minu kultuurne elu Roomas

Vahepeal pole mul aega olnud eriti kirjutada, aga nyyd tekkis aega, nii peatuksingi pògusalt viimasel ajal Roomas aset leidnud kultuursetel syndmusi, kus mul on au olnud viibida.

Nàiteks kàisin yhel synnipàeval.
See oli selline yritus, mille korraldasid kaks noormeest, kes elavad koos ning kellest yks tòòtab mu praeguse ja teine mu endise tòòandja heaks.
Muidu tàiesti tavapàrane synnipàev, aga yhe toreda eripàra tahaks siinkohal siiski àra màrkida. Nimelt yks pòhjusi, miks ma sinna synnipàevale làksin, oli soov nàha, kas itaallased laulavad oma koosviibimistel Vasco Rossi laule.
Mòistagi ei petnud synnipàev mu ootusi. Mingil hetkel hakkas magamistoast kostma kitarri- ja syntesaatorihelisid ja E esituses Vasco Rossi laul, mille nime ma ei tea, aga kus lauldakse ‘ti ringrazio la mia sconoscuta compagnia’ (tòlk. ma tànan sind, mu tundmatu kaaslane) ja mille refrààni kohal tuleb hòisata ‘felicità, aa-aa-aaaa, felicità!’ (tòlk. Ònn, aa-aa-aaaa, ònn!).
Kogunesime kòik rysinal magamistuppa, ulatamaks E-le vokaalne abikàsi ning kandsime yheskoos ette mitu Vasco lugu.
Vahelduseks vòtsime veel U2 laulu ‘one love’, mis minu vaatlusandmete kohaselt on samuti itaallaste hulgas kòrgelt hinnatud. Seejàrel laulsime elukurba laulu hukkunud sòdurist, kelle korjus lebab òitsvate moonide keskel (ma arvan, et kòik itaalia keele kursustel kàinud inimesed on selle lauluga hàsti kursis). Selles laulus on palju sònu, nii et lòpp muutus pisut hajusaks ja vòtsime hoopis ‘il sole mio’ ette, seda peamiselt austusest kòigi Naapolist pàrit kylaliste vastu. Korraga selgus, et olemegi Vasco Rossi liiga kauaks unarusse jàtnud ja kandsime uuesti terve hunniku tema laule ette, millest enamust ma enne ei teadnud, aga nyyd siis tean. Lòpuks tuli John Lennoni kord ning kui me parajasti yyrgasime ‘imààdzhin all the piipl living laif in piiiiiss’ ja tuli see koht, kus tuleb tòsta veinipeekrid ja huilata ennastunustavalt ‘hu-hu-huhuhuuu!’ ilmus akna taha hàbelik karabinjeer, vabandas segamise eest ning kysis, et kas saaks volyymi vàhemaks vòtta. Naabrid olla politseisse helistanud.

Siis kàisin ooperis. Roomas on selline vabaòhuteater nagu Terme di Caracalla, mis iidsetel aegadel oli rohkem spa moodi asutusena tuntud. Antiiksed roomlased olla seal pàevade kaupa ringi jalutanud, vedelenud vààrikalt erineva temperatuuriga vannides ja yldiselt bella figura olnud. Ma ei tahaks eriti roomlaste ajaviitmise viisidel praegu pikalt peatuda, aga siiski on kiusatus àra màrkida, et mina oleks selle spas kyll yhest korralikust juturaamatust puudust tundnud. Praegu on Terme di Caracallast saanud selline vòrdlemisi elegantne kogum iidsetest varemetest, murust ja piinijatest, kus suvel etendatakse oopereid, nàiteks ‘Nabuccot’, mida me vaatamas kàisime.
Nabucco esitus varemetes oli vàga veenev, ei saanudki aru, kus lava lòppes ja varemed algasid, sest lavakujundus oli ka peamiselt varemed. Akustikat pole muidugi mòtet eriti arvustada, sest kes on òelnud, et vabaòhukontserdi heli saab tàiuslik olla. Mis lauljaid puutub, siis eriti tugev tegija oli tapahimuline òde Abigail, kelleks osutus NYst kohale taritud Andrea Gruber. Ka Carlo Guelfi Nabucco rollis oli vòrdlemisi veenev, aga erinevalt Andreast ei olnud ma Carlo olemasolust enne ‘Nabucco’ nàgemist eriti teadlik. Carlo oli pàris tubli yhesònaga. Nagu yks endast lugupidav ooper ette nàeb, sai Abigail surma ja Nabucco làks hulluks. Ma arvan, et on olemas mingid salajased ooperi-reeglid, mille kohaselt viimases vaatuses peab keegi saama surma vòi minema hulluks, muidu lavastaja ei vòta yldse ooperit ettegi.

