mercoledì, dicembre 30, 2009
hissand ma olen nii elevil
7.jaanuaril làheme Sitsiilias kylla Cusumano veinikojale. Nad on nii àgedad, vaadake ise www.cusumano.it.
lunedì, dicembre 28, 2009
Juliet, Naked
Ilmselt ma pole esimene, kes seda ytleb, aga ma ytlen ikkagi: mitte ykski kaasaegne kirjanik ei kirjuta muusikast nii hàsti ja nii pyhendunult nagu Nick Hornby ning mitte ykski meeskirjanik ei mòista paremini visandada hariliku vàikekodanliku Briti naise hinges toimuvat. Vòiks peaaegu arvata, et Nick on homoseksuaal. Samas... jààb justkui mulje, et tema erinevate raamate naispeategelased on tegelikult yks ja sama naine, keda Nick pàriselus tunneb.
Kokkuvòtlikult òeldes oli ’Juliet, Naked’ humoorikas ja kiirelt kulgev lugemiselamus.
Raamatus saavad kokku kolme inimese elud - muusik Tucker Crowe, kes nooruses yllitas muusikakriitikute arvates yhe kòigi aegade parima lahkuminekuplaadi „Juliet“ ja on viimased kakskymmend aastat kulgenud yhe abikaasa juurest teise juurde, libistanud òltsi, vahtinud telekat ja saanud lapsi, kelle nimesid ta tàpselt ei màleta. Tucker Crowe’i loominguline vaikelu on inspireerinud keskealisi nohikuid, kes analyysivad internetifoorumites tema noorusaja intervjuusid ja rockmuusikule omaseid vallatusi, kuulavad ta vanu plaate ja vahetavad vandenòuteooriaid sellest, miks T.C. enam muusikat ei tee ja mis juhtus tollel kontserdil tolles peldikus, kust vàljudes T.C. enam nootigi kirja ei pannud.
Yks neist yber-fànnidest on raamatu teine peategelane Duncan, kes elab koos kolmanda peategelase Annie’ga. Anniel on nii mòttetu elu ja ta ise on ka nii rammetu kuidagi, et raamatut lugedes tekkis mul tahtmine teda pisut raputada ja òelda:“Aitab! Kaua vòib siin kòògilaua taga sammalduda ja viriseda, et elu su jalge ette seiklusi ei heida!"
Yhesònaga, Annie elab koos Duncaniga Mòttetus Briti Vàikelinnas, tòòtab Mòttetu Briti Vàikelinna Muuseumis ja on jòudnud àratundmisele, et oma elu 15 kòige fertiilsemat aastat on ta vegeteerinud Mòttetus Kooselus mehega, kes tòenàoliselt hoolib rohkem T.C.-st kui temast.
Rohkem ma siin syndmustele valgust ei heidaks, aga lugu on huvitav ja ootamatusi tàis.
Kokkuvòtlikult òeldes oli ’Juliet, Naked’ humoorikas ja kiirelt kulgev lugemiselamus.
Raamatus saavad kokku kolme inimese elud - muusik Tucker Crowe, kes nooruses yllitas muusikakriitikute arvates yhe kòigi aegade parima lahkuminekuplaadi „Juliet“ ja on viimased kakskymmend aastat kulgenud yhe abikaasa juurest teise juurde, libistanud òltsi, vahtinud telekat ja saanud lapsi, kelle nimesid ta tàpselt ei màleta. Tucker Crowe’i loominguline vaikelu on inspireerinud keskealisi nohikuid, kes analyysivad internetifoorumites tema noorusaja intervjuusid ja rockmuusikule omaseid vallatusi, kuulavad ta vanu plaate ja vahetavad vandenòuteooriaid sellest, miks T.C. enam muusikat ei tee ja mis juhtus tollel kontserdil tolles peldikus, kust vàljudes T.C. enam nootigi kirja ei pannud.
Yks neist yber-fànnidest on raamatu teine peategelane Duncan, kes elab koos kolmanda peategelase Annie’ga. Anniel on nii mòttetu elu ja ta ise on ka nii rammetu kuidagi, et raamatut lugedes tekkis mul tahtmine teda pisut raputada ja òelda:“Aitab! Kaua vòib siin kòògilaua taga sammalduda ja viriseda, et elu su jalge ette seiklusi ei heida!"
Yhesònaga, Annie elab koos Duncaniga Mòttetus Briti Vàikelinnas, tòòtab Mòttetu Briti Vàikelinna Muuseumis ja on jòudnud àratundmisele, et oma elu 15 kòige fertiilsemat aastat on ta vegeteerinud Mòttetus Kooselus mehega, kes tòenàoliselt hoolib rohkem T.C.-st kui temast.
Rohkem ma siin syndmustele valgust ei heidaks, aga lugu on huvitav ja ootamatusi tàis.
Itaalia jòulud
Yldiselt on Itaalia jòuludest vàhe rààkida, sest nagu me kòik teame, on jòulud siin mòòdutundetu sòòmise aeg ning tàis suuga ei rààgita.
Yhte asja tahaks kyll sinuga, Kodumaa, jagada. Nimelt ykspàev jài meil Rokuga peaaegu D. synnipàevale minemata, sest telekast tuli mu lemmik-koomiku Enrico Brignano show. Enrico on Roomast pàrit koomik, kes tavaliselt rààgib Rooma aktsendiga justkui Alberto Sordi ja kelle sketsid Harilikust Itaalia Elust tekitavad minus lòputut elevust ja àratundmisròòmu.
Yhesònaga, seekord imiteeris Enrico nii meisterlikult kòiki peamisi Itaalia dialekte, et vòttis tummaks lausa.
Sissejuhatuseks teatab Enrico, et itaalia keel - poeetide keel, nagu kòik itaallased teavad - on yks karm ja keeruline keel ning ei saa jàtta màrkimata asjaolu, et tegemist on ikkagi kahe surnud keele - kreeka ja ladina keele - pojaga. Teadagi, mis tegijat yldse saabki oodata keelest, mis on kahe surnud keele tuletis? Vòib-olla eesti keeles see ei kòla eriti naljakalt, aga rooma dialektis on surnute teema kuidagi eriti màrgatav.. nii et yhesònaga naljakas oli. Niisiis itaallased, kui on vaja asjad joonde ajada, rààgivad pigem dialekti, mitte Poeetide Keelt.
Yhte asja tahaks kyll sinuga, Kodumaa, jagada. Nimelt ykspàev jài meil Rokuga peaaegu D. synnipàevale minemata, sest telekast tuli mu lemmik-koomiku Enrico Brignano show. Enrico on Roomast pàrit koomik, kes tavaliselt rààgib Rooma aktsendiga justkui Alberto Sordi ja kelle sketsid Harilikust Itaalia Elust tekitavad minus lòputut elevust ja àratundmisròòmu.
Yhesònaga, seekord imiteeris Enrico nii meisterlikult kòiki peamisi Itaalia dialekte, et vòttis tummaks lausa.
Sissejuhatuseks teatab Enrico, et itaalia keel - poeetide keel, nagu kòik itaallased teavad - on yks karm ja keeruline keel ning ei saa jàtta màrkimata asjaolu, et tegemist on ikkagi kahe surnud keele - kreeka ja ladina keele - pojaga. Teadagi, mis tegijat yldse saabki oodata keelest, mis on kahe surnud keele tuletis? Vòib-olla eesti keeles see ei kòla eriti naljakalt, aga rooma dialektis on surnute teema kuidagi eriti màrgatav.. nii et yhesònaga naljakas oli. Niisiis itaallased, kui on vaja asjad joonde ajada, rààgivad pigem dialekti, mitte Poeetide Keelt.
martedì, dicembre 22, 2009
Pàeva videosoovitus
Adriano Celentano hittlugu "Prisencolinensinainciusol" 1972.aastast.
Iseleiutatud inglisekeelsed sònad ja tàhelepanuvààrselt karismaatiline koreograafia.
Muudest uudistest niipalju, et tegin hàsti, et jòuludeks Eestisse tuleku piletit ei ostnud. Juba teist pàeva on lennujaamad Pòhja-Itaalias ja mujal Euroopas lumehange all. Ka meil siin Francavillas on òòsiti miinuskraadid, nàiteks kylm vòttis ròdul elutseva basiilikutaime àra.
Iseleiutatud inglisekeelsed sònad ja tàhelepanuvààrselt karismaatiline koreograafia.
Muudest uudistest niipalju, et tegin hàsti, et jòuludeks Eestisse tuleku piletit ei ostnud. Juba teist pàeva on lennujaamad Pòhja-Itaalias ja mujal Euroopas lumehange all. Ka meil siin Francavillas on òòsiti miinuskraadid, nàiteks kylm vòttis ròdul elutseva basiilikutaime àra.
Dorian Gray
No pàriselt ka, mis inimestega ma siin Itaalias tegemist teen? Eile kàisin 'Dorian Gray portreed' vaatamas yhe seltskonnaga ja mitte keegi polnud raamatut lugenud. Kuidas on yldse vòimalik elada ilma et oleks 'Dorian Gray portreed' lugenud?
Film kusjuures oli vòrdlemisi positiivne yllatus. Mòistagi oli raamatu sisu filmi jaoks kohandatud, osa episoode vàlja jàetud ja mòned raamatus juhtunud syndmused graafilisemaks tuunitud, aga kokkuvòttes head nàitlejad pààstsid pàeva. Eriti Colin Firth Henry rollis ja Ben Barnes Dorian G-na.
Film kusjuures oli vòrdlemisi positiivne yllatus. Mòistagi oli raamatu sisu filmi jaoks kohandatud, osa episoode vàlja jàetud ja mòned raamatus juhtunud syndmused graafilisemaks tuunitud, aga kokkuvòttes head nàitlejad pààstsid pàeva. Eriti Colin Firth Henry rollis ja Ben Barnes Dorian G-na.
veinindus
Nii lahe.
Eesti Keele Instituut vastaski mu 'winery'-teemalisele pàringule.
Saksa keeles öeldakse samalaadse asja kohta "Kellerei" või "Weinkellerei", mille vasteks pakub saksa-eesti sõnaraamat "veinikelder" või "veinikoda". Eesti keele seletavas sõnaraamatus on veinikeldri seletuseks toodud "kelder vm ruum, kus vein laagerdub ja kus veinivarusid hoitakse; vastav veini joogi- ja müügikoht". Ka veinikoda sobib, vrd nt viinakoda (ehk viinaköök), pruulikoda, piimakoda (ehk meierei). Eelistaksin tuletisele "veinla" emba-kumba neist liitsõnadest. Kui on vaja aga laiemat mõistet, mis hõlmaks kogu veinitootmist, soovitan "veinindust".
Eesti Keele Instituut vastaski mu 'winery'-teemalisele pàringule.
Saksa keeles öeldakse samalaadse asja kohta "Kellerei" või "Weinkellerei", mille vasteks pakub saksa-eesti sõnaraamat "veinikelder" või "veinikoda". Eesti keele seletavas sõnaraamatus on veinikeldri seletuseks toodud "kelder vm ruum, kus vein laagerdub ja kus veinivarusid hoitakse; vastav veini joogi- ja müügikoht". Ka veinikoda sobib, vrd nt viinakoda (ehk viinaköök), pruulikoda, piimakoda (ehk meierei). Eelistaksin tuletisele "veinla" emba-kumba neist liitsõnadest. Kui on vaja aga laiemat mõistet, mis hõlmaks kogu veinitootmist, soovitan "veinindust".
lunedì, dicembre 21, 2009
:(
Oehh... tàna teatas korgitegija, et ei saa korke kolmapàevaks valmis. Ilmselt see tuleb sellest, et korgivabrikus ma ei kàinud isiklikult nurumas in abiti decorosi.
