Concha Buika

Vahel ikka ònn naeratab lihtsale muusikasòbrale.
Nàiteks laupàeval otsisime Rokuga TasteDublin yrituse sissepààsu. Kòndisime ymber pargi ja otse loomulikult olime alustanud kòige kaugemast nurgast, mistòttu meil ònnestus peaaegu tervele pargile ring peale teha ja oh imet - komistada otse Concha Buika kontserdi kuulutuse otsa! Mis oli vàga teretulnud, sest aprillis pidi proua Buika ju Tallinnas esinema, aga esiteks oli see vàlja myydud ja siis jài yldse àra ja toimus hiljem. Nii et minust jài Tallinna kontsert igal juhul kylastamata ja hinge umbes selline tunne nagu siis, kui oled poes ilusa kàekoti vàlja vaadanud, mòne aja pàrast tagasi tulnud ja tuvastanud, et keegi on selle àra napsanud.

Aga tulgem eilse etteaste juurde. Kontsert toimus Iiri rahvuslikus kontserdimajas, mis oli - miks me ei yllatu? - roheline ja - yllatume positiivselt - vàga hea akustikaga.
Alustuseks esines yks sympaatne konferansjee, kes kutsus publikut yles telefone vàlja lylitama. Et oma sònumile kaalu lisada, rahustas Konferansjee, et làhima kahe tunni jooksul ei juhtu maailmas mitte midagi, mis oleks tàhtsam kui proua Buika kontsert - Iiri valitsus ei pidavat tagasi astuma ja IMF ei kavatsevat ka poole kymneks Dublinisse tulla. Ma poleks ise selle peale tulnudki, et Iiri valitsuse ja IMFi pàrast muretseda, aga hea, et keegi nende peale ka mòelnud oli. Yhesònaga, taolises optimistlikus ja rahumeelses atmosfààris oli kohe tore asuda Concha Buika kontserti nautima.
Concha oli uskumatu persoon! Nàiteks, vaadake seda kàteràtikut, mida ta kuulutuse plakatil kannab. Eile oli tal kàteràtiku asemel peas kòigi afromikrite ema! Taolist hiiglaslikku afrojuuksepahmakat ma polnud varem isegi ette kujutanud. Seljas oli Conchal fuksiaroosa maani kleit, mis eest ja kylje pealt nàgi vàlja justkui natuke liiga pikk ja ebamààrane hommikumantel, aga tagantpoolt jàllegi paljastas ta siugja selja. Concha esines paljajalu, aga vòrreldes juuste ja kleidiga oli paljasjalgne laulja juba vòrdlemisi paljunàhtud element.
Conchaga olid kaasas kolm muusikut. Pianisti nahk oli tumeda sokolaadi karva. Trummar oli harilik piimasokolaad ja tsellomàngija oli tàisteramuffin. Concha ise - mainin tàpsuse huvides àra - oli puhastverd sokolaadimuffin. Seda kòike rààgin ma sellepàrast, et juba visuaalselt oli see nii vahva nelik, et kui nad oleks kaks tundi vait olnud ja laval "Irish Independent'it" lugenud, oleks ma neist sulle, Kodumaa, kirjutanud.
Tulles kontserdi vokaalse kylje juurde pean ytlema, et Concha yletas màngleva kergusega mu juba niigi kòrgeid ootusi. Ta oli sedavòrd intensiivne ja karismaatiline ja kuidagi nii... ohjeldamatu, et Iiri rahvusliku kontserdimaja ruumidest vàiksemas kohas, nàiteks mingis pisikeses teatris, oleks kogu see intensiivsus lausa vàljakannatamatu olnud. Milline hààl ja milline emotsioon! Aeg-ajalt Concha peatus ja jòi vett, hoides pudelit kahe kàega nagu vàike laps ja siis ryypas klaasist lauluòli peale. Vahepeal pildistas Sokolaade ja Muffinit, seejàrel pani kaamera òrnalt lauale tagasi, naases mikrofoni juurde ning lasi kuuldavale imetabaselt nyansirikkaid ja jòulisi vokaalseid improvisatsioone.
Lauluòli-klaasi sisu jài mòistagi saladuseks, aga neid ryypeid vaadates meenus mulle, et ka Mihkel Raud tunnistas raamatus "Musta pori nàkku", et enamikke oma kontserditest ta eriti ei màletagi, sest oli purjus. Juhul kui seal klaasis alkohol oli, siis tòepoolest, andke minna, sest Concha loometegevusele aitas see kenasti kaasa.
Kokkuvòttes mulle vàga meeldis ja kahe lisaloo yle olin ka vàga ònnelik ja yldse kòik oli vàga tore. Rokule Concha eriti ei meeldinud. Olevat olnud justkui harilik sceneggiata napoletana ehk Naapolis harrastatav melodramaatiline alternatiivteater. On pòhjust arvata, et mulle vòiks naapoli teater meeldida.
Tàna loodan tirida Roku jazz-improvisatsioonile, mis toimub asutuses nimega kreatiivse tegevuse keskus. Yrituse kuulutus manitseb:"Please don't forget to bring your "refreshments"!". Kas ma juba mainisin alkoholi soodsat mòju loometegevusele?