Oktoobri alguses tulid meile veinimajja lasteaialapsed ekskursioonile. Mainisin seda paarile eestlasele, kusjuures asi polnud üldse mainimist väärt. Pelgalt laupäevase päeva organiseerimise kontekstis tuli jutuks, et ennelõunal olen hõivatud, sest tuleb üks lasteaia grupp. Vahel saan selgelt aru, et olen Itaalias nii kaua elanud, et teatud eestlastele omased arusaamad on ununenud. Ka tol hetkel oli nii. Mind pani väga imestama, miks eestlased sellest nii elevusse lähevad ja lausa loogikaviga näevad taolises igapäevases asjas nagu lastele veiniteo näitamine.
See pani mind natuke mõtlema ja tahaksin ka sinuga, Kodumaa, jagada tähelepanekuid sellest, kuidas Itaalias alkoholitarbimisega lood on.
Kui väga kokkuvõtlikult väljenduda, on alkohol siin niisama loomulik asi nagu kassid või spinat või geraaniumid. Selles pole midagi keelatut, ei midagi salapärast, ei midagi "täiskasvanuks tegevat". Lihtsalt on olemas. Siinkohal võikski vast lõpetada, aga proovin lahti seletada.
Viinamarjade kasvatamine ja veini valmistamine on siinse kultuuri osa. Igal regioonil on omad viinamarjasordid ja iga kohalik veinisort on piirkonna ajalooga seotud. On loomulik, et lastele sellest räägitakse. Näiteks Nummik on juba kaks korda veiniteemalisel ekskursioonil käinud. Esimest korda kolmesena koos lasteaiaga ja teine kord kooli esimeses klassis. See käib lastel aastaaegade õppimise juurde. Tavaliselt on need sihukesed klassikalised sügisesed lasteüritused. Mõnes agriturismos, kus muidu veini ei tehta, pannakse puust pesupalisse viinamarjad ja lapsed saavad nendega mätsida. Pärast lapsevanemad saavad viinamarjaplekke töödelda. Õnneks tulevad üsna kergelt välja. Tänavu Nummik ei käinud kooliga veini tegemas, aga näiteks lugemikus on neil sügise teema all veiniteo teemaline peatükk. See käib sügise juurde. Nagu näiteks õunte korjamise teemaline lugu või lugu, mis räägib sellest, et Mario läheb tagasi kooli ja neil on uus poiss klassis.
See kõik vast selgitab, miks meil käivad veinimajas sügiseti lapsed ekskursioonil. Mätsivad viinamarju, jooksevad vaatide vahel ringi. Erinevalt tavalisest formaadist - tööpäeva hommik ja lastel saatjaks õpetajad - oli seekordne ekskursioon intelligentselt korraldatud. Tuldi laupäeva ennelõunal, oli korralik buss renditud, vanemad ka kaasas. Nii said vanemad klaasi veini juua ja lapsukestel oli lõbus. Lasteaia poolt oli üks eakas nunn kaasas, kes tõi meile kingituseks kümme kilo kartuleid. Head kartulid olid. Avezzano kartulid on sama head, kui Eesti omad. Tegelikult ma tahtsin öelda, et tuleviku tarbeks panin endale kõrva taha, et järgmisele lasteaiagrupile soovitame ka nii teha.
Seoses sellega, et alkoholis pole midagi müstilist ega erilist, ei teki Itaalias kunagi probleemi, kui alkoholist keeldud. Mingi pudel on peaaegu alati laual. Kui jood, ei ole probleemi. Kui ei joo, pole ka probleemi. Nagu spinatiga. Spinativaagen on laual. Tahan, söön spinatit. Tahan, ei söö spinatit. Keegi ei imesta, ei esita küsimusi ega muretse, kas liiga vähe sai.
Mulle isiklikult väga meeldib itaallaste suhtumine. Kuna ma pole kunagi eriline alkoholitarbija olnud, siis Eestis mind häiris, kui pidin iga kord selgitama, miks ma parajasti juua ei taha. Nüüd imestan omaette, kui Eesti sõpradega restorani läheme. Kõik joovad midagi ning uurivad, et Katu, miks sa ei joo. Mis veel hullem - kogu seltskond kuulab tähelepanelikult, lõbustatud huviga mu vastuseid. Aga ausalt, mul pole normaalseid vastuseid peale selle nagu itaallased ütlevad. "Non mi va." "Ei lähe." Aga ei, sõbrad. Te ei usu. Ikka pinnite ja ehitate mingeid hüpoteese. Rase? Karskusliikuja? Haige?
Kui alkohol mind üldse huvitab, siis rohkem läbi toidu ja joogi sobitamise prisma. Lihtsalt niisama juua ei ole põnev. Aga millegipärast see ei veena inimesi, kes alkoholi niisama joovad. Ükskord Londonis juhtus piinlik lugu. Neil teatavasti on komme peale tööd kolleegidega baaris käia. Teised võtsid veini või õlut, mina reeglina mahla. Õhtul kell kuus tühja kõhu peale keskpärast veini juua? Non mi va. Ükskord asusid kolleegid pinnima:"Katu, miks sa apelsinimahla jood? Katu, miks veini ei taha? Aga õlut? Äkki võtad õlutki? Noh? Mis?" Olin nurka surutud. Kõik suvalised käibefraasid ja naljad olid ammu ammendatud. Oli selge, et seekord niisama lihtsalt ei pääsenud ja mu mahlajoomine on töö juures jututeemaks tõusnud. Kolleegid ootasid huviga mingit selgitust. Umbes, et olen moslem või rase või karskusliikuja või midagi. Mitte midagi polnud öelda. Lõpuks pahvatasin tüdinult:"Ausalt, ma pole motiveeritud! Muud midagi." Siin ilmselt Briti kultuuriruumi tundjad teaksid kindlasti paremini seda olukorda lahti mõtestada, aga hetkega jäid kõik vait ja enam ei küsinud keegi mitte kunagi mu käest selle kohta. Aga kuidagi tobe oli. Tundsin, et mina olin midagi valesti öelnud.
