Poolakad

Poola on teatavasti kuulus oma immigrantide poolest. Entsyklopeediat avamatagi tulevad kohe meelde Frederick Chopin, Marie Curie, Roman Polanski, Johannes Paulus II, Polish Plumber.
Aga seekord tahtsin lihtsalt mainida, et tublide poola immigrantide leidmiseks pole vaja aktuaalsetest pàevasyndmustest kaugemale minnagi.
Eile nàiteks pidas Hàrra M vajalikuks mainida, et Saksa meeskonnas on tegelikult kolm poolakat ja see nad vòidule aitaski. Kui Itaalia-Slovakkia màngu arutasime, siis ka Hàrra M kommenteeris, et Slovakkia meeskonnas on yks poolakas. Minu arvates viitab see vankumatult poola rahva lòppematule vàgevusele ja andekusele. Brasiilia - tuntud immigrantide maa - meeskonna kohta ei hakanud uurimagi. Kindlalt vàhemalt yks poolakas tuleb àra.

Mis ma oskan òelda?

Pàeva kultuurierinevus - Varssavi optikapoodides ei myyda kontaktlààtsede vedelikku! Mis tàhendab, et ma pean homme veiniostjate ette ilmuma prillidega, mida mu òde ilmselt kirjeldaks kui "okulaarid-kuhu-te-Katu-viite!" Tirisin Proua M ja tema lapsjumalad kòigisse tee peale ette jàànud optikapoodidesse, aga alati oli vastuseks, et neil on vaid prillid ja et lààtsevedelikku saab 50m kaugemal asuvast poest. Trikk oli selles, et tegelikult ei olnud alternatiivset optikapoodi 50 ega ka 100 m kaugusel! "Aga apteek!" pakuvad abivalmid lugejad. Aitàh pakkumast! Yhte apteeki astusime sisse ja seal teatas proua klienditeenindaja paduvihma kàes seisva lehma eluròòmuga:"Optika shopp!".

Pàeva elutarkus - kahe lapsjumalaga pole yldse mòtet vaatamisvààrsusi kylastada. Pidevalt jookseb yks sòidutee suunas vòi siis tuleb teda tassida ning imiklaps samal ajal karjub vankris ja nòuab imetamist. Proua M arvas, et ta on nyyd matka polka, ehk Poola Ema, kellel on yks karjuv laps puusa peal, teine karjuv laps rinna otsas ja varbad porised. Muhelesime, et vaid purjus abikaasa oli puudu.
Kòigest sellest vòib jààda mulje, et pàev mòòdus ebaònnestumise tàhe all. Kyll aga pean pigem màrkima, et oli vàga kaunis ja pàikeseline.
Jalutasime piki vàga glamuurset ja erakordselt puhast Varssavi kesklinna. Neil olla vàidetavalt ainult yks glamuurne tànav siin, aga selle eest on see pikk, nii et kolm tundi kulus àra.
Varssavis on ka yks teine tànav, mis olla Poola kòige paremini hooldatud tee - Royal Road. Proua M oli vàga tige Poola riigi peale, kes ei suuda maanteid normaalselt korras hoida, aga oma Royal Road'i poleerivad uskumatu hardusega. Kommenteerisin, et paljud eestlased ka kurdavad Poola konarlike maanteede yle.
Pierogi tegemiseks polnud proua M-l energiat, mistòttu poola rahvustoite kàisime sòòmas yhes vàga huvitavas kohas - The Inn Under the Red Hog. Sellel on tegelikult mingi poolakeelne nimi, aga mul oli ingliskeelne menyy.
Vene ajal olla siin olnud kommunismi suurkujude salajane prassimiskoht, kus suitsetati kuuba sigareid ja sòòdi supilusikaga kalamarja, samal ajal kui ròhutud poola rahvas viisaastaku plaani tàitis. Et proled aru ei saaks, mis asutusega on tegemist, ehitati tànavale ràndom paviljon nimega "Magda baar". Keldrisse aga loodi luksuslikud ruumid vaipade ja lyhtritega. Seal olla viibinud isegi Fidel Castro ja Mao Zedong. Oh ja vàidetavalt olla keldrist saanud maa-alust kàiku pidi otse Poola Kultuuripaleesse. Keldrist polnud Poola avalikkusel aimugi, kuni 2006. aastal paviljoni renoveerima asuti ning korraga olla tulnud pàevavalgele maa-alune restoran kolletanud menyyde ja kastikusse kirjutatud retseptidega. Loodame nyyd, et see fantastiline lugu ka tòele vastab! :) Soovitan eriti soojalt kartulipannkooke seentega ja peedisuppi kartulipudruga. Aga valmistuge selleks, et teenindus sakib ja pierogisid (mis olid head, aga mitte nii head kui kartulipannkoogid ja peedisupp) tuleb oodata tund aega.

