Kodumaa, tavaliselt ma teen suve lõpus sulle väikese kokkuvõtliku kirjakese, et sind tänada sooja vastuvõtu eest ja meenutada, et mõtlen su peale ka pikkadel talvekuudel. Sellest on hirmus kahju, et nüüd see Covid meie vahele kiilu lõi ja ei saanudki sind tänavu külastada.
Tegelikult mind oodatakse hetkel mere äärde, aga tahtsin sulle jooksu pealt teada, anda, et oled ikka mu südames ja kohe kui pisut õgveneb, tulen sulle külla.
Muidu vahepeal kolisime siia Abruzzosse. Et kui peaks uus lockdown tulema, siis on vähemalt puhtam õhk hingata ja saame mere ääres olla. Lapsed on ka uues koolis. Kool peaks 24ndal septembril avatama. Eks vaatame, mis saab. Mul väga kõrged ootused ei ole. Paralleelselt teeme Üleilmakooli, et eesti keele oskusest midagigi alles jääks.
Rohkem polegi eriti uudiseid. Maikuust saati oleme siin vaikselt elanud. Mere ääres käinud, koolitükke teinud, ainult sugulaste ja väga väheste sõpradega suhelnud. Mulle isiklikult tundub, et olen peamiselt koristanud, pesu kuivama riputanud ja süüa teinud kõik need kuud.
Soovin sulle vihmastesse sügisõhtudesse hubaseid hetki armsate inimeste keskel, kaminatuld, sooje tekke, teed ja õunakooki ning astreid vaasi. Ja et vahel ka mõni päikeseline päev tuleks, kui saab ette võtta virgutavaid jalutuskäike erksinise taeva all ja kolletunud lehtedes rabistada. Hoia ikka jalad soojas ja kanna mütsi!
Nessun commento:
Posta un commento