aga siit see tàhelepanek tuleb – tegelikult on Rooma liiklus vahva ja originaalne elamus, kui suhtuda sellesse nagu arvutimàngu.
Ma ei tea, kas taolisi arvutimànge on juba tehtud, aga kui pole, siis ma leiutaks Rooma ainetel yhe arvutimàngu. Taustagraafika oleks Rooma tànavad kòigi vahvate varemete ja kirikute ja paleedega ja màngu pòhimòte oleks GPS abil jòuda valitud sihtpunkti ja punkte saab sihtkoha kauguse ja kohalejòudmise kiiruse eest.
Màngul oleks vàhemalt neli taset. Algaja tase oleks pyhapàeva lòunaaeg, sest siis pole tànavatel kedagi ja ainuke komplikatsioon on Rooma legendaarsed pusa-ristmikud.
Jàrgmine tase oleks tòòpàeva hommik – samad tànavad, aga lisaks vahvad ummikud ja yldine metsatulekahju atmosfààr.
Kolmas tase oleks tòòpàeva òhtu ehk siis sama mis hommikul, aga pimedas. Roomas on tànavasildid vàga elegantsed – maitsekad graveeritud marmorplaatid. Nende siltide ainuke vàike puudus on see, et pimedas eriti hàsti vàlja ei loe, mis sildi peale kirjutatud on.
Ja neljas, kòige vingem tase, oleks tòòpàeva òhtul paduvihmas. Kui Roomas sajab, siis ikka korralikult. Tavaliselt kui Eestis nii sajab, siis see on AK pòhiuudis ja veel nàdala aja pàrastki loetakse kahjusid ja kannatanuid kokku. Kes kolmandal tasemel vahest ehk kurdaks, et yldse ei nàe tànavasilte, siis neljandal tasemel nàeb ainult teiste autode tulesid làbi vihmakardina.
Màngu pòhiline trikk seisneks selles, et màngima peab edukalt toime tulema erinevate Segajatega. Nàiteks pòhisegaja vòiks olla see, et GPS juhatab màngijat tànavatele, mis on seoses teeremondiga tundmatuseni yles kaevatud ja kinni pandud vòi vastassuunavòòndisse. Vahepeal peaks navigaatori levi àra kaduma, et huvitavam oleks. Nàiteks edasijòudnute tasemes vòiks satelliidilevi àra kaduda umbes sellistes vahvates ristmikes, kus kaheksa yhesuunalist teed eri suundades hargnevad justkui puuvòra ja selgelt on nàha, et kui vale oksa peale keerad, siis enne viite kilomeetrit tagasi keerata ei saa.
Kindlasti ei puuduks pisikesed mòlkis Fiatid, mis tàiesti ràndomilt màngijale ette vajuvad, peateele robinal sisse sajavad, jàrsult màngija ees peatuvad vòi kaldtee peal otsa vajuvad. Kaherealistele sòiduteedele paneks ma parempoolsesse ritta vilkuvate ohutuledega kaubikuid ja et huvitavam oleks, siis kaubikud vòiks tekkida hàsti ootamatult, et màngial tuleks siuhti! teise ritta minna (kust leiab mòistagi aset metsikolelusvòitlus iga edasiliigutud sentimeetri pàrast ja uustulnukaid ei armastata). Mòistagi, kes kaubiku taha passima jààb, kaotab punkte!
Neljapàeva hommikul tuli mul veel hàid ideid. Nàiteks sòitsin yhel kuuerealisel tànaval kòige keskmises reas ja korraga tuli mulle vastu, justkui pyssikuul, kamikaze-mootorrattur. Olime mòlemad vòrdlemisi yllatunud, aga ònneks mina hoidsin pisut paremale ja tema pisut vasakule ja saimegi hakkama. Hea, et ma ei otsustanud pisut vasakule hoida. Reede hommikust sain inspiratsiooni tànu vanuritele, kes end mu rataste ette heitsid. Hàmmastav, yhel hommikul kolm tykki kohe. Vot need vanurid paneks ma màngu sisse.
Olingi siin peaaegu lòpetamas, kui tuli meelde màngu kòige olulisem komponent. Mootorratturid! Neid ma paneks autode vahele pòiklema alates teisest tasemest nii, et kihiseb kohe.
Mul tuli veel yks hea idee! Màngu lòpus peab autole parkimiskoha leidma ja auto nii àra parkima, et kriimustusi ja mòlke ei tuleks! Vahest esimesest tasemest jàtaks parkimise vàlja, aga alates teisest oleks kindlasti juba sees. Mida kauem parkimine aega vòtab, seda rohkem punkte maha arvestatakse. Ja mida làhemale sihtkohale auto pargid, seda rohkem punkte saad.
Pàris hea màng saaks. Ise ma seda ei ostaks, sest màngin tasuta kaks korda pàevas teisel ja kolmandal tasemel. Esmaspàeva òhtul olin neljandal tasemel ka korraks, aga osutusin pisut nòrgaks veel.
venerdì, ottobre 23, 2009
Return to the Hundred Acre Wood
Heihopsti, karupoeg Puhhi sòbrad ja austajad!
Tahtsin siin kiirelt teada anda, et Puhhi-raamatu jàrg “Return to the Hundred Acre Wood” ehk “Tagasitulek Saja Aakri Metsa”, mille kirjutas yldsegi mitte hàrra Milne vaid keegi sinjoor Benedictus, on igati originaali tasemel.
Hàsti kirjutatud ja mònusalt sydamlik nii sisu kui ka illustratsioonide poolest. Peent briti huumorit on ka puistatud sinna-tànna, mis teeb raamatu nauditavaks mitte ainult lastele, vaid ka Tàiskasvanud Briti Huumori Austajatele.
Ma ei tahaks siin sisu kohe àra rààkida, aga niipalju ikkagi ytlen, et uus tegelane Saarmas Lottie sulab uskumatult hàsti seltskonda sisse ja saavutab isegi teatud hingesuguluse igavesti morni Iiahiga. Ja siis veel, et Jànese Sòbrad ja Sugulased on aktiivsemad kui kunagi varem. Elevantse, Pusasid ja Susasid selles raamatus ei kohta, aga Thesaurus on kyll ning Notsu on pàris mures, et ega see mingi jòle saurus ei ole ja ei julge òòseks tuld àra kustutada. Jàan huviga ootama, kuidas Thesauruse-teemaline sònamàng eesti keelde tòlgitakse.
Aga yldiselt on see raamat, nagu originaalgi, lugu sòprusest, abivalmidusest ja muudest igihaljastest elu pòhivààrtustest, nagu nàiteks korrapàrane toitumine ja viisakad kombed.
Tahtsin siin kiirelt teada anda, et Puhhi-raamatu jàrg “Return to the Hundred Acre Wood” ehk “Tagasitulek Saja Aakri Metsa”, mille kirjutas yldsegi mitte hàrra Milne vaid keegi sinjoor Benedictus, on igati originaali tasemel.
Hàsti kirjutatud ja mònusalt sydamlik nii sisu kui ka illustratsioonide poolest. Peent briti huumorit on ka puistatud sinna-tànna, mis teeb raamatu nauditavaks mitte ainult lastele, vaid ka Tàiskasvanud Briti Huumori Austajatele.
Ma ei tahaks siin sisu kohe àra rààkida, aga niipalju ikkagi ytlen, et uus tegelane Saarmas Lottie sulab uskumatult hàsti seltskonda sisse ja saavutab isegi teatud hingesuguluse igavesti morni Iiahiga. Ja siis veel, et Jànese Sòbrad ja Sugulased on aktiivsemad kui kunagi varem. Elevantse, Pusasid ja Susasid selles raamatus ei kohta, aga Thesaurus on kyll ning Notsu on pàris mures, et ega see mingi jòle saurus ei ole ja ei julge òòseks tuld àra kustutada. Jàan huviga ootama, kuidas Thesauruse-teemaline sònamàng eesti keelde tòlgitakse.
Aga yldiselt on see raamat, nagu originaalgi, lugu sòprusest, abivalmidusest ja muudest igihaljastest elu pòhivààrtustest, nagu nàiteks korrapàrane toitumine ja viisakad kombed.
lunedì, ottobre 19, 2009
Màrkmeid Chicagost
Eelmine nàdalavahetus Chicagos oli vahva. Tegin ainult neid asju, mis ma tahtsin ja tàpselt sel ajal, kui tahtsin ja nii kaua kui viitsisin ja magasin tàpselt niikaua kuni und oli.Vahest peaks yksinda vòòras linnas nàdalavahetuse veetmise projekti kordama? Vòib-olla seekord lihtsalt vedas ja nàiteks kui jàrgmine kord otsustan yksi Pariisis hàngida, sajab paduvihma ja kòigis restoranides on lòputud jàrjekorrad ja muuseumid on kinni ja metrootòòtajad streigivad ja jàsemeteta kerjused ripuvad mul hambaidpidi jala kyljes..
