Kalendris on jõulud, mõtetes on meri

Kodumaa, tavaliselt paljud küsivad, et räägi, Katu, kuidas Itaalias jõule peetakse. Sel aastal on jõulud hoopis teistmoodi ja sellest võiks ka kirjutada, aga tegelikult tahtsin sulle kirjutada, kuidas meil merenduse vallas läheb.

Me oleme punases tsoonis, mis tähendab, et põhimõtteliselt on kõik kinni ja kuskile minna ei tohi. Roku lesib juba päevi diivanil. See on vist mingi meremeeste asi, aga ta paneb hommikuti triiksärgi selga ja pidzaamapüksid jätab. Jõululaupäeval olid dressipüksid, aga ma ei tea, kas sellepärast, et oli pidulikum päev või sellepärast, et pidzaamapüksid olid otsa saanud. Ühesõnaga, ta lesib diivanil ja õpib laevajuhi eksamiks. Vahel, kui lapsed pööraseks lähevad ja alt naaber vastu lage koputab, siis ta käratab midagi. Keegi sellest eriti välja ei tee. Lapsed müdistavad edasi, naaber koputab edasi.

Jõuludeks soovis Roku meremehemütsi. Asusin internetis otsima ja tuli kurva uudisega Roku juurde tagasi vudida:"Roku, Amazonis on ainukesed meremehemütsid karnevalikostüümina, aga siis pead leppima sellise komplektiga, kus on ka 80-ndate stiilis vuntsid ja plastmassist piip." Roku saatis mulle vastu Paul & Shark lingi, kus olid saadaval soliidsed, soojad, villased sonid, 100 eurot tükk. Aga ka siin leidus takistusi! Roku peaümbermõõt? Manitsesin Rokut, et kui Roomas õhtul töölt koju läheb, mõõtku oma pea ümbermõõt ära. Selle ta muidugi unustas iga kord ära ja kui ükskord leidsime aega, et seda arutada, küsisin, et kuhu ta selle mütsiga sedasi keset talve ja ilma paadita minna mõtleb. Roku mõtles järele ja leidis, et tal pole selle mütsiga eriti kuskile minna. Kinkisin talle jõuludeks veekindla kõhukoti ja telefonihoidja. Paati veel pole, aga vähemalt on algus tehtud. 

Itaalias on selline asi nagu fonoloogiline tähestik. Näiteks, kui pead mingit võõrsõna tähthaaval ütlema, siis näiteks A on Ancona, B on Bologna ja I on Imola. Rocco on vahepeal saanud selgeks, et see on mingi maarottide tähestik ja õige merehunt kasutab tähestikku hoopis teistmoodi. Näiteks ei ole mitte P nagu Palermo vaid P nagu Papa. R ei ole Rooma, vaid Romeo. Kusjuures Papa ei tähenda mitte paavsti vaid "laev hakkab lahkuma, kodanikel palun pardale tulla". 

Enne, kui lõpetan, tahtsin selgitada üht asja. Kui midagi peaks juhtuma ja uurijad avastavad, et meil on Roomas korteris meeletu kogus joogivett, wc-paberit ja meeter nööri, siis ma selgitan kohe siin ära, milles asi on. 

Mäletad, Kodumaa, kui kevadel Amazonist kemspupaberit tellisin ja tuli mingi meeletu kogus? Naabrid ilmselt arvasid, et ostsime uue pesumasina, aga - näed! - oli hoopis kempsupaber. Vot see kempsupaber on endisel seal. Muidu mulle tundub, et igal nädalal pean uue paki ostma, aga kui sul on ikka sadades neid rulle, siis võtab aega, et menetleda. 

Roomas on väga kõva vesi. Näiteks ostsime pesumasina ja paari kuu pärast läksid ootamatult korgid läbi. Peale mitut elektrikapi parandust ja korkide läbiminekut selgus, et tegelikult oli süüdi pesumasina küttekeha ja see olla rikki läinud seoses sellega, et vesi on liiga kõva. Hankisin mingi jubina, mis vett pehmendab. Kui pesumasinaga võib naljatada, siis kohvimasinaga kindlasti mitte!
Kohvi tegemiseks ja muidu joomiseks kasutame seda teenust, et tuuakse kastidega pudelivett ja kui pudelid tühjad, tellime uued ja vanad viiakse ära. Vahepeal sai Rokul vesi otsa. Tellisin uue vee, aga kui vanadele kastidele järele tuldi, ilmnes, et tegelikult oli sahvrinurgas mingi ulmeline kogus vett täiesti alles. Tüüpiline olukord, et kui mees peab midagi otsima ja see otseselt väljasirutatud kätele ei lange, siis ei ole olemas. Nüüd elab Roku Roomas, esikus 20 kasti vett ja sahvris vist 10. Mõistagi ei viitsi ta neid veekaste korralikult sahvrisse panna. Veekastide vahel kuivatab ta oma särke. 

Ja meeter nööri? Kes vähegi merendusega kokku puutunud, kergitab kindlasti siinkohal kulme ja küsib, et mismõttes meeter nööri. Selle ostis Roku, et sõlmede tegemist harjutada. 

Side lõpp. Naasen pere rüppe!

Tsau, mu kallis Kodumaa! MMuuuuuaahhhh!

 

Osa 3 ehk Reaalsus

Nüüd, Kodumaa, tahaksin sulle näidata, millistes tingimustes loodusfotode tegemine aset leidis! 

TEGELIKULT oli mets pargitud autosid ja inimesi täis. Mis ei ole ka imekspandav, sest Itaalias on seda metsa niigi ainult näpuotsaga. Järgmise postituses kirjutan meie väljasõidust. Pealkiri on juba olemas "Osa 3 ehk Tragikoomiline Reaalsus".

Osa 2 ehk Tegelikult ei olnud midagi nii hirmus

Kodumaa, kõigepealt tahaksin sulle näidata, mida ma üldse Foliaazhi all silmas pidasin . Et sa ikka aru saaksid, miks meil nii hädasti seda kõike vaadata oli tarvis. Hiljem kirjutan väljasõidust edasi!

Meie pere tüüpiline väljasõit loodusesse osa 1

Kodumaa, kuidas sinul läheb? Meil siin oli vahepeal üsna tüüne, aga nüüd on jälle lockdown ja päeva kaupa hakkama saamine. Kõige hullem on see, et sport keelati ära. Esialgu kuni 24.novembrini, aga juba räägitakse, et jõulud keelatakse ka tänavu ära. Nii et mine tea, kaua see surutis siin kestab. 

Tol päeval kui uued piirangud välja kuulutati, käisime meie väljasõidul mägedesse. Koht oli Bosco di Sant'Antonio ja kõik sai alguse sellest, et Roomas üks emadest rääkis mulle eelmisel talvel tohutu innuga sellisest imetabasest loodusnähtusest nagu Foliaaž. Ta rääkis sellest nii sütitavalt nagu oleks tegemist haruldase kunstiteose või lüürilise ooperiga, mida nägemata üks normaalne inimene surra ei tohiks. Tõsiselt, tema jaoks olid Veneetsia, kõrbesafari ja Foliaaž ühtmoodi tähtsad. 

Kodumaa, ütlen sulle nüüd kohe ära, et Foliaaž on täiesti tavaline sügisvärvides mets, aga proovigem mõista inimese entusiasmi, kes oma elupäevi Rooma kesklinnas veedab. Ma polnud küll kuulnud, et sügisest metsa Foliaažiks nimetatakse, aga kui olin aru saanud, mida ta silmas pidas, noogutasin muidugi teadvalt kaasa, et jajah Foliaaž on üks ainulaadsemaid asju maailmas ja kindlasti peab seda nägema!

Septembris oli Facebookis postitus, kus kiideti, et Püha Antonio mets on kuulus oma Foliaaži poolest ja milline haruldane värvide vikerkaar seal sügiseti valitseb ja jälle umbes läbi selle prisma, et kui üldse elus midagi teha tuleks, siis kindlasti Foliaaži vaatama sõita. "Ah et Foliaaž on lausa mingi spetsiaalne termin?", juurdlesin mõningase üllatusega ja võtsin sõna kasutusele. Jumaldan naljakaid võõrsõnu!

Ühesõnaga broneerisin pere-ekskursiooni nimega "Foliaazh Püha Antonio metsas. Tase: kerge, sobilik alates 4-ndast eluaastast. Start: Pescocostanzo, kl 10:00. Varustus: matkasaapad, pikad püksid, kihiline rõivastus, joogivesi, snäkid. Halva ilma korral ekskursioon tühistatakse.". 

Kui laupäeva õhtul Roku pakkus, et vaataks kõik koos filmi, teatasin resoluutselt, et ei mingit filmi. Kell 10 peame minema voodisse, sest hommikul tuleb kl 8:00 startida, et mägedesse minna. "Katuuuu, miks me peame nii EKSTREEMSELT elama," oigas Roku, aga kuulekalt mindi voodisse ja kustutati tuled. 

Tihti leian end mõttelt, et ema ja abikaasana tahaksin olla nagu Muumimamma, aga millegipärast kukub välja Sportlik Koduvana või Hildur Sokk". 

Sari jätkub.

Meie esimesed sammud laevanduse maailmas

 Ahoi, Kodumaa! 

(edaspidi on karta, et hakkan sind sedasi tervitama)

Sukeldumishooaeg tundub olevat lõppenud, Tremitile ei saanud ja ilmselt tänavu Egiptusesse ka väga ei lasta. Aga mina ja Roku ei lase end sellest kõigest heidutada. Registreerusin kohaliku ujula kasutajaks ja käin nüüd ujumas. Roku aga sai inspiratsiooni minu naasmisest sukeldumise juurde ning otsustas, et enne oma päevade lõppu tuleb ikkagi teostada kauaaegne unistus - osta paat ja hakata merel käima.  