Tervitusi Varssavist

Tàna, Kodumaa, kirjutan sulle Varssavist, hààldamatu nimega tànavalt, proua M kylalistetoast. òigem oleks òelda, et yhe kàega kirjutan ja teisega tapan sààski. Neid kurivaime olla peale siinseid hiljutisi yleujutusi eriti ohtralt tekkinud.
Ykspàev kui ilmnes, et pean meie veinide presenteerimiseks Varssavisse tulema, tòdesin, et ma pole kunagi Poolas kàinud. Isegi mitte làbi sòitnud.
Samuti ei tea ma poolakatest mitte midagi. Mu ainukesed Poola tutvused on:
1) Kapten Kloss
2) Yks tyyp Chicagos toimunud koolituselt. Ta jài mulle kohe silma, sest oli pikem kui mina ja suurepàrases fyysilises vormis. Kuna ta nime unustasin sekundiga, ristisin ta mòttes Poola Vàgilaseks. Tegelikult oli PV màrkimisvààrne sellepàrast, et ta ostis iga pàev terve galloni piima. Esimese koolituspàeva òhtul nàgin teda piimakanistriga hotelli fuajees ja mu tàpsustava kysimuse peale selgitas Poola Vàgilane rabedas inglise keeles, et ta on harjunud iga pàev piima jooma ja kuna poes gallonist vàiksemat ei pakutud, oli ta sunnitud terve kanistri ostma. Kanister hotelli kylmikusse ei mahtunud, mistòttu jòi Poola Vàgilane selle òhtu jooksul tyhjaks. Nii oligi, et òhtuti peale koolitust, kui mina piki sòiduteed ààristavat muru (sest kònniteid seal ei olnud) kingakaubamaja poole sammusin, tuli Poola Vàgilane mulle alati vastu, piimakanister nàpus. Olime ainukesed inimesed, kes Ameerikamaa ààrelinnas sedasi sòidutee serva pidi muru peal kòndisid. Olin Poola Vàgilasele juba selgitanud tema tàpsustava kysimuse peale, et kàin kingi ostmas, mistòttu pole vàlistatud, et ta kirjutas oma blogisse, et tutvus Eesti tytarlapsega, kes ostab igal òhtul kaks paari kingi ja et huvitav oleks teada, kas ta sòòb neid, et iga pàev uusi tuleb soetada
3) Proua M, kelles leidsin Londonis sugulashinge. Yhisest joomingust kujunes vàlja pikaajaline tòòalane sòprus. Nàiteks kui mul oli 157 lugemata emaili postkastis ja nende hulgas proua M kiri, siis talle vastasin kòige esimesena, sest ta oli kòige sympaatsem kolleeg peale soomlast H-d ning talle kirjutamiseks ei pidanud hoolega mòtlema, kuidas asju nii sònastada, et valesti aru ei saaks, sest mòistsime teineteist tàiuslikult.
Yhesònaga, kirjutasin talle, et olen Varssavisse tulemas ja et oleks vahva kohtuda ja et kui tal aega on, siis isegi vaatamisvààrsusi kylastada. Selle peale tuli tàiesti ootamatult kutse proua M kodus peatuda. Nyyd ma siin olengi.
Tàna kàisime juba kylastamas kuulsat Varssavi kinostuudiot ja seda ymbritsevat parki. Proua M abikaasa, hàrra M, sònul olla kòigi Poola filmide pargistseenid selles pargis filmitud, sest see asub mònusasti kinostuudio kòrval.
Homme on plaanis Varssavi vaatamisvààrsused ja poola rahvustoidu pierogie valmistamine. Olen vàga erutatud!

Playboy liblikas?

Kokkupuuted loodusega jàtkuvad. Vòi peaks neid tòlgendama kui kokkupòrkeid?

Eile tutvusin liblikaga, kellel on jànese kòrvad:

Peale kerget fototòòtlust kehastus ta hàmarate kavatsustega science fiction figuuriks:

Lapsed, loodus on tàis imesid ja yllatusi!

Kolmas vaatus ehk kodusòda

Tàna oleme niikaugele jòudnud, et meil on moodustunud kaks leeri. Roku Tòòkas Isa ja Moodne Vend, kes veinid eile Austriasse àra saatsid (no on ikka topised!). Ja teises leeris mina Rokuga. Roku on parajasti Roomas ja ei saa midagi teha, aga eilsete pikkade konverentskònede kokkuvòtteks arvas ta, et meile aitab sellest kangekaelsest ebakompetentsusest ja organiseerimatusest. Austria kysimus pole just esimene lahing, mida me RMV ja RTIga tòòstiilide erinevuse tòttu pidanud oleme, lihtsalt senimaani pole asjad nii teravaks làinud.
Yhesònaga, Roku arvab, et kui Tòòkale Isale ja Moodsale Vennale meie, rahvusvahelise kogemusega konsultantide, nàgemus ettevòtte tòò organiseerimisest ei sobi, tehku veinikoda nii nagu heaks arvavad ja me yldsegi làheme Miamisse puhkama ja màngima. Miks Miamisse? No Berliini vòi Stockholmi ju ei làheks..
Rokut teades arvan, et eks see on niikuinii hetke emotsioon ja homme on tal juba mingid teised ideed, aga alustuseks on seegi hea. Igaks juhuks ma Miami pileteid veel ei broneeri ja pigem tòòtan kodust. Ja Roku ei vòta perekonna telefonikònesid vastu, mis on vòrdlemisi uudne. Ma tean ise ka ratsionaalselt, et pole yldse konstruktiivne làhenemine, aga vahel on parem vait olla selle asemel, et jòuetust vihast ajendatuna mingeid nòmedusi òelda ja pàrast kahetseda.
Kusjuures eile juhtus nii mòndagi huvitavat. Nimelt Roku Tòòkas Isa vòttis kàtte ja helistas Austria Vàhetuntud Suusakuurorti restoranile ning ilmnes, et proua M ei teagi veel, et Roku Moodne Vend ei kavatse laupàeval kohale ilmuda. Aga et eks nad siis yritavad anda oma parima, et meie nektareid presenteerida, sest kylalised olla kòik kohale kutsutud juba. Ja ma kohe ei saa mainimata jàtta kui alandlikult Roku Tòòkas Isa maksmise kohta kysis. No kurat vòtku! Yhesònaga, proua olla lubanud kòik vajalikud andmed anda ja puha. Roku Tòòkas Isa làks hetkeks kontorist vàlja ja arvake àra, kelle kòne ma vastu vòtsin? Proua M! Ossapoiss mis peapesu mu kòrvadesse voolas:"Meie siin tàiega teeme teile teene ja vòtame teie veine presenteerida, aga te isegi ei tule kohale! Mis pagana huvipuudus see olgu! Kas te teate kui raske on Austrias veine myya? Turg on tàis! Ma ytlen teile, turg on TàIS!" Tegelikult sain prouast tàielikult aru, sest tòepoolest Kòik Maailma Kohad on kuni kòrvadeni mahamyymata veini sees ning pàris jabur on veinikoja esitlus korraldada ja nòrkemiseni sebida ja siis korraga tootja ei tulegi kohale ning seegi pole kindel et veinid jòuavad.
Veinide kohalejòudmisest rààkides asus Proua M pragama, et mis see olgu, et veinid ikka veel ei jòua ja et me juba nàdalaid siin rààgime. Mille peale ma vastasin, et meie olime juba kaks nàdalat tagasi valmis veinid àra saatma, aga et ootame ikkagi vastust tellimuse kinnitusele ja andmeid tollidokumentide jaoks. Mille peale esines Proua M kiidukònega kellegi Treviso veinitootja teemal, kes toovat talle veinid auto pakiruumis kohale ja ei kysi kunagi, mis ettevòtte nimi ja registrikood on ja yldsegi Treviso veinitootja tulevat alati ka siis kohale, kui tema veine presenteeritakse ja ta yldse ei saa aru, mis kood ja asju me kysime. Juhtisin proua tàhelepanu asjaolule, et meie siin, Abruzzos oleme Trevisost 800 km lòuna pool, mis toob endaga kaasa mòningaid logistilisi vàljakutseid, aga proua arvates oli see puhas ignorantsus ja et see Treviso mees ikkagi...
Kokkuvòttes oli kòik vàga nòme, sest ma tean tàpselt kui raske on itaallastega midagi organiseerida, sest tòesti ei vòi kunagi kindel olla, kas nad peavad oma lubadusi vòi mitte. Ja ausòna on hale, kui sedasi alt hypatakse, nii et Proua M-i suunas làheb kogu mu empaatia ja sympaatia. Aga siiski. Teisest kyljest ega nemadki kòige korrektsemalt ei kàitunud, sest kui nad oleks tellimuse kinnitusele vastanud ja firma andmed andnud, poleks me eile taolises olukorras olnud. Muide ma kysisin ka, et kas ta saadaks ikkagi vastuse, et tellimuse kinnitus sobib ja seda kysimust proua ignoreeris tàiega, stiilis:"jajah, aga ikkagi et nyyd see laupàev..". Mis tàidab mu meeled erakordselt halbade eelaimdustega.
Igatahes olin rangelt otsustanud oma pààstekoeralikke instinkte maha suruda ja sellest pekkikukkunud projektist distantseeruda. Teatasin, et mul on vàga kahju, et asjad nii làinud on ja et Roku Tòòkas Isa vòi Moodne Vend helistab prouale tagasi.
Lòpetuseks kàrkisin pisut Roku Tòòka Isa ja Moodsa Vennaga, peamiselt sel teemal, et te olete ettevòttele tàiega ohtlikud ja yldsegi, miks mina pean teie jamade pàrast vòòrastelt inimestelt riielda saama. Mòistagi oli peale kòike seda draamat veinikoja atmosfààr vòrdlemisi pingeline ja ma tundsin, et mul pole meelekindlust oma silmadega pealt vaadata, kuidas 96 kaitsetut veinipudelit kaubikusse laaditakse, mille eest me tàiesti surmkindlalt raha ei saa.
Tuhisesin otsustavalt koju. Harva juhtub, et sedasi pàise pàeva ajal end kodust leian, mistòttu ei osanud ootamatult sylle kukkunud vaba ajaga muud teha kui et terve arbuusi nahka panna. Pàrast oli halb olla. Ei, toidust ikkagi lohutust ei leia, kui suhetega probleeme on.

