Nii. Nyyd on mul kodus neli pudelit yber-vàrsket ja yber-orgaanilist oliiviòli. Pudelid on nii syytud veel, et Agriturismo-Antoniono polnud jòudnud etikettegi peale panna. Kui ma vàga huvitatud oleks, siis jàrgmisel nàdalal vòiks jàlle nende poolt làbi astuda ja etiketid vòtta.
Tànavuaastane oliiviòli on pisut mòrkjam kui 2008 aasta vàljalase, aga ikkagi pòhimòtte pàrast parem kui poest ostetud. Vàhemalt ma tean, mis selle sees on (oliivid ja muud midagi). Antonino vabandas ka ette-taha, et tànavune òli ei tulnud nii hea kui eelmise aasta oma, aga eks aastad olegi erinevad ja vàiketootjad peavad paraku leppima sellega, mis loodus annab ja nemad ju ei saa teha nii nagu suured tegijad, et ykskòik mis oliividest tuleb ikka ja igal aastal tàpselt samasuguse maitsega òli.
Aga teisest kyljest jàllegi teatas Antonino uhkelt, et agriturismo on teinud suure sammu tehnoloogilise progressi teel ja asunud òli filtreerima. Varem nad siis ilmselt ei filteerinud, aga mu òlitunnetus veel nii hea ei ole, et aru saaks kas on filtreeritud vòi mitte. Igaks juhuks mòmisesin, et filtreerimine on abiks ning ise mòtlesin, et peaks vist wikipediast vaatama, mis vahe on filtreeritud ja filtreerimata òlil.
Agriturismo on avanud ka oma pisikese poe, kus nad myyvad enda pòllusaadusi ja hoidiseid ja isegi enda veini (Montepulciano d'Abruzzot ja Trebbianot). Paistab, et supermarketisse hakkab jàrjest harvemini asja olema.
Agraaridyll, kulinaarsed sisekaemused ja palju pàikest. Vot sellinegi peabki minu meelest olema elu Itaalias. Kuidas mul nii kaua aega vòttis, et selleni jòuda?
ma ka ei saa aru;)
RispondiElimina