Roku on nyyd vàga kuri ja kysib teistelt teenusepakkujatelt pakkumisi. Kui kòik hàsti làheb, siis vast jaanuari keskpaigas saavad meie kòige esimesed valged veinid pudelisse.
Roku on nyyd vàga kuri ja kysib teistelt teenusepakkujatelt pakkumisi. Kui kòik hàsti làheb, siis vast jaanuari keskpaigas saavad meie kòige esimesed valged veinid pudelisse.
venerdì, dicembre 18, 2009
Random thought of the day
Aitàh, kommenteerijad, abiks nòu eest! Saatsingi Eesti Keele Instituudile e-kirja tàpsustamaks, kuidas 'winery' eesti keelde tòlkida ja nyyd ootan vastust justkui jòulupakki :)
Pika puhkuse alguses oli mul seletamatu - aga selle eest vastupandamatu - tahtmine kòik tòòkostyymid ja triiksàrgid keemilisse puhastusse viia. Ilmselt mingi vajadus vabaneda tòòl kogunenud emotsionaalsest saastast.
Yhesònaga, viisingi kòik tòòriided keemilisse. Nyyd on nad ilusti pyhtad, kilede sees ja lykkasin nad garderoobi kòige kaugemasse nurka, pulmakleidi ja Roku Eestis Kàimise Jope taha.
Muidugi pole mu kostyymid syydi selles, et mul olid nòmedad ylemused ja pekkis projektid, aga ikkagi. Ja neid automaate, kust saab kohvi vòi kypsikuid osta, ma vihkan kirglikult. Kui ma oleks spioon ja vaenlase kàtte langeks, siis tunnistaks kòik yles nii kui nad mulle neid jàlestusvààrseid automaate nàitaks.
Pika puhkuse alguses oli mul seletamatu - aga selle eest vastupandamatu - tahtmine kòik tòòkostyymid ja triiksàrgid keemilisse puhastusse viia. Ilmselt mingi vajadus vabaneda tòòl kogunenud emotsionaalsest saastast.
Yhesònaga, viisingi kòik tòòriided keemilisse. Nyyd on nad ilusti pyhtad, kilede sees ja lykkasin nad garderoobi kòige kaugemasse nurka, pulmakleidi ja Roku Eestis Kàimise Jope taha.
Muidugi pole mu kostyymid syydi selles, et mul olid nòmedad ylemused ja pekkis projektid, aga ikkagi. Ja neid automaate, kust saab kohvi vòi kypsikuid osta, ma vihkan kirglikult. Kui ma oleks spioon ja vaenlase kàtte langeks, siis tunnistaks kòik yles nii kui nad mulle neid jàlestusvààrseid automaate nàitaks.
giovedì, dicembre 17, 2009
lugu sellest, kuidas ilusad riided ja nurumine alati elus edasi aitavad
Olen veendunud, et minu ilusate riiete taktika oli see, mis aitas etikettidel varakult valmis saada. Nimelt, kui Rokuga trykikotta esimest korda helistasime, siis oli kòik vàga karm ja paistis, et enne jaanari uusi etikette tòòsse vòtta ei saagi.
Kui kohale làksin (mòistagi puha puhvis ja glamuurne), siis nurusin mis kole. A leebus ja paistis, et ehk detsembris hakkavad pihta, aga enne uut aastat valmis ei saa. Kyndsin tuimalt edasi, et meil oleks vaja 21.detsembril hakata veine pudelisse panema ja kas kuidagi ikka ei saa ja et kui kiire tòò eest eritasu maksame, kas siis saab. Antonino arvas, et kahjuks tòògraafikud on juba tehtud ja see eriti ei aita, et ma teda 'sedasi' vaatan - tàielik Bruno, ma kohe kindlalt ei vaadanud teda 'sedasi'. Lòpetuseks Antonino arvas, et vaatavad, mis teha annab.
Tàna helistati Rokule, et etiketid on valmis! Juhhei! Reedel làheme jàrele oma esimestele etikettidele!
Sònum pildil: Juurdepààs Chieti regiooni prefektuuri ruumidesse lubatud ainult ilusates riietes.
winery?
Oih. 'Winery' tòlkega seoses tuli nii palju kommentaare, et lihtsam on uue sissekandega vastata.
Paistab, et asjatundjate arvamused langevad veinimaja ja veinikoja vahele. Maja on vist korrektsem, aga samas kòlab kuidagi anonyymselt, kas te ei leia? Ma arvan, et mulle meeldib koda. Mis edasi saab? Kas tuleb eesti keelde uus sòna ametlikult vàlja pakkuda?
Muide, Lulu, lyhike versioon 'veinla' on minulgi mòttesse tulnud, mòeldes nàiteks suvila, mesila, sigala ja muu taolise peale. Vahest tehnilise prisma làbi vaadates olekski 'veinla' korrektne? 'Veinlast' vòiks teha pàris vahva luuletuse sònadega 'vòimla' ja 'kàimla' :) Ma arvan, et senikaua kuni keeleteadlased 'veinlat' suhtes arvamusele pole jòudnud, on meil veinikoda.
Eesti alkoholimyyjate kodulehed viitavad yldiselt tootjale, mis on ilmselt ka korrektne, aga ei vàljenda minu meelest seda, et me ainult ei tooda, vaid ikkagi kasvatame viinamarju ka, mis on uskumatu tuumateadus ausalt òeldes. Vahemàrkusena tahaksin siinkohal òelda, et mida rohkem ma viinamarjade kultiveerimisest teada saan, seda enam tundub, et kui sygiseks haigused ja vihmad ja pòuad pole viinamarju àra vòtnud, siis on ikka puha lotovòit.
Paistab, et asjatundjate arvamused langevad veinimaja ja veinikoja vahele. Maja on vist korrektsem, aga samas kòlab kuidagi anonyymselt, kas te ei leia? Ma arvan, et mulle meeldib koda. Mis edasi saab? Kas tuleb eesti keelde uus sòna ametlikult vàlja pakkuda?
Muide, Lulu, lyhike versioon 'veinla' on minulgi mòttesse tulnud, mòeldes nàiteks suvila, mesila, sigala ja muu taolise peale. Vahest tehnilise prisma làbi vaadates olekski 'veinla' korrektne? 'Veinlast' vòiks teha pàris vahva luuletuse sònadega 'vòimla' ja 'kàimla' :) Ma arvan, et senikaua kuni keeleteadlased 'veinlat' suhtes arvamusele pole jòudnud, on meil veinikoda.
Eesti alkoholimyyjate kodulehed viitavad yldiselt tootjale, mis on ilmselt ka korrektne, aga ei vàljenda minu meelest seda, et me ainult ei tooda, vaid ikkagi kasvatame viinamarju ka, mis on uskumatu tuumateadus ausalt òeldes. Vahemàrkusena tahaksin siinkohal òelda, et mida rohkem ma viinamarjade kultiveerimisest teada saan, seda enam tundub, et kui sygiseks haigused ja vihmad ja pòuad pole viinamarju àra vòtnud, siis on ikka puha lotovòit.
Do you come here often?
Mir yhes kommentaaris kysis, et kas ma oskan selgitada, miks 'Ajarànduri naine' on minu arvates banaalne. Oskan selgitada ja òigupoolest on selgitus juba pikka aega mu sees pakitsenud.
On kahte tyypi raamatuid, mille lugemiseks mul lihtsalt kàsi ei tòuse. Ma ei tea kuidas teistel on, sest ma pole kellegagi sellest rààknud, aga minul on mòningate raamatute suhtes mingi seletamatu sisemine vastumeelsus.
Esimene tyyp on need, mille kaane peal on nàitlejate pildid. Nàiteks Nick Hornby on yks mu lemmikkirjanikke, aga niikaua kui 'About The Boy' kaanel kissitab silmi Hugh Grant, ei suuda ma seda raamatut lugeda. Mulle ei meeldi, kui raamat on filmi kòrvalprodukt.
Hei raamatuhuviline, nàgid filmi 'About The Boy'? Meeldis? Hàsti! Vot siin on nyyd raamat ka, mille pòhjal film tehti. Film oli hea, jàrelikult raamat on samuti hea. Loogiline, eks? Hugh Granti pilt peal ilusti, et sa ikka kindlasti aru saaksid, et see on Selle Filmi inspiratsioon. Noh, juhul kui sul filmi nimi meelest on làinud. Sulle meeldib Hugh Grant? Eksole. Mis sa siin enam mòtled? Kui film meeldib ja Hugh Grant meeldib, siis kindlasti meeldib raamat ka! Ja kui sa siin juba oled, rahakott òieli, osta ka meie nokamyts ja t-sàrk, siis saad kaasa tasuta moodsa matkakoti. Ja nyyd vutt-vutt kassase!
Ma jàlestan tarbimismànge, kliendikaarte ja punktide kogumisi ja seda, kui yhe tootega surutakse teist kaasa. Ma ei saa lugeda Hollywoodi nàitlejate piltidega raamatuid.
Teine tyyp raamatuid on need, mida kogu maailm on lugenud ja millest kòikide nàdalalòpulehtede raamatuarvustused kirjutavad. Need raamatud on kòigis maailma lennujaamades-supermarketites-raamatupoodides hunnikus, punane kleeps peal, mis teatab ostad-kaks-saad-kolm. Hàsti. Aga miks see punase kleepsuga raamat on parem Oscar Wilde'i 'Vestetest', millel pole kleepsu peal? Kui raamat on hea, siis miks peab seda nii intensiivselt promoma? Hea kaup tavaliselt ei vedele sooduspakkumiste hunnikus.
Restoranis soovitab kelner reeglina veini, mida tuleb kòige rohkem myya, mitte seda, mis talle meeldib. Kui raamatumyyja kogu saadaolevast valikust esimesena just Seda Raamatut soovitab, siis miks? Kas sellepàrast, et talle pàriselt meeldib vòi sellepàrast, et on vaja laoseisu optimeerida?
Jah, ma olen selline... kahtlustav. Kahtlustan, et 'Ajarànduri naise' taolised haip-raamatud saavad rohkem eetriaega mitte sellepàrast, et on erakordsed sàravad loomingulised tàhed, vaid sellepàrast, et turundaja arvas, et see vòiks hàsti massidele myya, raamatut trykiti liiga palju ja nyyd pingutatakse, et myygiprognoose tàita. Mis ei vàlista, et tegemist on hea raamatuga. Aga ma ju jàlestan tarbimismànge.
Sellepàrast ma ytlesingi, et tollest jòuluturu raamatumyyjast 'Ajarànduri naist' ja 'The Thousand Splendid Suns' pakkuda oli banaalne. Minu isiklikul banaalsuse-skaalal kysimusega "Do you come here often?" samal tasemel.
On kahte tyypi raamatuid, mille lugemiseks mul lihtsalt kàsi ei tòuse. Ma ei tea kuidas teistel on, sest ma pole kellegagi sellest rààknud, aga minul on mòningate raamatute suhtes mingi seletamatu sisemine vastumeelsus.
Esimene tyyp on need, mille kaane peal on nàitlejate pildid. Nàiteks Nick Hornby on yks mu lemmikkirjanikke, aga niikaua kui 'About The Boy' kaanel kissitab silmi Hugh Grant, ei suuda ma seda raamatut lugeda. Mulle ei meeldi, kui raamat on filmi kòrvalprodukt.