Idee näib lihtne ja taristu nagu oleks ka, aga nüüd on Roku septembrist saati käinud laevajuhi kursustel. Üks asi on õppida paati juhtima, aga hoopis midagi muud on omandada laevanduslik sõnavara. Näiteks päev enne mu viimast sukeldumist luges Roku oma õpikut. Luges ja luges, aga mitte midagi ei saanud aru. Kui välja arvata sõnad "eelkõige", "ja", "kasutame". Niisiis, võttis ta õpiku kätte ja lasi oma näitlemisannetel õitseda! Teos "Laevajuhi load" suursuguselt väljasirutatud käel, rüht nagu ohvitseril ja pilk suunatud kaugusse, vallutamist ootavale horisondile, deklameeris ta:"Innanzi tutto leghiamo i parabordi sulle battagliole. Dovranno essere possibilmente tutti uguali, rivestiti da calze ed incocciati in modo tale siano tutti alla stessa altezza. Andranno possibilmente posizionati appena sopra il botazzo. Ne dovranno essere posizionati almeno tre per ciascuna murata, all'altezza dei masconi e, sulla sezione maestra, più precisamente al baglio massimo ed ai giardinetti." Jummel, milline karisma! Kihistasime publikuga naerda ja kõõksusime:"Hiii-hiii giardinetti!" Roku heitis meile läbitungiva pilgu, tõstis häält ja kõmistas bassihäälel:"NON è MOLTO ELEGANTE VEDERE I PARABORDI CHE LAMBISCONO L'ACQUA!" 

Nüüd meil on selline perenali, et kui jälle merendusest juttu tuleb, ütleme: "Non è molto elegante vedere i parabordi che lambiscono l'acqua!" vahel tõsise, vahel etteheitva, vahel heitnud tooniga ning itsitame nagu üleannetud ahvipärdikud. Kindlasti on selge, et midagi seal ei ole väga elegantne ja kahtlemata üks endast lugupidav inimene kannab puhtaid aluspükse ja tema parapordid ei puutu vett, aga üldiselt meenutab see kõik stseeni raamatust "Kadri kasuema", kus üks noormees ütles Kadrile, et ta tantsib infantiilselt ja Kadri oli sellest hirmus meelitatud niikaua kuni ta aru sai, mida tähendab "infantiilselt".

Sealsamas raamatus oli lõik, kus õpetati, et miski müstilise operatsiooni teostamiseks tuleb kasutada "poolmeremeest" (mezzomarinaio) või positsioneerida ja rakendada pardal olevaid inimesi. Siinkohal jäimegi pisut mõttesse, et kas "poolmeremeest" on inimene või mingi tööriist. Vot ja järgmisel päeval läksingi ma sukelduma ja küsisin L-i käest järele, sest tal on laevajuhi load. L oli nii armas, et näitas mulle kohe ette, mis on "poolmeremeest". Tuleb välja, et täiesti tavaline konksuga toigas, mis eesti keeles olla pootshaak! Vähemalt nii ütles selle toika kohta K ja ta on paljulugenud inimene ning ma usun teda.

Hiljuti arutasime lõunalauas, et kui Roku paadi ostab, siis kes mida tegema hakkab. Roku ise valis mõistagi kapteni rolli, sest tema on selleks ajaks ikkagi diplomeeritud laevajuht ja kindlasti tema parabordid ei puutu kunagi vett (erinevalt näiteks minu omadest) ja ta ilmselt juba teab selleks ajaks meist neljast kõige paremini, misasjad on parabordid. Hurmur arvas, et tema võiks madrus olla. Nummik arvas, et ta väga vastutusrikast rolli endale ei võta ja pakkus, et kas ta võiks olla "poolmeremeest". Arvasime, et pikkuse poolest võiks sobida. Järele jäin mina. Tekkis mõttepaus, hakkasin juba kartma, et mulle määritakse laevakoka amet ja pakkusin ise sobiva. "Mina olen Päevitaja!". "Mismõttes päevitaja?", ei saanud ekipaaz aru. "Noh, Päevitaja! Alati, kui veebis mingeid väikelaevade videosid näidatakse, siis lesib seal päikesetekil üks naisterahvas ja päevitab. Kindlasti on tal mingi funktsioon ja ma olen nõus end ohverdama ning päkesetekil niikaua lesima, kuni on välja selgitatud, miks see vajalik on. Vahest tasakaalu jaoks? Muidugi, seda kõike ainult tingimsel, et tohib raamatu kaasa võtta!" Ekipaaz kihistas naerda ja üldiselt valitses seisukoht, et Päevitaja on tõesti vajalik. 

Nüüd on meil ainult paat puudu. Kodumaa, ma ei jõua kevadet ära oodata, et merele minna!

 

 

 

In another news

Lapsed läksid uude kooli. Kool on väiksem, õpetajad on armsamad ja lahkemad. Õpitempo on rahulikum.

Mul väga suuri ootusi kooli suhtes ei olnud, aga asi, mille suhtes mul üldse ootusi polnud, on siinsed emad. Kodumaa, kindlasti oled vaadanud sarja "Orange Is The New Black". Ja seal esimeses osas peategelane läheb vanglasse, eks? Ja seinte ääres ja igal pool on naiste grupid. Sellised räsitud ja ülemeigitud ja juuksed valet värvi värvitud ja etnilised grupid kõik eraldi, eks? Kes laseb hantlid korraks allapoole langeda, kes jätab sõbranna juuste värvimise hetkeks ja kõik põrnitsevad uut tulijat.

Jummel, eile esimesel koolipäeval ei pannud eriti nagu tähele, aga täna läksin lastele järele ja oli täpselt nagu seal sarjas. Võrreldes Roomaga on siinsed emad kõvasti nooremad. Noh, üks koomik ütles ka, et kui lastesõimes oled 39-aastane lapsevanem, siis teised ütlevad sulle "poisike". See oli ilmselt mingi suurlinnade teema, sest siin on emad nooremad, tunduvad pigem hilised kahekümnendad või varased kolmekümnendad. Selle eest on nad kõvasti ülekaalulisemad. No ikka korralik ülekaal - seda juba mingi kiirdieediga ei lahenda. Juuksed on kõigil kas mustaks või punaseks värvitud. Tohutu meik ja tätoveeritud kulmud. Räägivad hirmus kõva häälega ja puudu pole ka etnilised grupid. Eriti silmatorkav on hispaania emad. Kus nad muidu on, ma ei tea. Ausalt ma ei teadnud, et siin väikelinnas hispanic community on. On ka mingi Ida-Euroopa grupp. Vist rumeenlased, aga kindel ei ole. 

Igatahes täna lähen siis lastele kooli järele ja kõik need grupid vakatasid ja mõõtsid mind pilguga. Mõnesid oma laste klasside emasid ma natuke juba olen näinud. Tervitasin, aga vastu ei teretatud. Põrnitseti. Peale mõningast viivitust üks Alicia Keys'i teisik ütles "Tere". Hispanic community ajas enda kuidagi eriti puhevile, mõned toetasid seal jalaga vastu seina ja puhusid suitsu millegipärast nii väljakutsuva näoga, et ma kohe imestasin, et mis väljakutseid nad siin näevad. Nad olid kuidagi nii naljakad, et hea, et mul mask ees oli. Muidu oleks vist tuldud tiibadega mulle lõua alla vehkima ja nõudma, et: "Bitch mis siin naerda on ah tahad kakleme ah!". 

27, 28 Ritorna, Ortona

"Neutral buoyancy is a state of equilibrium. It occurs when an object in a liquid is weighted so precisely that it neither sinks downwards nor floats upwards. A neutrally buoyant object hangs suspended in the liquid like a bubble frozen in a block of ice. This balance between floating and sinking is what scuba divers seek to achieve, which brings them as near to a sensation of weightlessness as can be experienced without going into space. This liberation from gravity's tiresome pull frees not just the body, but also the mind." 

Tim Ecott "Neutral Buoyancy" 

Eelmisel reedel sain sõnumi, et pühapäeval lähme kaldalt sukelduma. Suurepärane võimalus ujuvusega tegelemiseks!  

Mulle meeldib hommikul vara tõusta ja välja minna. Inimesi on vähe, tõusev päike kuldab nii armsasti loodust, õhk on hommikuvärske, seekord langesid õrnas meretuules esimesed kollased lehed plaatanitelt.
Niisiis, kotid autosse ja seekord Ortona sadamasse. Sadama juures on üks väike armas majakas ja majaka taga Ortona linna parim salakoht - rand! See on üks väike lahesopp, mis kivirüngastega suurest sadamast eraldatud. Lahesoppi ja avamerd eraldab üks rida suuremat sorti kive, mistõttu seal on alati mõnus vaikne vesi. Kivine põhi, enam-vähem nähtavus ja palju mere-elukaid. Lisaks elukatele on seal alati mõni allveekalamees.
Selles rannas käivad Ortona linna vanemad elanikud. End nahkjaks päevitanud valgete habemetega vanamehed ja sellised stiilsed vanad prouad, kes kannavad kahemeetrise raadiusega kübaraid, ümmargusi suuri päikeseprille ja trikood ning nõjatuvad kivirüngastele nagu Sofia Lorenid. Vanamehed tegelevad ujumisega, allveekalapüügiga ja hiljuti nägin üht, kes tegi vist vees hõljudes mediteerimist. Õieti alguses arvasin, et kuseb, aga ta hõljus seal joogiasendis vähemalt pool tundi, silmad kinni. Prouad kõik see aeg nõjatuvad kivirüngasetele ja töötavad oma päevituse kallal. Noori inimesi pole ma seal rannas eriti märganud. Vahest neil eakatel babyboomeritel ongi plaanis selle ranna saladus endaga koos hauda viia?

Ritorna nimeline rand on L-i põhiline sukeldumiskoht, kuhu viiakse kõik need, kes esimest korda meres sukelduvad ja muidu harjutusi teevad. Seekord oli peale minu üks armas noor paar, tulid esimest korda elus sukeldumisega tutvuma ning üks mees R, kes oli äsja kursuse teinud ja esimest korda meres. 

Tingimused olid ideaalsed ujuvusega tegelemiseks. L tegeles noorpaariga ja jättis mu omaette toimetama. Noored olid nii armad, lesisid veepinnal, käest kinni ja kogesid uuel moel hingamist. Tegin Rga väsinud sukelduja triivimist ja krambiharjutust. Sain oma üllatuseks teada, et varustusega ujuda ja teist sukeldujat sikutada on mugavam selili ujudes. Niisiis, lestadega kõnnid selg ees ja varustusega ujud selili. Kodumaa, võid märkmeid teha! 