PS! Tegelikult tahtsin sinuga, Kodumaa, jagada viimaseid ylesvòtteid viinamàgedelt ehk Pinot Grigio viinamarjade portreed.

Teine vaatus

Roku Tòòkas Isa lendas mulle peale, et mismòttes ma kogu aeg kàin Rokule kaebamas ja et tema noor poeg nàitab elus esimest korda initsiatiivi yles ja yldsegi me peaks teda innustama, mitte pidurdama. Ja teda ei huvita, et Roku ei luba veine Austriasse saata, kui nad ettemaksu ei tee ja yldsegi milles on sinu probleem, Katu.
Yhesònaga me vaidlesime pàris pikalt kohe ja RTI pidas vajalikuks mainida, et ka mina kàisin Londonis ja seal kulus hunnik raha àra ja juba kuu aega on mòòdas ja siiamaani pole meil Inglismaal edasimyyjat, mille peale ma tòstsin ka hààlt, et yleyldsegi ma kàisin Londonis enda raha eest, mille teenisin Orjapidajalikus Konsultatsioonifirmas rygades ja ma pole sellega veinikojale mingit kulu tekitanud ja et rààgime nyyd ikkagi sellest Austria kysimusest.

Hetkel on Roku Moodne Vend huvitaval kombel kogu maailma silma alt àra kadunud ning mina ja Roku Tòòkas Isa oleme taktikaliselt kaevikutesse taganenud.

Kes teil on olnud tunne, justkui aegluubis autoònnetust vaataks pealt?