Itaalia juurde tagasi tulles, ei saa me alkoholist rääkides mööda bella figura kontseptsioonist. Kes Itaaliat rohkem teavad, on sellega kindlasti kursis. Kokkuvõtlikult tähendab bella figura igas olukorras väärikaks jäämist, oma näo mitte kaotamist, kontrolli omamist olukorra üle, ettenähtud rolli sobitumist. Ära palun küsi, Kodumaa, kuidas tänaval autojuhtide vahelised tülitsemised sellega kokku sobivad. Kes Itaalias esimest korda käib, märkab kindlasti huvitavat dissonantsi. Inimesed joovad veini, aga purjus kodanikke ja joodikuid siin ei märka.
Alberto Moravia raamatus "La Romana" on peategelaseks prostituut ning seal on üks stseen, kus ta istub härrasmehega trahteris ja tellivad kannu veini. Mino küsib, et miks Adriana vähe joob ning Adriana selgitab, et seoses oma ametiga on ta juba niigi disgraziata (disgraced), aga kui ta veel lisaks sellele disgraziata olemisele oleks purjus, kaotaks oma näo, oleks sgraziata ning nii madalale ta langeda ei saa. See on küll ilukirjanduslik näide, aga arvan, et see illustreerib võrdlemisi hästi bella figura olulisust ja selgitab, miks itaallane üldjuhul end purju ei joo.
martedì, novembre 27, 2018
venerdì, novembre 09, 2018
Pildike Itaaliast ehk ühe Rooma sisehoovi salapärane elu
Jajah, mul oli juba eelmise postituse avaldamise hetkel sisetunne, et tuleb sihuke Miranda Hart'i moodi piinlik hetk nagu siis kui ta üritab nalja teha ja keegi ei naera:"Nothing? Nothing. Nothing here, too.".
No mis seal ikka. Nagu Miranda Hart ütleks:"How are you? Lovely! Now back to me!"
Mind on Itaalias alati hämmastanud ja paelunud sisehoovid, cortile'd. Eestis taolisi asju eriti ei näe. Eesti kortermajadel on üldiselt neli külge ning aknad avanevad kas tänava või tagahoovi või metsa või muu taolise poole. Elad seal omaette, vaatad aknast ehitisi, sõidukeid ja puid. Naabritest ei tea eriti midagi, kui nad just väga tüütud või mingil põhjusel isiklikult tuttavad ei ole.
Itaalia vanemates linnamajades tuleb aga selleks valmis olla, et mõned aknad - vahel ka kõik - avanevad sisehoovi, sest maja on ehitatud näiteks ruudu või kolmnurga kujuliselt ning enamvähem kõik korterid on läbi maja nii, et osa aknaid avaneb ruudu väliskülje ja osa ruudu sisekülje poole.
Itaalia-elu esimestel aastatel olin üsna negatiivselt häälestatud selle suhtes, et nii kui aknast välja vaatan, ei näe ma mitte ehitisi, sõidukeid ja puid, vaid hoopis teisi aknaid vastu põrnitsemas. Eestis oli see ju kõige hirmsam asi, kui sa "vaatad otse teise inimese aknasse". Lisaks sisehoovi rõdud - igaüks kuidagi eri värvi ja erinevas lagunemise staadiumis, täis kuivavat pesu, mingit kola, värvipurke, tühje lillepotte ja suitsetajaid. Nii kui sain, katsin need cortile poolsed aknad kardinatega ja ei vaadanud kunagi nende poolegi.
Nüüd, kui juba kaksteist aastat Itaalias elatud, olen hakanud sisehoove teise pilguga vaatama. Ütleks lausa, et sisehoov on Itaalia elu väljendus oma väga ehedal, lausa südamlikul kujul. Olles viimased kaks aastat taas Roomas elanud, olen meie sisehoovi dünaamikat eneselegi ootamatult märkama ja hindama õppinud.
Arvan, et esimest korda märkasin sisehoovi potensiaali Francavilla kodus. Meil on L-tähe kujuline maja ja tänu sellele oli mul oma basiilikut kastes ja pesu kuivama riputades kohe teada, kui ühe esimese korruse korterist kolis Naapolist pärit noorpaar välja. Nagu Itaalias tavaks, sõitis selleks puhuks Naapolist kohale ema, kes kolimist korraldas. Lisaks seadis ta rõdule tooli, istus seal enamuse ajast, pakkus majja siseneda püüdvatele inimestele kohvi, tutvus, vestles. See tundus päris armas.