L kui sukeldumisinstruktor hakkab mulle selles mõttes järjest rohkem meeldima, et ta valmistab oma õpilased tohutult hästi ette ja manitseb neid hoolega kõiki turvalisusega seotud harjutusi tegema. Enne vetteminekut küsitles L R-i justkui range koolmeister. "Kuidas näitad, palju õhku on? Buddy check kuidas käib? Viis asja, mida teed enne vee alla minekut?" R vastas eeskujuliku õpilasena kõik õigesti. Hea, et ta minu käest seda viit asja ei küsinud. See oli muidugi lihtne, umbes et snorkel suust ära, rego veest puhtaks, rego suhu, pöidlaga allapoole või midagi muud sellist. Ma polnud kunagi sellest mõelnud, et jagan need tegevused viieks etapiks. See oleks umbes nagu "jaga voodist tõusmine" või "lille kastmine" viieks etapiks.

Kui harjutuste vahel vaba aega oli, laskusin pisut allapoole, eksperimenteerisin kilodega. Tahtsin seda harjutust teha, et lased vesti tühjaks ja siis vaatad mitme kiloga vesi täpselt silmade kõrgusele jääb, aga kuidagi nagu ei jõudnudki. 10 kiloga sain ujuvuse paika! 

Siinkohal ma ei tea, kas vanus on selline, et ei mäleta kõike elus juhtunut, aga need kaks korda, mil ma peale mõningast pusimist ujuvuse paika sain on mu elu säravaimad hetked! Tühja neist diplomitest ja edutamistest ja sünnitustest ja maiteamillestveel, mis mulle hetkel meelde ei tule! Parim asi maailmas ja kõige tähtsam saavutus on täiuslik ujuvus!
Kui ujuvust pole, siis puudub igasugune kontroll asjade üle. Kord vajud alla, tonksad vastu meretaimi ja koralle, ajad lestadega liiva üles ja koperdad nagu pimesikk. Ma kujutan ette, kuidas mereelanikud negatiivse ujuvusega sukeldujat vaatavad - umbes nagu täistuubitud bussis, kui purjus kodanik peale tuleb! Kui ujuvus on positiivne, siis lendad ülespoole nagu õhupall, üritad millestki kinni haarata ja vesti tühjaks lasta, aga ikka lendad ainult ülespoole. Tüütu! Neutraalne ujuvus - see on täiuslik lendamise kogemus. Kui ujuvus on paigas, siis alles võib asjadest rõõmu tunda! Hakkad aru saama, kus oled, kes siin veel on ja kulged selles rahulikus võluriigis teadlikuma külalisena.
Vee all toimub ujuvuse kopsudega reguleerimine aeglaselt. Kui palju sisse hingad, peaks teoreetiliselt üles tõusma, aga kuna enne oled välja hinganud, siis tegelikult vajud sissehingamise ajal alla. Välja hingates tõused üles, sest enne oled ju sisse hinganud. L õpetas, et ma peaks kopsud korralikult tühjaks hingama ja siis vähem sisse hingama. Toimis tõesti hästi. Instintiivselt tekib vee all tahtmine suured sõõmud hingata, samas ujuvuse seisukohast on parem lasta kopsud tühjaks ja vähehaaval sisse-välja hingata, et ujuvust hoida. Boonusena säästab see ka õhku, kui väiksemate sõõmudega hingata ja vestiga mitte mängida. 

Tegime kaks pooletunnist sukeldumist kivirüngaste ümber. Esimese sukeldumise lõpu poole leidsime kaheksajala. Jällegi minu sügav imetlus L suhtes. Ta suudab lainete ja maiteamille järgi vee peal olles aru saada, kus kohas vee all kaheksajala koobas on, et sinna tagasi minna. Kahjuks teise sukeldumise ajaks oli kaheksajalg vist sõpradele külla või jahile läinud. Kivirüngaste avamerepoolses küljes olid lained nii palju liiva üles ajanud, et nähtavust polnud ollagi. Mitu korda kaotasin teised ära ja tuli üles tulla, et nad täispuhutava poi järgi üles leida. Üldiselt tegelesin enamuse aega oma ujuvusega ja pidasin pingsalt silmas L-i lestade neoonkollaseid krõpse. Musti lesti ei näinud, aga krõpsude järgi midagi nagu nägi (kuniks ta meetri kaudusel oli). 

Teine, liivases vees, sukeldumine meenutas mulle elu esimest meres sukeldumist Hiiumaal. Eelmisel päeval oli torm olnud ja põhjast muda üles ajanud. Nähtavust polnud ollagi, mingi valge supp. Enam-vähem kohe peale vee alla minekut kaotasin kaaslase ära. Vist olin ca 4 meetri sügavusel ja ühel hetkel arvasin, et nüüd vist suren siia. Minu ees, taga, üleval ja all oli ainult valge supp. Mitte midagi muud, ainult valge supp. Enda jalgugi ka ei näinud. Ma ei saanud enam aru, mispidi ma olen ja kas mu pea on üleval või all. Nüüd tagantjärele arvan, et ilmselt oleks võinud vesti õhku täis lasta ja küll oleks rahulikult üles kerkinud. Aga ikkagi esimene sukeldumine ja suures paanikas tegin kõige suurema vea - hakkasin hinge kinni hoidma. Kes seda enam mäletab, kui kaua too paanika kestis. Ilmselt mitte väga kaua, sest ilma hingamata pikalt olla ei saa. Korraga ilmus kaaslane ka udust välja ja kobisime kiirelt kaldale tagasi.    

Tim Ecott kirjutab veel:

"Scuba diving is not, as Jacques Cousteau famously put it, 'an entry into the Silent World'. The sound of one's own breathing is amplified and compounded by the demand valve from the scuba tank. Air bubbles escaping from the regulator mouthpiece make a constant burbling nose. Coral reefs crackle, like ageing bones. Many fish and crustaceans make pops and grunts, slight sounds, muffled to the human ear, but they add to the noise none the less. The silence that divers seek is more internal. Diving makes you think and allows you to think alone.
Underwater, there is freedom from everything terrestrial. For me, inner space more accurately describes the place my minds goes when underwater. The mental release that neutral buoyancy brings is even more valuable than the interaction with creatures of the deep."

Tim pani juba kõik kirja. Kui peaks mõnipäev Tim'iga peale sukeldumist paadis istuma, siis piisab pilguvahetusest ja me mõlemad teaksime täpselt, mida teine tunneb. Istuksime vaikides, käed reelingule toetatud ja vaataksime horisonti kuni paat sadama poole popsutab. See on alati nii. Kui minekul käib vestlus maast ja ilmast, võrreldakse sukeldumiskogemusi ja varustuse eripärasid, siis tagasi tulles ollakse veel oma sisemaailmas, täiusliku hingelise tasakaalu seisundis, mida sukeldumine annab. 

Tremiti jääb seekord ära, sest meri on tormine. Loodan hirmsasti, et tänavusel hooajal veel kasvõi kaldaltki korraks minna saaks. Ma võiks kasvõi mingeid basseine puhastada, kui saaks ainult vee alla minna. 

 

  

In another news

Kodumaa, tavaliselt ma teen suve lõpus sulle väikese kokkuvõtliku kirjakese, et sind tänada sooja vastuvõtu eest ja meenutada, et mõtlen su peale ka pikkadel talvekuudel. Sellest on hirmus kahju, et nüüd see Covid meie vahele kiilu lõi ja ei saanudki sind tänavu külastada. 

Tegelikult mind oodatakse hetkel mere äärde, aga tahtsin sulle jooksu pealt teada, anda, et oled ikka mu südames ja kohe kui pisut õgveneb, tulen sulle külla. 

Muidu vahepeal kolisime siia Abruzzosse. Et kui peaks uus lockdown tulema, siis on vähemalt puhtam õhk hingata ja saame mere ääres olla. Lapsed on ka uues koolis. Kool peaks 24ndal septembril avatama. Eks vaatame, mis saab. Mul väga kõrged ootused ei ole. Paralleelselt teeme Üleilmakooli, et eesti keele oskusest midagigi alles jääks.

Rohkem polegi eriti uudiseid. Maikuust saati oleme siin vaikselt elanud. Mere ääres käinud, koolitükke teinud, ainult sugulaste ja väga väheste sõpradega suhelnud. Mulle isiklikult tundub, et olen peamiselt koristanud, pesu kuivama riputanud ja süüa teinud kõik need kuud.

Soovin sulle vihmastesse sügisõhtudesse hubaseid hetki armsate inimeste keskel, kaminatuld, sooje tekke, teed ja õunakooki ning astreid vaasi. Ja et vahel ka mõni päikeseline päev tuleks, kui saab ette võtta virgutavaid jalutuskäike erksinise taeva all ja kolletunud lehtedes rabistada. Hoia ikka jalad soojas ja kanna mütsi! 

25, 26 Eremo d'Annunziano

Kas mu elus tuleb päev, mil kirjutan "oli tavaline sukeldumine"? Kuni see päev tuleb, kavatsen kõigist neist erakordsetest sukeldumisest sulle, Kodumaa, kirjutada, sest logi leheküljed jäävad kitsaks. "Kavatsen" on mõeldud umbes nii, et "Kavatsus on, vahendid on. Kui aega leiab, siis kirjutan".

Kaldalt on juba mitu korda käidud. Seekord sain üle 15 aasta esimest korda paadist sukelduma. Aadria mere rannik, sügavus keskmiselt ca 5m, max 6m. 5 mm wetsuit, 10 kg, steel tank. Ujuvusega oli raskusi veel, aga ma töötan selle kallal. Lainetus oli päris korralik ja segas pisut. Tegime kaks pooletunnist sukeldumist, vahepeal pinnal puhkasime. Paati ei hakanud minema, sest lainetusega oleks see üks tobe rassimine olnud.

Minnes nägime delfiine. Olid päris kaugel, kui lähemale jõudsime, ei näinud enam. M ütles, et nägi kilpkonna. Keegi teine ei näinud, aga tundus usutav jutt.