Ohmaivòi!
Roku Moodsal Vennal on mingi Kylast pàrit sòber, kes tòòtab Austria Vàhetuntud Suusakuurorti restoranis. Sòber presenteerib end kui Vàga Tàhtsat Inimest, aga infokybemetest olen aru saanud, et on koka abiline.
Yhesònaga hàrga tàis itaalia poisid on vòtnud pàhe korraldada Vàhetuntud Suusakuurortis meie veinide degustatsiooni. Pange tàhele, et juunis. Kui suusakuurortites mitte kedagi ei ole. Umbes et Roku Moodne Vend làheb kohale ja kindlasti mina pean ka minema (sest RMV ei rààgi inglise keelt) ja kutsutakse kòik Austria tàhtsad inimesed ja yleyldsegi leiab aset vàhemalt rokkfestivali mòòtu yritus.
Kui asi minu kòrvu jòudis ja asja làhemalt uurima hakkasin, ilmnes, et RMV kokaabilisest sòber on asju korraldamas selliselt, et veinid ja selle tegijad tulevad kohale - mòistagi ise kòik kulud kandes - lootuses Austria Vàhetuntud Suusakuurortis feimi ja respekti koguda. Restoran vòtab kylalistelt 20 eurot per nase ja et meie vaeva kompenseerida, ostavad kymme kasti Pecorinot kah (aga mitte restorani hinnaga, vaid maaletooja hinnaga, sest RMV oli juba nii vàlja lubanud).
Ah et palju inimesi tuleks ja kes need oleks? Ilmnes, et sellele pole veel mòelda jòutud, aga umbes 40 peaks olema. Kylaliste vòimaliku identiteedi kohta selget vastust ei tulnud, nii et siinsele kogemusele toetudes julgen kujutleda umbes veerandsada kylalist: mòned igavlevad lumelauainstruktorid, postkontori tòòtajad ja paar tukkuvat pensionàri.
Tegin kiired arvutused. Kahe inimese edasi-tagasi reis Austria Mòttetusse Màgilinna vòtab aega kaks pàeva. Kui minna autoga, siis edasi-tagasi bensiin&kiirteemaksud làheks maksma ca 350 eurot. Lennuki varianti uurisin ka, aga ajakulu oli sama ja kokku oleks maksumus ca 700 eurot. Ilmselt tuleks pàev varem kohale sòita ja pàev peale yritust tagasi, mis teeks kaks òòd hotellis (ca 250 eurot, sest Roku Moodsa Vennaga ma tuba jagada kyll ei viitsi). Yhesònaga ajakulu oleks kahe inimese kolm tòòpàeva ja rahaline kulu vàhemalt ca 600 eurot.
Kui pàris aus olla, siis 600 euroga ja kuue tòòpàevaga saab turunduslikult palju rohkem àra teha, selle asemel, et pool tundi 25-le Vàhetuntud Suusakuurorti elanikule slaide nàidata. Asi tundus nii imelik ja RMV selgitused nii segased, et helistasin ise proua M-le.
Proua M osutus olevat segaduses germaani proua. Ta olla arvanud, et ta lihtsalt kuulutab yrituse vàlja ja siis kogu famiglia Radica lendab veinidega kohale ja tema korjab klientidelt raha ja kòik on ònnelikud ja tukkuvad pensionàrid ei saa arugi, mis juhtus.
Ilmselt oli pàris nòme kyll, et mina nyyd korraga kysisin aktsiisikoodi ja kàibemaksukohuslase numbrit ja selgitasin, et 10 kasti me ikka vist Fiat Panda pakiruumis kohale ei too ja et tavaliselt meie kliendid maksavad ise transpordi kinni. Proua M siis arvas, et ta rààgib sellest asjast omanikuga, kes kòik veiniostud otsustab. Saatsin juba tellimuse kinnituse ka àra ja palusin lynkadesse sisestada ettevòtte nimi ja KM kohuslase kood ja muud andmed, mis kòik puudu olid.
Vahepeal RMV otsustas, et ta ikkagi ei làhe Austriasse. Esiteks kohutas teda aja- ja bensiinikulu, mille peale ta veel mòelnud polnud. Teiseks sòitis ta nàdalavahetusel taaskord oma auto surnuks. See on tal juba neljas muide. Ise on noormees jàtkuvalt hea tervise juures, tàname kysimast.
Proua M pole ikka veel midagi vastanud. Aga RMV suhtles eile oma kokaabilisest sòbraga, kes andis teada, et yritus toimub juba selle nàdala laupàeval ja et kiiresti-kiiresti oleks veine tarvis. Tellimus suurenes korraga 10lt kastilt 16le, mille peale tegin siis uue tellimuse kinnituse, saatsin àra ja kysisin taaskord ettevòtte nime ja koode ja muud tyytut. Vastuseks ei halligi, aga koka abiline olla telefoni teel teatanud, et kòi sobib, ainult et ylekanne tehakse 15 pàeva pàrast. Ettevòtte nime meil ikka pole, kusjuures.
Nyyd pressivad Roku Moodne Vend ja Tòòkas Isa, et tuleks ikkagi transport àra broneerida ja veinid kiirelt àra saata ja et mina peaksin ikkagi òppima paindlikum olema ja yldsegi mis pagana pàrast ma kiusan inimesi nende aktsiisikoodide ja tobedate formaalsustega ja sedasi kliendid vòivad hakata arvama, et me oleme mingi ylbe firma.
No mina arvasin, et vòime ju saata kyll veinid àra, aga enne peaks restoran ikkagi arve àra maksma, sest kòik meie vàlismaa kliendid maksavad arve enne kui kaup vàlja làheb ja et neid andmeid oleks ikkagi ka vaja. Oh, ja kas ma mainisin, et Koka Abiline tòòtab restoranis vaid kuni 30.juunini?

Yhesònaga minu arvates kriiskab see keiss igast praost:"Fregatura! Fregatura!". No ma siin selgitan, et mòelge, meil on tegemist vàlismaa kliendiga. Me ei tea isegi ettevòtte nime ega KM kohuslase numbrit. Meil pole tellimuse kinnitusele mingit vastust. Inimene, kes tellimust teeb, làheb nàdala aja pàrast tòòlt àra ja ilmselgelt pole isegi autoriseeritud midagi ostma. Ja kòigele lisaks ei maksaks nad enne kui juuli keskel, kui kaup on ammu àra saadetud. No ma ei saa aru, kuidas nad aru ei saa!
Yhesònaga, et konstruktiivne olla, siis pakkusin, et muudes asjades ma nàpuga jàrge ei ajaks, aga arve peab kyll makstud olema enne kui kaup vàlja làheb. Ja et tegelikult tollidokumentide jaoks oleks neid andmeid ka tarvis, mida ma juba paar nàdalat tagasi kysisin.
Aga RMV ja RTI muudkui pressivad, et vaja ikka vein saata, sest on ju ikkagi RMV sòbraga tegemist ja kui veinid laupàevaks ei jòua, siis on kòik brutta figura ja yleyldse maailma lòpp ja meil pole ju Austrias edasimyyjat ja mòtle, mis vòimalused meile kòik kasutamata jààvad ja et kui mina neid ei aita, siis nad teevad kòik ise àra ja ilma minuta. Praegu làhen ja kaeban Rokule kòik àra! Ja kui see ka ei aita, siis ostan pileti Austraaliasse ja enne detsembrit tagasi ei tule!
/lahkub lavalt jalgu trampides ja porisedes/

Importance of Being Earnest

Nigeeria òhtusòòk jààb tàna àra, sest Dublinil on pakkuda palju teravmeelsemat meelelahutust: Oscar Wilde'i "Importance of Being Earnest" ehk triviaalne komòòdia tòsistele inimestele.
Tegemist on nàidendiga, mis viskab elegantselt, aga selle eest halastamatult, nalja Victoria-aegse Inglismaa kombestiku yle.
Kui nàidend esimest korda lavastati, oli Oscar kellegi kibekeele pahatahtlikkuse objekt, kes nii Oscarit kui tema nàidendit igatepidi maha tegi. Vihkamise kampaania kandis vilja ja nàidendit etendati pettumusttekitavalt vàhe kordi ning peale seda Oscar rohkem nàidendeid ei kirjutanudki. Millest on kahju, sest kàesolevast teosest leiab tànapàevalgi vàga aktuaalseid mòtteteri ja ma arvan, et Oscaril oleks neid veelgi olnud, kui ta oleks nàidendi teemal positiivset tagasisidet saanud ja sellest innustatuna veel mòne meisterdanud.
Vaadelgem neist mòtteteradest mònigaid:

Lady B: Nor do I in any way approve of the modern sympathy with invalids. I consider it morbid. Illness of any kind is hardly a thing to be encouraged in others. Health is the primary duty of life.