Vanemate Rooma majade sisehoovides on tihtipeale kaunid rohelised aiakesed. Ma arvan, et see on sellepärast nii, et kui need majad ehitati, olid pargid aristokraatia eraomand ning igaüks pidi endale "oma pargi" ehitama. Tänapäeval on paljud sisehoovid garaazhideks ümber ehitatud. Sama on juhtunud ka meie omaga, nii et rohelust väga pole. On vaid neli puud, mis esindavad kenasti Vahemere kliimat: pappel, viigipuu, hurmaapuu ja suvaline puhmas. Kuna sisehoov on kitsas ja maja kõrge, siis sisehoovis valitseb enamasti umbes sama kliima ja valgus aasta läbi. Aga puude järgi saab aru, mis aastaaeg parajasti on. Vahel arutame Rokuga, et küll on hea, et meil need puud seal on. Eriti pappel. Millised kaunid sügisesed lehed! Otse meie magamistoa akna ees! Ja kui hurmaapuu lehed pealt heidab ning oranzhid viljad välja tulevad! Talvel on puud raagus ja näeme ka puutaguseid aknaid. Kevadel oleme rõõmsad, kui pappel, viigipuu ja hurmaapuu end roheliste lehtedega katavad, et ei peaks enam "otse teise inimese aknasse vaatama". Armastame oma sisehoovi kolme puud ja suvalist puhmast.
Mõned esimese korruse korterid ja asutused - meil näiteks pesumaja, pizzeria ja baar - on suutnud oma sisehoovi säilitada. Nende tagauksed avanevad sisehoovi, millest neile on jäänud paari meetri laiune riba garaazi ja majaseina vahel. See tähendab, et lisaks garaazikatusele ja neljale puule näeme näiteks, kui palju tekke pesumajas parajasti pesta on. Nad kuivatavad tekke hoovis, mitte kuivatis. Baari tagaukse kaudu kuuleme alati, kui kohviube jahvatatakse või smuutit tehakse. Eile näiteks oli pidu, avati vahuveini pudeleid.
Lisaks on siin kanapuurid. Kanapuurid Rooma kesklinnas võivad teatavat imestust tekitada, aga näiteks Elena Ferrante Naapoli sarjas oli olukord, kus ühe linnas asuva maja sisehoovist kanade hääled kostsid. Ma arvan, et kõik, mis Elena Ferrante Itaalia elust kirjutab, on tõsi, nii et kui ma neid puure märkasin, noogutasin äratundvalt:"Jajah, neil seal Ischias olid ju ka kanapuurid." Ühes väikelinnas, Castel di Sangros, on ka peaaegu igas hoovis kanapuurid. Meie hoovi puurid on tühjad. Tänapäeval vist seadus keelab Rooma kortermajades kanu pidada ja ma ei tea, mis nad nende puuridega teevad. Vahest omanik on selline mees nagu Roku Töökas Isa. Roku Töökas Isa ei viska kunagi midagi ära. Neil on maja igasugust koli, katkisi kodumasinaid ja lagunenud mööblit täis. Vahel Roku Kunstnikust Ema tellib suuremõõtmelise prügi äraviijad ja tarib kola tänavale. Aga tavaliselt Roku Töökas Isa - sest ta on ju nii TÖÖKAS - ärkab enne prügiauto tulekut, tõstab kola maja taha tagasi ning läheb tööle. Roku Kunstnikust Emal on hetkeks rõõm, kui näeb, et maja eest on kola kadunud. Kui maja taha vaatab - vihastab.
Meie sisehoov võib tunduda üks vaikne, maailmast eraldatud paigake oma puukeste, kanapuuride ja pesunööridega, aga tegelikult tuksub selles elu oma kindla rütmi ja aastaaegade järgi, milles kõik majaelanikud aktiivselt osalevad.
Näiteks esmaspäeva hommikuti kella kaheksa-üheksa paiku, hakkavad korterites justkui kokkulepitult undama tolmuimejad, mürisema pesumasinad ja rõdudel vilksatavad filipiinlaste tõmmud kujud. Edasi on koristuspäevad juba erinevad, aga ütleks, et valdavalt neljapäev ja reede.
Hommikuti tõuseb kõikjalt kohvilõhnu selle järgi, kuidas elanikud üles ärkavad. Kus on vanainimesed ja lapsed, seal varem, teistest korteritest hiljem. Nädalavahetusel tunneb mu nina ka, et mõned joovad kohvi kell üksteist hommikul. Halastaja jumal, kus põõnavad! Minul, tõden nukralt, on selleks ajaks juba pool päeva ja kolmandik närvirakke läbi! Mõnikord küpsetatakse kusagil kooki ja see on kohe kõigile teada. Vahel tuleb kõrbelõhna ja siis, kui ma itaallane oleks, ma ilmselt hõikaks hoovi, et võtke kook välja.
Neis korterites, kus on majapidajanna või statsionaarne koduperenaine, tulvab hommikuti sisehoovi soffritto ja lihapraadimise aroome. Nimelt on siin kombeks, et kusagil kümne paiku tehakse lõuna- ja õhtusöök või enamus sellest ette valmis. Soffritto on minu jaoks cortile kõrval teine Itaalia kvintessents. See on enamuse suppide, pastakastmete ja hautiste vundament. Tuleb tükeldada sibul, seller, porgand ja vahel ka tomat. Pannil õli kuumaks ja siis maitsetaimed sinna sisse. Edasi sõltub juba koka plaanidest ja aastaajast, mis roa ta soffritto otsa ehitab.