Sai ka nàitust kylastatud - ‘Valentino 45 aastat Roomas’. Nàitus oli yles seatud kuulsa rahu altari ymber ehitatud klaasmajas. Mis mind eriti hàmmastas, oli see, et iidsetel aegadel oli rahu altari ymber vàhemalt 20 kilomeetri raadiuses tyhermaad, nagu maketilt nàha vòis. Huvitav, mis transpordiga antiiksed roomlased kodust altari juurde said ja palju see aega vòttis?

Moekeisri maailmakuulus nàitus ei petnud ootusi. Kulda, karda ja imelist ràtsepatòòd oli sadade meetrite jagu. Kohe galeriisse sisenedes olid kaks hiiglakòrget seina tàis riputatud skandaalselt glamuurseid, sàtendavaid, sillerdavaid, igas vàrvitoonis kyytlevaid ja haruldaste karusnahkadega kaunistet yrpe. Kuni mina seal òhku ahmisin ja kogu telefonimàlu erinevaid kleididetaile tàis pildistasin, toimus ròòmus taaskohtumine Rokuga, kes oli kàinud kempsu otsimas. Kemps olla olnud tàpselt galerii teises otsas, mistòttu Rokugi ahmis òhku ja teatas ’See koht on NIII suur ja puha kleite tàis!’. Korraliku itaallasena tòòtas ta tunnis ilusti kaasa ja siis me màngisime seda màngu, et valisime enda lemmikuid kleite vàlja.
Sàtendavate kleitide galeeriist vàlja astunud, avanes meile mòòtmatu saal, kus oli keskel lugematu arv valgeid kleite ning vasakul ja paremal legendaarset Valentino punast erinevateks òhtukleitideks vormununa. Menyys oli Valentino loomingut alates aastast 1950 kuni 2007 kevad-suvi kollektsioonideni.
Kui puna-valgest saalist edasi mustade kleitide saali jòudsime, kuumenes mu protsessor pisut yle ja ma ei viitsinud enam tàhelepanelikult iga kleidi òmblustehnoloogilisi aspekte ja synniaastat vahtida. Pealegi oli kogu galeriis mingi jòle syrr muusika pandud taustaks, mida esialgu eriti tàhele ei pane, aga lòpuks hakkab ajusid saagima. No umbes selline, mida reeglina kasutatakse mingites diipides performance art aktiviteetides.
Nii kulgesimegi làbi mitme saali, olles kòigis vàrvitoonides kyytlevate kleitide ahvatluste suhtes vòrdlemisi immuunsed. Mingisse keldrisse jòudnud, muutus atmosfààr jàlle intrigeerivaks – olid vàlja pandud moe- ja seltskonnaajakirjanduse kandvad kleidid, mida superstaarid on kandnud nàiteks Oscari galal ja muudel taolistel yritustel. Iga kleidi kòrval oli vàike ekraan, kus vòis nàha, kuidas Julia Roberts, Elisabeth Taylor, Cameron Diaz ja muud diivad kònealustes kleitides kenitlesid vòi kuldset Oscari kuju rusikasse pigistasid.
Lòpetuseks vòisime nàha vàljapanekut Valentino joonistatud kleidivisanditest, mis syvendasid mu pettumust kuulsate disainerite suhtes. Kui Valentino veel 1950 aastal noor ja tundmatu oli, olid ka tema kleidijoonised imekaunid maalingud graatsilisi poose vòtvatest spagetja kaela ja pikkade jalgadega hirvesilmsetest daamidest, kellel muuhulgas siis ka mingi udukaunis kleit seljas. Iga joonis oli hoolikalt àra vàrvitud ja puha.
Kusagil seitsmekymnendatel hakkas aga pòòrdumatu allakàik. Kuigi Valentinole olid eraldatud spetsiaalsed tema logoga paberid visandite tegemiseks, olid vàrvilised pildid muutunud hariliku pliiatsiga tehtud joonisteks. Kaunite daamide pàid polnud ta enam viitsinud teha ja jalgade koha peale oli lihtsalt sààrejooks tòmmatud. Yheksakymnendateks aastateks oli aga kòik pekkis. Ilmselt oli Valentino kontsernis toimunud mingi kulude kokkuhoiu programm. Miks muidu olid logoga paberid kadunud ja ilmunud suvalised ruudulised paberitykid, kus igale lehele oli sirgeldatud kiiruga umbes viis jakki.
Taoline paberi kokkuhoid ja yldine lohakus visandite tegemisel pani mind vàga imestama ja nostalgiliselt meenutama mu armsat ràtsepat ja moemajakat E-d, kes mu tulevased moekad ròivad alati tàpselt, korralike joontega ja eraldi paberile tegi. Kusjuures korraliku visandi tegemine ei vòta E-l kunagi yle kolme minuti aega. No ma ei tea, mis ajapuudus Valentinot vaevab, et ei viitsi isegi kolme minutit joonisele kulutada, eriti arvestades mis hingehinda tema nimega toodete eest maksta tuleb. Eks eeldatavasti pole ta viimased kakskymmend aastat ise yhtegi asja disaininud, vaid on alamakstud moetudengite tòòde seast sobivad vàlja valinud, aga ikkagi tahaks nagu nuriseda eksole.