Tàna ma mòtlesin, et teeks nimekirja asjadest, mis tegid Chicago nàdalavahetuse nii mònusaks.
Voodi
Ameerikas on hotellivoodid alati kuidagi nii suured ja pehmed. Seekord oli madrats poole meetri paksune. Puhkasin seal ikka uskumatult hàsti vàlja. Hommikuti àrgades ringutasin ja pyherdasin mònuga.
Raamatupoed
Mulle meeldivad linnad, kus on palju raamatupoode. Ja mulle meeldivad raamatupoed, kus on nurgake tugitoolidega ja palju uusi teoseid mu lemmikkirjanikelt ning nohikud tyybid istuvad kassas ja loevad leti alt raamatut. Chicagos on selliseid justkui seeni peale vihma. Vàga hubane. Seekordne saak: Nick Horby "Juliet, Naked", Bill Brysoni "Shakespeare" (no see pole midagi uut, aga ma olen seda juba ammu tahtnud saada), David Benedictuse "Return to the Hundred Acre Wood". Viimane on muide pàris tore jàrg Puhhi-raamatule. Mu ootused eriti kòrged ei olnud, aga David on originaali stiili pàris hàsti tabanud.
Improv teaterLennukis sain yhe kohaliku tyybiga tuttavaks, kes rààkis, et Chicago on improv teatri synnilinn ja et yldsegi kòik kuulsamad Ameerika koomikud on sealt pàrit. Nagu nàiteks Oprah, Obama ja Seinfield. See kòlas nii paljulubavalt, et kui ma PH Productions tykki "PHamily" vaatama làksin, olid ootused asjakohaselt kòrged.
Ei pidanud pettuma. Alustagem juba sellest, et teatrisse vòis oma veiniga tulla. Kuna olin yksi, tundus pudel vein pisut liialdusena, aga ikkagi oli hea teada, et kui ma tahaksin, siis vòiksin oma veiniga tulla kyll.
5 tegelast tulid lavale, lykkasid yhe enda seast ettepoole ja kysisid publikult, et neil on siin peategelane ja mis ta nimi vòiks olla. Kolm lòbusat noormeest tagareast pakkusid "Albert". Seejàrel kysisid nàitlejad, mis riigist Albert pàrit on. Veinipudeli kylge klammerdunud neiu hòikas:"Rumeeniast!". Ja mis tòòd Albert teeb? "Kosmonaut" kòlas publiku seast.
Nàitlejad vòtsid poosid sisse ja improviseerisid klaveri saatel - siuhti! - vahva laulu Rumeenia kosmonaudist Albertist ja tema perest. Muide Albert omandas sekundipealt tàiusliku Ida-Euroopa aktsendi. Edasi làks lugu ysna pòòraseks - vuntsidega pruut, reisid kosmosesse ja mere pòhja, nekrofiilia (publiku soovitusel) ja autoònnetus. Aeg-ajalt pandi etendus seisma ja kysiti publikult suunavaid kysimusi, stiilis "Milline syndmus inspireeris kiirabiautojuhtide laulu?" Publik pakkus, et Obama vòitis Nobeli rahupreemia. Reipad kiirabiautojuhid pààstsidki valla lòbusa laulukese: "Obama vòitis rahupreemia ja keegi ei tea miks! Juhhei!". Rumeenia kosmonaut Albertil oli sòber ja tema kohta kysiti, et kui ta meenutaks mingit jooki, siis mis jook ta oleks. Publik pakkus "Fanta" ja sòber pàriselt ka pulbitses mis kole. Kokkuvòttes oli vàga lòbus ja mànguline. Umbes nagu poleks kunagi tàiskasvanuks saanudki vahepeal.
Muide see tyyp lennukist ytles, et alati kui tal on mòne tytarlapsega esimene kohtamine, siis ta kutsub neiu improv teatrisse.
Chicago History Museum
Mu lemmikmuuseum! Ei ole teab mis suur, aga selle eest vàga huvitav. Kuna ma jòudsin sinna ysnagi viimasel hetkel, suutsin piiratud ajaga làbi kàia vaid kolm saali - yhe Lincolni elust ja kodusòjast, teise Chicago ajaloost ja Bertha Palmeri kostyymide kollektsiooni.
Minu arvates vòiks kòik maailma muuseumid Chicago Ajaloomuuseumist eeskuju vòtta! Kui tavaliselt muuseumites nàeb lihtsalt esemeid reas ja krabisevaid mustvalgeid filmilòike (tihti vaid kohalikus keeles), siis selles muuseumis oli kogu ekspositsioon jutustusena yles ehitatud. Ma arvan, et Abraham Lincolni kaabu omandab ikkagi hoopis teise tàhenduse, kui eelnevalt oled teada saanud lihtsalt, aga tòhusalt esitatud loo Abrahami elust ja tema sisemistest hingelistest vòitlustest orjapidamise kysimuses.
Mis Berthat puudutab, siis tema oli 19.sajandi seltskonnadaam ja ideaalnaine. Tark ja ilus ja siin-ja-sealpool ookeani austatud ning armastatud, tegeles nii àri, heategevuse kui kòikvòimalike Yhiskondlikult Tàhtsate Syndmustega, oli kòigi kuningatega sina peal ja kàis uskumatult glamuurselt riides. Ma arvan, et ainuke viga, mis ta oma elus tegi oli see, et ta pani oma pojale nimeks Potter. Vaene laps, teda kindlasti kiusati koolis selle nime pàrast. Alati ei pea ju lastele isa jàrgi nime panema..
Bertha riiete kollektsioon oli hurmav! Uskumatu meisterlikkus ja detailitàpsus! Ei tahaks Albert L suhtes ebaòiglane olla, aga tòele au andes pyhendasin Bertha riietele pisut rohkem aega, kui kodusòjale.
Chicago on teatavasti làbi ajaloo olnud Ameerika rassikonfliktide epitsenter. Ma arvan, et nad pole veel tànapàevalgi seda probleemi veel pàriselt lahendanud. Nàiteks, kui tulla tagasi selle tyybi juurde, keda ma lennukis kohtasin, siis vestluse kàigus andsin teada, et minu arvates oleks pàris tore minna mònda korralikku gospel-jumalateenistust vaatama. Tyyp arvas selle peale ettevaatlikult:"noo... eee.... no nad ei ole seal just eriti sòbralikud vòòraste suhtes... noh, et sa nàed ikkagi turisti moodi vàlja ja nii....". Mina siis arvasin vastu, et ega ma ei pea ju kellegagi vestlustesse laskuma ja kui ma suu kinni ja fotoka taskus hoian, siis vast jàtan kohaliku inimese mulje. Tegelane siiski arvas, et see pole vist pàris hea mòte ja lisas tàpsuse huvides, et vahel voivad nad seal kirikus vòòraste suhtes pisut vaenulikud olla. Mina siis arutlesin, et mis kristlik maailmavaade see siis nyyd on, et potensiaalsete eksinud lambukeste vastu nii tòrjuvad ollakse. Yldiselt me sedasi ettevaatlikult heietasime gospeli teemal edasi-tagasi ning lòpuks mu naaber, heitunud mu mòistmatusest, ei pidanud enam vastu ja teatas otsekoheselt:"Valged inimesed ei kài neegrite kirikus!"
Cheesecake Factory
Kas cheesecake on juustukook eesti keeles? Whatever.. Chicagos on maailma parimad ja maailma suurimad. Eelmisel korral ma proovisin sokolaadi cheesecake'i ja seekord kooki nimega Crazy Carrot. Kahjuks rohkem ei jaksanud, sest yks koogitykk on neil mingi poolekilone vist.
Parimad juustukoogid leiab asutusest nimega Cheesecake Factory. Seda on lihtne leida, sest ta asub Chicago yhe pòhilise vaatamisvààrsuse Hancock Tower'i all.
Hancock Tower ja paadikruiis
Ehk kaks kòige tyypilisemat asja, mida turistid Chicagos teevad.
Hancock Tower on pàris tore koht. 96-s korrus on pàris kòrgel ja vòimaldab kauneid vaated ja puha. Panete tàhele kolme pisikest kastikest torni vasakul kyljel? Paadikruiisil rààgiti, et need olla spetsiaalselt hiljuti lisatud, et inimesed saaksid kogeda, mis tunne on hàsti kòrgel seista ja làbi pòranda alla vaadata. Ma ise seda ei proovinud.
Paadikruiis oli tore ja lòògastav. Eriti intrigeeris mind lugu hoonest, mis ehitati alguses ilma akendeta, aga pàrast avastati, et tegelikult vòiks ikkagi aknad ka teha. Nyyd siis teame, kus kilplaste majaehitamise lugu inspiratsiooni leidis...
Carrot! From Italy!
Tead, kodumaa, neid ankeete, mis lennukis tuleb àra tàita, kui USAsse sòidad?
Seal on yks kysimus, mis kòlab umbes:"Kas teil on kaasas puuvilju, seemneid, kòògivilju?". Kas tead, mis juhtub, kui vastata "Yes"?