Esimest korda elus nägin freediverit. Olen kuulnud, et nad mediteerivad hoolega ning see mees tundus tõesti palju mediteerinud olevat. Samas, itaallastele omaselt, kuigi oli näha, et ta eelistaks mediteerida, vestles paadis viisakalt. Oli tohutult heas füüsilises vormis. L tõdes kah kõrvalt, et kui balloonidega sukeldumisel on vajalik tehniline ettevalmistus, siis freediveril pigem füüsiline. Freediver jättis mulle tegelikult väga sügava mulje. Ta oli hoopis teistsugune inimene, kuidagi mungalik. Ja hiljem, kui sukeldusime, siis teda kohates oli natuke tunne nagu oleks mõnda mereolendit silmanud. Liugles sinna-tänna samal ajal kui meie oma balloonidega põhja lähedal kulgesime. Erinevus balloonidega sukelduja ja freediveri vahel oli nagu meduus vs lest.

Vee all tuttav Aadria mere põhi - kivid, korallid, anemoonide maailm. Kuna lainetas, siis anemoonid ja vetikad hõljusid nagu tontide juuksed. Peamiselt tegelesin ujuvuse probleemidega. Alguses ei saanud alla mindud, siis pani M paar kilo juurde, aga selle järel olin liiga raske ja muudkui vajusin vastu vaeseid kive. Siis lasin vesti pisut õhku ja kerkisin viuh! üles jälle. Et selle kõige juures teistest mitte maha jääda, ujusin ja rapsisin nii, et endal oli ka piinlik. Note to self: järgmisel korral proovin Lga kokku leppida, et kui alla jõuame, saan kõigepealt ujuvuse paika ja siis hakkame edasi liikuma. Aga üht-teist jõudsin märgata ka. 

See koht on L-i privaatne võlumaailm. Ta teab, kus kasvavad kaks gorgona koralli, mida tavaliselt meie kandis ei leidu. L ise avastas need ja ta on selle üle väga uhke. Ütles, et nad kasvavad paarimeetrise vahega, aga tal võttis kokku 10 sukeldumist, et need üles leida. Lisaks veel corallo cervello ja siis need asjad, mille nime olen unustanud. Nagu ilma tiputa koonused. Miskid mereussikesed ehitavad neid. 

Tegime tiiru ümber kivide. Vahepeal sile liivane põhi. siis jälle kivid. L tundub teadvat kõiki nende kivide õnarusi ja koopaid. Vaatas siia-tänna sisse ja otsis midagi. 

Ühes õnaruses oli kaheksajalg end kokku kerinud. L üritas teda pisut tegevusele ergutada, aga kahekasajalg puges sügavamale peitu.

Teises sügavamas kohas lesis merepõhjas scorfano (misiganes ta nimi eesti keeles oleks). Mossitas ja vaatas meid. Kordamööda lähenesime ja vahtisime talle otsa. Scorfano lesis ja mossitas tuima näoga, ainult silmad liikusid. Tundus natuke eestlaslik. Mis seal ikka, ujusime minema

Palju oli väikesi kalu, aga ma pean otsima koha, kust nende nimed ja näod kokku panna saab. Uus tuttav oli tiigri moodi kala. umbes käe suurune ja täpselt tiigri triipudega. Üldiselt hiljem arutasime, et kuna nüüd on vähem paate merel, siis näeb rohkem kalu. L arvas lausa, et ta pole kunagi selles kohas nii palju kalu näinud. Oli ka üks kala, mida süüakse, aga ma ei tea, mis ta nimi on. Kui kätte oleks saanud, võinuks nelja inimese lõuna teha. 

Hiljem istusime sadamas ja meie laua kõrval tõmbas sigarit üks valgelokiline keskealine mees. Selline tüüp kelletaolisi alati väikelaevade sadamates kohtab - valged lokid, sigar, polosärk, sügav päevitus, õllekõhuke. Istub seal nagu kaheksajalg koopas ja vestab juttu.

Ühesõnaga, arutasime seal, et hommikul nägime delfiine ja merehunt asus jutustama. "Delfiinid on tohutult intelligentsed". Noogutasime kaasa. Sülelapski teab, et delfiinid on intelligentsed. "Nad on nii kuradi intelligentsed, et võtavad võrkudest kalad ära. Aga kaladest, kurat, elab terve perekond! Hiljuti ühtedel siin sai süda täis. Läksid püssiga merele ja lasid kaks delfiini maha. No oleks, et nad püüavad tonnide kaupa kala. aga kui sul on võrgus 15 kilo, mis sa pead maha müüma, et peret toita... Aga nad on kuradi intelligentsed. Nagu kassid! Kui iga päev kell seitse paned süüa, siis kass on kolmveerand seitse juba kohal. Delfiinid - samamoodi! Aga perekonnad elavad sellest kalast! Delfiin on armas küll, aga kui küsimus on ellujäämises...." Merehunt tõmbas pika sõõmu sigarist ja mõõtis meid, tõsinenud sukeldujaid, pilguga mis ütles ainult üht:"Lumehelbekesed olete! Muretsete siin delfiinide pärast, aga PEREKONNAD PEAVAD ELAMA".

Merehunt jätkas:"Hiljuti mehed said korraliku tuunikala õnge otsa. No selline korralik purakas!" Merehunt ajas käed laiali. "Aga siis! Kaks ampsu ja tuunikalast oli ainult pea järel!" Merehunt tõmbas sõõmu sigarist ja mõõtis publikut pilguga. "VALGE HAI!" "Tohoh!" hüüatasid sukeldujad ühest suust. Julgesin küsida, et kas tõesti Aadria meres on valged haid. A teadis, et väikseid haisid ikka leidub, aga et valge.... "Valge hai! Tõsijutt," noogutas merehunt. "Mehed jätsid selle tuunikala pea kus seda ja teist, panid mootorile hääled sisse ja robinal minema sealt!"

Selliste vahvate kalamehejuttudega tulin täna sukeldumast tagasi. 

Põhjast üles tulles vaatasin kaugenevat rohelist merepõhja, kus vetikad ja anemoonid lainetuses lehvisid. "Järgmise korrani, mu armsad anemoonid!" Järgmine peatus: 27.september ja Tremiti.

14 päeva

Seda juba ennustati, et karantiin võib inimestevahelistele suhetele drastiliselt mõjuda, aga seda ei osanud oodata.

Emade Whatsappi grupis lahvatab üks tüli teise järel. Kaks ema on juba grupist solvunult lahkunud. Aga ma ei viitsi neist tülidest siin pikalt pajatada. Haiged teemad. Nummikul on nii idiootsed õpetajad ja ma ei tea, kuhu kooli ta panna nii, et ei peaks siit ära kolima.  Ainult ühte asja tahan universumilt küsida:"Kas nende õpetajate enda isikliku inimväärikuse pihta ei käi see pohhuism, millega nad oma töö tegemata jätavad? Kas neil piinlik pole?"

Meil kodus on olukord laias laastus rahulik. Roku on elutoast teinud kodukontori. Muidu teda eriti näha pole, õhtul umbes üheksa paiku väljub sealt, tervitab reipalt perekonda ning jalutab rahulolevalt koju st kööki. Lapsed on erakordselt armsad ja tublid tegelikult kõige selle kodusistumise ja kodusõppimise juures. Muidugi vahel nägelevad ja jauravad, aga enamuse ajast saavad hästi läbi, aitavad majapidamistöödes ja aitavad isegi üksteist teinekord. Mitu korda päevas on videokõned sõpradega, mis tekitavad siin tohutut elevust.

Kõige raskem on õppimine, sest kuna kooliga puudub lastel igasugune kontakt juba kaks nädalat, pole neil mingit huvi ja ma ei tea ka kaua minagi suudan siin üksipäini esimese ja kolmanda klassi õpetajaks olla. Õpetajad panevad endiselt kolme eri kanalisse õppimisi üles. Sealt ma siis nokin nagu kana teri. Iga koduülesanne eeldab mingit väljaprintimist (milleks neil õpikud on?). Osad õpetajad on arvanud, et selle asemel, et ise lastele uusi teemasid seletada (kasvõi Whatsappi video kaudu) piisab mingist suvalisest youtube videost. Kui ma siin juba kaeblema hakkasin - Nummik, tuleb välja, peaks nüüd hakkama fotosünteesi omandama. Vähemalt ekoolis oli üleval ilma igasuguse seletuse või kommentaarita link sellele videole. Maitea, internet on täis asjalikku materjali, kasvõi see või see. Mis jaoks see tobeda teadlase video vajalik oli? Kelleks see õpetaja meid peab?

Anyhow, eestikeelse koolihariduse vallas on ainult häid uudiseid. Hakkasime Üleilmakoolis pihta. Nummikule meeldib. Hurmurile meeldib aga lausa niiväga, et ta hakkab kohe hommikul uurima, et millal eesti kooli teha saaks.

Oh, unustasin mainida. Täna õhtul sain teada, et Roku huvitub vanade püstolite ja hobuseraudade restaureerimisest. Näed, Kodumaa, 14 päeva oleme siin koos kinni istunud ja tuleb välja, et omapäraste huvidega inimesega elan koos. Google analüütikud on Roku huvidega juba ammu kursis. Küsisin, et kuidas Roku selle temaatika peale sattus ja ta ütles, et korra vaatas midagi ja nüüd igast aknast tuleb sellel teemal midagi. Viisaka inimesena ta tänab, võtab vastu ja tutvub materjaliga.

Ta tuli siit korraks läbi ja arutasime neid asju. Tuleb välja, et ka laamade pügamise teemal on ta päris mitu videot juba ära vaadanud. Hissand, milline erudeeritud abikaasa mul on! Milline silmaring!

Üheteistkümnes päev: ooper ja koerad

Koerte turuväärtus tõuseb!

Mainisin siin paar päeva tagasi Nummiku muusikatunde, mida me eraviisiliselt maksame. Ma isiklikult ei oodanud sellest midagi erilist, mõtlesin, et ilmselt kannavad raha tagasi või midagi taolist. Aga ei! Need muusikatunnid on illustreeriv näide sellest, et kui itaallased on motiveeritud ja raha leidub, siis tehakse imelisi asju. Hing täitub rõõmu ja imetlusega! Isegi Nummikut hakkas täna ooper huvitama.

Tasutainfo, Kodumaa, kui sind ooperiklassika huvitab. Neid ooperitunde korraldab Europa InCanto. Facebookis on leht Europa InCanto lehele ja telefoni saab installida Europa InCanto äppi. (Kuidas on "äpp" eesti keeles?). Ning tänavuse õppeaasta ooper on "Elisir d'amore".