Köömnetega hautatud kapsa ja kaneelisaiade lõhna tuleb kardetavasti ainult meie juurest. Siin oli üks film, kus tegelane istus rõdul mingis Rooma perifeerias ja tutvustas teisele tegelasele toidulõhnade järgi oma cortile demograafilist läbilõiget. Araablased siin, indialased seal ja siin - pagan võtaks! - need idaeurooplased. Muudkui keedavad oma kapsast köömnetega ja üleüldse, kuidas võib süüa sellise talumatu haisuga toitu.
Õhtuti kuuleme kuidas televiisorid üksteise võidu uudiseid kuulutavad, kahvlid-noad kõlisevad, kraanidest soliseb vesi ja räägitakse päevasündmustest.
Suvel, kui on palav ja rõdude uksed lahti, võtab maad eriline community-tunne. Majaelanikud ohivad, et on palav, kolistavad nõude ja kahvlitega, tuiavad rõdudel ringi, hõiklevad, suitsetavad, naeravad. Kõrvalt-naabritega arendatakse seltskondlikku vestlust. Suve edenedes tõmbuvad aknakatted alla, rõdulilled kipuvad närtsima, võtab maad tolm ja kuumus - elanikud on sõitnud puhkusele. Rooma elanikud otsivad alati võimalusi siit põgenemiseks. Meenub, et Ferrante "Üksilduse päevades" jäi peategelane oma korterisse kinni ja ei saanud kuskilt abi, sest see juhtus augustis. Kogu maja oli tühi, kõik aknakatted alla lastud. Ma arvan, et sellest võiks pisikese õudusjutukese kokku kirjutada. August. Cortile on hüljatud. Jääd oma korterisse kinni, sest ukselukk ei tööta ja telefon on katki. Keegi ei kuule su karjeid, mis iga päevaga jõuetumaks jäävad...
Tänu sisehoovile on kõigi majaelanike elud läbi põimunud. Me kõik teame kõigist kõike. Ma tean, kus on lapsed. Ma tean, kus on väiksed lapsed, millal nad ärkavad, millal nad karjuvad. Ma tean, kus on suuremad lapsed. Näiteks kolisid meie paraadnasse kaks teismelist poissi. Nende vanemaid pole ma iial näinud. Alguses heitsid poisid rõdult veepomme ja joonistasid liftiukse kõrvale mehe suguelundi, aga kõrvalt paraadna uksehoidja fikseeris sisehoovi kaudu, kus on nende aknad ja kutsus neid korrale. Edaspidi on nad vaiksemad olnud. Ma tean, mis päeviti mu naabrid koristavad. Kuna vannitubadel on aknad, kuulen alati, kui föönitatakse. Ma tean, kellel on remont ja kui kaua see kestab ja mida täpselt tehakse ja mis keeles töömehed räägivad. Tavaliselt pole see eriline tuumateadus, sest töömehed räägivad valdavalt rumeenia keelt.
Ma tean, millal ülikoolis eksameid tehakse, sest kastanite õitsemise aegu näeme nendes korterites, kus elavad tudengid, kuidas tammutakse varaste hommikutundideni lahtise akna ees ringi, kaustad käes ja pomisetakse. Ühes alumise korruse korteris elab Professor. Muidu teda ei märka, aga kevadeti sätib ta rõdule laua, printeri ja kaustad, loeb diplomitöid ning võtab sealsamas rõdul tudengeid vastu. Naine toob talle kohvi ja sigarette ning pühib tema ümbert harjaga põrandat.
Ühes korteris elab Poolearuline. Aeg-ajalt ta möirgab või undab või möögib. Häälitseb, ühesõnaga. Ühes teises korteris - kas võib olla, et sellessamas? - leiavad tihti aset tülid. Põhiliselt võtab sõna naine ja see võib vahel koomilinegi tunduda - nagu Itaalia tülid ikka välismaalastele koomilised tunduvad - aga ta karjumine on väljapääsmatus olukorras oleva, piinatud hingega inimese karje.
Arvan, et mul on nõukogude ajal kasvanud inimese spetsiifilised mõttemängud. Nõukogude ajal oli palju inetust igal pool. Mulle tundub, et kaheksakümendatel oli kõik kuidagi lagunenud, hall, tumeroheline või pruun. Suvel tolmune ja muul ajal porine. Üksikuid, päriselt ilusaid esemeid - näiteks mõnda vaasi või pilti - või looduse ilu võisin lõputult imetleda. Tol ajal, lapsena, vaatasin seda koledat maailma läbi oma koledate siniste raamidega prillide ning kujutasin endale kodus, külas, poes, koolis, igal pool ette, kuidas võiks kõik välja näha, kui interjöörid oleks helgemad, rohkem korras, vähem kola täis, ilusate värvidega värvitud.
Meie Rooma kodu sisehoov tõi selle uuesti meelde. Vahel seisan rõdul, rüüpan kohvi ja käin teistest rõdudest pilguga üle. Kõigepealt otsin, kas on mõni rõdu, mis mulle meeldib. Neid on mu silmaulatuses kaks. Julgen kiidelda, et meie oma on kolmas, aga see mõistagi ei loe. Siis hakkan uuesti rõdusid üle vaatama ja unistama, mis ma koledate rõdudega teeks. Viskaks kõik selle kola ja vanad värvipotid minema. Keelaks hoida rõdul harju, ämbreid, põrandalappe, katkisi kodumasinaid, surnuks kuivanud taimi. Siis ma restaureeriks roostetanud rõdupiirded ja värviks kõik ühte värvi. Sama teeks ma üldse kogu sisehoovi seinaga. Praegu on iga rõdu sein elaniku maitse järgi kas valgeks või mingit tooni kollaseks või beeziks värvitud. Paneks õitsvaid lilli igale poole. Näiteks meeldiks mulle, kui rõdudelt küünitaksid lavendlipuhmad, rosmariinipõõsakesed, salvei ja krüsanteemid. Sekka mõni suureleheline puhmas ja verbena siin-seal. Jah, nii ma vahel seisan, rüüpan kohvi ja mängin oma tarbetuid mõttemänge, kuni Rmpt. Kuke reibas tervitus ja viibe vasakpoolselt rõdult mind maa peale tagasi toovad.
