Ahoi, Kodumaa!
(edaspidi on karta, et hakkan sind sedasi tervitama)
Sukeldumishooaeg tundub olevat lõppenud, Tremitile ei saanud ja ilmselt tänavu Egiptusesse ka väga ei lasta. Aga mina ja Roku ei lase end sellest kõigest heidutada. Registreerusin kohaliku ujula kasutajaks ja käin nüüd ujumas. Roku aga sai inspiratsiooni minu naasmisest sukeldumise juurde ning otsustas, et enne oma päevade lõppu tuleb ikkagi teostada kauaaegne unistus - osta paat ja hakata merel käima.
Idee näib lihtne ja taristu nagu oleks ka, aga nüüd on Roku septembrist saati käinud laevajuhi kursustel. Üks asi on õppida paati juhtima, aga hoopis midagi muud on omandada laevanduslik sõnavara. Näiteks päev enne mu viimast sukeldumist luges Roku oma õpikut. Luges ja luges, aga mitte midagi ei saanud aru. Kui välja arvata sõnad "eelkõige", "ja", "kasutame". Niisiis, võttis ta õpiku kätte ja lasi oma näitlemisannetel õitseda! Teos "Laevajuhi load" suursuguselt väljasirutatud käel, rüht nagu ohvitseril ja pilk suunatud kaugusse, vallutamist ootavale horisondile, deklameeris ta:"Innanzi tutto leghiamo i parabordi sulle battagliole. Dovranno essere possibilmente tutti uguali, rivestiti da calze ed incocciati in modo tale siano tutti alla stessa altezza. Andranno possibilmente posizionati appena sopra il botazzo. Ne dovranno essere posizionati almeno tre per ciascuna murata, all'altezza dei masconi e, sulla sezione maestra, più precisamente al baglio massimo ed ai giardinetti." Jummel, milline karisma! Kihistasime publikuga naerda ja kõõksusime:"Hiii-hiii giardinetti!" Roku heitis meile läbitungiva pilgu, tõstis häält ja kõmistas bassihäälel:"NON è MOLTO ELEGANTE VEDERE I PARABORDI CHE LAMBISCONO L'ACQUA!"
Nüüd meil on selline perenali, et kui jälle merendusest juttu tuleb, ütleme: "Non è molto elegante vedere i parabordi che lambiscono l'acqua!" vahel tõsise, vahel etteheitva, vahel heitnud tooniga ning itsitame nagu üleannetud ahvipärdikud. Kindlasti on selge, et midagi seal ei ole väga elegantne ja kahtlemata üks endast lugupidav inimene kannab puhtaid aluspükse ja tema parapordid ei puutu vett, aga üldiselt meenutab see kõik stseeni raamatust "Kadri kasuema", kus üks noormees ütles Kadrile, et ta tantsib infantiilselt ja Kadri oli sellest hirmus meelitatud niikaua kuni ta aru sai, mida tähendab "infantiilselt".
Sealsamas raamatus oli lõik, kus õpetati, et miski müstilise operatsiooni teostamiseks tuleb kasutada "poolmeremeest" (mezzomarinaio) või positsioneerida ja rakendada pardal olevaid inimesi. Siinkohal jäimegi pisut mõttesse, et kas "poolmeremeest" on inimene või mingi tööriist. Vot ja järgmisel päeval läksingi ma sukelduma ja küsisin L-i käest järele, sest tal on laevajuhi load. L oli nii armas, et näitas mulle kohe ette, mis on "poolmeremeest". Tuleb välja, et täiesti tavaline konksuga toigas, mis eesti keeles olla pootshaak! Vähemalt nii ütles selle toika kohta K ja ta on paljulugenud inimene ning ma usun teda.
Hiljuti arutasime lõunalauas, et kui Roku paadi ostab, siis kes mida tegema hakkab. Roku ise valis mõistagi kapteni rolli, sest tema on selleks ajaks ikkagi diplomeeritud laevajuht ja kindlasti tema parabordid ei puutu kunagi vett (erinevalt näiteks minu omadest) ja ta ilmselt juba teab selleks ajaks meist neljast kõige paremini, misasjad on parabordid. Hurmur arvas, et tema võiks madrus olla. Nummik arvas, et ta väga vastutusrikast rolli endale ei võta ja pakkus, et kas ta võiks olla "poolmeremeest". Arvasime, et pikkuse poolest võiks sobida. Järele jäin mina. Tekkis mõttepaus, hakkasin juba kartma, et mulle määritakse laevakoka amet ja pakkusin ise sobiva. "Mina olen Päevitaja!". "Mismõttes päevitaja?", ei saanud ekipaaz aru. "Noh, Päevitaja! Alati, kui veebis mingeid väikelaevade videosid näidatakse, siis lesib seal päikesetekil üks naisterahvas ja päevitab. Kindlasti on tal mingi funktsioon ja ma olen nõus end ohverdama ning päkesetekil niikaua lesima, kuni on välja selgitatud, miks see vajalik on. Vahest tasakaalu jaoks? Muidugi, seda kõike ainult tingimsel, et tohib raamatu kaasa võtta!" Ekipaaz kihistas naerda ja üldiselt valitses seisukoht, et Päevitaja on tõesti vajalik.
Nüüd on meil ainult paat puudu. Kodumaa, ma ei jõua kevadet ära oodata, et merele minna!
Teil on lõbus, a mulle tuletas see kohe meelde, kuidas ma olen mingeid selliseid tekste tõlkima pidanud. Merendust pole olnud, aga esmapilgul sama arusaamatut juttu küll ja veel, minu jaoks on ka automootori ehitus selline. Ja siis tirin alla kõikvõimalikud joonised itaalia ja eesti keeles ja panen kõrvuti, et saaks aru, mis sõnaga mis juppi tähistatakse, ja suhtlen kõigiga, kellest tean, et nad võiks sisulisest poolest midagi teada.
RispondiEliminaErialatoimetajat olen nõudnud ka (olgu automootori hingeelu - nt kindlustustekstides tuleb seda kõvasti ette - või stomatoloogia). Erialatõlkijat ei saa keegi muidugi nõuda, sest itaalia keelest eesti keelde tõlkijaid, kes pole üleni ilukirjanduse peal... ma viimasel ajal täpselt ei tea, aga ma üldse ei imestaks, kui neid oleks endiselt ühekohaline arv.
Kirjanduslooline täpsustus: see lugu juhtus Kadri klassiõe Annega, kes oli näitlemiseandega, aga ei osanud võõrsõnu. Ja "infantiilne" ütles ta võõrsõnaoskajast peika veel kellegi teise kohta, mispeale Anne läks armukadedaks, sest oli kuulnud, et infanta tähendab printsessi, ja peika pidi naeru pärast püksi tegema. See kõik oli antud selle seletuseks, miks Anne ühest hetkest alates usinalt võõrsõnu tuupis.