Hei raamatuhuviline, nàgid filmi 'About The Boy'? Meeldis? Hàsti! Vot siin on nyyd raamat ka, mille pòhjal film tehti. Film oli hea, jàrelikult raamat on samuti hea. Loogiline, eks? Hugh Granti pilt peal ilusti, et sa ikka kindlasti aru saaksid, et see on Selle Filmi inspiratsioon. Noh, juhul kui sul filmi nimi meelest on làinud. Sulle meeldib Hugh Grant? Eksole. Mis sa siin enam mòtled? Kui film meeldib ja Hugh Grant meeldib, siis kindlasti meeldib raamat ka! Ja kui sa siin juba oled, rahakott òieli, osta ka meie nokamyts ja t-sàrk, siis saad kaasa tasuta moodsa matkakoti. Ja nyyd vutt-vutt kassase!
Ma jàlestan tarbimismànge, kliendikaarte ja punktide kogumisi ja seda, kui yhe tootega surutakse teist kaasa. Ma ei saa lugeda Hollywoodi nàitlejate piltidega raamatuid.
Teine tyyp raamatuid on need, mida kogu maailm on lugenud ja millest kòikide nàdalalòpulehtede raamatuarvustused kirjutavad. Need raamatud on kòigis maailma lennujaamades-supermarketites-raamatupoodides hunnikus, punane kleeps peal, mis teatab ostad-kaks-saad-kolm. Hàsti. Aga miks see punase kleepsuga raamat on parem Oscar Wilde'i 'Vestetest', millel pole kleepsu peal? Kui raamat on hea, siis miks peab seda nii intensiivselt promoma? Hea kaup tavaliselt ei vedele sooduspakkumiste hunnikus.
Restoranis soovitab kelner reeglina veini, mida tuleb kòige rohkem myya, mitte seda, mis talle meeldib. Kui raamatumyyja kogu saadaolevast valikust esimesena just Seda Raamatut soovitab, siis miks? Kas sellepàrast, et talle pàriselt meeldib vòi sellepàrast, et on vaja laoseisu optimeerida?
Jah, ma olen selline... kahtlustav. Kahtlustan, et 'Ajarànduri naise' taolised haip-raamatud saavad rohkem eetriaega mitte sellepàrast, et on erakordsed sàravad loomingulised tàhed, vaid sellepàrast, et turundaja arvas, et see vòiks hàsti massidele myya, raamatut trykiti liiga palju ja nyyd pingutatakse, et myygiprognoose tàita. Mis ei vàlista, et tegemist on hea raamatuga. Aga ma ju jàlestan tarbimismànge.
Sellepàrast ma ytlesingi, et tollest jòuluturu raamatumyyjast 'Ajarànduri naist' ja 'The Thousand Splendid Suns' pakkuda oli banaalne. Minu isiklikul banaalsuse-skaalal kysimusega "Do you come here often?" samal tasemel.
giovedì, dicembre 10, 2009
Mitte mina pole rassist, vaid nemad on Naapolist
Lugesin lehest, et tàna òòsel olla Naapoli kesklinnast kuuemeetrine jòulupuu àra varastatud. Muud polekski òelda, kui et ainult Naapolis on selline asi vòimalik.
winery?
Kes teab, kuidas tòlkida eesti keelde 'winery'?
Nàiteks mu kahekòitelises inglise-eesti sònastikus on 'winery' tàiesti puudu ja ka interneti-sònastikud raputavad resoluutselt pead.
Kuidagimoodi peavad ju eestlasted 'winery' teemal rààkima? Kas ytlevad 'veiniistandus'? Aga kas veiniistandusest rààkides on ilmne, et peale viinamarjade kasvatamise tegeletakse ka veini tootmisega? Mis variante veel on?
Raamatumajandus hakkab kontrolli alt vàljuma jàlle. Tàna soetasin Salman Rushdie "Midnight Children".
Nàiteks mu kahekòitelises inglise-eesti sònastikus on 'winery' tàiesti puudu ja ka interneti-sònastikud raputavad resoluutselt pead.
Kuidagimoodi peavad ju eestlasted 'winery' teemal rààkima? Kas ytlevad 'veiniistandus'? Aga kas veiniistandusest rààkides on ilmne, et peale viinamarjade kasvatamise tegeletakse ka veini tootmisega? Mis variante veel on?
Raamatumajandus hakkab kontrolli alt vàljuma jàlle. Tàna soetasin Salman Rushdie "Midnight Children".
mercoledì, dicembre 09, 2009
mòrvamysteerium jòululaadalt
Pyhapàeval sattusime pisikese (aga nummi) Malahide linnakese kirikutagusele jòululaadale. Kytmata ruumis tunglesid pruunides mantlites inimesed ning punetavate sòrmedega prouad myytasid mingeid kasutuid vidinaid, mis ilmselt pòòningu koristamise kàigus vàlja tulnud.
Kiikasin hetkeks raamatunurka, kus papist lasteraamatud konkureerisid tikkimisòpikutega ning olingi juba selga pòòramas, kui kuivetunud vanahàrra mind kònetas:"Kas otsite mingit konkreetset raamatut?" "Noo... ma siin pigem otsisin midagi huvitavat, mida enne lugenud ei ole." Hàrra Iirlane osutas paarile banaalsusele nagu nàiteks "The Time Traveller's Wife" ja "The Thousand Splendid Suns", mille peale pidasin vajalikuks lisada, et vaataks ehk midagi sellist, mis Iirimaad esindab. Tàpsustasime ka, et ma olen ysnagi kyyniline inimene ning Jane Austeni stiilis sentimentaalsusi vàga ei ihalda.
"Iiri kirjanikke, jah...", mòmises Hàrra Iirlane, vaatas pisut ringi ja naases vilkalt Edna O'Brieni raamatuga "In The Forest". Tagakaanelt vòis lugeda, et "In the Forest" rààkivat tòestisyndinud loo sellest, kuidas hullunud stalker tapab jòhkralt yhe naise, ta vàikese lapse ja kellegi preestri. Mòistagi on tegevuspaigaks yksik majake mingis paksus Iiri metsas.
"Vahest jòululugemiseks pisut syngevòitu," kommenteerisin Hàrra Iirlasele, kes vastas taibukalt:"Aga te olete ju kyyniline inimene!"
Edna raamatut siiski ei vòtnud, kartuses, et hiljem vòib mul vàlja areneda Yksikute Metsamajakeste foobia ning hankisin teise soovitatu - Ameerika-Iiri kirjaniku Frank McCourt'i raamatu "'Tis: a memoir", mis rààgib iirlaste Ameerikasse emigreerumisest. Esimene peatykk algas paljutòotavalt. Paistis, et tegelased teadsid, et laev peaks jòudma nàdalaga Ameerikasse, aga poole reisi peal informeeriti, et tegelikult me siiski làheme Kanadasse ja vist enne kahte nàdalat kohale ei jòua. Pàris paljutòotav jòululugemine. Kui "Juliet, Naked" làbi saan, siis vaataks kohe huviga, kuhu laev vàlja jòuab ja mis neist edasi saab.
Sellega seoses tuli mul meelde, et pàriselt lòpuni lugemata on ka James Joyce "Dubliners" ja Robert Hughes'i "Fatal Shore", mis rààgib briti vangide deporteerimisest Austraaliasse. Panen need ka oma raamatulugemise plaani.
Kiikasin hetkeks raamatunurka, kus papist lasteraamatud konkureerisid tikkimisòpikutega ning olingi juba selga pòòramas, kui kuivetunud vanahàrra mind kònetas:"Kas otsite mingit konkreetset raamatut?" "Noo... ma siin pigem otsisin midagi huvitavat, mida enne lugenud ei ole." Hàrra Iirlane osutas paarile banaalsusele nagu nàiteks "The Time Traveller's Wife" ja "The Thousand Splendid Suns", mille peale pidasin vajalikuks lisada, et vaataks ehk midagi sellist, mis Iirimaad esindab. Tàpsustasime ka, et ma olen ysnagi kyyniline inimene ning Jane Austeni stiilis sentimentaalsusi vàga ei ihalda.
"Iiri kirjanikke, jah...", mòmises Hàrra Iirlane, vaatas pisut ringi ja naases vilkalt Edna O'Brieni raamatuga "In The Forest". Tagakaanelt vòis lugeda, et "In the Forest" rààkivat tòestisyndinud loo sellest, kuidas hullunud stalker tapab jòhkralt yhe naise, ta vàikese lapse ja kellegi preestri. Mòistagi on tegevuspaigaks yksik majake mingis paksus Iiri metsas.
"Vahest jòululugemiseks pisut syngevòitu," kommenteerisin Hàrra Iirlasele, kes vastas taibukalt:"Aga te olete ju kyyniline inimene!"
Edna raamatut siiski ei vòtnud, kartuses, et hiljem vòib mul vàlja areneda Yksikute Metsamajakeste foobia ning hankisin teise soovitatu - Ameerika-Iiri kirjaniku Frank McCourt'i raamatu "'Tis: a memoir", mis rààgib iirlaste Ameerikasse emigreerumisest. Esimene peatykk algas paljutòotavalt. Paistis, et tegelased teadsid, et laev peaks jòudma nàdalaga Ameerikasse, aga poole reisi peal informeeriti, et tegelikult me siiski làheme Kanadasse ja vist enne kahte nàdalat kohale ei jòua. Pàris paljutòotav jòululugemine. Kui "Juliet, Naked" làbi saan, siis vaataks kohe huviga, kuhu laev vàlja jòuab ja mis neist edasi saab.
Sellega seoses tuli mul meelde, et pàriselt lòpuni lugemata on ka James Joyce "Dubliners" ja Robert Hughes'i "Fatal Shore", mis rààgib briti vangide deporteerimisest Austraaliasse. Panen need ka oma raamatulugemise plaani.
Tàna paistab Dublinis pàike!
Tahtsin lihtsalt jààdvustada siin selle ajaloolise syndmuse.
Muudest uudistest niipalju, et tàna said lòpuks ometi valmis etiketid. Reedel làhevad trykki.
Roku ytles, et ma olla paksuks làinud ja vòttis mul tàna kypsiku kàest àra. See on siis tasu selle eest, et ma olen pikki kuid tema dieediprojekti pyhalikult toetanud ja iga kord enne Roku kojutulekut koogid-jààtised eest àra sòònud, et tal kiusatusi poleks?
Kypsiku sòin àra, sest olen ikkagi emantsipeerunud naine ega lase meestel endale body image teemal ettekirjutusi teha.
Muudest uudistest niipalju, et tàna said lòpuks ometi valmis etiketid. Reedel làhevad trykki.
Roku ytles, et ma olla paksuks làinud ja vòttis mul tàna kypsiku kàest àra. See on siis tasu selle eest, et ma olen pikki kuid tema dieediprojekti pyhalikult toetanud ja iga kord enne Roku kojutulekut koogid-jààtised eest àra sòònud, et tal kiusatusi poleks?
Kypsiku sòin àra, sest olen ikkagi emantsipeerunud naine ega lase meestel endale body image teemal ettekirjutusi teha.
martedì, dicembre 08, 2009
Muhelen
Tàna oli mul positiivsete emotsioonide pàev.