No mis seal ikka. Nagu Miranda Hart ütleks:"How are you? Lovely! Now back to me!"
Mind on Itaalias alati hämmastanud ja paelunud sisehoovid, cortile'd. Eestis taolisi asju eriti ei näe. Eesti kortermajadel on üldiselt neli külge ning aknad avanevad kas tänava või tagahoovi või metsa või muu taolise poole. Elad seal omaette, vaatad aknast ehitisi, sõidukeid ja puid. Naabritest ei tea eriti midagi, kui nad just väga tüütud või mingil põhjusel isiklikult tuttavad ei ole.
Itaalia vanemates linnamajades tuleb aga selleks valmis olla, et mõned aknad - vahel ka kõik - avanevad sisehoovi, sest maja on ehitatud näiteks ruudu või kolmnurga kujuliselt ning enamvähem kõik korterid on läbi maja nii, et osa aknaid avaneb ruudu väliskülje ja osa ruudu sisekülje poole.
Itaalia-elu esimestel aastatel olin üsna negatiivselt häälestatud selle suhtes, et nii kui aknast välja vaatan, ei näe ma mitte ehitisi, sõidukeid ja puid, vaid hoopis teisi aknaid vastu põrnitsemas. Eestis oli see ju kõige hirmsam asi, kui sa "vaatad otse teise inimese aknasse". Lisaks sisehoovi rõdud - igaüks kuidagi eri värvi ja erinevas lagunemise staadiumis, täis kuivavat pesu, mingit kola, värvipurke, tühje lillepotte ja suitsetajaid. Nii kui sain, katsin need cortile poolsed aknad kardinatega ja ei vaadanud kunagi nende poolegi.
Nüüd, kui juba kaksteist aastat Itaalias elatud, olen hakanud sisehoove teise pilguga vaatama. Ütleks lausa, et sisehoov on Itaalia elu väljendus oma väga ehedal, lausa südamlikul kujul. Olles viimased kaks aastat taas Roomas elanud, olen meie sisehoovi dünaamikat eneselegi ootamatult märkama ja hindama õppinud.
Arvan, et esimest korda märkasin sisehoovi potensiaali Francavilla kodus. Meil on L-tähe kujuline maja ja tänu sellele oli mul oma basiilikut kastes ja pesu kuivama riputades kohe teada, kui ühe esimese korruse korterist kolis Naapolist pärit noorpaar välja. Nagu Itaalias tavaks, sõitis selleks puhuks Naapolist kohale ema, kes kolimist korraldas. Lisaks seadis ta rõdule tooli, istus seal enamuse ajast, pakkus majja siseneda püüdvatele inimestele kohvi, tutvus, vestles. See tundus päris armas.
Vanemate Rooma majade sisehoovides on tihtipeale kaunid rohelised aiakesed. Ma arvan, et see on sellepärast nii, et kui need majad ehitati, olid pargid aristokraatia eraomand ning igaüks pidi endale "oma pargi" ehitama. Tänapäeval on paljud sisehoovid garaazhideks ümber ehitatud. Sama on juhtunud ka meie omaga, nii et rohelust väga pole. On vaid neli puud, mis esindavad kenasti Vahemere kliimat: pappel, viigipuu, hurmaapuu ja suvaline puhmas. Kuna sisehoov on kitsas ja maja kõrge, siis sisehoovis valitseb enamasti umbes sama kliima ja valgus aasta läbi. Aga puude järgi saab aru, mis aastaaeg parajasti on. Vahel arutame Rokuga, et küll on hea, et meil need puud seal on. Eriti pappel. Millised kaunid sügisesed lehed! Otse meie magamistoa akna ees! Ja kui hurmaapuu lehed pealt heidab ning oranzhid viljad välja tulevad! Talvel on puud raagus ja näeme ka puutaguseid aknaid. Kevadel oleme rõõmsad, kui pappel, viigipuu ja hurmaapuu end roheliste lehtedega katavad, et ei peaks enam "otse teise inimese aknasse vaatama". Armastame oma sisehoovi kolme puud ja suvalist puhmast.
Mõned esimese korruse korterid ja asutused - meil näiteks pesumaja, pizzeria ja baar - on suutnud oma sisehoovi säilitada. Nende tagauksed avanevad sisehoovi, millest neile on jäänud paari meetri laiune riba garaazi ja majaseina vahel. See tähendab, et lisaks garaazikatusele ja neljale puule näeme näiteks, kui palju tekke pesumajas parajasti pesta on. Nad kuivatavad tekke hoovis, mitte kuivatis. Baari tagaukse kaudu kuuleme alati, kui kohviube jahvatatakse või smuutit tehakse. Eile näiteks oli pidu, avati vahuveini pudeleid.