Seal on yks kysimus, mis kòlab umbes:"Kas teil on kaasas puuvilju, seemneid, kòògivilju?". Kas tead, mis juhtub, kui vastata "Yes"?
Hihiii... ma nyyd tean.
Mul on alati lennukis omad puuviljad kaasas selleks puhuks, kui peaks tulema tahtmine midagi pòske pista. Nii oli mul seegi kord Chicagosse lennates kotis kollektsioon vàrskeid òunu, ploome ja porgandeid.
Kui ankeedid tulid, vastasin kòigile kysimustele "No". Kaasa arvatud see, mis puu- ja kòògivilju puudutas. Mòtlesin, et maandumiseni on veel aega ja kyll ma oma porgandid àra sòòn. Tegelikult làks nii, et jàin magama ja Chicagos saabusin passikontrolli, porgand kotis.
Jàrjekord oli pikk, mis andis korduvaid vòimalusi hariva video vaatamiseks. Videos hoiatati kurjade kavatsustega reisijaid, kellel on puuviljad vòi kòògiviljad kotis, et tuleb kòik deklareerida ja mittedeklareerimine toob kaasa "viivitusi ja trahvi".
Mòistagi tuli mulle nùùd Porgand meelde. Kòige parem oleks tast kuidagi vabaneda! Vaatasin ringi. Prùgikaste ei kusagil.
Prygikaste kaugemalt otsima ka ei saanud minna, sest mul kàis parasjagu positsioonisòda yhe pisikese kòhetu tyybiga, kes tuli jàrjekorda peale mind, aga kurvide peal muudkui yritas ettepoole libiseda. Ajasin mòtlikult kàsi puusa ja jalgu harki ning tòstsin kohvrit vasakule, kui tundus, et tyyp tahab minust vasakult mòòda nihkuda ja siis jàlle paremale, kui tundus, et tal on plaanis paremalt minna. Teie, tillukesed ninakad tyybid luitunud siniste t-sàrkidega - see, et te olete tillukesed ja mòttetult riides, ei tàhenda, et teid ei nàhta, kui te jàrjekorras ette trygite!
Prygikaste kaugemalt otsima ka ei saanud minna, sest mul kàis parasjagu positsioonisòda yhe pisikese kòhetu tyybiga, kes tuli jàrjekorda peale mind, aga kurvide peal muudkui yritas ettepoole libiseda. Ajasin mòtlikult kàsi puusa ja jalgu harki ning tòstsin kohvrit vasakule, kui tundus, et tyyp tahab minust vasakult mòòda nihkuda ja siis jàlle paremale, kui tundus, et tal on plaanis paremalt minna. Teie, tillukesed ninakad tyybid luitunud siniste t-sàrkidega - see, et te olete tillukesed ja mòttetult riides, ei tàhenda, et teid ei nàhta, kui te jàrjekorras ette trygite!
Prùgikastide jàrele vaadates màrkasin aga, et juhusliku valiku alusel kutsuti mòningaid kodanikke jàrjekorrast vàlja. Mònedel paluti kott avada.
Hissand, mis siis saab, kui mind nyyd kutsutakse? Mòelda vaid, kui porgand vàlja tuleb? Saan porgandi pàrast trahvi???
Vòtsin ankeedi vàlja ja puuviljade kysimuse juures tòmbasin No-le risti peale ja tàhistasin "Yes" àra. Mina kyll ei taha porgandi pàrast trahvi saada!
Passikontrollis vòttis mind vastu hòbelokiline vanahàrra. Uuris heatahtlikult, et mis mul plaanis teha on. Nii kui teatasin, mis mul plaanis on ja et kuhu ma edasi sòidan, arvas hàrra eksimatult àra, mis firmas ma tòòtan. Puuviljade-kysimuse juures jài ta pisut mòtlikuks ja siis selgitasin korralikult, et mul oli porgand kotis eksole ja ma arvasin, et sòòn ta lennukis àra, aga ei sòònud ja sellepàrast on mul siin No maha tòmmatud ja Yes-i juurde linnuke tehtud. "Kust porgand pàrit on?" uuris Hàrra Hòbelokk. "Itaaliast," vastasin.
Hàrra Hòbelokk jài selle selgitusega pealtnàha rahule, aga kui ma selle leti juurde jòudsin, kus toll ankeete kokku korjas, uuriti taaskord, et mis mul kotis on. Selgitasin, et porgand ja et ma ei jòudnud seda àra syya. Kysiti, et kas on ikka puhtaks pestud. Selgitasin, et jah, puhtaks pestud ja puha.
Minu hàmmastuseks paluti mul ypriski resoluutsel toonil yhe seina taha astuda.
Seina tagant leidsin pagasi làbivalgustamise masina ja hulgaliselt tegevusetuse kàes kannatavaid tollitòòtajaid. Jòulise kehaehitusega proua uuris, et mis mul kotis on. Vastasin, et porgand. Proua:"Kust porgand pàrit on?". Mina vastu, et Itaaliast.
Seina tagant leidsin pagasi làbivalgustamise masina ja hulgaliselt tegevusetuse kàes kannatavaid tollitòòtajaid. Jòulise kehaehitusega proua uuris, et mis mul kotis on. Vastasin, et porgand. Proua:"Kust porgand pàrit on?". Mina vastu, et Itaaliast.
"Carrot! From Italy!" hòikas Jòuline Proua teiselpool piirdeid hàngivatele harjassoengutega noorukitele ning tòstis mu kotid lindile.
Jalutasin minagi teiselepoole. Noormehed muhelesid, aga uurisid sellegipoolest asjalikul toonil:"Mis teil siin kotis on?" Selgitasin:"Carrot. From Italy." ja lahkusin muheledes.
giovedì, ottobre 15, 2009
Tervitusi Tuulisest Linnast!
Heihopsti, kodumaa!
Tana kirjutan sulle Tuulisest Linnast Chicagost!
Hetkel on meil siin koolitus kaimas, kus raagitakse, kuidas tarkvaraarendusprojektides ressursse planeerida. Praktiline naide on umbes selline, et meil on siin 150 tegelast projektis ja siis on meile jagatud koigi Exceli template'de ema, kus vasakul all servas yhte onshore konsultanti India systeemianalyytikuks muutes terve business case automaatselt uue ilme omandab. Voimas!
Enne kaisin kohvi votmas ning kuulsin seljataga, kuidas keegi proua ameerika aktsendiga ypris hooletult hooples:"Jah, ma raagin inglise keelt ja taiuslikku itaalia keelt. Ja siis veel araabia keelt, sest ma elasin seal paar aastat. Ja natuke hispaania keelt, aga moistagi mitte nii hasti kui itaalia keelt. Prantsuse ja portugali keeles saan ka hakkama ja olen ka rootsi keelt oppinud." Voeh!
Meessoost vestluskaaslane oli taolisest erudeeritusest hammeldunud ja kohmas:"Jah.... see on paris huvitav.." Proua aga ei heitnud meelt ja heietas edasi, et nende keeltega kord juba on nii, et ykskoik mis maale ta satub, siis mingi keelega ta saab ikka hakkama ja siis kukkus puistama mingeid araabiakeelseid valjendeid ja selgitama, mis need koik tahendavad. Vestluspartner oli sotsiaalsesse koomasse langenud, lihtsalt pomises mingeid hoomamatuid vastuseid stiilis "mmmm... paris huvitav..." Vahel tead kohe kindlalt, kelle kingades ei tahaks eriti olla.
Eile Patrizio Roomast opetas mind piljardit mangima, kus ta voitis koik mangud peale yhe. See yks mang toestas, et vahel on onn algajate poolel. Hiljem voitsin aga Patriziot jagermeisteri joomise voistluses. Patrizio on tana vaikne ja endassetombunud ning joob ohtralt vett.
Hammastaval kombel teenisin tanu UGG saabastele Ameerika prouadelt ohtralt feimi ja respekti selle puhul, et eurooplastel olla hastiarenenud stiilitunnetus. Naeratasin syytult ja ei kippunud tapsustama, et oigupoolest ostsin need saapad Chicagost ja et isegi moodukalt arenenud stiilitunnetusega Britney Spears kannab neid.
Nyyd pean lopetama, sest suundume koik kuulama loengut juhtlaeva teemal (leadership).
Tana kirjutan sulle Tuulisest Linnast Chicagost!
Hetkel on meil siin koolitus kaimas, kus raagitakse, kuidas tarkvaraarendusprojektides ressursse planeerida. Praktiline naide on umbes selline, et meil on siin 150 tegelast projektis ja siis on meile jagatud koigi Exceli template'de ema, kus vasakul all servas yhte onshore konsultanti India systeemianalyytikuks muutes terve business case automaatselt uue ilme omandab. Voimas!
Enne kaisin kohvi votmas ning kuulsin seljataga, kuidas keegi proua ameerika aktsendiga ypris hooletult hooples:"Jah, ma raagin inglise keelt ja taiuslikku itaalia keelt. Ja siis veel araabia keelt, sest ma elasin seal paar aastat. Ja natuke hispaania keelt, aga moistagi mitte nii hasti kui itaalia keelt. Prantsuse ja portugali keeles saan ka hakkama ja olen ka rootsi keelt oppinud." Voeh!