Niisiis, Europa InCanto on korralikult organiserunud. Nad hakkasid iga päev kl 11 Facebooki virtuaalseid õppetunde üles panema. Kohe korralikult tehtud tunnid on.

Eilses tunnis loeti raamatust ooperi sisu ja näidati pilte. Näiteks eelmisel aastal oli "Turandot'iga" kaasas üks korralik trükis. Ilmselt tänavu oli ka trükis ette nähtud, aga nad ei jõudnud neid välja jagada või jäid kooli või midagi. Anyhow, eile loeti jutte ja näidati pilte.

Aga tänane tund oli puhas kuld igale ooperihuvilisele! Võeti esimene lugu "Bel conforto al mietitore" ja analüüsiti seda, kuidas Donizetti selle loo üles ehitas, mis efekti erinevad pillid annavad, millised pillid moodustavad rütmibaasi, millised annavad loole karakteri. Lõpus muidugi häälega ka. Vaata, äkki siit saad vaadata, kui huvitab. Ja nüüd näiteks, Kodumaa, otsi Youtubest mõne kuulsa ooperiteatri esituses "Bel conforto al mietitore" ja hoopis teine asi seda kuulata! Mina kuulasin seda näiteks.

Ja lõpetuseks on mul hirmus hea meel, et Europa InCanto midagigi Itaalia rikkalikust kultuuripärandist lastele edasi annab ja veel nii, et huvi tekitab ja külge jääb.

Kümnes päev: muusika ja koerad

Tere, Kodumaa. Kuidas karantiin läheb? Jõudsid kuivaineid ja vetsupaberit varuda? Meil siin vetsupaberi puudust eriti ei ole. Küll aga oli poodidest kadunud nõudepesumasina sool. Niisiis, tuli see Amazonist tellida ja et trendikas olla, panin korvi ka 84 rulli vetsupaberit. Väiksemat pakki ei olnud. Ja et kuller ainult soola ja kempsupaberi pärast kodust välja ei peaks tulema, lisasin ka 24 pakki Kleenexi taskurätikuid ja 3 pudelit nõudepesuvahendit.

Nagu ma aru saan, siis kogu maailm imetleb täna itaallaste oskust karantiini tingimustes tuju üleval hoida. Muusikud mängivad rõdudel pilli, inimesed laulavad ja plaksutavad, vikerkaartega plagud lehvivad kevapäikeses. 


Aga mitte kõik pole nii solidaarsed. Meil siin Whatsappi gruppides liigub ka sedasorti huumor:

Kokkuvõttes:
.. Reedel kl 18 pean minema rõdule, laulma Itaalia hümni ja mängima vabalt valitud pilli.
.. Laupäeval kl 12 pean minema rõdule ja plaksutama.
.. Laupäeval kl 19 pean minema rõdule, laulma "Azzurro" ja hõikama "mortacci tua".
.. Pühapäeval kl 18 tuleb jälle rõdule minna ja laulda "Il cielo è sempre più blu".
Vahepealsetel vabadel hetkedel pean joonistama lina peale vikerkaart. Pagan võtaks, ma lootsin sellest karantiinist midagi rahulikumat!

Liikumispiirangud on endised. Pescaras pidada lausa trahve tegema ning mõned linnad on kinni pannud pargid ja mererannad, kuhu liiga tihedalt koerajalutajaid ja tervisesportlasi kogunes. Rooma kohta ei oska ma midagi öelda, sest täna väljas ei käinud. Kell 12 unustasin rõdule mina. Õhtupoole siin oli mingi sagin ja laulmine, aga polnud aega. Mina olen üks neist inimestest, kellel on kodus tohutult tegemist.

Koerte turuväärtus on tohutult tõusnud, sest niisama ringi jalutada ei tohi, aga koeri võib õue viia. Kellel koera pole, see peab mängukoera peale lootma, nagu pildilt näha.  Aga kõrval pildi peal on see kuulus tõend, mida teoreetiliselt iga kodanik peaks taskus hoidma, kui välja läheb. Minul ei ole tõendit, sest seoses laste õppematerjalide väljatrükkimisega sai printeris tint otsa. Uus tint ja 5 pakki A4 paberit tuleb kunagi järgmisel nädalal ja nii ütlengi politseile, kui kinni peetakse. Seni mõtlesin, et laenan garaazist koera. Nimelt selles garaazis, kus autot hoiame, elab üks armas valge koer Tommy. Me oleme Tommyga lausa nii suured sõbrad, et mul on pakiruumis pakk koerte küpsiseid. Alati, kui lastega garaazi jõuan, läheb uskumatuks sagimisekes - Tommy hüppab ja jookseb nagu arust ära. Lapsed ajavad Tommyt taga ja panevad ta igasugu vigureid tegema, et ta oma küpsised ausalt välja teeniks. Ükskord garaazi omanik ütles, et ta võiks filmi teha iga kord, kui me autot parkima tuleme. Vahel oleme Tommyt ka jalutama viinud, nii et mul on kõrged lootused selles suhtes, kui peaks vaja olema koera laenata.

20 päeva veel

Tere, Kodumaa.

Näen, et sinagi oled asunud koroonaviiruse vastu võitlema. Mis tähendab, et minu kirjadel ei ole selles mõttes enam erilist uudisväärtust, et sa teed samu asju, mis meie siin. Aga vähemalt saame võrrelda.

Meil on kakskümmend päeva jäänud.

Liikumispiirangud on muutunud karmimaks. Eilsest võib kodust väljas käia ainult mõjuva põhjusega. Mõjuv põhjus on tööle või arsti juurde minek. Toidupoodi ja apteeki on ka lubatud minna. Samuti koera jalutama. On lubatud tervisespordi harrastamine vabas õhus, hoides 1,5m distantsi. Kui niisama mittesportlikus riietuses ringi jalutad või ilma koerata oled, peab olema kaasas endal kodus välja trükitud tõend, kuhu sa oled kirja pannud, mis asjaoludel oled kodust välja tulnud ja kus on su registreeritud elukoht.

Eile hommikul viisin Hurmuri parki (mõjuv põhjus: laps vajab värsket õhku). Kindluse mõttes riietusime lycrasse, et tervisesportlaste moodi välja näeks. Veetsime pargis kahekesi imeilusa kevadise hommiku. Jalutasime, korjasime lilli, ehitasime elevatside lõksu. Täielik ema-poja kvaliteetaeg ühesõnaga. Et mitte väga suurte gruppidega väljas liikuda leppisime Rokuga kokku, et viin lapsi ühekaupa parki ja pigem hommikupoole, kui on vähem inimesi väljas.

Ülejäänud osa eilsest üritasin lapsi juhatada vaimse valgustatuse teele läbi jagamistehete ja kümnendike (vt ka: partide ski chalet). Üht-teist sai tehtud, aga palju on veel teha. Lubasin endale nukra mõtiskluse sellest, et mis pahandus see on, mida kool küll lastega teeb. Enne kooliminekut olid mul rõõmsad, uudishimulikud lapsed. Ammutasid teadmisi nagu käsnad. Lugesime raamatuid, käisime näitustel ja klassikalise muusika kontserditel. Nüüd aga nad ainult lesiks aluspükste väel diivanil ja popsutaks piipu, kui vähegi võimalus antaks.

Ent naaskem päevasündmuste juurde. Lillepoed on kinni. Pildil on viimane vaasitäis värskeid lilli, mis mul hankida õnnestus. Meenub, et vene ajal me kõik kuivatasime roose ja saialilli. Tol ajal ma väga ei küsinud endalt, et miks lilli kuivatati. Kuivatasin minagi. Aga ma arvan, et tuleks nüüd vist lillede kuivatamise traditsioon taas au sisse tõsta, sest mine tea, millal jälle lillepoed lahti tehakse. Kodumaa, te pole vist nii kaugele veel jõudnud kauplemispiirangutega, aga kui sulle ka meeldivad lilli täis vaasid, siis soovitan kempsupaberi ja tatra kõrvale ka lilli varuda. Eriti roose ja saialilli, mida on hea lihtne kuivatada.

Olen alati imetlenud itaallaste oskust rasketel aegadel erakordset inimlikkust ja kokkuhoidvust üles näidata. Seegi kord polnud solidaarsuse demonstratsioone vaja kaua oodata. Minu lifeline ehk Whatsappi gruppide kaudu saabub pidevalt solidaarsusele, kaaskodanikest hoolimisele üles kutsuvaid sõnumeid. Mõni päev tagasi hakkas levima initsiatiiv, et laskem lastel joonistada suurele paberile või voodilinale (Voodilinale joonistada?! Gasp!) vikerkaare, kirjutame sinna peale "andrà tutto bene" ehk "kõik läheb hästi" ja riputame selle rõdule või aknale. Alguses suhtusin sellesse teatava sarkasmiga, sest mulle ei meeldi, kui täiskasvanud panevad lapsi mingeid oma sõnumeid esitama. Aga Hurmuri klassis päris mitmed tegid ja saatsid kõigile pilte oma kunstiteostest. Mõni oli asjast kuidagi teistmoodi aru saanud ja kleepinud pildi akna peale küll, aga nii, et pilt on seestpoolt näha, mitte väljast. Täna hommikul ilmus esimene vikerkaar ka meie vaatevälja. Nüüd ma enam ei ole nii sarkastiline - ikkagi karantiini üheksas päev ja midagi peab ju tegema, et päevad õhtusse saata. Kunst leevendab kannatusi ja rõõmustab hinge!

Whatsappi gruppides levib üleskutse korraldada laupäeval kl 12 flashmob - kõik lähevad rõdudele ja teevad ühe korraliku aplausi, tunnustuseks meile kõigile pingutuste eest, mida me kaaskodanike heaks teeme. Jällegi, minu sisemine Sarkastiline Katu ütleks, et vanasti sooritati kodumaa heaks Suuri Kangelastegusid, mitte ei külitatud diivanil, filme vaadates ja koduseid toite mugides. Samas jällegi, Sentimentaalne Katu arvab, et päris armas initsiatiiv ja kindlasti laupäeval kell kaksteist läheb ta rõdu peale seisma. Kui teisi ka paistab, siis plaksutab, aga üksinda ja päris esimesena ei julge.  Kui eriti kedagi ei ole, siis Katu teeb näo, et tal oli vaja lillede küljest kuivanud lehed ära korjata laupäeval täpselt kell 12.