Lisaks on siin kanapuurid. Kanapuurid Rooma kesklinnas võivad teatavat imestust tekitada, aga näiteks Elena Ferrante Naapoli sarjas oli olukord, kus ühe linnas asuva maja sisehoovist kanade hääled kostsid. Ma arvan, et kõik, mis Elena Ferrante Itaalia elust kirjutab, on tõsi, nii et kui ma neid puure märkasin, noogutasin äratundvalt:"Jajah, neil seal Ischias olid ju ka kanapuurid." Ühes väikelinnas, Castel di Sangros, on ka peaaegu igas hoovis kanapuurid. Meie hoovi puurid on tühjad. Tänapäeval vist seadus keelab Rooma kortermajades kanu pidada ja ma ei tea, mis nad nende puuridega teevad. Vahest omanik on selline mees nagu Roku Töökas Isa. Roku Töökas Isa ei viska kunagi midagi ära. Neil on maja igasugust koli, katkisi kodumasinaid ja lagunenud mööblit täis. Vahel Roku Kunstnikust Ema tellib suuremõõtmelise prügi äraviijad ja tarib kola tänavale. Aga tavaliselt Roku Töökas Isa - sest ta on ju nii TÖÖKAS - ärkab enne prügiauto tulekut, tõstab kola maja taha tagasi ning läheb tööle. Roku Kunstnikust Emal on hetkeks rõõm, kui näeb, et maja eest on kola kadunud. Kui maja taha vaatab - vihastab.
Meie sisehoov võib tunduda üks vaikne, maailmast eraldatud paigake oma puukeste, kanapuuride ja pesunööridega, aga tegelikult tuksub selles elu oma kindla rütmi ja aastaaegade järgi, milles kõik majaelanikud aktiivselt osalevad.
Näiteks esmaspäeva hommikuti kella kaheksa-üheksa paiku, hakkavad korterites justkui kokkulepitult undama tolmuimejad, mürisema pesumasinad ja rõdudel vilksatavad filipiinlaste tõmmud kujud. Edasi on koristuspäevad juba erinevad, aga ütleks, et valdavalt neljapäev ja reede.
Hommikuti tõuseb kõikjalt kohvilõhnu selle järgi, kuidas elanikud üles ärkavad. Kus on vanainimesed ja lapsed, seal varem, teistest korteritest hiljem. Nädalavahetusel tunneb mu nina ka, et mõned joovad kohvi kell üksteist hommikul. Halastaja jumal, kus põõnavad! Minul, tõden nukralt, on selleks ajaks juba pool päeva ja kolmandik närvirakke läbi! Mõnikord küpsetatakse kusagil kooki ja see on kohe kõigile teada. Vahel tuleb kõrbelõhna ja siis, kui ma itaallane oleks, ma ilmselt hõikaks hoovi, et võtke kook välja.
Neis korterites, kus on majapidajanna või statsionaarne koduperenaine, tulvab hommikuti sisehoovi soffritto ja lihapraadimise aroome. Nimelt on siin kombeks, et kusagil kümne paiku tehakse lõuna- ja õhtusöök või enamus sellest ette valmis. Soffritto on minu jaoks cortile kõrval teine Itaalia kvintessents. See on enamuse suppide, pastakastmete ja hautiste vundament. Tuleb tükeldada sibul, seller, porgand ja vahel ka tomat. Pannil õli kuumaks ja siis maitsetaimed sinna sisse. Edasi sõltub juba koka plaanidest ja aastaajast, mis roa ta soffritto otsa ehitab.
Köömnetega hautatud kapsa ja kaneelisaiade lõhna tuleb kardetavasti ainult meie juurest. Siin oli üks film, kus tegelane istus rõdul mingis Rooma perifeerias ja tutvustas teisele tegelasele toidulõhnade järgi oma cortile demograafilist läbilõiget. Araablased siin, indialased seal ja siin - pagan võtaks! - need idaeurooplased. Muudkui keedavad oma kapsast köömnetega ja üleüldse, kuidas võib süüa sellise talumatu haisuga toitu.
Õhtuti kuuleme kuidas televiisorid üksteise võidu uudiseid kuulutavad, kahvlid-noad kõlisevad, kraanidest soliseb vesi ja räägitakse päevasündmustest.
Suvel, kui on palav ja rõdude uksed lahti, võtab maad eriline community-tunne. Majaelanikud ohivad, et on palav, kolistavad nõude ja kahvlitega, tuiavad rõdudel ringi, hõiklevad, suitsetavad, naeravad. Kõrvalt-naabritega arendatakse seltskondlikku vestlust. Suve edenedes tõmbuvad aknakatted alla, rõdulilled kipuvad närtsima, võtab maad tolm ja kuumus - elanikud on sõitnud puhkusele. Rooma elanikud otsivad alati võimalusi siit põgenemiseks. Meenub, et Ferrante "Üksilduse päevades" jäi peategelane oma korterisse kinni ja ei saanud kuskilt abi, sest see juhtus augustis. Kogu maja oli tühi, kõik aknakatted alla lastud. Ma arvan, et sellest võiks pisikese õudusjutukese kokku kirjutada. August. Cortile on hüljatud. Jääd oma korterisse kinni, sest ukselukk ei tööta ja telefon on katki. Keegi ei kuule su karjeid, mis iga päevaga jõuetumaks jäävad...