Meessoost vestluskaaslane oli taolisest erudeeritusest hammeldunud ja kohmas:"Jah.... see on paris huvitav.." Proua aga ei heitnud meelt ja heietas edasi, et nende keeltega kord juba on nii, et ykskoik mis maale ta satub, siis mingi keelega ta saab ikka hakkama ja siis kukkus puistama mingeid araabiakeelseid valjendeid ja selgitama, mis need koik tahendavad. Vestluspartner oli sotsiaalsesse koomasse langenud, lihtsalt pomises mingeid hoomamatuid vastuseid stiilis "mmmm... paris huvitav..." Vahel tead kohe kindlalt, kelle kingades ei tahaks eriti olla.
Eile Patrizio Roomast opetas mind piljardit mangima, kus ta voitis koik mangud peale yhe. See yks mang toestas, et vahel on onn algajate poolel. Hiljem voitsin aga Patriziot jagermeisteri joomise voistluses. Patrizio on tana vaikne ja endassetombunud ning joob ohtralt vett.
Hammastaval kombel teenisin tanu UGG saabastele Ameerika prouadelt ohtralt feimi ja respekti selle puhul, et eurooplastel olla hastiarenenud stiilitunnetus. Naeratasin syytult ja ei kippunud tapsustama, et oigupoolest ostsin need saapad Chicagost ja et isegi moodukalt arenenud stiilitunnetusega Britney Spears kannab neid.
Nyyd pean lopetama, sest suundume koik kuulama loengut juhtlaeva teemal (leadership).
mercoledì, ottobre 07, 2009
Vaba aja veetmise perspektiivid Tuulises Linnas
Nii. Tàna olen vàga toimekas olnud ning tòò tegemise asemel pannud peaaegu kokku nàdalavahetuse programmi Chicagos.
Laupàeva hommikul Green Market Lincoln Parkis. Seejàrel nàitus Viktoria-ajastu kohaliku àrinaise ja fashionista Bertha Palmeri riietest. Edasi arvan, et veeren Chicago History Museumi, kust leiab nàituse Lincoln Park Block by Block mis lubab ajaloolisi sisevaateid Lincoln Park piirkonnale. Just sellised ajaloolised sisevaated mulle vàga meeldivad. Ma arvan, et seal muuseumis veedan sisukaid tunde teistegi nàitustega.
Kui aega yle jààb, on vaja yles otsida Michael Korsi pood, sest nende kingad sobivad mulle alati vàga hàsti, aga millegipàrast Euroopas pole ma veel MK poodi sattunud. Macy's kingaosakond tuleks ka làbi kammida ning korraliku Euroopla turistina peaks minema vist ka Abercrombie poodi ryselema.
Laupàeva òhtuks on mul siin nii kirev valik, et peab kohe mòtlema.
Ma olen alati tahtnud nàha, kuidas improv etendused pàriselt on ning laupàeva òhtul on Chicagos umbes kymne vahel valida. Hetkel huvipakkuvamad on 'Whirled News Tonight', mis lubab "audience members select news articles to inspire this satirical improv show' ning 'pHamily the Musical', mille kohta kirjutatakse 'Improv artists create a family based on audience suggestions then develop and perform a musical that incorporates the new characters'.
Kumb vòtta?
Pyhapàeval arvan, et làhen vaatama installatsiooni 'Smart Home Green & Wired'. Lubatakse mingit eksperimentaalset kodu demonstreerida, kus on kasutusel kòige popimad ja rohelisemad tehnoloogiad. Ja kui pyhapàeval aega yle jààb, vòiks vist traditsioonilisele paadiekskursioonile minna, kus nàidatakse turistidele Chicago silmapaistvamaid pilvelòhkujaid. Eelmine kord, kui Chicagos olin, siis ei viitsinud minna, aga vahest tànavu tuleb insipratsioon peale.
Laupàeva hommikul Green Market Lincoln Parkis. Seejàrel nàitus Viktoria-ajastu kohaliku àrinaise ja fashionista Bertha Palmeri riietest. Edasi arvan, et veeren Chicago History Museumi, kust leiab nàituse Lincoln Park Block by Block mis lubab ajaloolisi sisevaateid Lincoln Park piirkonnale. Just sellised ajaloolised sisevaated mulle vàga meeldivad. Ma arvan, et seal muuseumis veedan sisukaid tunde teistegi nàitustega.
Kui aega yle jààb, on vaja yles otsida Michael Korsi pood, sest nende kingad sobivad mulle alati vàga hàsti, aga millegipàrast Euroopas pole ma veel MK poodi sattunud. Macy's kingaosakond tuleks ka làbi kammida ning korraliku Euroopla turistina peaks minema vist ka Abercrombie poodi ryselema.
Laupàeva òhtuks on mul siin nii kirev valik, et peab kohe mòtlema.
Ma olen alati tahtnud nàha, kuidas improv etendused pàriselt on ning laupàeva òhtul on Chicagos umbes kymne vahel valida. Hetkel huvipakkuvamad on 'Whirled News Tonight', mis lubab "audience members select news articles to inspire this satirical improv show' ning 'pHamily the Musical', mille kohta kirjutatakse 'Improv artists create a family based on audience suggestions then develop and perform a musical that incorporates the new characters'.
Kumb vòtta?
Pyhapàeval arvan, et làhen vaatama installatsiooni 'Smart Home Green & Wired'. Lubatakse mingit eksperimentaalset kodu demonstreerida, kus on kasutusel kòige popimad ja rohelisemad tehnoloogiad. Ja kui pyhapàeval aega yle jààb, vòiks vist traditsioonilisele paadiekskursioonile minna, kus nàidatakse turistidele Chicago silmapaistvamaid pilvelòhkujaid. Eelmine kord, kui Chicagos olin, siis ei viitsinud minna, aga vahest tànavu tuleb insipratsioon peale.
martedì, ottobre 06, 2009
Millest ma nyyd tahtsingi kirjutada..
Juhhei! Reedel asun Chicago poole teele! Vahva! Tutvun juba hoogsalt Chicago yrituste kalendriga.
Kui Tuulisest Linnast tagasi tulen, tuleb karmi reaalsusega rinda pista - algab nòme projekt, nòmedas linnas ja paistab, et mitte just eriti inspireerivas seltskonnas.
Nagu sellest veel vàhe oleks - kuna ma olen alamakstud konsultant ja ei jaksa yksinda tervet korterit yyrida, pean Roomas mingi tundmatu sitsiillasega korterit jagama hakkama. Vòeh!
Oh ja Rooma liiklus! Need nòmedad reedeòhtused lòputud tiksumised G.R.A.-l ja see nyri A24 maantee reedeòhtuses pimeduses!
Ja need esmaspàevahommikused Rooma sòitmised!
Hiljuti yhel esmaspàevahommikul pidi Roku sòitma 250 km kaugusele Rooma ja mina pidin sòitma 700 km kaugusele Milaanosse. Rokul oli auto, aga minul lennuki ja takso kombinatsioon.
Roku àrkas kell 5.30 ja kell 6 asus autoga Rooma poole teele.
Tavaliselt òòsiti, kui liiklust pole, jòuab Francavillast Rooma 2,5 tunniga, aga hommikuti tuleb konservatiivselt 4 tundi planeerida.
Mina tòusin vààrikalt kell 7, sòin hommikust, lugesin e-mailid làbi ja helistasin Rokule, kes oli peaaegu G.R.A.-le jòudnud. Kell 8.15 istusin autosse, 8.25 parkisin auto Pescara lennujaama ja 8.50 sirutasin lennukis jalgu. Kell 9.40 olin Milaanos ja kell 10.20 kontoris.
Kuni arvutit sisse lylitasin, helistasin resigneerunud Rokule, kes oli viimase kahe tunni jooksul làbinud G.R.A.-l 16 kilomeetrit. Vòeh!
Nagu nàha vòite, on mu tulevikuvàljavaated nii rock-bottom-nòmedad, et siit edasi saab ainult paremaks minna :-)
Kui Tuulisest Linnast tagasi tulen, tuleb karmi reaalsusega rinda pista - algab nòme projekt, nòmedas linnas ja paistab, et mitte just eriti inspireerivas seltskonnas.
Nagu sellest veel vàhe oleks - kuna ma olen alamakstud konsultant ja ei jaksa yksinda tervet korterit yyrida, pean Roomas mingi tundmatu sitsiillasega korterit jagama hakkama. Vòeh!
Oh ja Rooma liiklus! Need nòmedad reedeòhtused lòputud tiksumised G.R.A.-l ja see nyri A24 maantee reedeòhtuses pimeduses!
Ja need esmaspàevahommikused Rooma sòitmised!
Hiljuti yhel esmaspàevahommikul pidi Roku sòitma 250 km kaugusele Rooma ja mina pidin sòitma 700 km kaugusele Milaanosse. Rokul oli auto, aga minul lennuki ja takso kombinatsioon.