Rõdudest rääkides. Imetlen jäägitult inimesi, kes on ostnud endale aiaga maja ja viitsinud kõik need aastad nendes aedades umbrohu, öökülmade ja kahjuritega võidelda selle asemel, et vabal ajal näiteks kvaliteetkirjandust nautida või kohvikus jalga kõlgutada. Täna saavad kõik aiaomanikud oma ausalt väljateenitud vabaduse iga kell värsket õhku nautida. Korteris elavad inimesed on sunnitud rõduga leppima. Õnneks on meil kaks rõdu. Nummik võttis eile köögipoolse rõdu kasutusele ja leiutas armsa mängu: spray pudeliga tuvide pihta vett pritsida. Mingi hetk olid kõigi naabrite rõdudelt tuvid ära peletatud ja kuivavad pesud pisut vähem kuivad. Nummik ei lasknud end tuvide puudumisest heidutada. Pani pesupulgad jalgade peal püsti ritta ja lasi veejoaga nende pihta märki. Päris kenasti kukkusid pikali nagu väikesed tinasõdurid.

Lisaks itaallastes avalduvale inimlikkusele ja solidaarsusele, olen alati imetlenud nende leidlikkust. Lisatud pildil on härrasmees Tollo külast, kes koduste vahenditega endale maski meisterdas. Just sedasordi leidlikkust ma imetlengi. Näiteks Roku Töökas Isa, kes tegi vanast pesumasinast kapi. Või Roku, kes paneb mööblit loodi laste puzzle tükkidega. Ühesõnaga see on üks sedasorti leidlikkus, et vaatad mingit asja ja näed selles mingit peidetud potentsiaali. Kodumaa, nägid, ma võtan tagasisidet kuulda ja kirjutasin "potentsiaal" seekord õigesti?

Tervise teemal on hetkel seis selline, et Rokul on endiselt köha. Täna öösel oli tal raske hingata ja süda puperdas. Lõpuks kella viie paiku hommikul, peale magamata ööd, helistasime kiirabisse ja lõppes see umbes nii:
"Kas tahate haiglasse minna või meedikut koju?"
"Eee... ma ei tea. Tahaks, et keegi mind üle vaataks ja aitaks otsustada."
"Võin saata kiirabi teile järele, aga arvestage, et haiglas on praegu kõik kohad täis."
"Sellisel juhul ma ilmselt sooviks meedikut koju. Päriselt.. ma tahaks lihtsalt, et keegi mind üle vaataks. Mul on halb olla."
"Kiirabiautol ei ole meedikut. Kui soovite meedikut koju, siis helistage oma perearstile."
"Ahah, hästi. Aitäh teile. Headaega."
"Headaega!"

Lõpetuseks tahaksin väljendada oma tänulikkust Amazoni ja Zalando suhtes, kust neil päevil saab osta kõike sellist, mida toidupoest ei leia ja palju muudki. Olen tänulik kõigile kulleritele, kes oma tervisega riskides meile kõik tellitu koju toovad. Olen tänulik kõigile toidupoodide töötajatele ja armsatele põllumeestele, kes meid toidu ja värske kraamiga varustavad. Tänu neile on meie kodus viibimine päris mugav äraolemine.

Ja üldiselt, universumit tänan selle eest, et saame olla kodus, mitte haiglas või Türgi-Kreeka piiril.

Kiri eesriide tagant

Kallis Kodumaa,  kirjutan sulle sellepärast, et sõpradelt tuleb murelikke küsimusi. Vähe sellest, on hakanud kirjutama inimesed, kellest ma aastaid kuulnud pole. Ja kui juba Rahvusringhääling ka kirjutas ning intervjuud palus, siis mõtlesin, et vast peaks kirjutama - for once and for all - mis olukord siin Itaalias hetkel valitseb.
Intervjuu osas ma mõtlen veel, kas julgen televisoonis esineda. Nimelt alustuseks - juuksurid on kuni 3.aprillini suletud ja nagu me kõik teame, enesest lugupidav daam ei jookse kunagi trammi peale ning käib alati juuksurist läbi enne kui televisioonis üles satub. Väärikus tuleb säilitada igas olukorras, ka kriisisituatsioonis!

Alustuseks vastus põhiküsimusele "Kuidas teil on?"
Meil siin on kõik üldiselt hästi, optimistlikult arvan, et võiks halveminigi olla. Minul ja Rokul on köha. Mina tean täpselt, et sain oma köha eelmisel laupäeval staadionil, kus oli särav kevadpäike ja külm kevadtuul.
Roku oli ka enne suuremat ärevust ja koolide sulgemist arvamusel, et ta sai oma köha ja kurguvalu eelmisel pühapäeval, kui Nummiku skautide koosolek pool tundi kauem kestis ja ta õues tuule käes ootas. Käis rahulikult kolm päeva tööl, aga kui kolmapäeval Whatsappi gruppides igasugu infolekkeid levitama hakati ning neljapäeval koolid kinni pandi ja Põhja-Itaalias esimesed suuremad liikumispiirangud kehtestati, kasvas temas tohutu ärevus.
Neljapäeva õhtul oli karm. "Katu, mul on palavik!" "Jaa, kallis, palju on?" "KOLMKÜMMEND SEITSE MIINUS KAKS!" "Võeh," olin ma üllatusest keeletu. Aga kogusin end kiiresti ja katsusin pisut lõbustatult talle meenutada, et tavaliselt palavik algab 37st ja üldiselt kui veel 39 pole, siis rohtu ei võeta ja ollakse operatiivsed. Roku ei lasknud end kõrvale kallutada:"Meil, meestel, on need asjad teistmoodi!". Lesis voodis, köhis ja ammutas sotsiaalvõrgustikest uudiseid, arvamusi, libauudiseid ja muud pahna koroonaviiruse kohta.
Reedeks oli ta juba nii ärev, et helistas spetsiaalsele telefoninumbrile ja palus viirusetesti teha. Sealt saadeti ta perearsti jutule. Muide, arstid ei võta juba 1.märtsist vastu patsiente, kellel on hingamisteedega seotud sümptomid. Nõustavad ainult telefoni teel. Arst  kirjutas köhasiirupi välja. Roku on hoolikalt siirupit võtnud ja kodust töötanud. On näha, et Roku Tööka Isa geenid löövad välja. Roku on kõik haigusepäevad istunud arvutis ja tööd teinud, umbes nagu rikaste roomlaste kodudes elavad koduabilised - rügavad varavalgest hilisõhtuni, ainult pühapäeva pealelõunal saavad puhata.
Vahepeal jõudis Roku teist korda viiruse abiliinile helistada, kust ta taaskord viisakalt pikalt saadeti. Eilsest tunneb ta, et tal on hingamishäired ja "viirus ronib kopsudesse". Katsun teda rahustada, et need on ärevushäired, mitte hingamishäired. Ta on ise ka nõus, et vast need hingamisraskused on sellest, et ta on pinges tööl toimuva pärast ja muidu ka. Vahepeal on ta taas oma perearstile helistanud, kes kirjutas välja antibiootikumi. Tänu sellele sain teada, et Itaalias on täiesti olemas mingi e-retsepti keskkond. Arst paneb sinna retsepti üles, patsient logib sisse, prindib retsepti välja ja läheb sellega apteeki. Tiigrihüpe! Anyhow, täna on Rokul teine antibiootikumi päev. Köha nagu eriti vähemaks pole läinud. Vaatame, kuidas läheb.
Närvide rahustamiseks vaatame siin industriaalsetes kogustes komöödiaid ja naljatleme niisama. Vahel ka tülitseme, sest need koduse isolatsiooni päevad mööduvad meil umbes nii, et Roku istub arvutis või lesib diivanil ja vaatab filme. Lapsukesed elavad kinnisideega "kuidas saada kätte Roku telefon ja seal peituvad mängud". Vahel saavad telefoni enda kätte ja siis tulevad Rokule töökõned, lapsed ei anna telefoni tagasi, tülitsetakse, ähvardatakse, karjutakse, nutetakse. Kui Roku on telefoni tagasi võtnud tunnevad Nummik ja Hurmur üldiselt rõõmu sellest, et kool on kinni; mängivad, kaklevad, loobivad asju, kukuvad kõrgetelt kohtadelt, kiusavad üksteist, vaatavad filme. Üldjoontes keelduvad nad pesemisest, oma toa korda tegemisest, õppimisest ja õues käimisest. Mina jällegi tõusen varavalges, valmistan maitsvaid koduseid toite ja küpsetisi, teen pingutusi majapidamise korras hoidmiseks, tegelen pidevalt tsükliga pesumasin-pesurest-triikraud, käin poes-apteegis (mis pole tänapäeval üldse lihtne enam), üritan hoida järje peal lastele saadetud õppimisi, kantseldan poisse, loen Hurmurile sajandaid kordi ette raamatut "Mumin al mare" ning proovin oma võsukesi väsimatult juhatada õpingute, isikliku hügieeni, korra ja värskes õhus liikumise vooruslikule teele. See kõik ei ole kerge, aga hoolimata lapsukeste vastupanust ja kalli kaasa passiivsusest rassin siin varavalgest kuni hiliste õhtutundideni. Köha peale pole ausalt öeldes aega mõeldagi. Vahel Roku üritab kiita:"Oh sa oled nii tugev!" või "Oh kus sul on energiat!" ja mina tõmban selle peale tüli üles, et MIDA TE PIKUTATE SIIN, ENDAL KÕIGIL JUUKSED PESEMATA. MARRS SOKKE MAAST ÜLES KORJAMA JA ÜLEÜLDSE, KES JÄTTIS JÄLLE MUSTAD TASKURÄTIKUD DIIVANI PEALE. HURMUR, NÄPP NINAST VÄLJA JA HAKAKE MIND AITAMA! Nii elame. Aga ma teen tohutuid pingutusi, et end valitseda ning säilitada positiivne ellusuhtumine ja mingigi kultuursus. Tuleb ju 3.aprillini vastu pidada.