Decanteri-Steven vastas, et kohe vàga meeleldi degusteeriks meie veine ja paistis, et see polnudki mingi teeseldud heameel. Kui Tàhtsad Onud heaks kiidavad, siis maikuus osaleme Londonis nooblil yritusel Decanter Great Italian Fine Wine Encounter, kuhu valitakse umbes sada veini Itaaliast. Konkurents on mòistagi tihe, aga kes kòrgele ei sihi, jààbki madalalt lendama. Ehhh.... kas saame làbi? Kui ei saa, oleks ikka yber piinlik kyll. Ma olen juba siin kòigile òelnud, et me kandideerime Pecorino, Chardonnay ja Pinot Grigio'ga.
Tàna tuli taaskord kommentaar Rahulolevalt Lugejalt. Nii positiivne kuidagi, kui inimesed kirjutavad, et nad sattusid mu blogi lugema ja et nad lugesid kohe algusest peale kòik làbi ja et meeldis ja et vòtab muigama.
Tavaliselt ma ei oska selliste kommentaaride peale midagi pàdevat vastata, aga kui neid tuleb, siis loen ja muhelen ja vaatan hàbelikult kinganinasid. Pàrast mòtlen, et vòiks mingi viisaka vastuse meisterdada, aga kuidagi ei tiri seda vastust klaviatuurist vàlja. Nii, et siis te teate, miks ma eriti ei vasta sellistele kommentaaridele.
Enamus mu blogisissekandeid on syndinud igavuse vòi koduigatsuse peletamiseks. Eriti esimesel Itaalia-aastal, kui tàheldasin, et tavaliselt hakkab kohe parem, kui mingist nàrviajavast kultuurisokist làbi huumoriprisma kirjutada. Nii et kui kirjeldused mu ràndom askeldustest ja àpardustest ka kellelgi teisel peale minu tuju tòstavad, siis on mul ka hea meel. Teate kyll, justkui algajal perenaisel, kui kylalised kartuli-hakklihavormi kiidavad.
Hetkel olen Dublinis, kus on muidu ka palju positiivseid emotsioone, aga eriti ònnelikke hetki kogesin Laura Ashley poes. Nii kaunid vàrvid ja mustrid! Ja kui maitsekalt nad kòiki neid asju kokku sobitavad! Tàna oli palju vaba aega ja mitte kedagi segamas, nii et ahmisin silmadega kòiki neid hurmavaid tapeet-kardin-kummut kombinatsioone. Mida ma veel ei maininud, on see, et tàna oli kòik kaup 30% alla hinnatud ja see 30% allahindlus liideti otsa juba kòigile olemasolevatele allahindlustele. Yhesònaga, vòtsin vabast hetkest maksimumi ning vaatasin yle viimasegi tapeedi, pildiraami ja kyynlajala ning tassisin kassasse kòik, mis meeldis. Vahel tuleb ju unistusi teostada eksole. Aeg-ajalt mòtlesin sellele, et see kraam tuleb ju kuidagi Itaaliasse tarida ja siis panin mòned lilledega tassid tagasi ja mòòblit-tapeeti eriti ostma ei kippunud. Kuigi... seal oli tàpselt selline kapp, nagu mul tarvis oleks. Kui ma suureks saan ja rikkaks hakkan, siis tapetseerin kodu LA tapeetidega ning maksan silmagi pilgutamata mòòbli Itaaliasse transportimise eest.
Vàljusin poest kaubakoorma all vankudes, lillelistes paberkottides mu unistuste padjad, kleidid ja igasugu nummid vidinad jòulukinkideks.
Nyyd pean lòpetama. Làhen tànavale inimesi embama!
Decanteri-Steven vastas, et kohe vàga meeleldi degusteeriks meie veine ja paistis, et see polnudki mingi teeseldud heameel. Kui Tàhtsad Onud heaks kiidavad, siis maikuus osaleme Londonis nooblil yritusel Decanter Great Italian Fine Wine Encounter, kuhu valitakse umbes sada veini Itaaliast. Konkurents on mòistagi tihe, aga kes kòrgele ei sihi, jààbki madalalt lendama. Ehhh.... kas saame làbi? Kui ei saa, oleks ikka yber piinlik kyll. Ma olen juba siin kòigile òelnud, et me kandideerime Pecorino, Chardonnay ja Pinot Grigio'ga.
Tàna tuli taaskord kommentaar Rahulolevalt Lugejalt. Nii positiivne kuidagi, kui inimesed kirjutavad, et nad sattusid mu blogi lugema ja et nad lugesid kohe algusest peale kòik làbi ja et meeldis ja et vòtab muigama.
Tavaliselt ma ei oska selliste kommentaaride peale midagi pàdevat vastata, aga kui neid tuleb, siis loen ja muhelen ja vaatan hàbelikult kinganinasid. Pàrast mòtlen, et vòiks mingi viisaka vastuse meisterdada, aga kuidagi ei tiri seda vastust klaviatuurist vàlja. Nii, et siis te teate, miks ma eriti ei vasta sellistele kommentaaridele.
Enamus mu blogisissekandeid on syndinud igavuse vòi koduigatsuse peletamiseks. Eriti esimesel Itaalia-aastal, kui tàheldasin, et tavaliselt hakkab kohe parem, kui mingist nàrviajavast kultuurisokist làbi huumoriprisma kirjutada. Nii et kui kirjeldused mu ràndom askeldustest ja àpardustest ka kellelgi teisel peale minu tuju tòstavad, siis on mul ka hea meel. Teate kyll, justkui algajal perenaisel, kui kylalised kartuli-hakklihavormi kiidavad.
Hetkel olen Dublinis, kus on muidu ka palju positiivseid emotsioone, aga eriti ònnelikke hetki kogesin Laura Ashley poes. Nii kaunid vàrvid ja mustrid! Ja kui maitsekalt nad kòiki neid asju kokku sobitavad! Tàna oli palju vaba aega ja mitte kedagi segamas, nii et ahmisin silmadega kòiki neid hurmavaid tapeet-kardin-kummut kombinatsioone. Mida ma veel ei maininud, on see, et tàna oli kòik kaup 30% alla hinnatud ja see 30% allahindlus liideti otsa juba kòigile olemasolevatele allahindlustele. Yhesònaga, vòtsin vabast hetkest maksimumi ning vaatasin yle viimasegi tapeedi, pildiraami ja kyynlajala ning tassisin kassasse kòik, mis meeldis. Vahel tuleb ju unistusi teostada eksole. Aeg-ajalt mòtlesin sellele, et see kraam tuleb ju kuidagi Itaaliasse tarida ja siis panin mòned lilledega tassid tagasi ja mòòblit-tapeeti eriti ostma ei kippunud. Kuigi... seal oli tàpselt selline kapp, nagu mul tarvis oleks. Kui ma suureks saan ja rikkaks hakkan, siis tapetseerin kodu LA tapeetidega ning maksan silmagi pilgutamata mòòbli Itaaliasse transportimise eest.
Vàljusin poest kaubakoorma all vankudes, lillelistes paberkottides mu unistuste padjad, kleidid ja igasugu nummid vidinad jòulukinkideks.
Nyyd pean lòpetama. Làhen tànavale inimesi embama!
lunedì, dicembre 07, 2009
Vaatlusi Rohelisest Linnast
Yber-roheline muru. Sinised, kollased ja punased uksed roostepruunidel armsatel majadel. Pàikest antakse nàpuotsaga, aga selle eest toad on hàsti kòetud. Parkimisplatside asfaldil kasvab sammal. Roku arvas, et kui Iirimaal natukeseks ajaks seisma jààda, hakkab kohe sahinal sammal selga kasvama. Olen ettevaatlik.
giovedì, dicembre 03, 2009
mannaggia 'ste benedette etichette
Tàna, kodumaa, tahaksin pidulikult teada anda, et cantina nimeks sai (trummipòrin ja sametkardinad avanevad) VIGNETI RADICA ning et logo ja pudelite etiketid on peaaegu valmis!
Vigneti Radica valik oli vahepeal takerdumas Roku ema ja Tòòtu Oe taha, kes leidsid àkitselt lapsjumalate teenimise ja majapidamiste koristamise kòrvalt aega ning asusid protesteerima, et Tenuta Nicante on ju niii ilus nimi ja et Vigneti Radica fa scifo. Kuna nad màrkasid oma tagasisidega lagedale tulla esmaspàeval, mil mina olin juba Rooma ja Roku Dublinisse sòitnud, tylitas àrevil Roku mind terve nàdala kònedega, et àkki ikkagi jààme siiski Tenuta Nicante juurde. Olin jàrjepidevalt hàmmingus ja viitasin asjaolule, et see oleks tàpselt see nimi, mida mitte keegi meie sòbradest, kolleegidest ja blogilugejatest ei eelistanud. Roku jài nagu nòusse, aga siis tuli talle taaskord kòne kodust, enesekindlus pisut mòranes ja ta helistas mulle uuesti tagasi. Jah, ei ole kerge, kui perekond sedasi survestab.
Laupàeval Kylasse rindejoonele naasnult uurisime sinjoorade kàest ettevaatlikult (nagu juhtimiskoolitustel òpetatud), et ehk selgitaksite tàpsemalt, miks Vigneti Radica fa scifo (tòlk. on vastik). Eriti konstruktiivseid pòhjendusi sealt ei tulnud peale kòvahààlse selgituse, et vaadake ometi kui ilus nimi on Tenuta Nicante, miks te peate selle Vigneti Radica kasuks otsustama ja yldsegi olete esteetilises plaanis taandarenenud kòik ja me ei màngi teiega, kui te otsuseid ilma meieta teete ja nàiteks need etiketid on nii koledad, et nutt tuleb peale. Tòmbasime Rokuga improviseeritud turu-uuringu tulemused kàisest vàlja ja teatasime, et neljast variandist ei eelistanud ju mitte keegi Tenuta Nicantet (vaikisin halastamatult maha anonyymse kommenteerija, kes ainukesena Tenuta Nicante poolt hààletas). Roku Moodne Vend lisas ka juurde, et iga kord kui ta kellelegi ytles, et cantina nimeks saab Tenuta Nicante on vastuseks tulnud lyhike, aga konkreetne 'boh?'. Yllatavalt kiiresti lahenes. Prouadel polnud enam midagi òelda.
Ma arvan, et see oli vaikus enne tormi. Eks me kòik teame, et perefirmadega on nagu armastusega, et enamasti lòppeb tylidega, aga ikkagi kòik loodavad, et neil nii ei làhe. Aimasin, et perefirma ei ole mingi meelakkumine, aga ikkagi lootsin, et meil saab olema kòik ròòmus ja harmooniline. Seni on esimesed reaalsed tegutsemiskuud nàidanud, et tegelikult tuleb diplomaatia meisterklassi tasemel tegutseda.
Nàiteks kunagi pakkus Roku Tòòtu Ode vàlja, et etikettidel peaks kasutama elemente Caravaggio maalidest ja veinid nimetama isiksusetyypide jàrgi melanhoolseks ja koleeriliseks jne. Roku teatas viisakalt, et meil pole raha Caravaggio jàreltulijatele autoriòiguste maksmiseks, mistòttu see komplitseeritud lahendus ideest eriti kaugemale ei làinud. Roku Tòòtu Ode aga kàis ise mingi tuttava graafiku juures ja vàidetavalt lasi oma idee pòhjal nàidised teha, mida ta kellelegi ei nàita enne, kui talle antakse tàielik otsustusòigus etikettide yle. Kuna siin polnud aega oodata, asus etikette meisterdama graafik Susanna, kes tegeleb etiketteidega pòhitòò korras juba viimased kymme aastat ning Roku Ode on solvunud, et nii làks.