G:We live, as I hope you know, Mr. Worthing, in an age of ideals. The fact is constantly mentioned in the more expensive monthly magazines.

B: I do not approve of anything that tampers with natural ignorance. Ignorance is like a delicate exotic fruit; touch it and the bloom is gone. The whole theory of modern education is radically unsound. Fortunately in England, at any rate, education produces no effect whatsoever. If it did, it would prove a serious danger to the upper classes, and probably lead to acts of violence in Grosvenor Square.

G: Few parents nowadays pay any regard to what their children say to them. Whatever influence I ever had over mamma, I lost at the age of three.

Dubliners

Reedel vàrskelt Dublinisse saabununa otsustasin minna siinseid vàrvikirevaid uksi ja inimesi pildistama. Vàrvilisi uksi ma sinuga, Kodumaa, juba jagasin (tànks, PowerPoint!), aga yht ysnagi vàrvikat isiksust presenteeriks ka.
Nimelt rassisin parasti iirlaste rahvusraamatukogu vàrava ees, mis on maailma kòige nummim raamatukoguvàrav ja mille pildistamine oli mònevòrra komplitseeritud, aga sellest teinekord. Korraga màrkasin yhte stiilset hàrrasmeest, keda The Sartorialist kindlasti pildistaks. Nagu The Sartorialist ees, nii mina jàrel. Hàrra Dubliner juba ka màrkas, et ma teda màrkasin. Polnud tarvis kònetama hakatagi, sest ta kònetas mind ise.
Ilmnes, et tegemist on hàrra M-ga Prahast, aga tegelikult on ta pàrit Norrast. Jah, pildistamise vastu pole tal midagi, kui ma temaga òhtust sòòma tulen. Ah et koos abikaasaga? Ei, abikaasaga pole tarvis. Aga kas teil lapsi on? Ei ole? Jàrelikult te pole abielus!
Hàrra M puhus mulle flòòti ja uuris, et mis vàrvi silmad abikaasal on. Pruunid silmad? Oi-oi kui pahasti!

Jàrgnes maailmapilti avardav seisukoht sellest, et pruunide silmadega inimestel on monkey disease ja yldsegi pruunisilmsus viitavat vàgivaldsele loomule. Kunagi hallidel aegadel olla kòigil meie esivanematel olnud sinised silmad, aga siis olla tulnud kurja loomuga pruunisilmsed inimesed meie esivanemate maid vallutama ja nyyd on monkey disease siiagi jòudnud. Repliigi korras tahtsin lisada, et tol hetkel ma polnud veel hàrra Pga kohtunud, aga nyyd langeb kahtluse tume vari kyll Tyrgi viikingite peale.
Hàrra M uuris, et mis vàrvi minu silmad on. "Ah rohelised? Pruunid jàrelikult."
"Kuula nyyd hoolega," òpetas hàrra M. "Kust sa pàrit oled?" "Eestist," vastasin lòbustatult. "Mine Eestisse. Otsi yles mesinik. Lase tema mesilasel end nòelata ja siis joo selle mesiniku tehtud mett peale. Seejàrel mine magama ja hommikul - hoplaa! - ongi su silmad sinised"
Mul oli parjasti Vàga Vàikese Aruga Karu moment, mistòttu pidasin vajalikuks tàpsustada, et kas tòesti saab nii lihtsalt silmade vàrvi muuta.
Hàrra M àrritus pisut mu mòistmatuse peale ja selgitas, et mitte mu silmad ei muutu siniseks, vaid TEGELIKULT nad ongi sinised ja et see mesilaseprotseduur aitavad kurjuse ja vàgivalla pruuni kihi mu silmade pealt maha pesta.
Tead, Kodumaa, ma ikka imetlen inimesi, kes ringi reisides vòòrastega juttu rààkida viitsivad. Mina, nàiteks, nii kui korra ettevaatlikult proovin, satun kohe Hullu Keenjuse otsa.
Muide òhtul Rokuga ringi jalutades nàgime yhe pargi ààres Dublini teemalisi fotosid myygil. Ja seal oli tàpselt samasugune foto flòòti màngivast hàrra M-st. Milline kokkusattumus!

Dublini uksed

Hmm... parema puudumisel ajab PowerPoint pilditòòtlusprogrammina asja àra.

Concha Buika

Vahel ikka ònn naeratab lihtsale muusikasòbrale.
Nàiteks laupàeval otsisime Rokuga TasteDublin yrituse sissepààsu. Kòndisime ymber pargi ja otse loomulikult olime alustanud kòige kaugemast nurgast, mistòttu meil ònnestus peaaegu tervele pargile ring peale teha ja oh imet - komistada otse Concha Buika kontserdi kuulutuse otsa! Mis oli vàga teretulnud, sest aprillis pidi proua Buika ju Tallinnas esinema, aga esiteks oli see vàlja myydud ja siis jài yldse àra ja toimus hiljem. Nii et minust jài Tallinna kontsert igal juhul kylastamata ja hinge umbes selline tunne nagu siis, kui oled poes ilusa kàekoti vàlja vaadanud, mòne aja pàrast tagasi tulnud ja tuvastanud, et keegi on selle àra napsanud.