Eraldi peatükk oleks "virtuaalne kool". Sina, Kodumaa, oma e-viguritega kindlasti nüüd muheled habemesse. Itaalia kool aga on üks ajale jalgu jäänud ja alarahastatud koloss, kus õpilase saatus igas üksikus aines sõltub konkreetse õpetaja pädevusest ja motivatsioonist. Kui lapsel veab, satub motiveeritud ja kompetentse õpetaja peale. Kui ei vea, siis vaevleb kuidagi oma aastad ära.
See indiviidist sõltumine on ka neil päevil näha. Koolil puudub igasugune koordineeritus või strateegia või üldse mingi idee. Kaugõppe organiseerimine on täielikult õpetajate isiklikel õlgadel.
Näiteks Hurmuril on selline itaalia keele õpetaja, keda ma juba esimesest minutist imetlen. Imeline inimene, Õpetaja Suure Algustähega. Kohe esimesel kodusolemise päeval saatis ta Whatsappi kaudu hästi ilusaid, rahulikke ja julgustavaid sõnumeid ning lubas, et varsti tuleb ka õppimist. Valmistas professionaalsed videod, kus seletab nii kenasti materjali, et silmad-kõrvad rõõmustavad. Laeb e-kooli üles materjalid, mida vanemad peavad lastele välja printma. Töö käib ja täiuslik kommunikatsioon!
Hurmuri matemaatikaõpetaja on varsti pensionile minemas, aga muidu selline armas proua. Alguses temast väga kuulda ei olnud, aga kolmandaks päevaks oli ta end kogunud. Saatis meile armsa video, kus lähivaates nägime ta ninasõõrmeid altpoolt ja selgitas, mida lapsukesed lähipäevil tegema peaks. Materjali ta e-kooli ei laadinud, aga Whatsappi kaudu saime fotod lehtedest, mis asusid ta kirjutuslaual. Et neid välja printida, pidi natuke fototöötlust tegema, aga ma annan talle kõik andeks, sest lisaks valmistas ta 50 MB video. Videos räägib ta muinasjuttu sellest, kuidas pardikesed ehitasid endale järjest mägedesse majakesed ja kui kümme maja kokku tuli, lammutati individuaalelamud ning ehitati korralik ski chalet kümne toaga. Muinasjutu moraal on see, et kui kümme ühendikku on koos, siis tekib vältimatult kümendik. Hästi armas video ja hääl sihuke nummi vanaema stiil. Visuaalse poole pealt kasutas ta selle videos pilte ja joonistusi ning ninasõõrmed peale ei jäänud.
Õpetajate Anna ja Carla videod ummistasid mu telefoni nii ära, et täna olin sunnitud kaks tundi veetma telefonist failide arvutisse tõstmise ja kustutamisega. Kodumaa, sa ei taha teada, mida kõike lapsukesed sel ajal kokku keerasid. Mingeid haigeid eksperimente etüülalkoholi ja potililledega. Roku samal ajal valmistas lõunaks maitsva pasta ning ma säästan sind, Kodumaa, sellest, kuidas köök pärast välja nägi ja mida mu vaesed närvid selle kõige peale ütlesid.
Üldiselt Hurmuril on ka teisi õpetajaid ja aineid, aga neist pole veel kuulda olnud. Kool on kinni 3.aprillini, nii et minul tekivad siin juba omad ärevushäired, et kuidas nii saab, et lapsed ei käi kuu aega koolis ja midagi ei õpi. Täna asusin igatahes neid juba Üleilmakooli kirja panema, et õpivad vähemalt Eesti kooliski midagigi. Nummik ja Hurmur ise ei viitsi, aga ma kavatsen seda Eesti kooli vagu künda kõigi nende koduste einete, Roku ärevushäirete ja triikimata pesu kuhjate vahel.
Anyhow, tulgem Nummiku juurde. Temal ei ole õpetajatega eriti vedanud ja seda on ka neil päevil tunda.
Kõige aktiivsem on matemaatikaõpetaja, kes kohe esimesel koolivabal päeval saatis kirja,  kus jutustas lastele, kuidas ta tegi küpsiseid, käis jooksmas ja toimetas kodus ja soovis teada, kuidas lapsed selle vaba päeva on veetnud. Ai kuidas mul käsi tahtis tõusta, et talle kirjutada, et selle asemel, et tegeleda spordi ja küpsistega võiks lastele midagi õppida anda! Edaspidi on ta end aga tõestanud kui üpris armas ja aktiivne virtuaalõpetaja. Tehniliste teadmiste puudmist kompenseerib ta innukusega. Saadab natukesehaaval õppimisi, on paar amatöörlikku videot teinud, kus õpetab jagamistehteid ning andis oma meiliaadressi, et lapsed saaksid temaga otse ühenduses olla. Ta tundub olevat selline, kellel on entusiasmi erinevatel päevadel kuidagi eri tasemel, aga õige kuuseisuga on ta üpris kena inimene.
Teistest õpetajatest oleme kuulnud niipalju, et e-koolis on üleval itaalia keeles neli harjutust ning ajaloos ja geograafias anti umbes kolm lehekülge õppida. Muusikas peab Nummik ooperit kuulama. See on üks päris kena projekt, mida me eraviisiliselt maksame. Igal kooliaastal võetakse muusikatunnis üks ooper ette, kuulatakse see läbi, õpitakse laulud selgeks, tehakse kostüümid ja kevadel minnakse teatrisse esinema. Eelmisel aastal oli "Turandot" ja tänavu on "Elisir d'amor".  Nummikul on "Elisir d'amor" suhtes väga tugevad seisukohad along the lines of "täielik kräpp" ja "absoluutselt kuuldamatu materjal".  Mida muusikatundides riiklik programm ette näeb, seda ma ei tea, sest meie kooli muusikatunnid on see vanemate poolt kinnimakstud projekt, mis peaks olema justkui lisaks põhiprogrammile, aga siin Itaalias on palju sellist, mille kohta ei maksa küsimusi esitada. Ühesõnaga katsume kuidagi seda va ooperit kuulata. Eelmisest aastast on mul "Turandot" sõna-sõnalt peas. Vähemalt augustis oli veel.

Selle kõige peale tahaks ma kahte asja veel teada anda. Meil on kogu aeg e-kool olnud, aga sinna ei ole mingit infot üles laetud. Seda kasutatakse selleks, et kaks korda aastas saaks tunnistusi vaadata. Tunnistused on alati suur üllatus, sest vahepealsel ajal ei tea me midagi hinnetest ja siiani ei tea ma, kuidas tunnistusele hinne tekib. See on siinkandis Küsimus Mida Ei Küsita.
Aga muidu on e-kool kasulik rakendus, sest eelmisel aastal avastasin tänu e-koolile, et koolis on Nummik vale isikukoodiga registreeritud. Et seda parandada, tuli minna umbes täiskuu ajal kaduneljapäeval kooli sekretariaati ja kirjutada avaldus, et isikukood ära parandataks.
Tänu koroonaviirusele aga on e-kool elule tõusnud! Õpetajad on asunud koduseid töid sinna üles laadima. Kõik seda muidugi ei tee, aga mõned siiski. Kui hoolikalt otsida ja tuhnida, vaadata menüüst  "kodused tööd" ja siis ühest teisest kohast otsida menüüst valiku "teated" alt "koolist saadetud dokumentatsioon" või siis alternatiivina "õpilase isiklik dokumentatsioon", siis sealt leiab ka midagi ning kuidagi paneb puzzle kokku. Ma ei tea siiamaani, mis jumalik valgustus mind sinna "õpilase isikliku dokumentatsiooni" alt koduseid töid otsima juhatas, aga neil päevil tuhnin iga päev mõlema lapse e-kooli kõik menüüvalikud läbi. Mis, muide, ei ole ka mingi niisama naljatlemine, sest tihtipeale jookseb kogu see krempel kinni - ilmselt ülekoormusest - ja tuleb paari tunni pärast uuesti proovida ja meeles pidada, kust juba otsitud ja kust veel otsida tuleb.
Mõned kodused tööd tulevad Whatsappi sõnumitena, mõned jällegi nii, et juhised on Whatsappis ja materjalid e-koolist alla laadimiseks. Nummiku matemaatikaõpetaja kasutab Padleti nimelist keskkonda koduste tööde üles laadimiseks, aga osad saadab ta meiliga lapsevanemate esindajale, kes meile siis meilid edasi saadab ning üht-teist paneb e-kooli. 
Juba selle peale, et aru saada, mida milline laps mul siin õppima peab, kulus mul täna julgelt tunnike. Tulemuseks ilus tabel ja süsteem, et lapsed saavad aru, mis päevaks midagi tehtud peab olema (jällegi, osadel kodutöödel on tähtaeg ja osadel ei ole) ja lapsed saavad ise pallikesed ära värvida, kui midagi õpitud saab. Kui lõpuks tabeli valmis sain vaatasin, et reaalset õppimist väga nagu polegi. Rohkem on häda kogu nende sõnumite ja kanalite vahel kahe lapse kodutööde puzzle kuidagi kokku panna ja teine suur ülesanne on lapsi motiveerida need vähesedki õppimised ära tegema.
Vahepeal muide saabus Hurmuri klassi lapsevanemate esindajalt rida sõnumeid, et tulles vastu lapsevanemate palvetele koduseid töid vähendada, on õpetajad nõus paariks päevaks pausi tegema. No mina muidugi ei saanud vastu panna ja kirjutasin kogu grupile, et minu meelest on koormus niigi väike ja ma arvan, et ei ole õige seda vähendada. Pigem võiks õppimise korraldamist paremini organiseerida. Et mitte niisama lahmida, pakkusin konstruktiivselt välja, et võiks ju teha nädala plaani ja kõik materjalid korraga üles laadida, et vanemad saaksid ühekorraga kõik välja printida, mis tarvis ja igaüks omas tempos siis õpib. Vastu tulid viisakad manitsused, et kõik ei saa endale lubada mitte tööl käimist (smack!) ning paljud lapsed viibivad kodus lapsehoidja või vanavanematega ja seoses sellega pole võimalik vanematel oma laste õppimist korraldada.
Jätsin selle vestluse soiku, aga minu jaoks jäi õhku rippuma küsimus, et kui virtuaalne õppetöö oleks normaalselt korraldatud, siis tõesti isegi dresseeritud ahv saaks hakkama sellega, et anda 6-aastasele lapsele üks lehekülg c-tähte kirjutada või kuulata, kuidas ta kuuerealist luuletust loeb. Üks selline järjekordne olukord, kus eestlane Itaalias hüüatab mõistmatult:"Kuidas kuradi päralt nad nii lollid saavad olla?". Seda ta hüüatab enda sees mõistagi ja välja paistab... morn jõllitamine. 