Roku àrkas kell 5.30 ja kell 6 asus autoga Rooma poole teele.
Tavaliselt òòsiti, kui liiklust pole, jòuab Francavillast Rooma 2,5 tunniga, aga hommikuti tuleb konservatiivselt 4 tundi planeerida.
Mina tòusin vààrikalt kell 7, sòin hommikust, lugesin e-mailid làbi ja helistasin Rokule, kes oli peaaegu G.R.A.-le jòudnud. Kell 8.15 istusin autosse, 8.25 parkisin auto Pescara lennujaama ja 8.50 sirutasin lennukis jalgu. Kell 9.40 olin Milaanos ja kell 10.20 kontoris.
Kuni arvutit sisse lylitasin, helistasin resigneerunud Rokule, kes oli viimase kahe tunni jooksul làbinud G.R.A.-l 16 kilomeetrit. Vòeh!
Nagu nàha vòite, on mu tulevikuvàljavaated nii rock-bottom-nòmedad, et siit edasi saab ainult paremaks minna :-)
no hope no love no glory
eelmisel nàdalal oli mul sisukas tulemusvestlus.
tulemusjuht jài umbes kolmveerand tundi hiljaks.
kui lòpuks kokku saime, otsis exceli tabelist minu nime vàlja ja veeris:"ee... nooo siit paistab, et su aastahinne on "màrkimisvààrselt yle ootuste"... ja siis... ee... oot ma vaatan siit... jah... palk sul tànavu ei tòuse. jah, tànavu ei tòsteta kellelgi palka! noh rààgi nyyd, katu, kuidas sul muidu làheb kah?" edutamisest meil mòistagi juttu ei tulnud.
mis ma oskan òelda? aasta aega rassisin nii, et polnud aega enam kyysigi lakkida vòi vanaemale helistada ja selline tulemus siis.
ma mòistan, et on palju inimesi, kes on siin kriisi tòmbetuultes yleyldsegi tòòkohast ilma jàànud ja yritavad kuidagi ots-otsaga kokku tulla. aga ikkagi. see teadmine motiveerib mind hetkel samapalju kui heietused aafrika nàljahàdalistest toidus sonkivale koolieelikule.
tervitan ja suudlen,
teie Dilbertina
tulemusjuht jài umbes kolmveerand tundi hiljaks.
kui lòpuks kokku saime, otsis exceli tabelist minu nime vàlja ja veeris:"ee... nooo siit paistab, et su aastahinne on "màrkimisvààrselt yle ootuste"... ja siis... ee... oot ma vaatan siit... jah... palk sul tànavu ei tòuse. jah, tànavu ei tòsteta kellelgi palka! noh rààgi nyyd, katu, kuidas sul muidu làheb kah?" edutamisest meil mòistagi juttu ei tulnud.
mis ma oskan òelda? aasta aega rassisin nii, et polnud aega enam kyysigi lakkida vòi vanaemale helistada ja selline tulemus siis.
ma mòistan, et on palju inimesi, kes on siin kriisi tòmbetuultes yleyldsegi tòòkohast ilma jàànud ja yritavad kuidagi ots-otsaga kokku tulla. aga ikkagi. see teadmine motiveerib mind hetkel samapalju kui heietused aafrika nàljahàdalistest toidus sonkivale koolieelikule.
tervitan ja suudlen,
teie Dilbertina
venerdì, ottobre 02, 2009
Lilleseade
Peale seda, kui mul pulmadeks valmistudes oli vaja lòpmatu arv lilleseadepilte làbi vaadata, panin tàhele, et nyyd on filmides ja ajakirjades vàga pònev teiste inimeste pulmalilleseadeid imetleda.
Siin siis meie lilleseaded kirikus. Kas pole nummid?
giovedì, ottobre 01, 2009
Pulmad
Pulmapàeva hommiku vòis kokku vòtta sònadega “inimene teeb plaane, aga jumal juhatab”.
Kuna mul oli seljataga vàga varaste àrkamiste tàhe all mòòdunud pingeline ettevalmistuste nàdal ja tseremoonia algas alles kell 5 òhtul ja Roku làks òòseks vanemate majja magama, siis otsustasin, et olen àra teeninud korraliku puhkuse. Voodi oli minu pàralt, niisiis vòtsin sisse asjakohase positsiooni ”Diagonaalis meritàht” ja otsustasin enne kella kymmet mitte àrgata.
Kell 7.30 helises telefon. Àrevil Roku teatas, et ta peab kell 8ks pihile minema ja tal on hirmus kiire ja ei saa sisse tulla ja kas ma tooks talle vàlja selle raamatukese mustandi, mis kirikus tseremoonia ajal jagatakse ja mille ta kogemata koju unustas, sest tal on ilgelt kiirelt vaja sellega trykikotta minna. Andsin teada, et ma niikuinii ei jòudnud eestikeelse versiooniga valmis, nii et kas ta làheks hoopis sellesama itaaliakeelsega, mis tal juba arvutis olemas on. Roku jài nòusse ja làks pihile.
Yritasin edasi magada. Kurk valutas ja hààl oli vàga kàhe. Màssisin salli ymber kaela ja tòmbasin teki yle pea.
8.15 helises uuesti telefon. Juuksur Adolfo teatas, et ta on kuskil mu maja làhedal, aga ikka pàris tàpselt ei leia yles. Kàhisesin telefonitorusse juhiseid kuni kuulsin uksekella helisemas. Pugesin patjade alla tagasi. Nimelt oli mul plaanis, et kylaliste juuksuri vastuvòtmisega tegelevad kylalised ise ja et enne kymmet ma yles ei tòuse.
Làbi patjade kuulsin jàllegi telefoni helisemas. Bussifirma. ”Sinjoriina, Kas me saime ikka òigesti aru, et buss peatub selle hotelli juures ja siis selle teise ja siis selle kolmanda juures. Kas on ikka kindel, et buss ei pea Kylast làbi sòitma?” Ytlesin, et kindel mis kindel. Ikka pàris kindel? Kindel jah. ”Ja siis veel, sinjoriina, mitu inimest kokku bussi peale tuleb?” Hmm.. nimekiri oli kòògis. Nyyd ei jàànud muud yle, kui yles tòusta, kòògist nimekiri tuua ja yldsegi hakata maailma asjadega tegelema, sest uni oli juba parasjagu àra làinud. ”Sinjoriina, kas olete kylmetunud?” Nòustusin, et olen kyll jah. Vahva ajastus, kas pole?
Tagantjàrele hinnates tegin òigesti, et varakult tòusin. Kòògis istusid sòbrannad, kes heitsid juuksur Adolfo suunas pisut pelglikke pilke. Elutoas tegutsevat hitlerivuntsikestega mehikest on Roku ema mulle juba aastaid soovitanud kui oma ala meistrit, kes olla isegi Londonis tòòtanud.
Kuna mul oli seljataga vàga varaste àrkamiste tàhe all mòòdunud pingeline ettevalmistuste nàdal ja tseremoonia algas alles kell 5 òhtul ja Roku làks òòseks vanemate majja magama, siis otsustasin, et olen àra teeninud korraliku puhkuse. Voodi oli minu pàralt, niisiis vòtsin sisse asjakohase positsiooni ”Diagonaalis meritàht” ja otsustasin enne kella kymmet mitte àrgata.
Kell 7.30 helises telefon. Àrevil Roku teatas, et ta peab kell 8ks pihile minema ja tal on hirmus kiire ja ei saa sisse tulla ja kas ma tooks talle vàlja selle raamatukese mustandi, mis kirikus tseremoonia ajal jagatakse ja mille ta kogemata koju unustas, sest tal on ilgelt kiirelt vaja sellega trykikotta minna. Andsin teada, et ma niikuinii ei jòudnud eestikeelse versiooniga valmis, nii et kas ta làheks hoopis sellesama itaaliakeelsega, mis tal juba arvutis olemas on. Roku jài nòusse ja làks pihile.
Yritasin edasi magada. Kurk valutas ja hààl oli vàga kàhe. Màssisin salli ymber kaela ja tòmbasin teki yle pea.
8.15 helises uuesti telefon. Juuksur Adolfo teatas, et ta on kuskil mu maja làhedal, aga ikka pàris tàpselt ei leia yles. Kàhisesin telefonitorusse juhiseid kuni kuulsin uksekella helisemas. Pugesin patjade alla tagasi. Nimelt oli mul plaanis, et kylaliste juuksuri vastuvòtmisega tegelevad kylalised ise ja et enne kymmet ma yles ei tòuse.