Aga tulgem eilse etteaste juurde. Kontsert toimus Iiri rahvuslikus kontserdimajas, mis oli - miks me ei yllatu? - roheline ja - yllatume positiivselt - vàga hea akustikaga.
Alustuseks esines yks sympaatne konferansjee, kes kutsus publikut yles telefone vàlja lylitama. Et oma sònumile kaalu lisada, rahustas Konferansjee, et làhima kahe tunni jooksul ei juhtu maailmas mitte midagi, mis oleks tàhtsam kui proua Buika kontsert - Iiri valitsus ei pidavat tagasi astuma ja IMF ei kavatsevat ka poole kymneks Dublinisse tulla. Ma poleks ise selle peale tulnudki, et Iiri valitsuse ja IMFi pàrast muretseda, aga hea, et keegi nende peale ka mòelnud oli. Yhesònaga, taolises optimistlikus ja rahumeelses atmosfààris oli kohe tore asuda Concha Buika kontserti nautima.
Concha oli uskumatu persoon! Nàiteks, vaadake seda kàteràtikut, mida ta kuulutuse plakatil kannab. Eile oli tal kàteràtiku asemel peas kòigi afromikrite ema! Taolist hiiglaslikku afrojuuksepahmakat ma polnud varem isegi ette kujutanud. Seljas oli Conchal fuksiaroosa maani kleit, mis eest ja kylje pealt nàgi vàlja justkui natuke liiga pikk ja ebamààrane hommikumantel, aga tagantpoolt jàllegi paljastas ta siugja selja. Concha esines paljajalu, aga vòrreldes juuste ja kleidiga oli paljasjalgne laulja juba vòrdlemisi paljunàhtud element.
Conchaga olid kaasas kolm muusikut. Pianisti nahk oli tumeda sokolaadi karva. Trummar oli harilik piimasokolaad ja tsellomàngija oli tàisteramuffin. Concha ise - mainin tàpsuse huvides àra - oli puhastverd sokolaadimuffin. Seda kòike rààgin ma sellepàrast, et juba visuaalselt oli see nii vahva nelik, et kui nad oleks kaks tundi vait olnud ja laval "Irish Independent'it" lugenud, oleks ma neist sulle, Kodumaa, kirjutanud.
Tulles kontserdi vokaalse kylje juurde pean ytlema, et Concha yletas màngleva kergusega mu juba niigi kòrgeid ootusi. Ta oli sedavòrd intensiivne ja karismaatiline ja kuidagi nii... ohjeldamatu, et Iiri rahvusliku kontserdimaja ruumidest vàiksemas kohas, nàiteks mingis pisikeses teatris, oleks kogu see intensiivsus lausa vàljakannatamatu olnud. Milline hààl ja milline emotsioon! Aeg-ajalt Concha peatus ja jòi vett, hoides pudelit kahe kàega nagu vàike laps ja siis ryypas klaasist lauluòli peale. Vahepeal pildistas Sokolaade ja Muffinit, seejàrel pani kaamera òrnalt lauale tagasi, naases mikrofoni juurde ning lasi kuuldavale imetabaselt nyansirikkaid ja jòulisi vokaalseid improvisatsioone.
Lauluòli-klaasi sisu jài mòistagi saladuseks, aga neid ryypeid vaadates meenus mulle, et ka Mihkel Raud tunnistas raamatus "Musta pori nàkku", et enamikke oma kontserditest ta eriti ei màletagi, sest oli purjus. Juhul kui seal klaasis alkohol oli, siis tòepoolest, andke minna, sest Concha loometegevusele aitas see kenasti kaasa.
Kokkuvòttes mulle vàga meeldis ja kahe lisaloo yle olin ka vàga ònnelik ja yldse kòik oli vàga tore. Rokule Concha eriti ei meeldinud. Olevat olnud justkui harilik sceneggiata napoletana ehk Naapolis harrastatav melodramaatiline alternatiivteater. On pòhjust arvata, et mulle vòiks naapoli teater meeldida.
Tàna loodan tirida Roku jazz-improvisatsioonile, mis toimub asutuses nimega kreatiivse tegevuse keskus. Yrituse kuulutus manitseb:"Please don't forget to bring your "refreshments"!". Kas ma juba mainisin alkoholi soodsat mòju loometegevusele?

Igapàevane nutt ja hala

Eelmisest nàdalast raputab Itaalia veiniavalikkust uudis Sitsiilia veinikojast, vahva nimega "Pyha Anastasia Klooster" ehk Abbazia Santa Anastasia, mille juhtkond ja veinimeister on politsei uurimise all seoses sellega, et vàidetavalt pesti nimetatud veinikoja kaudu maffia raha.
Kedagi pole veel otseselt syydi mòistetud, aga seda peab ytlema, et kòik see uih-maffia-otse-selgest-taevast teater on mònevòrra yllatav kyll. Nimetage mulle yks Sitsiilia ettevòte, kes pole maffiaga seotud. Ma ytlen, et lihtsam on kohata UFOsid ja siiami kaksikuid.
Kui siin juba politseist juttu tuli, siis mul on uus foobia - finantspolitsei. Ykskord nad tulevad niikuinii ja ma tàiega kardan neid, eriti peale hiljuti kuuldud lugu.
Proua L, Roku Leinaròivais Vanaema Pòetaja, rààkis, et ta naabrile, pisikese ehitusfirma omanikule, olla finantspolitsei robinal kaela sadanud. Pyhapàeva hommikul. Ehitusettevòtja pere olla seadnud end tytre leeritamisele minema, kui politseinikud ukse taha ilmusid ning nòudsid juurdepààsu dokumentidele ja arvutile.
Jutud sellest, et pere on just kirikusse minemas ja kas saaks paari tunni pàrast neid asju ajada, langesid kurtidele kòrvadele. Millest vòime jàreldada, et finantspolitseile pole miski pyha. Politseinikud teostasid erakordselt pòhjaliku làbiotsimise, mis olla kestnud lausa òhtuni vàlja. Ettevòtjalt nòuti seletusi, et miks on tal 2009.aasta kàive vàiksem kui 2008. aasta oma. No ettevòtja siis selgitas, et juba teist aastat on ehitusmaastikul tòòd vàhe ja kus tòòd pole, seal ei tule kàivet ka. Finantspolitsei seda ei uskunud ja tàiega pressis, et tunnista yles kuhu raha panid. Ettevòtja siis seletas pisarsilmi, et vaadake ise, meil siin on majanduskriis ja siin Kylas mitte keegi ei ehita ega remondi ja kust ma vòtan teile selle kàibe. Politseinikud aga vastu, et kàive peab olema vàhemalt samapalju kui 2008. aastal ja me mààrame siin teile 2009. aasta tulumaksu 2008.aasta pòhjal ning nyyd jààb teil, armas ettevòtja, koduylesandeks tòestada, palju tegelikult teeniti. Vahel olen haletsenud keskaegseid talupoegi, kelle niigi napist sissetulekust feodaalid enamuse maksude nàol sisse kasseerisid ja viljapòllud ka segi trampisid oma hobustega, aga ma ytlen teile, et maksumaksja òiguste osas valitseb Itaalias puha pime keskaeg veel.
Nyyd Hàrra Naaber praalivat Kyla baaris, et ta valmistub vanglasse minekuks. Ettevòte vireleb ja nòutud tulumaksu maksmiseks tal raha ei ole. Selleks, et viletsat olukorda Itaalia riigile tòestada, peaks adokaadi ja commercialista* palkama, aga neile maksmiseks tal ka ka raha pole. Huvitav olekski teada, mis sellest kòigest sai. Muidugi Itaalia byrokraatia on aeglane, nii et Hàrra Naabri arreteerimiseni vòib veel pàris mitu aastat minna.
*Commercialista on vàga huvitav institutsioon, milletaolisest ma ainult Itaalias kuulnud olen. Tegemist on advokaadi-maksukonsultandi-finantskonsultandi-audiitori hybriidiga, ehk inimesega, kes pakub konsultatsiooni kòikvòimalikel ettevòtluse ja finantsidega seotud teemadel. Commercialista vòib nàiteks koostada eraisiku tuludeklaratsiooni, vormistada eksportiva ettevòtte tollipabereid, nòustada raamatupidamiskirjete korrektse sisetamise teemal, teha ettevòtte aastaruannet vòi optimeerida maksukulu. Selleks, et commercialista'ks saada, tuleb làbida spetsiaalsed kursused ja eksamid, mis vòtavad mitu aastat aega. Aga kui kord tehtud on, siis on elu mureta, sest tulenevalt Itaalia vàga komplitseeritud seadusandlusest, milletulemusena normaalne inimene isegi oma palgalipikut iseseisvalt tòlgendada ei oska, on commercialista'del alati kàed-jalad tòòd tàis.