Yhesònaga, peale seda kui cantina nime teema laupàeval lahenes, lahvatas pyhapàeval lòunalauas Roku ja tema òe vahel etikettide teemal taoline ennenàgematult plahvatuslik tyli, et olin sunnitud lapsjumalad òue kiikuma viima.
Kiikusime tasakesi, arendasime mingeid lastejutte ja mòtlesin paksude kiviseinte tagant kostvat kisa kuulates, et no nyyd kyll vist pistavad teineteisel kààridega silmad peast. Mòne aja pàrast trampis uksest vàlja punaste kòrvadega Roku, kes teatas, et talle aitab ja làhme mujale lòunat sòòma. Oleksime làinudki, aga Roku jala kyljes rippus pisaraid valav ema, kes anus, et lapsed àra lepiks ja mis komme see yldsegi on sedasi lòunalauast minema minna. Ta ju spetsiaalselt valmistas pastat, mis Rokule meeldib ja ostis spetsiaalselt porchettat ja puha ja nii ikka kyll ei sobi, et kòik jahtub ja jààb sòòmata. Roku leebus, talutasime lapsjumalad tuppa tagasi ja jàtkasime lòunat. Kòik vahtisid syvenenult taldrikusse ja klòbistasid vaikides kahvlitega, justkui Eesti filmis.
Sel hetkel tatsas sòògituppa àsja àrganud Roku Moodne Vend, ràndomilt riides ja juuksed asjakohaselt sassis, kes oli ilmselt kisa peale àrganud. Kohemaid sai ta Roku ja Roku Tòòka Isa kàest nahutada selle eest, et miks ta pyhapàeviti nii kaua magab ning miks ta kell kaheksa hommikul ei olnud Rokuga ja Roku Tòòka Isaga cantinas tsisterne ja vàrke yle vaatamas. Otsustasin sekkuda:"Kas keegi ytles Roku Moodsale Vennale, et ta pidi kell kaheksa cantinas olema? Ei òelnud? Jàrelikult ei ole òiglane teda syydistada selles, et ta vara ei tòusnud." Yllatunud vaikus. Et mu sònum pàris selge oleks, jàtkasin:"Ja yldsegi ma arvan, et RMV on tàiesti vòimeline kell kaheksa cantinas olema, kui keegi talle seda ytleks." Roku Moodne Vend noogutas innukalt mu laia òla taga. Vaikus. Hetkeks peatunud kahvlite klòbin jàtkus ning esimest korda tol pàeval jòudis mu kuulmeorganiteni teave, et telekast tulevad lòunased uudised.
Sellest nàdalast on meil ette nàidata peaaegu valmis logo. Pisut peab kohendama seda 'vignetit' seal yleval, aga muidu on valmis.
Logol on hàrg sellepàrast, et Kylas on Roku pere hyydnimi juba hallidest aegadest olnud Toro ehk Hàrg. Ma arvan, et see tuleb nende lòpmatust kangekaelsusest ja tòòkusest. Nàiteks Roku isa on umbes sama tòòkas nagu Ivan Orava Isa. Tòuseb igal hommikul yber vara, et jòuaks pàikesetòusu ajaks viinamarjade juurde neid hooldama ja suurte kààridega siit-sealt nakitsema. Roku vanaema aga on nii kange naine, et on vòtnud kàtte kuni surmani miniaga ehk Roku emaga kiusu ajada. Hetkel on ta voodihaige, aga ideedest tal puudu ei tule, et minia elu keerulisemaks teha.
Tàna kàisin graafik Antonino jutul. Itaalias tuleb teatavasti glamuurne vàlja nàha, et asjaajamine libedamalt làheks. Niisiis sàttisin end umbes nii nagu làheks Corso Garibaldile aperitiivile. Kòrged kontsad ja yleni mustad riided, aga kvaliteetsetest materialidest. Tundub, et mòjus. Graafik Antonino oli vàga abivalmis, pakkus igasugu asjalikke ideid, et etikette veel paremaks teha. Antonino vanaisa ja trykikoja omanik Renato pakkus kohvi ja kutsus trykimasinaid vaatama ja hoolitses, et ma ikka parklast ilusti vàlja tagurdatud saaks. Homme saadavad hinnapakkumise, nii et eks siis nàeb, mis see hoolitsus ja abivalmidus meile kòik maksma làheb.
Ekskursioon trykikotta oli selles mòttes huvitav, et paljud cantinad, nagu meiegi, hakkavad esimesi 2009 aasta veine pudelisse panema, nii et sain konkurentide etikette nàha. Ainult yks etikett oli nii ilus, et oleks ise tahtnud taolise idee peale tulla. Ylejàànud olid sellised.. noh.. ma ise ei ostaks selliste etikettidega veine, kui ei teaks kindla peale, et tasub proovida.
Tàna avanesid mulle etiketinduse tàiesti uued dimensioonid. Nàiteks Antonino uuris, et kas teeme yhe rulli, kus vahelduvad esikylje ja tagakylje etikett vòi hoopiski kaks eraldi rulli. Boh? Lubasin uurida sinjoorilt, kes veinid pudelisse villib. Kunagi kui Vinitaly'l sai kàidud, siis ainuke veinimeisterdamise masin, mille loogikast ma ilma seletamata aru sain, oli masin, mis paneb veinid pudelisse, lykkab korgid peale ja kleebib siuh! etiketid pudelile otsaette. Just selle masina ostmiseks meil tsisternide, vaatide, filtrite ja presside kòrvalt raha ei jàtkunud. Mistòttu ostame teenust sisse yhelt tegelaselt, kes tuleb yhel kaunil pàeval rekkaga, seab liini yles ja villib kòik veinid mòne tunniga pudelitesse.
Tàna pean lòpetama, sest vaja kohver pakkida Dublinisse sòiduks. Saab olema tàhtis tòòreis, mille kàigus loodan kaardistada Dublini pònevamad vinoteegid ja Itaalia restoranid. Jajah, raske tòò, aga keegi peab seda ju tegema...
Vigneti Radica valik oli vahepeal takerdumas Roku ema ja Tòòtu Oe taha, kes leidsid àkitselt lapsjumalate teenimise ja majapidamiste koristamise kòrvalt aega ning asusid protesteerima, et Tenuta Nicante on ju niii ilus nimi ja et Vigneti Radica fa scifo. Kuna nad màrkasid oma tagasisidega lagedale tulla esmaspàeval, mil mina olin juba Rooma ja Roku Dublinisse sòitnud, tylitas àrevil Roku mind terve nàdala kònedega, et àkki ikkagi jààme siiski Tenuta Nicante juurde. Olin jàrjepidevalt hàmmingus ja viitasin asjaolule, et see oleks tàpselt see nimi, mida mitte keegi meie sòbradest, kolleegidest ja blogilugejatest ei eelistanud. Roku jài nagu nòusse, aga siis tuli talle taaskord kòne kodust, enesekindlus pisut mòranes ja ta helistas mulle uuesti tagasi. Jah, ei ole kerge, kui perekond sedasi survestab.
Laupàeval Kylasse rindejoonele naasnult uurisime sinjoorade kàest ettevaatlikult (nagu juhtimiskoolitustel òpetatud), et ehk selgitaksite tàpsemalt, miks Vigneti Radica fa scifo (tòlk. on vastik). Eriti konstruktiivseid pòhjendusi sealt ei tulnud peale kòvahààlse selgituse, et vaadake ometi kui ilus nimi on Tenuta Nicante, miks te peate selle Vigneti Radica kasuks otsustama ja yldsegi olete esteetilises plaanis taandarenenud kòik ja me ei màngi teiega, kui te otsuseid ilma meieta teete ja nàiteks need etiketid on nii koledad, et nutt tuleb peale. Tòmbasime Rokuga improviseeritud turu-uuringu tulemused kàisest vàlja ja teatasime, et neljast variandist ei eelistanud ju mitte keegi Tenuta Nicantet (vaikisin halastamatult maha anonyymse kommenteerija, kes ainukesena Tenuta Nicante poolt hààletas). Roku Moodne Vend lisas ka juurde, et iga kord kui ta kellelegi ytles, et cantina nimeks saab Tenuta Nicante on vastuseks tulnud lyhike, aga konkreetne 'boh?'. Yllatavalt kiiresti lahenes. Prouadel polnud enam midagi òelda.
Ma arvan, et see oli vaikus enne tormi. Eks me kòik teame, et perefirmadega on nagu armastusega, et enamasti lòppeb tylidega, aga ikkagi kòik loodavad, et neil nii ei làhe. Aimasin, et perefirma ei ole mingi meelakkumine, aga ikkagi lootsin, et meil saab olema kòik ròòmus ja harmooniline. Seni on esimesed reaalsed tegutsemiskuud nàidanud, et tegelikult tuleb diplomaatia meisterklassi tasemel tegutseda.
Nàiteks kunagi pakkus Roku Tòòtu Ode vàlja, et etikettidel peaks kasutama elemente Caravaggio maalidest ja veinid nimetama isiksusetyypide jàrgi melanhoolseks ja koleeriliseks jne. Roku teatas viisakalt, et meil pole raha Caravaggio jàreltulijatele autoriòiguste maksmiseks, mistòttu see komplitseeritud lahendus ideest eriti kaugemale ei làinud. Roku Tòòtu Ode aga kàis ise mingi tuttava graafiku juures ja vàidetavalt lasi oma idee pòhjal nàidised teha, mida ta kellelegi ei nàita enne, kui talle antakse tàielik otsustusòigus etikettide yle. Kuna siin polnud aega oodata, asus etikette meisterdama graafik Susanna, kes tegeleb etiketteidega pòhitòò korras juba viimased kymme aastat ning Roku Ode on solvunud, et nii làks.
Yhesònaga, peale seda kui cantina nime teema laupàeval lahenes, lahvatas pyhapàeval lòunalauas Roku ja tema òe vahel etikettide teemal taoline ennenàgematult plahvatuslik tyli, et olin sunnitud lapsjumalad òue kiikuma viima.
Kiikusime tasakesi, arendasime mingeid lastejutte ja mòtlesin paksude kiviseinte tagant kostvat kisa kuulates, et no nyyd kyll vist pistavad teineteisel kààridega silmad peast. Mòne aja pàrast trampis uksest vàlja punaste kòrvadega Roku, kes teatas, et talle aitab ja làhme mujale lòunat sòòma. Oleksime làinudki, aga Roku jala kyljes rippus pisaraid valav ema, kes anus, et lapsed àra lepiks ja mis komme see yldsegi on sedasi lòunalauast minema minna. Ta ju spetsiaalselt valmistas pastat, mis Rokule meeldib ja ostis spetsiaalselt porchettat ja puha ja nii ikka kyll ei sobi, et kòik jahtub ja jààb sòòmata. Roku leebus, talutasime lapsjumalad tuppa tagasi ja jàtkasime lòunat. Kòik vahtisid syvenenult taldrikusse ja klòbistasid vaikides kahvlitega, justkui Eesti filmis.