Làbi patjade kuulsin jàllegi telefoni helisemas. Bussifirma. ”Sinjoriina, Kas me saime ikka òigesti aru, et buss peatub selle hotelli juures ja siis selle teise ja siis selle kolmanda juures. Kas on ikka kindel, et buss ei pea Kylast làbi sòitma?” Ytlesin, et kindel mis kindel. Ikka pàris kindel? Kindel jah. ”Ja siis veel, sinjoriina, mitu inimest kokku bussi peale tuleb?” Hmm.. nimekiri oli kòògis. Nyyd ei jàànud muud yle, kui yles tòusta, kòògist nimekiri tuua ja yldsegi hakata maailma asjadega tegelema, sest uni oli juba parasjagu àra làinud. ”Sinjoriina, kas olete kylmetunud?” Nòustusin, et olen kyll jah. Vahva ajastus, kas pole?
Tagantjàrele hinnates tegin òigesti, et varakult tòusin. Kòògis istusid sòbrannad, kes heitsid juuksur Adolfo suunas pisut pelglikke pilke. Elutoas tegutsevat hitlerivuntsikestega mehikest on Roku ema mulle juba aastaid soovitanud kui oma ala meistrit, kes olla isegi Londonis tòòtanud.
Ristkysitluse tulemusena ilmnes, et kes juuksur Adolfo kàte alt làbi kàinud, olla kòvasti sakutada ja sugeda saanud.
K-l làks eriti kehvasti.
Nimelt K kysitud pidulik ylespandud soeng oli juuksuri tòlgenduses lopergune krunn, mille yle oli tòmmatud mingi pruun vòrk, mis nàgi vàlja justkui lontis vòrksukk. K ei tahtnud eriti tyli teha ja arvas, et pole hullu. Mina aga tundsin endas vastutustunnet kerkimas, mistòttu viisin K Adolfo juurde tagasi ja palusin vòrguga midagi ette vòtta, sest selliste loppis vòrkudega ikkagi pulmades ei kàida minu arvates. Juuksur Adolfo oli ysna kàre. Vaatas vastumeelselt vòrgu yle ja kysis, milles probleem. Teatasin siis, et probleem on selles, et kuigi praktilises plaanis vòib mòista, et vòrk peaks K kaalukaid kiharaid yhtlases krunnis hoidma, siis esteetilises plaanis vòib-olla ei ole see just kòige paremini vàlja kukkunud lahendus.
Adolfo vaatas uuesti vòrku ja ytles, et no ta vòib uue soengu teha, aga siis K peab enne pea àra pesema. Jàime pisut mòttesse selle yle. Adolfo leebus ja arvas, et saab ka ilma pesemata hakkama ning asus K juustest klambreid ja vòrksukka eemaldama. K krimpsutas valulikult nàgu ja kurtis poolihààli eesti keeles, et pàris valus on. Andsin Adolfole teada, et K-l on valus ja kas saaks kuidagi vàhem juustest tirida. Adolfo sikutas hoolega ega teinud kuulmagi. Tòstsin siis hààlt ja teatasin raginal:”ADOLFO!! TAL ON VALUS!” Adolfo àrkas mòtisklustest, aga paistis, et ikka ei saanud aru. Teatasin siis uuesti ”ADOLFO! KAS SAAKS NII ET SA EI TIRI TEDA JUUSTEST, SEST TAL ON VALUS!” Adolfo pilk vàljendas siirast mòistmatust. Yyrgasin kindluse mòttes:”DOOLOOOOOOREEEE!” . Nyyd yhmas meisterjuuksur pòlglikult:”Ah et valus on sul jah?” ja viibutas K suunas sòrme. K nàoilme ytles rohkem kui tuhat sòna. Meisterjuuksur maiàss!
Hommik mòòdus yldiselt sòbrannadega tsillimise, sihitu sebimise ja Adolfo kantseldamise tàhe all, nii et ma ei màrganud isegi hommikust syya. Igasugu rahvast tuli ja làks ning aeg-ajalt tuli Adolfo juurest làbi kàinud sòbrannasid turgutada. Muide, K3 oli vàga tubli olnud ja pannud lauale spetsiaalse valge linase laudlina ja hòbedase kandiku kommidega, jàrgides punktuaalselt Roku ema juhiseid.
Mul oli puha meelest làinud meigiprobleemiga tegeleda, mistòttu pulmapàeva hommik tundus olevat sobilik hetk arutada P ja K2-ga erinevaid lahendusi. Jòudsime mòttele, et peaks poest làbi kàima, uued meigitarbed ostma ja meigi kiiresti àra tegema enne, kui Assunta tuleb. Sahmisin ebakonstruktiivselt ringi ning kui Assunta saabumiseni oli vaid tunnike jàànud, kihutasime làhimasse kaubanduskeskusesse (mis asub umbes 20-minutilise autosòidu kaugusel) ja ostsime yberkiiresti mingeid ràndom kosmeetikatooteid kokku. Mòtlesin, et kui koju jòuan, kàin kiirelt dusi all ja siis teeme meigi ja ongi valmis. Nii kui dusi alt vàlja sain, helises uksekell ja Assunta koos tytrest assistendiga oligi kohal!
Kokkuvòttes làks nii, et Assunta tegi soengu ja meigi, aga P seisis kogu aeg tàhelepanelikult kòrval, ulatas meie ostetud kosmeetikatooteid ja pomises poolihààli: ”Okei, praegu on hàsti” vòi siis:”Oi! Nyyd làheb paljuks”, mille peale haarasin kàsipeegli jàrele ja palusin vàrvi vàhemaks tuunida. Tulemus jài tàitsa viisakuse piiridesse ning hiljem sain ohtralt komplimente ja kiitust suurepàrase soengu ja kauni meigi eest!
Kas olete tàhele pannud, et tavaliselt filmides, kui inimesed abielluvad, siis alati on see stseen, kus pruut enne pidustusi istub omaette rahus ja vaikuses kaunilt ehitud toas ja mòtleb elu yle jàrele? Mònedes filmides pruudid jòuavad isegi silmatàie nutta vòi mòne teise kandvat rolli màngiva nàitlejaga elu ja abiellumise mòttest rààkida vòi yldsegi àra pògeneda. Pean ytlema, et reaalsus oli minu jaoks kyll hoopis teistsugune.
Juuksur Assunta saabumise hetkest oli atmosfààr umbes sama rahumeelne nagu NY bòrsil. Uksekell helises pidevalt. Inimesed kàisid sisse-vàlja. Telefonid helisesid. Kodanikud vahetasid riideid, tegid meiki, otsisid teisi inimesi taga, mingid tundmatud kleidid rippusid garderoobis ja vannitoas. Mingeid esmeid jàeti diivanite peale ja siis viidi àra, et fotode peale kràppi ei jààks ja siis tekkisid jàlle mingid uued asjad, mida jàlle àra viidi. Lapsed jooksid edasi-tagasi. Vahepeal tuli mulle meelde, et pulmavoodi polnud yldse valmis pandudki veel ja delegeerisin òele voodi ehtimise. Kòik, kellele eelmisel pàeval oli òeldud, mis kell buss tuleb, helistasid mulle, et kysida, mis kell buss tuleb. Òde kàis voodipesuhunnikuga siia-sinna. Sinjoora Romina, kes pidi mind riidesse panema, ei leidnud kuidagi mu maja yles ja helistas paaniliselt. Teine òde kysis kontrollkysimusi oma soengu ja kleidi kohta, et kas nii on kena ja kui àkki hoopis naamoodi teha, vahest oleks kenam. Ukse taha ilmus kolmemeheline vòttegrupp ja hetk peale neid asjakohaselt àhmis sinjoora Romina.
Tòesti, mina kyll ei tea, millal oleks pidanud see hetk olema, kui ma olen kenaks sàtitud, istun tyhjas toas peegli ees ja andun raskemeelsetele mòtisklustele oma tulevikust abielus naisena.
Ettevalmistused kogusid tuure. Rahvahulgaga yhines Roku Moodne Vend, kes oli kehastunud minu autojuhiks ja uuris, et kas oleme juba valmis. Ilmselgelt ei olnud valmis. Roku Moodsa Vennaga oli kaasa antud mingeid lilli, mis yldises segaduses kapiservale pandi. Jàrgmisel pàeval selgus, et need olidki need lilled, mis peigmehele ja tunnistajatele pidid pintsakurevààri kylge kinnitatama ning mida me asjatult taga otsisime.
5-minutiga ning sinjoora Romina abiga pugesin alusseelikute ja pitside sylemisse. Kui pea sealt vàlja sain ja kleit sirgeks tòmmati, ahhetasid sinjoorad Romina ja Assunta imetlusest. Vòtsin sisse asjakohaseid printsessilikke poose ja leidsin, et Prantsusmaa lossid on tàiesti praktilistel pòhjustel nii suured nagu nad on. Kui ma oma seelikute ja sleppidega magamistoas ringi keerasin, oli kòik puntras kohe. Pikkade kleitide ja sleppide juurde kuuluvad vàltimatult suured saalid ja vàhemalt 10-meetri laiused koridorid.
