Tàna hommikul jòudis E koolitusele suure hilinemisega (mis isegi Itaalias ebatavaline) ja vàga erutatult, pòsed punased, juuksed sassis ja silmis mingi kummaline làige.
Arvutikott prantsatas lauale. ‘Puha jumal, te ei kujuta ette, mis minuga tàna juhtus!!!’
Tòstsime huviga silmad arvutiekraanidelt ning panime kòrvad valmis. Jàrgnev ei tekitanud pettumust.
‘Mul oli yks LOOM autos!’
/tunnustav, yllatunud ymin publiku poolt/
‘AGA mitte mingi suvaline LOOM!!!’
‘HIIR!’ kiljatasid tytarlapsed ja Marco Naapolist.
’Mis hiir,’ rehmas E kàega ja lisas dramaatiliselt:’PRUSSAKAS!!’
Kiljatasin hysteeriliselt ja varjusin instinktiivselt arvuti taha. Noormehed mòmisesid midagi arusaamatut.
Nyyd rààkiski E traagilise loo, kuidas ta olla hommikul rahulikult tòòle sòitnud, kui korraga tundnud kàsivarrel mingit kòhvitsemist. Jah, koletis jalutas otse E kàe peal!!!
(selle koha peal tundsin kàsivartel hàirivat sygelust)
Nyyd olnud E-l kiiret lahendust vaja! Rapsinud prussaka kàe pealt minema, haaranud Rooma kaardi ja lajatanud sellega prussaka suunas. Aga koletis pààsenud pògenema. Selle peale tekkinud E-l kujuteldamatu hysteeria, kihutanud nagu hullumeelne hommikuses Roomas ringi ja suure paanikaga pannud òigest teeotsast mòòda. Edasi viis tee juba kurikuulsasse EUR rajooni, E teinud kàsipiduriga kannapòòrde ja olles tànaval mingi suvalise tyhja koha leidnud, parkinud auto ja asunud prussakat otsima. Vahepeal olla mòned inimesed temast mòòda sòitnud ja karjunud, et pangu oma auto uksed kinni. Hakkaja tytarlapsena nàidanud E neile keskmist sòrme ja otsustanud hoopis oma kavalerile helistada. Mòistagi suhtunud kavaler prussakakriisi meheliku leigusega ja olla òelnud umbes midagi sellist, et helista kui pàriselt mingi probleem on.
Prussakas aga vàlja ei tulnud, eeldatavasti oli suures surmahirmus kusagile istme alla varjunud. Tòòle sòitnud E nii, et turvavòòd igaks juhuks kinni ei pannud (noh et kui peaks kiirelt autost vàlja hyppama) ja toetunud ettevaatlikult istme serva peale, samal ajal tàhelepanelikult auto sisemust observeerides ja vaenlase làhenemistaktikat ette ennustada pyydes.
Lòpuks tabanud prussakat siiski ebaònn. Auto pargitud, màrganud E prussaka pisikesi pruuni sarvi pàevavalgele ilmumas, oodanud parajat hetke ja andnud kingaga eksimatu hoobi. Laiba heitnud sealsamas tànavale.
Aplodeerisime E-le tema julguse puhul ja tàna me olemegi koolituse kestel arutanud igal vòimalikul hetkel erinevaid teooriaid, et kuidas prussakas autosse saab ja kui yks juba on, siis kas on tòenàoline, et on veel mòni.
Ma tunnen, et olen leidnud hingesugulasi.
Meil on nyyd uus òpetaja, kes kàskis tàna meil kòigil saata talle email, kus kirjutada, et mis loom me tahaks olla ning mispàrast. Ma kirjutasin, et ma tahaks olla pingviin, sest pingviinid on armsad.
A kirjutas, et tema tahaks olla ahv, sest ahvid on uudishimulikud. E kirjutas, et tema tahaks olla lepatriinu, sest lepatriinud on armsad ja neid nàhes ei kiljata keegi hirmust ega yrita neid viivitamatult tappa.
Òpetaja vastas A-le, et ahv on suurepàrane idee, aga mulle ja E-le ei vastanud. Mida sellest jàreldada?
Mul olid ühikas prussakahordid. Kord suvepuhkuselt tagasi tulles võtsin kätte nõudekapis olnud retseptiraamatu ja tundsin, kuidas mu terve käsi prussakaid täis valgus. Ei olnud, minu parim päev ütleme nii:P Ja üsksord kui ma parajasti roolis olin, tundsin, et keegi ronib püksisääre seestpoolt mööda jalga üles. Jubedalt kõditas. Ei julenud lihtsalt laiaks ka litsuda, sest see võiks vabalt ka herilane olla. Pidasin auto suvalises kohas kinni ja keerasin sääri ülepoole. Seal oli üks suurem lutikas, siis see heina oma. Vanarahvas teab rääkida, et kui lutikas laiaks litsuda, pidi halba lehka tulema. Seekord läks siis paremini.
RispondiEliminaGaaaaa!
RispondiElimina