Sel hetkel tatsas sòògituppa àsja àrganud Roku Moodne Vend, ràndomilt riides ja juuksed asjakohaselt sassis, kes oli ilmselt kisa peale àrganud. Kohemaid sai ta Roku ja Roku Tòòka Isa kàest nahutada selle eest, et miks ta pyhapàeviti nii kaua magab ning miks ta kell kaheksa hommikul ei olnud Rokuga ja Roku Tòòka Isaga cantinas tsisterne ja vàrke yle vaatamas. Otsustasin sekkuda:"Kas keegi ytles Roku Moodsale Vennale, et ta pidi kell kaheksa cantinas olema? Ei òelnud? Jàrelikult ei ole òiglane teda syydistada selles, et ta vara ei tòusnud." Yllatunud vaikus. Et mu sònum pàris selge oleks, jàtkasin:"Ja yldsegi ma arvan, et RMV on tàiesti vòimeline kell kaheksa cantinas olema, kui keegi talle seda ytleks." Roku Moodne Vend noogutas innukalt mu laia òla taga. Vaikus. Hetkeks peatunud kahvlite klòbin jàtkus ning esimest korda tol pàeval jòudis mu kuulmeorganiteni teave, et telekast tulevad lòunased uudised.
Sellest nàdalast on meil ette nàidata peaaegu valmis logo. Pisut peab kohendama seda 'vignetit' seal yleval, aga muidu on valmis.Logol on hàrg sellepàrast, et Kylas on Roku pere hyydnimi juba hallidest aegadest olnud Toro ehk Hàrg. Ma arvan, et see tuleb nende lòpmatust kangekaelsusest ja tòòkusest. Nàiteks Roku isa on umbes sama tòòkas nagu Ivan Orava Isa. Tòuseb igal hommikul yber vara, et jòuaks pàikesetòusu ajaks viinamarjade juurde neid hooldama ja suurte kààridega siit-sealt nakitsema. Roku vanaema aga on nii kange naine, et on vòtnud kàtte kuni surmani miniaga ehk Roku emaga kiusu ajada. Hetkel on ta voodihaige, aga ideedest tal puudu ei tule, et minia elu keerulisemaks teha.
Tàna kàisin graafik Antonino jutul. Itaalias tuleb teatavasti glamuurne vàlja nàha, et asjaajamine libedamalt làheks. Niisiis sàttisin end umbes nii nagu làheks Corso Garibaldile aperitiivile. Kòrged kontsad ja yleni mustad riided, aga kvaliteetsetest materialidest. Tundub, et mòjus. Graafik Antonino oli vàga abivalmis, pakkus igasugu asjalikke ideid, et etikette veel paremaks teha. Antonino vanaisa ja trykikoja omanik Renato pakkus kohvi ja kutsus trykimasinaid vaatama ja hoolitses, et ma ikka parklast ilusti vàlja tagurdatud saaks. Homme saadavad hinnapakkumise, nii et eks siis nàeb, mis see hoolitsus ja abivalmidus meile kòik maksma làheb.
Ekskursioon trykikotta oli selles mòttes huvitav, et paljud cantinad, nagu meiegi, hakkavad esimesi 2009 aasta veine pudelisse panema, nii et sain konkurentide etikette nàha. Ainult yks etikett oli nii ilus, et oleks ise tahtnud taolise idee peale tulla. Ylejàànud olid sellised.. noh.. ma ise ei ostaks selliste etikettidega veine, kui ei teaks kindla peale, et tasub proovida.
Tàna avanesid mulle etiketinduse tàiesti uued dimensioonid. Nàiteks Antonino uuris, et kas teeme yhe rulli, kus vahelduvad esikylje ja tagakylje etikett vòi hoopiski kaks eraldi rulli. Boh? Lubasin uurida sinjoorilt, kes veinid pudelisse villib. Kunagi kui Vinitaly'l sai kàidud, siis ainuke veinimeisterdamise masin, mille loogikast ma ilma seletamata aru sain, oli masin, mis paneb veinid pudelisse, lykkab korgid peale ja kleebib siuh! etiketid pudelile otsaette. Just selle masina ostmiseks meil tsisternide, vaatide, filtrite ja presside kòrvalt raha ei jàtkunud. Mistòttu ostame teenust sisse yhelt tegelaselt, kes tuleb yhel kaunil pàeval rekkaga, seab liini yles ja villib kòik veinid mòne tunniga pudelitesse.
Tàna pean lòpetama, sest vaja kohver pakkida Dublinisse sòiduks. Saab olema tàhtis tòòreis, mille kàigus loodan kaardistada Dublini pònevamad vinoteegid ja Itaalia restoranid. Jajah, raske tòò, aga keegi peab seda ju tegema...
mercoledì, dicembre 02, 2009
Stalini lehmad
"Stalini lehmad" on minu pika puhkuse esimene loetud raamat ja teine Sofi Oksaneni teos, mis mu vàikeste ahnete kàte vahele sattus.
Esiteks peab ytlema, et Sofi kirjutab vàga paeluvalt. Kui korra raamatu kàtte vòtsin, siis otsisin kogu aeg vaba hetke, et saaks edasi lugeda ja olin yldse kuidagi liimist lahti, sest tegelaste elud on nii keerulised ja depressiivsed. Nàiteks peategelase buliimia oli nii realistlik, et neil pàevil, mil raamatut lugesin, vaatasin isegi toitu teistmoodi.
"Stalini lehmades" rullub meie ees lahti kolm paralleelset lugu kolmest naisest - Eestis elav vanaema, keda jàlitavad màlestused sòjaajal juhtunust; Soome mehele làinud ema, kes varjab oma Eesti identiteeti, kardab KGBd ja kannatab vaikides vàlja oma joodik-mehe armuseiklusi ning lòpetuseks peategelane Anna, buliimia ja identiteedikriisi kyysis visklev tytar.
Enam-vàhem sama atmosfààr, mis "Puhastuses". Elud on masendavad ja probleemid lahendamatud. Osalt sellepàrast, et tegelased on need endale ise vàlja mòelnud ja osalt sellepàrast, et peategelasi ymbritsevad jòud on neist nii palju tugevamad. Isegi ilm on peamiselt porine ja jàrjepidevalt on neil daamidel kas millegi pàrast hàbi vòi nad valetavad vòi vaikivad.
Lugedes tajusin, et vaikimisega suhestusin ise kuidagi vàga tàpselt. Vòòras kultuuriruumis tuleb tihti ette olukordi, kus oleks midagi òelda kyll, aga kohe leian, et see ei sobi kohalikku konteksti vòi et minu arvamust ei mòisteta vòi et mind mòistetaks kuidagi vààriti. Nii olengi vaikima harjunud. Tihtipeale seltskondlikel koosviibimistel kysitakse, et miks ma nii vaikne olen. No mida ma ytlen, kui prouad ymberringi oma abikaasasid bitchivad vòi halavad et lapsed ei kuula sòna? Ytlen, et mina olen oma kalli kaasaga yber-ònnelik ja et selleks, et lapsed sòna kuulaks, ei tohi nende jonnile jàrele anda kohe, kui ròòkima hakkavad?
Jah, kodumaa, sa ei kujuta seda endale vist ettegi, sest Eestis oli mul alati iga asja kohta midagi kommenteerida vòi targutada, isegi kui hiljem kahetsesin.
Kokkuvòttes on "Stalini lehmad" ja "Puhastus" justkui liiklusònnetus - peategelaste inimvààrikust mitte sààstev ja masendav vàrk, aga kohe kuidagi ei saa vaatamata jàtta. Soovitan lugeda, kes pole veel proovinud.
Kui esimene vàga ei meeldi, siis teisega pole mòtet proovida, sest skeemid on enam-vàhem samad. Jah, vòib juhtuda, et ei meeldi. Nàiteks mu vanaemale tuli kunagi mingi raamatuklubi kaudu "Stalini lehmad" ja ta saatis selle tagasi ja vist ka helistas neile ja kàrkis, et mis jòleda raamatu nad talle saatnud on. "Puhastust" ta igatahes ei tellinud :)))
Esiteks peab ytlema, et Sofi kirjutab vàga paeluvalt. Kui korra raamatu kàtte vòtsin, siis otsisin kogu aeg vaba hetke, et saaks edasi lugeda ja olin yldse kuidagi liimist lahti, sest tegelaste elud on nii keerulised ja depressiivsed. Nàiteks peategelase buliimia oli nii realistlik, et neil pàevil, mil raamatut lugesin, vaatasin isegi toitu teistmoodi.
"Stalini lehmades" rullub meie ees lahti kolm paralleelset lugu kolmest naisest - Eestis elav vanaema, keda jàlitavad màlestused sòjaajal juhtunust; Soome mehele làinud ema, kes varjab oma Eesti identiteeti, kardab KGBd ja kannatab vaikides vàlja oma joodik-mehe armuseiklusi ning lòpetuseks peategelane Anna, buliimia ja identiteedikriisi kyysis visklev tytar.
Enam-vàhem sama atmosfààr, mis "Puhastuses". Elud on masendavad ja probleemid lahendamatud. Osalt sellepàrast, et tegelased on need endale ise vàlja mòelnud ja osalt sellepàrast, et peategelasi ymbritsevad jòud on neist nii palju tugevamad. Isegi ilm on peamiselt porine ja jàrjepidevalt on neil daamidel kas millegi pàrast hàbi vòi nad valetavad vòi vaikivad.
Lugedes tajusin, et vaikimisega suhestusin ise kuidagi vàga tàpselt. Vòòras kultuuriruumis tuleb tihti ette olukordi, kus oleks midagi òelda kyll, aga kohe leian, et see ei sobi kohalikku konteksti vòi et minu arvamust ei mòisteta vòi et mind mòistetaks kuidagi vààriti. Nii olengi vaikima harjunud. Tihtipeale seltskondlikel koosviibimistel kysitakse, et miks ma nii vaikne olen. No mida ma ytlen, kui prouad ymberringi oma abikaasasid bitchivad vòi halavad et lapsed ei kuula sòna? Ytlen, et mina olen oma kalli kaasaga yber-ònnelik ja et selleks, et lapsed sòna kuulaks, ei tohi nende jonnile jàrele anda kohe, kui ròòkima hakkavad?
Jah, kodumaa, sa ei kujuta seda endale vist ettegi, sest Eestis oli mul alati iga asja kohta midagi kommenteerida vòi targutada, isegi kui hiljem kahetsesin.
Kokkuvòttes on "Stalini lehmad" ja "Puhastus" justkui liiklusònnetus - peategelaste inimvààrikust mitte sààstev ja masendav vàrk, aga kohe kuidagi ei saa vaatamata jàtta. Soovitan lugeda, kes pole veel proovinud.
Kui esimene vàga ei meeldi, siis teisega pole mòtet proovida, sest skeemid on enam-vàhem samad. Jah, vòib juhtuda, et ei meeldi. Nàiteks mu vanaemale tuli kunagi mingi raamatuklubi kaudu "Stalini lehmad" ja ta saatis selle tagasi ja vist ka helistas neile ja kàrkis, et mis jòleda raamatu nad talle saatnud on. "Puhastust" ta igatahes ei tellinud :)))
Viva la libertà!
Aastane puhkus on alanud (juhhei ja ròòmus auring ymbes kòògilaua!)
Mul on siin nii palju plaane eelseisvaks 12ks kuuks, et pidin lausa Exceli appi vòtma. Sommelier kursused, cantina kàivitamine, sagedane Eestis kàimine, ujumine, maitsetaimede kasvatamine, uute retseptide proovimine, rannas hullamine, kodu sisustamine ja muidu hàngimine (mis, kui seda korralikult teha, vòtab pàris palju aega ja energiat tegelikult).
