Pòhiliselt nii làkski mu puhkus

Taaskord kàisid mul kylas Eestlased ning pean ytlema, et sellest kylaskàigust òppisin ma vòrdlemisi palju.

Hakkame Fiumicino lennujaamast Francavilla poole sòitma, kui K kysib.”Kuule, aga miks sul auto sedasi tee peal ujub?”. Mina vastu, et kust ma tean. Yhtlasi pidasin vajalikuks tàpsustada, et see mòningane ujumine on mullegi silma hakanud. Tivoli juures pidasime bensiinijaamas kinni, K pani suitsu ette, takseeris kumme, koputas varbaga ja teatas, et kummid tuleb àra tasakaalustada. Selle uudse informatsiooni valguses presenteerisin K-le mulle varasemalt esitatud seisukohti, et kummid tuleks àra vahetada. K naeratas murelikult ja ytles kuidagi kahtlaselt kaastundlikult, et kummid on korras, aga tasakaalustamata.

Siinkohal oleks oluline àra màrkida, et teadupàrast Eestis iga sylelapski oskab autol syytekyynalde asukoha tuvastada ja kàigukasti òli vahetada ja et mis autode siseelu puudutab, siis Eesti kontekstis olen ma kònealuses kysimuses kompetentsuselt pigem syndimata lapse tasemel. Itaalias jàllegi ei huvita autode siseelu eriti mitte kedagi ja nagu manòòvrite kàigus selgus, ka mitte neid, kes autode siseelu uurimisega igapàevast leiba teenivad.

Igatahes, kui me kolme tunni pàrast sihtpunkti jòudsime, oli selgunud, et tuleb kummid viivitamatult tasakaalustada. K rààkis mulle pikalt, et kuidas tasakaalustamata kummid ylejàànud juppe lòhkuma hakkavad, aga niikuinii kòik eestlased teavad seda juba ja ma ei viitsi sellest kirjutada.
Kuna kàigud vahetuvad vàga aeglaselt, siis eeldatavasti olla ka kàigukasti òli tarvis vahetada.
Samuti olla mu vàikeauto oma 1,6se mootori kohta kuidagi jòle uimane. Sellest teadmisest inspireeritud, sai jàlle peatus tehtud ja mootoriòli vaadatud. Òli oli ràpane, vajavat vahetamist. Mòtlik-yllatunud ilmel tuvastas K, et òli olla ka kòvasti yle normi ja just liigne òli vòtvatki autol jòudu àra.
Noh ja muidugi tuled olid liiga kòrgele reguleeritud, aga sellest murest saime yle, kuna ma olin uute teadmiste omandamisest tekkinud ylemeelikushoos leidnud endas mingi senituvastamata huvi autos leiduvate nuppude vastu. Yks nupp oligi selline, et sellega sai tuled madalamaks reguleerida.

Noh, jòudsime siis kohale, tormasin Rokut kaelustama ja teatasin òhinal, et K ytles seda ja seda ja et auto on vaja viivitamatult remonti saata.
Toimunud syndmustele tagasivaadet tehes vòib jàreldada, et see oli viga. Sellest hetkest peale laiutas suur àikesepilv meie pàikeselises puhkusetaevas. Pealegi on mul kahtlus, et Roku vihkab nyyd K-d, kuigi ta seda otse vàlja ei ytle. Yhesònaga, et olukord kuidagi lahendada, teatas Roku, et jajah hommikul làheme autot remontima ja tulge nyyd kòik arbuusi maitsma.

Vahepeal mòòdus mitu pàeva ja mehhaaniku juurde minek lykkus erinevatel, aga selle eest vàga vettpidavatel pòhjustel edasi.
Kyll aga olid puhkusepàevad sisustatud erinevates kangusastmetes tylidega, mida me Rokuga regulaarselt harrastasime.
Nimelt kuna mina kohalikke autoparandusi ei tea ja lahendus muudkui venis, pressisin ma Rokult aadresse vàlja ja esitasin ultimaatumeid, et kui tema minuga ei tule, siis làhen K-ga. Nagu viivitamatult selgus, osutus ultimaatum suureks solvanguks Roku meheau pihta, aga ega ma sellepàrast ei kòhelnud seda korduvalt kasutada eksole.
Pidasin veel vajalikuks tàpsustada, et ma ei kavatse lihtsalt autot kuskile kuuri alla jàtta mingi suvalise torujyri kàtte, vaid tahan ise kòrval seista, vàltimaks pettuse ohvriks langemist. Selle peale oli Roku veendunud, et proovigu ma ‘fare il figo’ (tòlk. ylbitsema) ja kohe kindlasti saan ylbuse eest karistada (tòlk. langen erakordselt kòrgetasemelise pettuse osaliseks).

Viimasel pàeval enne Rooma tagasipòòrdumist, kui oli lisaks selgunud, et kàsipiduri tross tahab pingutamist, piduriklotsid olla kohe-kohe làbi ja esisilda tuleb tasakaalustada (rool hoiab paremale, kui otse sòita eksole), polnud autoparandusse minekut enam kuskile edasi lykata.
Mis puudutab seda eelmainitud àikesepilve meie puhkusetaevas, siis olukord oli vòtmas juba troopilise tormi kuju. Hommikul viisingi Eestlased kiirelt randa ja sòitsime Rokuga Citroeni esindusse, kust Julietta-Ansip ostetud sai.
Ma nagu Eestis pole nàinud, et automyyjad ja autoparandajad yhes isikus oleks, aga paistab, et siin Itaalias on see tavaline. Vòimalik, et see on kasulik selles suhtes, et parandad ming vana kyna àra ja saad kohe mugavalt sealsamas selle edasi myya. Vòi nàiteks, et myyd mingi vana kyna maha ja siis pàrast on hea kliendil kàia sinu juures seda parandamas.

Noh sòitsime tunnikese làbi maaliliste màgikylakeste ja viinamarjavàljade, sooritades mòòdasòite keset teed kòrvatagust kratsivatest koertest ja mòningatest traktoritest, kes rikkaliku viinamarjasaagiga piki kylateid podistasid ning jòudsimegi kohale.
Oleks pidanud ju teadma, et august on Itaalias puhkustekuu!
Vàravad olid kinni, yhtki inimhinge polnud nàha. Isegi linnud ei lennanud autoparanduse kohal.
Làhemal vaatlusel leidsime vàravalt kiiruga visandatud kirjakese, adresseeritud vòimalikele tylitajatele “Chiuso per agosto” (tòlk. augustiks suletud).
Kirja disain tòi vàltimatult meelde sònumi, mille meisterdetektiiv Kalle Blomqvisti hea sòber ja vòitluskaaslane Anders oma isa kingaparanduse ukse peale jàttis -“Seoses ilusa ilmaga suletud”.

Imevàel tulid Rokule meelde kòik làhedalasuvad autoparandused, mille aadresse ma seni tulutult ta ajusoppidest olin yritanud vàlja òngitseda.
Kuna teadmine augustist kui puhkusekuust, oli seoses àsjanàhtud kirjakesega sygavale ajju sòòbinud, pakkusin vàlja, et ehk helistaks ette, enne kui jàrgmisse autoparandusse làheme. Hàmmastaval kombel oli see esimene auto parandamist puudutav ettepanek, millega Roku meie pàevi kestnud tyli kestel nòusse jài.

Imekombel saimegi aja kella kolmeks mingisse Francavillas asuvasse Citroeni esindusse.

Jàrgnev oli suur pettumus.