Fotograaf, kaameramees ja valgustuse-vanamees tormasid magamistuppa ja asusid pildistama. Nende meeleheaks vòtsin kòiki neid poose, milletaolisi pulmalbumites nàhes ma reeglina sarkastiliselt muhelen. Teate kyll – niiskete silmadega pruut kimpu vaatlemas. Pruut aknapiidale toetumas ja mòtlikult vastasmaja ròdusid silmitsemas. Pruut voodil lebasklemas. Ònneks kell oli pàris palju ja vàga lààgeks asi minna ei saanud, sest tuli hakata kiriku poole liikuma.
Trepil jài mulle mingi kòva asi kanna alla. Asusime saatjaskonnaga seda asja làhemalt uurima. Ilmnes, et tegu oli alusseeliku ròngaga, mis oli liimist lahti tulnud ning terav traadiots asus kangast làbi pugema. Nimelt, kes ei tea, siis puhvis kleitide alla kàivad sellised spetsiaalsed alusseelikud, millel on allservas ròngas. See ròngas hoiab kleiti asjakohaselt harali. Minu ròngas oli aeglaselt, aga vàltimatult vòtmas sirge traadijupi kuju. Keegi heasoovija lykkas rònga paika ja vààrika aeglusega, et mitte ròngast àrritada, jàtkasin trepist laskumist.
Hoovi olid kogunenud kòik meie maja elanikud ja Roku ema sòbrannad, kes mind kiiduavalduste ja aplausiga tervitasid. Tegin siis printsess Dianat ja noogutasin kòigile armulikult oma kahe meetri kòrgusel asuva lòuaga. Vahetasime pòsesuudlusi ja ònnesoove ning kulgesin vààrikalt auto suunas, kleidi slepp ja ehitud saatjaskond minu jàrel. No mis ma nàen! Kòik kylalised, kes pidid bussiga minema, hàngisid meie tànava baaris! Pruut on valmis kirikusse minema, aga kylalised veel mitte! No lehvitasin reipalt kylalistele, lootes, et nad ummikutesse jààvad ning sàttisin end autosse.
Mòni kuu tagasi mòtlesime Rokuga vòtta pulmaautodeks Fiat 500, aga kui ma kleiti esimest korda selga proovisin, sai kohe selgeks, et kleit ja Fiat 500 ei yhildu omavahel. Lòpuks sai mingi suuremat sorti Mercedes valitud ja nyyd, kus ma tahaistmele maandusin, tundus, et seelikute kubatuuri silmas pidades oleks vist mingit suuremat sorti kaubikut tarvis làinud.
Autos kleidiga tegeledes jài mulle pihku alusseeliku traat! Toppisin traadi ràndomilt seelikute alla ja tòmbasin ukse kinni. Pàrast vaatame!! Nii kui auto oli kodust mòòdukas kauguses, meenus, et olin unustanud òelda òele, et ta riisi kaasa vòtaks ja et autodega tulijad vòtaksid spetsiaalselt valmispandud kotist valged lindid antennide kylge panemiseks. 80/20 reeglit silmas pidades otsustasin, et ei viitsi helistama hakata. Tòele au andes lebab see riisi ja lindikeste kott siiani garderoobis.
Itaalias on selline tore ytlemine, mille kohaselt ”Sposa bagnata, sposa fortunata!” (tòlk. màrg pruut on ònnelik pruut).
Mul ònnestus see Itaalia vanarahva tarkus endal jàrele proovida, sest mida làhemale me kirikule jòudsime, seda rohkem hakkas vihma sadama. Alguses tibutas natukene. Siis pisut rohkem. Poolel teel hoidusime diskreetselt teeserva, et kylalised enne meid kohale jòuaksid. Edasi liikudes kostus màgede taga kòue kòminat ja meid ymbritses jàrjest tihenev vihmakardin. Kui Roku Moodne Vend autoga kiriku ukse ette keeras, vòttis meid vastu kòigi vihmade ema ja reipad vàlgud.
Vihm ei tahtnud kuidagi jàrele jààda, nii pargiti auto puu alla, et ei peaks otse vihma kàtte ronima. Ukerdasin autost vàlja ja nagu tellitult, virgus alusseeliku traat kenasti sirgeks. K3 yritas traadiga midagi ette vòtta ja sahmis mu seelikute all. Kiriku kòrval asuva baari uksele oli kogunenud grupp huvilisi, kes meie tegemisi pònevusega jàlgisid. Traat oli vàga kangekaelne. Fotograaf ja kaameramees ilmusid juba kiriku uksele ja viipasid kannatamatult. Kaameramees paistis meie sekeldusi halastamatult filmivat. Traat ei tahtnud kuidagi paika minna. Baari uksele kogus jàrjest rohkem huvilisi. Vihm tugevnes. Mingi tuletòrjealarm hakkas kuskil tòòle.
”Nonoh, just tuletòrjeòppus oligi veel puudu,” mòtlesin stoiliselt. K3 oli àrevil ja tegeles traadiga. Traat sai kuidagi taltsutatud ja olime peaaegu valmis liikuma.
Hindasin olukorda. Puu. Kirik. 50 meetrit. Kòu kòmises, hàmardus ja vihm paistis jòudu koguvat. Kas nyyd vòi mitte kunagi!
Vahetasime kaaskonnaga pilke ja spurtisime kiriku ukse suunas. Mòistagi astusin tee peal lompi. Mina, kes ma juba kaheaastase plikana lompe ei armastanud ja neist alati mòòda kàisin pean just sellisel tàhtsal pàeval oma peene valge kingaga lompi astuma! Vàlkude ja kòuekòmina saatel sisenesin kirikusse, justkui tegelane filmist ”The Addams family”.
Kaameramees Massimo andis lahkelt teada, et seoses àikesega olla elekter àra làinud. Tammusin pimedas kirikus ebalevalt lirtsuva jala pealt kuiva jala peale. Kuni lilleneiu C ja K3-ga positsioone sisse vòtsime ning K4 mu porist sleppi sirgeks tòmbas mòtlesin, et ei tea, miks juba see pulmamarss ei tule. Meil oli ju harjutatud, et kòigepealt peab pulmamarss algama ja alles siis hakkan tasakesi altari poole veerema. Hmm.. nojah, kui elektrit pole, siis elektriorelist vast pulmamarssi vàlja ei pigista...
Siinkohal pean olema elulòpuni tànulik oma vastse abikaasa leidlikkusele. Nimelt Roku vaatas, et sedasi asjad edasi minna ei saa ja hakkas ise pulmamarssi laulma. Sellepeale yhinesid lauluga kòik kylalised ja pean ytlema, et see oli àraytlemata armas. Diakon Renato syytas kàrmelt kyynlaid ja kui kylaliste laulu saatel altariesise trepi juurde sammusin, oli kyynlavalguses kirik ja ròòmsad sòbrad-sugulased uskumatult tore vaatepilt. Minu meelest vòiski kyynlavalgel ja ilma muusikata abielluda. Ààrmiselt romantiline oli.
Kui yleandmisprotseduurid làbi ja Rokuga pàriselt altari ette saabusime, kostus vàljast uskumatut vihmaladinat ja kòuekòminat. Diakon Renato oli vàga pidulik, ootas viisakalt, kuni kòuekòmin vaibus ja teatas sissejuhatuseks, et jumalal on mitmesuguseid viise meiega kònelemiseks ja see on yks nendest. Jumalateenistus algas, elekter tuli tagasi ja kostus pulmamarss. See oli ilmselt kuidagi orelisse programmeeritud. Kuulasime marsi viisakalt àra ja jàtkasime tseremooniaga. Kui vàga kòvasti vàlku lòi, tegi Renato pisikesi mòttepause ja improviseeris juurde. Kokkuvòttes vàga armas ja sydamlik oli.
Olime Rokuga mòlemad pàris pabinas. Hoidsime teineteisel higistest kàtest kinni, Roku tupsutas iga natukese aja tagant laupa ja ytles, et ta pole yldsegi mitte nàrvis. Mul tuli kòha ja nohu peale ning Roku oli nii kena ja laenas oma kàkerdatud taskuràtti. Uskumatu, mis kehavedelike vahetamine meil jumala ja kylaliste silme all aset leidis! Muide, ma arvan, et pruutkleitidele tuleks teha taskuràtiku taskud.
Vastupidiselt ootustele oli tseremoonia vòrdlemisi lyhike, vàga huvitav ja siiras.
Mul oli igavuse tarbeks plaan B, aga seda ei tulnudki kàiku lasta. Tavaliselt, kui siin Itaalias on vaja pulmas kàia, on mul alati jumalateenistuse ajaks ajaviitmise plaan valmis. Tavaliselt alustan kirikus sisekujunduselementide silmitsemisest, siis vaatan yle kohalviibijate kingad, siis teen mobiiltelefonis nimekirja asjadest, mida toidupoest osta vòi yritan meenutada Ameerika presidente kronoloogilises jàrjekorras.
Seekord plaanisin, et kui igavaks làheb, siis vaatan kòigepealt lilleseaded tàhelepanelikult yle, et kas on ikka nii nagu kokkulepitud. Seejàrel analyysin kujude nàoilmeid ja kui kujudega yhel pool, vòtan tuvid ette. Nimelt altari kohal oli yks pisike aknaorv, kus vòis nàha klaasi taga sahmivaid vòrdlemisi koomilisi tuvisid.