Yhesònaga ma tahan teha kòiki neid vahvaid ja hedonistlikke asju, mida Itaaliasse kolinud vàlismaa naised raamatutes ja filmides teevad, aga mille jaoks mul pole iial aega olnud seoses sellega, et karm saatus ja rahapuudus paiskasid mind orjapidajaliku tòòandja haarmetesse. Loodan, et nad mind tòòle tagasi ei kutsu. Lepingus on punkt, et nad vòivad seda teha kuuajase etteteatamisega.
Tàna sorteerisin raamaturiiulit ja tòstsin kòrvale kòik raamatud, mis ma olen viimase kolme aasta jooksul ostnud, aga pole jòudnud làbi lugeda. Uskumatult erutav!
Muide kiire vahemàrkusena tahaksin raamatute teemal lisada, et kui Roomas korterikaaslastele Puhhiraamatu jàrje lugemisega vahele jàin, siis lugupeetud SAPi konsultat teatas:"Booh! Vabatahtlikult loed raamatut và?! Ma pole pòhikoolist saati yhtki raamatut lugenud!" Tòmbusin pòglikult oma tuppa ja ei hakanud ytlema, et inimestega, kes regulaarselt Itaalia televisiooni vaatavad, pole minu arvates yldse mòtet kultuursetel teemal rààkidagi. Jah, viimasel ajal olen ma selline... patsifistlik snoob.
Siin minu lugemist ootavate raamatute nimekiri ràndom jàrjekorras:
1 Kenneth Davis "Don't Know Much About History. Everything You Need To Know About American History But Never Learned"
Ostsin selle yhelt Ameerika reisilt ja enne teist Ameerika-reisi sirvisin seda hommikukohvi kòrvale. Selle vàhese najal, mis ma sirvides lugesin, suutsin kohalike tarkpeadega vòrdlemisi pàdevalt Ameerika ajaloo vàhemtuntud allhoovuste teemal vestelda. Hmm... kui terve raamatu làbi loen, kas siis lykkan kòik ameerikamaa tarkpead pikali?
2 Peter Mansfield "A History of The Middle East"
Jàrjekordne raamat, mida olen lugenud òhtuti unise peaga ja halligi ei màleta peale ebamààrase tundmuse, et see, mis ma lugesin, oli huvitav ja paeluv. Pikka aega arvasin, et olin raamatu àra kaotanud ja sellepàrast ta jàigi poolikuks.
3 Alain de Botton "The Consolations of Philosophy" Ostetud kunagi "Armunu esseede" lugemisest tekkinud kòrgete ootuste najal, aga làhemal sirvimises osutus liiga sygavmòtteliseks, et lennukis lugeda.
4 Taaskord yks Alaini teos "Status Anxiety". Sama lugu, mis eelmisega.
5 Paul Gingsborg "A History of Contemporary Italy 1943-1980". Selle raamatuga pole ma 60ndatest aastatest eriti kaugemale saanud seoses korduva takerdumisega kirjeldustesse ametiyhingute keerukatest mahhinatsioonidest ja poliitilistest malemàngudest, kus igas lauses on umbes 15 uut nime ja tàhelyhendit vaja meelde jàtta, et jàrgmisest aru saaks.
6 Paul Gingsborg "Italy and Its Discontents 1980-2001" Ja seda ma ei hakanud lugemagi, mòeldes, et enne oleks viisakas nr 5ga yhele poole saada. Kardan alateadlikult, et kui olen need kaks raamatut làbi lugenud, kaotan igasuguse usu sellesse, et Itaalias yldse elu kunagi paremaks vòiks minna ning pògenen, òò varjus ja pulmadeks kingitud lauahòbe pàevinàinud kohvris, Rootsi vòi Sveitsi vòi kuhuiganes tànapàeval oleks paslik pògeneda. Beata ignoranza...
7 Khaled Hosseini "A Thousand Splendid Suns" Jah, ma olen selles mòttes tàitsa neitsi veel, et pole ei filmi nàinud ega midagi.
8 Mark Twain "Letters From The Earth. Uncencored Writings" Kunagi arvasin, et oleks huvitav ja humoorikas lugeda Saatana kirju maa pealt, aga kui olin raamatu Amazonist kàtte saanud, osutus kuidagi maitsetuks. Aga nagu me kòik teame - et raamatuid tàiel mààral nautida ja mòista, tuleb neid lugeda òigel ajal, òiges kohas ja òigel eluperioodil. Olen valmis uuesti proovima.
9 Nick Hornby "Juliet, Naked" Viimane Nicki raamat, mille soetasin Chicagost. Arvan, et vòtan selle esimesena ette, sest tema raamatud ei peta kunagi mu kòrgeid ootusi.
10 Bill Bryson "Shakespeare"
Billi reisikirjad on silmapaistvalt muhedad ja sòbralikud ja ma olen nad kòik làbi lugenud ja mòistagi huvitab mind Shakespeare'i elulugu, kui selle on kirja pannud Bill Bryson.
11 Donald G Krause "The Art Of War For Executives" Lihtsalt, et vaadata, mille poolest see Sun Tzu originaalteosest erineb. Miks ma selle raamatu ostsin? Ei tea, ahnusest vist.
12 Luigi Pirandello "Uno, nessuno e centomila" See on yks mu paljudest pooleliolevatest raamatutest, mille ma laenasin S-i, Pirandello loomingu truu austaja, kàest.
Pisut juba lugesin ja pean ytlema, et kui saan yle ebamugavustundest, mille on tekitanud sitsiillastele omane passato remoto'ga liialdamine ja esimesest kahekymnest lehekyljest, mille vàltel ma kuidagi ei suuda nòustuda, et paremale poole kaldus nina oleks asi, mis òigustaks obsesiiv-kompulsiivset kàitumist, vòib ysna paljutòotavaks minna. Jah, kas Itaalias ei ole siis toimetaid, kes need passato remotod òigeks parandaksid?
13 Garry Kasparov "How Life Imitates Chess" Jàrjekordne pooleldi loetud raamat.
14 Alessandro Manzoni "I promessi sposi". Itaalia kirjandusklassika, umbes nagu Tammsaare eestlastele. Ma arvan, et kes Itaalias elab, peab ikkagi kohaliku kirjandusklassikaga kursis olema ja kuna ma juba kunagi alustasin selle lugemist, siis tean, et "Promessi sposi" saab olema pigem tammsaarelik rassimine kui meelelahutus.
15 Salman Rushdie "The Satanic Verses" Oh.. selle raamatu ostsin ma tol ònnetul pàeval Londonis ja hakkasin seda lugema tol depresiivsel òhtul tolles koledas hotellitoas, kus olid neoonlambid ja vàrvihais ja vihma sadas avatud aknast mulle teki peale.
16 Paul Strathern "The Medici" See raamat on yks intriigide labyrint, kus ekseldes jòudsin sinnamaale, et Medicide perekonda àhvardas oht saada Firenzest vàlja visatud. Aga kindel ei ole, sest ma vist jàin magama vòi lugesin samal ajal mingit teist raamatut. Ma pole kunagi intriigide vallas vàga osav olnud.
17 Thomas L Friedman "The World is Flat" Ehh ei teagi, miks ma selle yleshaibitud raamatu ostsin. Ilmselt sellepàrast, et oli yleshaibitud. Kui esimesed 10 lehekylge on huvitavad, siis loen làbi. Vastasel juhul ei viitsi.
18 Daniel Coleman "Social Intelligence". Selle raamatu lugesin peaaegu lòpuni làbi ja millegipàrast just kòige huvitavamas kohas jài pooleli - seal, kus seletati detailselt, et kuidas konkreetselt imiku suhe emaga mòjutab tema kàitumist tàiskasvanueas ja partneri valikut ja muid taolisi asju. Jah, ma olen alati tahtnud teada saada, miks terapeudid ema kohta kysivad ja pole enne Danieli raamatut veel ammendavat vastust saanud.
19 Terry Pratchett "A Hat Full of Sky" Juhhei! Taaskord yks vahva raamat, mida tuleb lugeda hommikuti diivanile kerra tòmbunult suure kohvitassi ja piparkoogivaagnaga varustatult vòi siis kaunil suvepàeval puu kylge kinnitatud vòrkkiiges lebaskledes. Nii et saaks segamatult muheleda ja teada, et ei pea lugemist mingite tàhtusetute toimetuste pàrast katkestama. Ma olen taolist momenti kaua oodanud ja eelolevate kuude jooksul loodan selle tekitada. Ainult Pratchett, Lindgren, Horbny, Allen ja Gaiman suudavad selliseid raamatuid kirjutada.
20 Oriana Fallaci "Un capello pieno di ciliege" Ykskord Roku ema tahtis hirmsasti mulle synnipàevapidu korraldada ja kòik oma sòbrannad kylla kutsuda ning uuris, et mida ma kingituseks tahaksin. Vastasin, et kuna ma tunnen kaasaegse Itaalia kirjanduse vastu huvi, siis las iga kylaline toob yhe Itaalia kirjaniku raamatu, mis neile sydamelàhedane on. See oli ainuke raamat, mis kingiti ja kinkija ytles, et tegelikult ta ise seda lugenud ei ole, aga pidavat hea olema. Raamat kaalub kuskil paar kilo, mille peale mul millegipàrast tuli meelde vanarahva tarkus "pikk jutt, sitt jutt", aga olen siiski nòus proovima, millega Oriana yllatab.
21 Stephen Covey "The 7 Habits of Highly Effective People" Esimene kolmandik oli pàris loetav ja kònetas hàsti mu askeldajalikke hingekeeli. Arvan, et see on vist yks neist yleshaibitud eneseabiraamatutest, mille lugemist vàhesed yles tunnistavad. Aga mina olen kompleksivaba.
22 C.J.J. Berry "First Steps in Winemaking" Teadagi miks.
23 Albert-Laszlo Barabasi "Linked". Mingi jàrjekordne yleshaibitud raamat, mille ma ostsin puhtast ahnusest. For the benefit of the doubt vòin ju vaadata, kas on loetav.
24 Samuel Huntington "Who Are We? America's Great Debate" Juba kolm aastat seisab riiulis. Loodan, et debatt on veel aktuaalne ja et sisu pole aastatega vananenud, nagu valgete veinidega juhtub.
25 Roberto Saviano "Gomorra" Jàrjekordne haip raamat, mida ma kunagi aastal 2007 hakkasin lugema, aga tol ajal ei vòimaldanud mu itaalia keele oskus Roberto kujundirohkest keelekasutusest ja kriminaalsest leksikonist hàsti aru saada. Tàna pisut sirvisin ja esimesel lehekyljel avastasin ainult paar tundmatut sòna, nii et vòib edasi lugeda kyll.
26 Norman Lebrecht "Life and Death of Classical Music" Pealkiri oli intrigeeriv, aga sellest kaugemale pole veel jòudnud.
27 Daniele Cernilli "Memorie di un assaggiatore di vini" Vàga huvipakkuv raamat. Esiteks sellepàrast, et tahan minna sommelier kursustele ja teiseks sellepàrast, et nyyd oskan piisavalt itaalia keelt, et raamatust aru saada.
28 Karen Armstrong "Buddha" Karen olla kirjutanud ysna pàdevaid raamatuid erinevatest religioonidest. Kuna budism huvitab mind enim, siis loodan siit leida huvitavat mòtteainet.
Mul on siin nii palju plaane eelseisvaks 12ks kuuks, et pidin lausa Exceli appi vòtma. Sommelier kursused, cantina kàivitamine, sagedane Eestis kàimine, ujumine, maitsetaimede kasvatamine, uute retseptide proovimine, rannas hullamine, kodu sisustamine ja muidu hàngimine (mis, kui seda korralikult teha, vòtab pàris palju aega ja energiat tegelikult).