Katu avardab maailmapilti

Taaskohtumine Dubliniga oli erakordselt sydamlik. Olingi juba unustanud, kui vahvad on need pisikesed telliskividest majakesed oma vàrviliste ustega. Dublini suvi on vàga tuttavlik, ma arvan, et see kindlasti lisab sydamlikkust. 15 kraadi sooja, iga pàev nii pàikest kui vihma ning puud kahisevad kuidagi koduselt. Sama lugu, mis leiva lòhnaga, mida Vantaa lennujaamas tundsin. Mingi heli vòi lòhn, mille peale kunagi mòelnud pole, on kuidagi erakordselt kodune. Ma pole seda seni tàhele pannudki, aga Itaalia puud millegipàrast ei kahise nii muhedalt nagu seda teevad Iirimaa vòi Eesti puud.
Mònevòrra yllatavaks osutus asjaolu, et Dublinis kàiakse nii detsembris kui juunis tàpselt samade riietega. Iirlased on ikke yks elujòuline rahvas, kes ei lase ilmal end hàirida lasta!
Dublini toidupoodides on saada kaerahelbeid ja idusid, mida ma Rokule demonstreerimata ei saanud jàtta. Millegipàrast tundsin lapsikut vajadust tòestada kallile abikaasale, et maailmas eksisteerivad terved saared ja riigid, kus kaerast ning idudest toitutakse. Ta arvab, et mu kaerahelbepuder ja idandamispurk on mingite interneti kaudu suhtlevate toitumisfriikide eraprojekt.
Vahepeal on siin palju humoorikat juhtunud, aga esialgu tahtsin kirjutada eilsest Itaalia-Paraguai màngust, mida jàlgisime siinses itaalia restoranis Pinocchio.
Ma ytlen, Kodumaa, et vàlismaal elades muutuvad kòik oma patria suurimateks toetajateks. Nii nagu mul on kodus Eesti lipp teleka kòrval, seintel Eesti maastikud ning eriti màrkimisvààrne makrovòte mustast leivast (aitàh, sòbrad!) ja jalas muhu sussid - ja ma ytlen, et see kòik on alles jààmàe tipp - oli restoran Pinocchio dekoreeritud Itaalia lippudega (mida pàrisitaalia restoranides iial ei nàe). Kòik kelnerid olid itaallased, aga sàrkide peale oli neil kirjutatud "I love Italy" ning sissepààsu juures silt "Ferrari parking only" (mida pàrisitaalia restoranides iial ei nàe).
Màng oli vòrdlemisi pingeline ja kòik itaallased teavad, et tànavu on neil ysna lootusetu meeskond. Mistòttu alguses oldi emotsioonidega reserveeritud. Paraguai vàrav kutsus esile kollektiivseid oigeid. Itaalia vàrav kutsus esile ohjeldamatuid kergendusohkeid ja ròòmuhòiskeid. Puhuti pasunaid ja skandeeriti "ITALIA ITALIA". Vàga armas.
òhtu nael oli meie laudkonnas hàrra P Nigeeriast, kes teatas, et tàna on ta Itaalia poolt, sest kellegi teise poolt ei sobi olla, aga muidu ta arvab, et Paraguai màngib paremini ning et Itaalia kòòk on kràpp. Uurisin, et mida siis Nigeerias syyakse. Hàrra P òpetas, et riisi ja kitsesid ning kutsus meid lahkesti neljapàeva òhtul nigeeria restorani sòòma. Ootangi huviga seda maailmapilti avardavat òhtusòòki!
Rààkisime ka sellest, mis keelt Nigeerias rààgitakse. Nigeerias olla 200 keelt (mille peale itaallased erutusid, et oh tàpselt nagu meilgi), aga hàrra P sònul rààgitakse ainult inglise keelt. Nàiteks tema oma vanematega rààkivat inglise keeles. Ja kooliharidust antavat ka Nigeerias inglise keeles. Uurisin siis ettevaatlikult, et aga kas teie, nigeerlased, ei ole mures sellepàrast, et kòik see inglise keeles rààkimine teie enda keelt ja yhtlasi ka kultuuri hàvitab. Hàrra P nòjatus enesekindlalt tooli seljatoele ja teatas (pean màrkima et kohutava aktsendiga inglise keeles):"Mina tulen kolmanda maailma riigist, kus inimesed muretsevad iga pàev selle yle, kuidas òhtuks ellu jààda. Nigeeria keele ja kultuuri sàilitamine on selle kòrval kuidagi kohatu mure, kas pole?" No selle mòttega tuli nòustuda kyll.
Hàrra P-l oli veelgi yllatusi varuks, mida tàna hommikul ka Daamidega jagasin. Nimelt olla Tyrgi viikingid hallidel aegadel Iirimaa vallutanud! Vahi kurjameid! Ma isiklikult polnud kunagi Tyrgi viikingitest kuulnud, aga Daamid teavad, et Epp Petrone reisiraamat andvat selles asjas selgust ning sisaldavat tòendusmaterjali, mis toetab hàrra P esitatud ajaloolist fakti. Lòpetuseks toon siinkohal àra K yleskutse, mida ka sinuga, Kodumaa, lugemisaasta kontekstis jagada tahan:"Lugemine avardab maailmapilti tohutult, believe me!" Jah, sellele mòttele kirjutan kahe kàega alla!