Tänu sisehoovile on kõigi majaelanike elud läbi põimunud. Me kõik teame kõigist kõike. Ma tean, kus on lapsed. Ma tean, kus on väiksed lapsed, millal nad ärkavad, millal nad karjuvad. Ma tean, kus on suuremad lapsed. Näiteks kolisid meie paraadnasse kaks teismelist poissi. Nende vanemaid pole ma iial näinud. Alguses heitsid poisid rõdult veepomme ja joonistasid liftiukse kõrvale mehe suguelundi, aga kõrvalt paraadna uksehoidja fikseeris sisehoovi kaudu, kus on nende aknad ja kutsus neid korrale. Edaspidi on nad vaiksemad olnud. Ma tean, mis päeviti mu naabrid koristavad. Kuna vannitubadel on aknad, kuulen alati, kui föönitatakse. Ma tean, kellel on remont ja kui kaua see kestab ja mida täpselt tehakse ja mis keeles töömehed räägivad. Tavaliselt pole see eriline tuumateadus, sest töömehed räägivad valdavalt rumeenia keelt.
Ma tean, millal ülikoolis eksameid tehakse, sest kastanite õitsemise aegu näeme nendes korterites, kus elavad tudengid, kuidas tammutakse varaste hommikutundideni lahtise akna ees ringi, kaustad käes ja pomisetakse. Ühes alumise korruse korteris elab Professor. Muidu teda ei märka, aga kevadeti sätib ta rõdule laua, printeri ja kaustad, loeb diplomitöid ning võtab sealsamas rõdul tudengeid vastu. Naine toob talle kohvi ja sigarette ning pühib tema ümbert harjaga põrandat.
Ühes korteris elab Poolearuline. Aeg-ajalt ta möirgab või undab või möögib. Häälitseb, ühesõnaga. Ühes teises korteris - kas võib olla, et sellessamas? - leiavad tihti aset tülid. Põhiliselt võtab sõna naine ja see võib vahel koomilinegi tunduda - nagu Itaalia tülid ikka välismaalastele koomilised tunduvad - aga ta karjumine on väljapääsmatus olukorras oleva, piinatud hingega inimese karje.
Arvan, et mul on nõukogude ajal kasvanud inimese spetsiifilised mõttemängud. Nõukogude ajal oli palju inetust igal pool. Mulle tundub, et kaheksakümendatel oli kõik kuidagi lagunenud, hall, tumeroheline või pruun. Suvel tolmune ja muul ajal porine. Üksikuid, päriselt ilusaid esemeid - näiteks mõnda vaasi või pilti - või looduse ilu võisin lõputult imetleda. Tol ajal, lapsena, vaatasin seda koledat maailma läbi oma koledate siniste raamidega prillide ning kujutasin endale kodus, külas, poes, koolis, igal pool ette, kuidas võiks kõik välja näha, kui interjöörid oleks helgemad, rohkem korras, vähem kola täis, ilusate värvidega värvitud.
Meie Rooma kodu sisehoov tõi selle uuesti meelde. Vahel seisan rõdul, rüüpan kohvi ja käin teistest rõdudest pilguga üle. Kõigepealt otsin, kas on mõni rõdu, mis mulle meeldib. Neid on mu silmaulatuses kaks. Julgen kiidelda, et meie oma on kolmas, aga see mõistagi ei loe. Siis hakkan uuesti rõdusid üle vaatama ja unistama, mis ma koledate rõdudega teeks. Viskaks kõik selle kola ja vanad värvipotid minema. Keelaks hoida rõdul harju, ämbreid, põrandalappe, katkisi kodumasinaid, surnuks kuivanud taimi. Siis ma restaureeriks roostetanud rõdupiirded ja värviks kõik ühte värvi. Sama teeks ma üldse kogu sisehoovi seinaga. Praegu on iga rõdu sein elaniku maitse järgi kas valgeks või mingit tooni kollaseks või beeziks värvitud. Paneks õitsvaid lilli igale poole. Näiteks meeldiks mulle, kui rõdudelt küünitaksid lavendlipuhmad, rosmariinipõõsakesed, salvei ja krüsanteemid. Sekka mõni suureleheline puhmas ja verbena siin-seal. Jah, nii ma vahel seisan, rüüpan kohvi ja mängin oma tarbetuid mõttemänge, kuni Rmpt. Kuke reibas tervitus ja viibe vasakpoolselt rõdult mind maa peale tagasi toovad.
venerdì, ottobre 26, 2018
You're so vain you probably think this song is about you
"Sinjoora! Sinjoora! Uus Foriin affaaars!" Võeh! Kes? Mina? Seisatasin hämmeldunult ning väljendasin ajalehekioski härrale spontaanselt oma positiivset üllatust selle puhul, et tal meeles oli, et mind ajakiri Foreign Affairs huvitab ja kui kena see temast on. Viimati soetasin selle temalt juunikuus ja kuna see ilmub iga kahe kuu tagant, siis väga tihti ei satugi sina kioski. "Ah, mis te nüüd sinjoora! Ega keegi teine seda ju ei osta peale teie!".
Näedsiis.
Kodumaa, kas sa tead kedagi, kes ajakirja "Foreign Affairs" loeb? Kunagi oli kuskil - vist Kivirähu kirjutatud - jutuke, kus president Ilvest keegi kõnetas ja ta "tõstis pilgu ajakirjalt "Foreign Affairs"", aga peale fiktiivse jutu-presidendi ei tea ma ühtki elus hinge, keda taoline nishikirjandus huvitaks. Aga teeme proovi. Kas on veel kedagi? Anyone?