Yhesònaga ma tahan teha kòiki neid vahvaid ja hedonistlikke asju, mida Itaaliasse kolinud vàlismaa naised raamatutes ja filmides teevad, aga mille jaoks mul pole iial aega olnud seoses sellega, et karm saatus ja rahapuudus paiskasid mind orjapidajaliku tòòandja haarmetesse. Loodan, et nad mind tòòle tagasi ei kutsu. Lepingus on punkt, et nad vòivad seda teha kuuajase etteteatamisega.
Tàna sorteerisin raamaturiiulit ja tòstsin kòrvale kòik raamatud, mis ma olen viimase kolme aasta jooksul ostnud, aga pole jòudnud làbi lugeda. Uskumatult erutav!
Muide kiire vahemàrkusena tahaksin raamatute teemal lisada, et kui Roomas korterikaaslastele Puhhiraamatu jàrje lugemisega vahele jàin, siis lugupeetud SAPi konsultat teatas:"Booh! Vabatahtlikult loed raamatut và?! Ma pole pòhikoolist saati yhtki raamatut lugenud!" Tòmbusin pòglikult oma tuppa ja ei hakanud ytlema, et inimestega, kes regulaarselt Itaalia televisiooni vaatavad, pole minu arvates yldse mòtet kultuursetel teemal rààkidagi. Jah, viimasel ajal olen ma selline... patsifistlik snoob.
Siin minu lugemist ootavate raamatute nimekiri ràndom jàrjekorras:
1 Kenneth Davis "Don't Know Much About History. Everything You Need To Know About American History But Never Learned"
Ostsin selle yhelt Ameerika reisilt ja enne teist Ameerika-reisi sirvisin seda hommikukohvi kòrvale. Selle vàhese najal, mis ma sirvides lugesin, suutsin kohalike tarkpeadega vòrdlemisi pàdevalt Ameerika ajaloo vàhemtuntud allhoovuste teemal vestelda. Hmm... kui terve raamatu làbi loen, kas siis lykkan kòik ameerikamaa tarkpead pikali?
2 Peter Mansfield "A History of The Middle East"
Jàrjekordne raamat, mida olen lugenud òhtuti unise peaga ja halligi ei màleta peale ebamààrase tundmuse, et see, mis ma lugesin, oli huvitav ja paeluv. Pikka aega arvasin, et olin raamatu àra kaotanud ja sellepàrast ta jàigi poolikuks.
3 Alain de Botton "The Consolations of Philosophy" Ostetud kunagi "Armunu esseede" lugemisest tekkinud kòrgete ootuste najal, aga làhemal sirvimises osutus liiga sygavmòtteliseks, et lennukis lugeda.
4 Taaskord yks Alaini teos "Status Anxiety". Sama lugu, mis eelmisega.
5 Paul Gingsborg "A History of Contemporary Italy 1943-1980". Selle raamatuga pole ma 60ndatest aastatest eriti kaugemale saanud seoses korduva takerdumisega kirjeldustesse ametiyhingute keerukatest mahhinatsioonidest ja poliitilistest malemàngudest, kus igas lauses on umbes 15 uut nime ja tàhelyhendit vaja meelde jàtta, et jàrgmisest aru saaks.
6 Paul Gingsborg "Italy and Its Discontents 1980-2001" Ja seda ma ei hakanud lugemagi, mòeldes, et enne oleks viisakas nr 5ga yhele poole saada. Kardan alateadlikult, et kui olen need kaks raamatut làbi lugenud, kaotan igasuguse usu sellesse, et Itaalias yldse elu kunagi paremaks vòiks minna ning pògenen, òò varjus ja pulmadeks kingitud lauahòbe pàevinàinud kohvris, Rootsi vòi Sveitsi vòi kuhuiganes tànapàeval oleks paslik pògeneda. Beata ignoranza...
7 Khaled Hosseini "A Thousand Splendid Suns" Jah, ma olen selles mòttes tàitsa neitsi veel, et pole ei filmi nàinud ega midagi.
8 Mark Twain "Letters From The Earth. Uncencored Writings" Kunagi arvasin, et oleks huvitav ja humoorikas lugeda Saatana kirju maa pealt, aga kui olin raamatu Amazonist kàtte saanud, osutus kuidagi maitsetuks. Aga nagu me kòik teame - et raamatuid tàiel mààral nautida ja mòista, tuleb neid lugeda òigel ajal, òiges kohas ja òigel eluperioodil. Olen valmis uuesti proovima.
9 Nick Hornby "Juliet, Naked" Viimane Nicki raamat, mille soetasin Chicagost. Arvan, et vòtan selle esimesena ette, sest tema raamatud ei peta kunagi mu kòrgeid ootusi.
10 Bill Bryson "Shakespeare"
Billi reisikirjad on silmapaistvalt muhedad ja sòbralikud ja ma olen nad kòik làbi lugenud ja mòistagi huvitab mind Shakespeare'i elulugu, kui selle on kirja pannud Bill Bryson.
11 Donald G Krause "The Art Of War For Executives" Lihtsalt, et vaadata, mille poolest see Sun Tzu originaalteosest erineb. Miks ma selle raamatu ostsin? Ei tea, ahnusest vist.
12 Luigi Pirandello "Uno, nessuno e centomila" See on yks mu paljudest pooleliolevatest raamatutest, mille ma laenasin S-i, Pirandello loomingu truu austaja, kàest.
Pisut juba lugesin ja pean ytlema, et kui saan yle ebamugavustundest, mille on tekitanud sitsiillastele omane passato remoto'ga liialdamine ja esimesest kahekymnest lehekyljest, mille vàltel ma kuidagi ei suuda nòustuda, et paremale poole kaldus nina oleks asi, mis òigustaks obsesiiv-kompulsiivset kàitumist, vòib ysna paljutòotavaks minna. Jah, kas Itaalias ei ole siis toimetaid, kes need passato remotod òigeks parandaksid?
13 Garry Kasparov "How Life Imitates Chess" Jàrjekordne pooleldi loetud raamat.
14 Alessandro Manzoni "I promessi sposi". Itaalia kirjandusklassika, umbes nagu Tammsaare eestlastele. Ma arvan, et kes Itaalias elab, peab ikkagi kohaliku kirjandusklassikaga kursis olema ja kuna ma juba kunagi alustasin selle lugemist, siis tean, et "Promessi sposi" saab olema pigem tammsaarelik rassimine kui meelelahutus.
15 Salman Rushdie "The Satanic Verses" Oh.. selle raamatu ostsin ma tol ònnetul pàeval Londonis ja hakkasin seda lugema tol depresiivsel òhtul tolles koledas hotellitoas, kus olid neoonlambid ja vàrvihais ja vihma sadas avatud aknast mulle teki peale.
16 Paul Strathern "The Medici" See raamat on yks intriigide labyrint, kus ekseldes jòudsin sinnamaale, et Medicide perekonda àhvardas oht saada Firenzest vàlja visatud. Aga kindel ei ole, sest ma vist jàin magama vòi lugesin samal ajal mingit teist raamatut. Ma pole kunagi intriigide vallas vàga osav olnud.
17 Thomas L Friedman "The World is Flat" Ehh ei teagi, miks ma selle yleshaibitud raamatu ostsin. Ilmselt sellepàrast, et oli yleshaibitud. Kui esimesed 10 lehekylge on huvitavad, siis loen làbi. Vastasel juhul ei viitsi.
18 Daniel Coleman "Social Intelligence". Selle raamatu lugesin peaaegu lòpuni làbi ja millegipàrast just kòige huvitavamas kohas jài pooleli - seal, kus seletati detailselt, et kuidas konkreetselt imiku suhe emaga mòjutab tema kàitumist tàiskasvanueas ja partneri valikut ja muid taolisi asju. Jah, ma olen alati tahtnud teada saada, miks terapeudid ema kohta kysivad ja pole enne Danieli raamatut veel ammendavat vastust saanud.
19 Terry Pratchett "A Hat Full of Sky" Juhhei! Taaskord yks vahva raamat, mida tuleb lugeda hommikuti diivanile kerra tòmbunult suure kohvitassi ja piparkoogivaagnaga varustatult vòi siis kaunil suvepàeval puu kylge kinnitatud vòrkkiiges lebaskledes. Nii et saaks segamatult muheleda ja teada, et ei pea lugemist mingite tàhtusetute toimetuste pàrast katkestama. Ma olen taolist momenti kaua oodanud ja eelolevate kuude jooksul loodan selle tekitada. Ainult Pratchett, Lindgren, Horbny, Allen ja Gaiman suudavad selliseid raamatuid kirjutada.
20 Oriana Fallaci "Un capello pieno di ciliege" Ykskord Roku ema tahtis hirmsasti mulle synnipàevapidu korraldada ja kòik oma sòbrannad kylla kutsuda ning uuris, et mida ma kingituseks tahaksin. Vastasin, et kuna ma tunnen kaasaegse Itaalia kirjanduse vastu huvi, siis las iga kylaline toob yhe Itaalia kirjaniku raamatu, mis neile sydamelàhedane on. See oli ainuke raamat, mis kingiti ja kinkija ytles, et tegelikult ta ise seda lugenud ei ole, aga pidavat hea olema. Raamat kaalub kuskil paar kilo, mille peale mul millegipàrast tuli meelde vanarahva tarkus "pikk jutt, sitt jutt", aga olen siiski nòus proovima, millega Oriana yllatab.
21 Stephen Covey "The 7 Habits of Highly Effective People" Esimene kolmandik oli pàris loetav ja kònetas hàsti mu askeldajalikke hingekeeli. Arvan, et see on vist yks neist yleshaibitud eneseabiraamatutest, mille lugemist vàhesed yles tunnistavad. Aga mina olen kompleksivaba.
22 C.J.J. Berry "First Steps in Winemaking" Teadagi miks.
23 Albert-Laszlo Barabasi "Linked". Mingi jàrjekordne yleshaibitud raamat, mille ma ostsin puhtast ahnusest. For the benefit of the doubt vòin ju vaadata, kas on loetav.
24 Samuel Huntington "Who Are We? America's Great Debate" Juba kolm aastat seisab riiulis. Loodan, et debatt on veel aktuaalne ja et sisu pole aastatega vananenud, nagu valgete veinidega juhtub.
25 Roberto Saviano "Gomorra" Jàrjekordne haip raamat, mida ma kunagi aastal 2007 hakkasin lugema, aga tol ajal ei vòimaldanud mu itaalia keele oskus Roberto kujundirohkest keelekasutusest ja kriminaalsest leksikonist hàsti aru saada. Tàna pisut sirvisin ja esimesel lehekyljel avastasin ainult paar tundmatut sòna, nii et vòib edasi lugeda kyll.
26 Norman Lebrecht "Life and Death of Classical Music" Pealkiri oli intrigeeriv, aga sellest kaugemale pole veel jòudnud.
27 Daniele Cernilli "Memorie di un assaggiatore di vini" Vàga huvipakkuv raamat. Esiteks sellepàrast, et tahan minna sommelier kursustele ja teiseks sellepàrast, et nyyd oskan piisavalt itaalia keelt, et raamatust aru saada.
28 Karen Armstrong "Buddha" Karen olla kirjutanud ysna pàdevaid raamatuid erinevatest religioonidest. Kuna budism huvitab mind enim, siis loodan siit leida huvitavat mòtteainet.