Vaieldamatult maailma nòmedaim lennukompanii

Ryanairi administratiivtasudest ja maailmakunnilikust suhtumisest pole enam mòtet jahudagi, aga àsja avastastin veel yhe alatu rahateenimismooduse. Vàga alatu.
Ryanairi kodulehel saab teatavasti pileteid ainult Briti naeltes osta. Pilet maksis (kòigi mòeldavate administratiivtasudega) 91,98 naela. Mis konverteeriti eurodeks kursiga 1,2893. Ametlik kurss on 1,2122. Kursivahega teenis Ryanair 7 eurot ja 9 senti. Nòme.
Alitalia on ikka tàitsa sympaatne ettevòte, kui Ryanairiga vòrdlema hakata. Vàhemalt ei kiusa nad lennu ajal reisijaid oma tobedate myygipakkumistega ja kàsipagasi suhtes ollakse ka inimlikumad. Fuhh, kuidas mulle ei meeldi Ryanair!

Miks ei leia natyyrmortidelt sidruneid?

Tàna, armas kodumaa, paisub mu rind uhkusest. Mu kòige lemmikumas toidublogis avaldati kaastòò, mille PKPle alandlikult saatsin, lootmatagi, et see àramàrkimise vààriliseks osutub. Aga vàhe sellest, et kaastòò avaldamist leidis, lisas PKP omalt poolt vàga intrigeeriva sissevaate Itaalia kunsti ajalukku, mida Vaga ja Kangilaski teile kindlasti ei jutusta.

Loodus - maaelu varjukylg

Oh peekon ja pizza! Veinikoja ukse ees lebotas madu-uss! peaaegu astusin talle peale, aga jòle elukas oli ònneks kiire reaktsiooniga ja puges trepi alla peitu. Ma saan ratsionaalselt aru, et madu-uss on minust vàiksem ja kardab mind rohkem kui teda, aga ikkagi maaelu sakib ja ma pole pàris kindel, kumba ma rohkem kardan - kas madu trepi peal vòi siis madu trepi all, kus ma teda ei nàe, aga tean, et ta ON.
Agronoom N kysis, et kui pikk uss oli ja ma siis kirjeldasin, et ca 50 cm. N arvas, et on vàike. Mina arvasin, et minu jaoks piisab ja jààb ylegi. Igatahes ukse panin korralikult kinni.

Kylajutud

Tàna lòunalauas kandis Proua L, kes Roku Leinaròivais Vanaema pòetab, ette kylauudiseid.
Eile olla ta rahulikult jalutlenud ning màrganud korraga politsei- ja tuletòrjeautosid yhe teekàànaku juures kobaras. Làhemal vaatlusel ja Kyla baarist hangitud info pòhjal olla ilmnenud, et Kyla preester olla nina tàis tòmmanud, autosse istunud, raadio nii valjuks keeranud kui vòimalik ja kihutama kukkunud. Jàrgnes see, mille eest ikka purjuspài sòitjaid hoiatatakse, aga jumal teatavasti joodikuid hoiab ning Hàrra Pyhamees olla pààsenud terve naha ja vàikese ehmatusega.
Aga mida ma tegelikult tahtsin sinuga, kodumaa, jagada oli see, et kogu tolle pikantse preestriloo peale kommenteeris Roku Tòòkas Isa stoilise enesestmòistetavusega:"Mah... tollel pole ju naist!"
Elukauged Vatikani ametnikud vòivad ju òpetada, et omasooihaluse tume tont kallutab preestreid kooripoisse kimbutama, aga praktilise meelega viinamarjakasvataja Abruzzo màgede vahelt teab iidset tarkust - majapidamises kulub yks naesterahvas alati àra.

Nàdal jàtkub Itaalia popkultuuri vòtmes

Kàesoleva nàdala stiili- ja kultuurikolumnites on ainult Itaalia naislauljatest juttu tulnud, nii et oleks ebaòiglane jàtta esitlemata Jovanotti, kes on minu yberlemmik itaalia meeslaulja.
Esiti sellepàrast, et enamasti pòòravad itaalia lauljad palju tàhelepanu sònadele, aga meloodia jààb ikka kuidagi tahaplaanile ning tulemuseks on tàpselt yhesuguste tahan-olla-rebel kitarrisoolode ja tahan-olla-dramaatiline syndikombinatsioonide plejaad. Hissand kui igav!
Jovanotti eksperimenteerib uute stiilidega, on pidevalt uue ja huvitava otsingul ning positiivseid yllatusi pakkuv. Ja ta jàtab mulje justkui ei painduks ta stilistide ja turundajate piitsa all ja see mulle ka meeldib. Loodetavasti on ta pàriselt ka selline isepàine kunstnikuhing nagu vàlja paistab. Ja ta laulude sònad on puhas poeesia. Vàga imetabane!
Ning tànases videos nàeme, et armastusest laulmiseks ei ole vaja òlitatud muskleid ja stringides kòhutantsijaid ja polarizing* filtrit. Jovanotti "Come Musica" on lihtne, siiras ja isegi julgeks òelda, et semantilisele diskussioonile kutsuv.

*pàriselt ka ei viitsi otsida, kuidas polarizing filter eesti keeles oleks. Kes teab, see teab ja kes ei tea, seda niikuinii ei huvita.

Eilse stiilikolumni jàtkuks...

...tahtsin sinuga, kodumaa, jagada yhte teist Noemi videot, kus ta laulab Fiorella Mannoiaga. Kàesolev video on òpetlik selle poolest, et saame nàha, milline oli Noemi siis, kui hajevil meigikunstnik oma tavapàrased mustad silmalainerid ja punased huulepulgad Canale 5 stuudiosse oli unustanud.
Teiseks nàeme sellest videost selgelt, miks itaallased alati, alati, alati noori pesapunujaid parketi eest hoiatavad. Nii kui see vaas maha kukkus, oli mu esimene kysimus:"Hissand, mis nyyd pòrandast saab?" ja kohe selle jàrel, "huh... keraamilised plaadid ònneks!"
Mu kodusesse tammeparketti oleks kindlasti vàikesed tàksid sisse tulnud. Sellepàrast ma hoiangi lilli ròdul.
Alati teie,
AntiRomantik