Peale Valentino nàitust sattusime ootamatult nàitusele, kus hakkajad meistrimehed olid puust nikerdanud kòik masinad, mis Leonardo da Vinci leiutas. Vàhemalt nii vàideti nàituse reklaamplakatil. Kui olime 7-eurosed piletid lunastanud, saime teada, et yhte keldrisse olid kogutud puust jalgratas, puust tiivad, vee peal kòndimise suusad ja mòningad seadmed, mille òige koht on umbes kuskil mehaanikateaduse salajastes syvahoovustes. Usutavasti jòudis Leonardo kindlasti rohkem asju leiutada, aga teisest kyljest mòistan, et ka meistrimeeste vòimetel on mingid piirid. Kesse ikka viitsib kuumal suvel mingites kopitanud joonistes tuhnida ja puidust kruvisid voolida. Aga yldiselt oli hariv nàitus.

Eile jàllegi kylastasin sellist vahvat yritust nagu ballett-ooperit ‘Rugantino’.
Rugantino on commedia dell’arte tegelane – kelm Rooma tànavapoiss, kes on ylbik, ei viitsi eriti tòòd teha ja seikleb ringi, aga on tegelikult hea sydamega sell.
Rugantino lugu kokkuvòtlikult on selline, et ta armub kaunisse Rosettasse ja yritab igakylgselt teda vòrgutada. Vahepeal kerkib yles paralleelne liin, nimelt Rugantino lavastatakse syydi Rosetta pahaloomulise elukaaslase mòrvas (mida ta loomulikult toime ei pannud). Just siis, kui Rugantino vangi làheb, màrkab imekaunis Rosetta, et tal on tàrganud Rugantino vastu tugevad romantilised tunded. Lòpetuseks, nagu korralikule etendusele kohane, saab Rugantino surma ja Rosetta on mòlemast mehest ilma.
Tantsijad olid absoluutselt tàiuslikud ja liikusid nagu noored jumalad. Erakordselt plastiline ja kòrge nàitlejameisterlikkusega oli La Morte (Surm), teda vaadates làks meelest isegi plaksutada, nii àge oli. Tegin enda jaoks sellise tàhelepaneku, et kui kònealune La Morte ehk Vito Bortone on tantsimas, siis tasub kindlasti vaatama minna. Mis etenduse muusikalist aspekti puutub, siis pòhilise tòò tegid àra tantsijad ja aeg-ajalt tulid kriitilisemates kohtades lavale neli lauljat, kes kandsid ette roomlaste lemmikhitte làbi aegade, mis kòlasid umbes nagu Uno Loobi looming kuuekymnendatel aastatel, aga kindlasti mitte nagu ooper.
Katu nimelise stiilipreemia andsin kòigile Rosettale pyhendet paladele, mida meeslauljad kandsid ette vàriseval hààlel, igihaljas roomas dialektis ja mandoliinihelide saatel – no rohkem italiaano ei saa yks laul olla lihtsalt.
Kui peale etendust imekaunite A ja A-ga làbi pargi autode poole jalutasime, tekkis A1-l laulust ‘Roma nun fa stupida stasera’ (tòlk. Rooma pole tàna òhtul rumal) oma versioon – ‘Roma non fa scifo stasera’ (tòlk. Rooma pole tàna òhtul vastik).
Eks seda vòib mòista muidugi, sest A on Naapolist pàrit ja tunneb ka peale seitsmeaastast Roomas elamist kodusest Naapolist puudust.