See oli nüüd vastus küsimusele, et kuidas meil on. Vaadakem nüüd, kuidas laiemas plaanis täna Itaalias elatakse ja kuidas see minu mikrotasemel vastu peegeldus.

Üldiselt, Kodumaa, sa vist juba tead, et on liikumispiirangud. Koolid, spordiasutused, meelelahutus, ka vabas õhus kogunemised kuni 3.aprillini kõik kinni ja keelatud. Roku ütles, et teadagi pandid teatrid kinni - kord üle kümne aasta oli meil plaanis 7.märtsil teatrisse minna. Me nii ootasime seda teatrit... Enrico Brignagno "Un'ora sola vi vorrei"...
Toitlustusasutused võivad olla avatud hommikul 6st õhtul 6ni ja tuleb hoida distantsi. Toidupoed pidada olema lahti kauem, aga täna näiteks tabas mind üllatus! Nimelt eile läksin pagari juurde leiba ostma. Just selle mõttega, et see konkreetne leib säilib nädal aega, mitte üks päev nagu tavaliselt siinsed leivad. Umbes, et ostan selle leiva ja siis nädal aega ei pea enam leiva peale mõtlema. No jõudsin õhtul kohale - kõik otsas. Broneerisin siis tänaseks oma leiva ja lubati, et kl 11 tuleb ahjust välja. No jõudsin õhtul kella kuueks (vt ka: laste koduste tööde puzzle, failidest ummistunud telefon, kodused maitsvad eined, õppimised). Pagariäris valitses ärev kliima - just oli politsei käinud ja teatanud, et uue direktiivi kohaselt tuleb poed kl 18 kinni panna. Napilt sain oma leivakese kätte! Aga kohv oli kodus otsa saanud. Jalutasin Carrefouri, mis on tavaliselt 24h lahti. Selgus, et nemad on avatud kl 8-20, ostsin igaks juhuks natuke rohkem kohvi, sest nagu me kõigist sõjamemuaaridest teame, kohv ja tubakas on ebakindlate tarneahelate tingimustes tohutu defitsiit. Kui ma juba Carrefouris olin, varusin mustadeks päevadeks neli purki Häagen Dasz jäätist. Häegen Daszi konjuktuur on Roomas parematelgi päevadel üsna heitlik, vahel ainult ühte sorti saadaval ja puha.
Muide, poodidesse lastakse 6 inimest korraga ja ülejäänud seisavad tänaval, hoiavad järjekorras paarimeetrist vahet ja enamusel on maskid. Mõned käivad ka kummikinnastega. Kust nad neid maske saavad, ma ei tea, sest juba nädalaid pole apteekides maske saada. Olen näinud inimesi kandmas ka ehitusmeeste maske, milletaolisi ostsin kevadel DIY poest, kui rõdupiiretelt roostet maha lihvisin. Kas see on sama, mis meditsiiniline mask? Ma seni arvasin, et ei ole päris sama, aga mina olen vaid üks Väikese Aruga Katu.
Anynow, kui maskide ja desinfitseerivate ainete puudus välja arvata, on poed kaupa täis. Turul käisin ka. Seal oli pisut vähem müüjaid, sest mõned, kes Roomast väljastpool tulevad, ei saa või ei taha liikuda. Lähipäevadel pidada otsustatama, kas turg üldse kinni panna või hoida seda vähem päevi lahti kui tavaliselt. Turu sisepääsud olid teisipäeval veel kõik avatud, aga räägiti, et lähipäevil hakatakse ka seal piirama inimeste arvu. Turg on üks mu lemmikuid kohti ja ma juba aastaid ostan ainult sealt köögivilju ja kala. Ma ei teagi, kuhu peaks üldse minema, et värskeid artisokke või kartuleid või lehtkapsast saada. Kui turuga midagi juhtuma peaks, siis oleks kehvasti - elukvaliteet langeks kõvasti. Hetkel on teada, et laupäeval on turg kinni. Mu põhitarnijad on homme ja reedel kohal ning plaan on homme hommikul varakult turule sibada ning igaks juhuks pisut rohkem kraami varuda.

Vahepeal saabusid emade Whatsappi gruppide kaudu uued juhised. Väljas liikuda võib selleks, et: käia toidupoes või apteegis (soovitavalt üks inimene, mitte kogu pere); lemmikloomade füsioloogiliste vajaduste rahuldamise eesmärgil; sportlikuks tegevuseks vabas õhus hoides 2-meetrist distantsi.  Kõik muu on üldiselt mittesoovitatav.
Ühest linnast teise võib sõita ainult töö pärast, elukohta naasmiseks või mõjuva põhjusega. Kaasas peab olema spetsiaalne tõend, kus sa oled kirja pannud, mis eesmärgil liigud, kus registreeritud elukoht on jne. Ma nüüd ei tea, kas see ongi tõsi, aga perekondlikus Whatsappi grupis levisid uudised, et Pescaras olla sõjavägi tänavatele toodud, et kontrollida tänavatel liikujaid. Muide liikumiskeelu eiramise eest on trahvid ja vanglakaristus ette nähtud.

Siin Roomas on neil päevil väga vaikne. Vähe inimesi liikumas ja vähe autosid. Palju politseinikke on väljas. Näiteks eile, oma tulutu pagariskäigu ajal nägin, kuidas politsei ühte mänguautomaatide urgast kinni pani. Minu poolest võiks see kinni jäädagi. On inimesi, kes juba ahhetavad, et hissand nagu filmis elaksime. No minu meelest on maailmas palju kohti, kus elatakse palju hullemini kui meie neil päevil. See, et me peame kuu aega diivanil pikutama, perega koos viibima ja telekat vaatama pole ikka päris sama, mida Lähis-Idas, Ladina-Ameerikas või Aafrikas inimesed läbi elavad. Või kasvõi Türgi-Kreeka piiril.
Aga on ka positiivseid külgi. Rooma õhk pole ealeski nii puhas olnud! Imeline! Ja teisest küljest meie pere ööune kvaliteet on tohutult paranenud! Meil on pooled toad tänava poole. Tänaval on neli sõidurada ja üle tänava on rida restorane ning mingi muusikute urgas. Tavaliselt õhtul magama minnes kostab restoranide melu, siis mõne tunni pärast tulevad piiksuvad prügiautod ja hommikul juba umbes kuue paiku mühiseb korralik pidev voog autosid neljal sõidurajal. Regulaarsete intervallidega sõidab meie akna alt läbi ka kiirabi.
Nüüd aga selline vaikus, et.. noh... kuuleb, kuidas puud sahisevad! Ja tänavapoolseid aknaid saame tööpäeval iga kell lahti teha! Ei tule heitgaaside haisu tuppa. Tavaliselt me teeme neid aknaid tööpäeviti lahti ainult siis, kui vääääga vara ärkame, sest kell seitse tulevad juba värske õhu asemel heitgaasid. 

Kokkuvõtteks, kummalised päevad ja kuidagi kummalisemaks läheb. Ma arvan, et see on huvitav sotsiaalne eksperiment. Mäletad, Kodumaa, filmi "Open Water"? See, kus sukeldujate paar paadist maha jääb ja film muud polegi poolteist tundi hulpimist ja laineid, aga selle eest pidev, peen psühholoogiline pinge. Üldise meeleolu poolest siin karantiini päevil meenus mulle see film. Meil siin ka midagi väga ei juhtu, hulbime niisma, aga psühholoogiline pinge püsib.
Praegu on meil alles üheksas päev. 24 päeva on jäänud, aga me ei tea, kas see sellega lõppeb. Igaüks elab seda omal moel läbi. On neid, kes on paanikas. On neid, kes teevad nalja. On neid, kes püüavad ignoreerida või endasse tõmbuda. On neid, kes ehitavad vandenõuteooriaid. Näiteks paar tundi tagasi tuli jälle mingi sõnum, et tegelikult on see ettevalmistus selleks, et kohe tuleb sõda. Ameeriklased juba olla saatnud 30000 sõdurit Euroopasse ja keegi ei räägi sellest, aga selle viiruse segadusega valmistatakse meid kõiki ette Suuremateks Muutusteks. Mah... Muutustest rääkides, kindlasti see kuu aega karantiini toob kaasa muutusi meie ellusuhtumises, väga suuri muutusi majanduses ja poliitikas, suuri muutusi tarbimisharjumustes ja kindlasti positiivseid muutusi selles mõttes, et avastatakse, et tänu tehnoloogiale ei peagi ehk iga kord reisima igale poole.   

Iga päev toob uusi uudiseid ja otsest valgust tunneli lõpus veel mitte. Katsume 3.aprillini vastu pidada ja vaatame, mis edasi saab. Muidu Rokuga arutasime, et homme peaks toidupoes ikkagi korra käima ja kuivaineid varuma pikemaks perioodiks. Võib-olla mõni pakk kohvi ka juurde. Õnneks tubakat me ei vaja.

Oh, just tuli uus nali Whatsappi grupist! Kodumaa, kas teil on "Big Brother" sari, kus poolearulised solaariumisõltlased paariks kuuks kokku elama pannakse ja nende tülitsemisi filmitakse? Siin on see ka, Itaalia versioonis "Grande Fratello". Anyhow, nali on järgmine:"Ainukesed, kes viirust ei saa, on Grande Fratello tüübid, kes juba paar kuud seal majas kinni on. Kui me kõik haigestume ja sureme, on nemad ainukesed, kes pääsevad. Inimkonna huvides - pingutame ja püsime kodus, et jumala pärast mitte haigeks jääda!"

Kodumaa, tunnen sinust hirmsasti puudust. Pea vastu ja soovin väga, et sul möödub kergesti see kõik ja ükspäev me võime neile päevile tagasi vaadata ja üks vahva puhkusereis ette võtta, kallistuste ja kõige muuga.