Tegelikult oli tseremoonia nii haarav, et isegi lillekaunistusi ei jòudnud eriti vaadata. Peab siiski ytlema, et lilleseadja oli ààrmiselt professionaalne. Lilleseaded olid kohe kòvasti ilusamad, kui ma ette olin kujutanud. Hortensiate, beezide rooside ja ohtrate roheliste taimedega. Tàpselt sellised elegantsed, pastelsed ja harmoonilised nagu ma ebamààraselt ette kujutasin, aga tàpselt seletada ei osanud.
Kui tseremoonia làbi, toimus tavakohane pildistamine ja riisiheitmine. Kui alguses tundsin end kleidis vàga suure ja kohmakana, aga nyyd oli isegi kleit pàris mugavaks saanud. Vihm oli ka jàrele jàànud, mistòttu kaameramees Massimo ja fotograaf Sandro meeleheaks sai niiskete myyride najal terve rida romantilis-banaalseid ylesvòtteid tehtud. Ei mina ega Roku ei suutnud kiusatusele vastu panna ning kui tuli jàrjekordne poos sisse vòtta, tegime sinna juurde paar tobedat grimassi.
Edaspidi làks pidu ainult ylesmàge. Kleit ja màrg king kuivasid àra. Kylalised nàisid pàris rahul olevat. Mulle meeldis, et oli vàhe kylalisi ja sai kòigiga pisut juttu rààkida. Toit oli restoranis suurepàrane ja asjakohaselt kylluslik. Laulja, kelle olime kolme pàeva eest kuskilt maa alt vàlja kaevanud, oli samuti tasemel. Isegi hilinenud kylalised jòudsid kohale. Mònedel said takistuseks tòòkohustused ja yhe tulevase abielupaari kohalejòudmist olla takistanud puu, mis nende ees teele kukkus peale seda, kui sinna vàlk sisse lòi. Òhtusòòk mòòdus linnulennul. Ma ise tegelesin peamiselt fotograafile ja kaameramehele poseerimisega, vahepeal rààkisin pisut kylalistega juttu ja korraga hakkasidki kòik àra minema. Nojah, esmaspàeva òhtu...
Hiljem, kui lossitorni tòmbusime, et òò privaatsemas òhustikus mòòda saata, aitas Roku mul soengut lahti vòtta. Klambreid, kunstlilli ja riisi valgus vàlja justkui kyllusesarvest. Lykkasime klambrid pòrandale ja jàime magama justkui kaks puunotti.
Jàrgmisel pàeval leidsin telefonist sònumi:”Vi siete divertiti in castello? :-)”
Kaameramees Massimo andis lahkelt teada, et seoses àikesega olla elekter àra làinud. Tammusin pimedas kirikus ebalevalt lirtsuva jala pealt kuiva jala peale. Kuni lilleneiu C ja K3-ga positsioone sisse vòtsime ning K4 mu porist sleppi sirgeks tòmbas mòtlesin, et ei tea, miks juba see pulmamarss ei tule. Meil oli ju harjutatud, et kòigepealt peab pulmamarss algama ja alles siis hakkan tasakesi altari poole veerema. Hmm.. nojah, kui elektrit pole, siis elektriorelist vast pulmamarssi vàlja ei pigista...
Siinkohal pean olema elulòpuni tànulik oma vastse abikaasa leidlikkusele. Nimelt Roku vaatas, et sedasi asjad edasi minna ei saa ja hakkas ise pulmamarssi laulma. Sellepeale yhinesid lauluga kòik kylalised ja pean ytlema, et see oli àraytlemata armas. Diakon Renato syytas kàrmelt kyynlaid ja kui kylaliste laulu saatel altariesise trepi juurde sammusin, oli kyynlavalguses kirik ja ròòmsad sòbrad-sugulased uskumatult tore vaatepilt. Minu meelest vòiski kyynlavalgel ja ilma muusikata abielluda. Ààrmiselt romantiline oli.
Kui yleandmisprotseduurid làbi ja Rokuga pàriselt altari ette saabusime, kostus vàljast uskumatut vihmaladinat ja kòuekòminat. Diakon Renato oli vàga pidulik, ootas viisakalt, kuni kòuekòmin vaibus ja teatas sissejuhatuseks, et jumalal on mitmesuguseid viise meiega kònelemiseks ja see on yks nendest. Jumalateenistus algas, elekter tuli tagasi ja kostus pulmamarss. See oli ilmselt kuidagi orelisse programmeeritud. Kuulasime marsi viisakalt àra ja jàtkasime tseremooniaga. Kui vàga kòvasti vàlku lòi, tegi Renato pisikesi mòttepause ja improviseeris juurde. Kokkuvòttes vàga armas ja sydamlik oli.
Olime Rokuga mòlemad pàris pabinas. Hoidsime teineteisel higistest kàtest kinni, Roku tupsutas iga natukese aja tagant laupa ja ytles, et ta pole yldsegi mitte nàrvis. Mul tuli kòha ja nohu peale ning Roku oli nii kena ja laenas oma kàkerdatud taskuràtti. Uskumatu, mis kehavedelike vahetamine meil jumala ja kylaliste silme all aset leidis! Muide, ma arvan, et pruutkleitidele tuleks teha taskuràtiku taskud.
Vastupidiselt ootustele oli tseremoonia vòrdlemisi lyhike, vàga huvitav ja siiras.
Mul oli igavuse tarbeks plaan B, aga seda ei tulnudki kàiku lasta. Tavaliselt, kui siin Itaalias on vaja pulmas kàia, on mul alati jumalateenistuse ajaks ajaviitmise plaan valmis. Tavaliselt alustan kirikus sisekujunduselementide silmitsemisest, siis vaatan yle kohalviibijate kingad, siis teen mobiiltelefonis nimekirja asjadest, mida toidupoest osta vòi yritan meenutada Ameerika presidente kronoloogilises jàrjekorras.
Seekord plaanisin, et kui igavaks làheb, siis vaatan kòigepealt lilleseaded tàhelepanelikult yle, et kas on ikka nii nagu kokkulepitud. Seejàrel analyysin kujude nàoilmeid ja kui kujudega yhel pool, vòtan tuvid ette. Nimelt altari kohal oli yks pisike aknaorv, kus vòis nàha klaasi taga sahmivaid vòrdlemisi koomilisi tuvisid.
Tegelikult oli tseremoonia nii haarav, et isegi lillekaunistusi ei jòudnud eriti vaadata. Peab siiski ytlema, et lilleseadja oli ààrmiselt professionaalne. Lilleseaded olid kohe kòvasti ilusamad, kui ma ette olin kujutanud. Hortensiate, beezide rooside ja ohtrate roheliste taimedega. Tàpselt sellised elegantsed, pastelsed ja harmoonilised nagu ma ebamààraselt ette kujutasin, aga tàpselt seletada ei osanud.
Kui tseremoonia làbi, toimus tavakohane pildistamine ja riisiheitmine. Kui alguses tundsin end kleidis vàga suure ja kohmakana, aga nyyd oli isegi kleit pàris mugavaks saanud. Vihm oli ka jàrele jàànud, mistòttu kaameramees Massimo ja fotograaf Sandro meeleheaks sai niiskete myyride najal terve rida romantilis-banaalseid ylesvòtteid tehtud. Ei mina ega Roku ei suutnud kiusatusele vastu panna ning kui tuli jàrjekordne poos sisse vòtta, tegime sinna juurde paar tobedat grimassi.
Edaspidi làks pidu ainult ylesmàge. Kleit ja màrg king kuivasid àra. Kylalised nàisid pàris rahul olevat. Mulle meeldis, et oli vàhe kylalisi ja sai kòigiga pisut juttu rààkida. Toit oli restoranis suurepàrane ja asjakohaselt kylluslik. Laulja, kelle olime kolme pàeva eest kuskilt maa alt vàlja kaevanud, oli samuti tasemel. Isegi hilinenud kylalised jòudsid kohale. Mònedel said takistuseks tòòkohustused ja yhe tulevase abielupaari kohalejòudmist olla takistanud puu, mis nende ees teele kukkus peale seda, kui sinna vàlk sisse lòi. Òhtusòòk mòòdus linnulennul. Ma ise tegelesin peamiselt fotograafile ja kaameramehele poseerimisega, vahepeal rààkisin pisut kylalistega juttu ja korraga hakkasidki kòik àra minema. Nojah, esmaspàeva òhtu...
Hiljem, kui lossitorni tòmbusime, et òò privaatsemas òhustikus mòòda saata, aitas Roku mul soengut lahti vòtta. Klambreid, kunstlilli ja riisi valgus vàlja justkui kyllusesarvest. Lykkasime klambrid pòrandale ja jàime magama justkui kaks puunotti.
Jàrgmisel pàeval leidsin telefonist sònumi:”Vi siete divertiti in castello? :-)”