Näedsiis.
Kodumaa, kas sa tead kedagi, kes ajakirja "Foreign Affairs" loeb? Kunagi oli kuskil - vist Kivirähu kirjutatud - jutuke, kus president Ilvest keegi kõnetas ja ta "tõstis pilgu ajakirjalt "Foreign Affairs"", aga peale fiktiivse jutu-presidendi ei tea ma ühtki elus hinge, keda taoline nishikirjandus huvitaks. Aga teeme proovi. Kas on veel kedagi? Anyone?
lunedì, ottobre 22, 2018
Machiavelli elab me hingedes ja tegudes
Kodumaa, Itaalias on juba niipalju aastaid elatud, et vahel tundub, et polegi enam millesti üllatuda või midagi põhjapanevat kirjutada. Aga näed, seoses laste kooliminekuga tuuakse materjal hõbekandikul koju kätte. Ja ma ei liialda. Pole vaja uksest välja minnagi - emade Whatsappi gruppides on sihukesi pärle, et hoia ja keela!
Sel aastal vahetas Nummik kooli. See on pikem lugu ja põhjustas mulle nii palju magamata öid ja närvipinget, et ei viitsigi sellest enam heietada, aga kokkuvõtlikult läksime erakoolist riiklikku kooli.
Tavaliselt pannakse lapsed erakooli sellepärast, et "Jumal hoidku, neis riiklikes koolides leidub ju IGASUGUSEID inimesi". Jah, täpselt nii on vastanud alati ja eranditult kõik itaallased, kelle käest olen küsinud, miks nad oma lapsed erakooli panid. Ja kui ma püüdsin aru saada, et kes need "igasugused" inimesed on - mõttes juba eeldades, et peetakse silmas narkomaane, transvestiite, paremäärmuslasi, kommuniste, alkohoolikuid, homoseksuaale, vaimse puudega või veel mingite kujuteldamatute sotsiaalsete probleemidega ja jumalast hüljatud segmente - siis alati ja eranditult vastatakse:"Riiklikes koolides käivad /kiire pilk vasakule-paremale, hääletoon muutub madalamaks, peaaegu sosinaks/ VÄLISMAALASED." VÄLISMAALASED!? Siiani ei ole ma aru saanud, kas nad teevad minuga mingit peent nalja või ei peetagi mind välismaalaseks.
Uue kooliaasta alguses olin pisut ärevil, et kes need IGASUGUSED nüüd on. Tutvusin koolivärava ees mõningate emadega. Tõdesin meeldiva üllatusega, et kõik lapsevanemad tundusid olevat viisakad, heal järjel, kõrgharidusega inimesed, räägivad korralikult itaalia keelt. Ühe lapse ema, F-i, tundsin juba Nummiku lasteaiast ja tema juhatas mulle teed emade Whatsappi gruppi. Siin on kombeks, et kui keegi uus tuleb, siis Whatsappi grupi vanemad olijad tervitavad stiilis "Teretulemast! Mina olen Katu, Nummiku ema." Novot, samal ajal, kui mulle need sõnumid tulid, kiirustas F mulle privas kirjutama "Katu, appikene, ma ei tea, kuidas sa sellesse suhtud, aga siin ühel lapsel on kaks ema. Ära väga ehmata!" Õnneks ma olen juba kogenud neis asjus, sest Nummiku sõimes oli ka ühel lapsel kaks ema ning pealegi on mul üpris ükskõik mitu ema või isa kellelgi on.
Päevad möödusid. Septembrist sai oktoober. Nummik harjus uue kooliga. Minagi tutvusin ühe ja teisega. Ühel päeval kutsus A1 mind ja P-d jäätistki sööma. Teisel päeval käisin A2-ga kohvil. O-ga viisime lapsed baari mahla jooma. C-ga vahetasime ingliskeelseid raamatuid ja veinijutte. S-ga jalutasime koos koju. Nii see emade sotsiaalne elu siin edeneb. Kuni eelmise nädala kolmapäevani, mil fassaadid langesid ja noad välja võeti - toimus rappresentante di classe ehk lapsevanemate esindaja valimine.
Mina olin muidugi elanud kõigest süütus teadmatuses, sest kahe lapse, kahe kooli ja pealelõunaste trennide-muusikakoolidega on niigi tegemist. Panin kalendrisse kirja, et kolmapäeva õhtul on lapsevanemate koosolek ning põhiliselt mõtlesin sellele, et kes Nummiku samal ajal tennisetrenni viiks ja kuhu Hurmur pista, sest erinevalt erakoolist on riiklikus koolis rangelt keelatud lapsi koosolekutele kaasa vedada.
Kolmapäeva hommikul kell pool üheksa helistab A2. Nimelt A1 on täiesti mõttetu rappresentante, seisab ainult oma lapse huvide eest, klassi probleemidega ei tegele ja üldsegi, ma tunnen teda sellest peale, kui meie lapsed olid kolmesed ja ma ütlen sulle, ta ei ole üldse õige inimene sellele kohale ja siin on juhtunud igasuguseid Negatiivseid Asju eelmisel aastal ning hääleta parem F poolt. Ja üleüldsegi, A1 teeb kohutavalt ebaeetilist valimiskampaaniat - ostab inimestele jäätist!
Sellepeale ei osanud ma midagi kosta. Mõtlesin, et oleks päris naljakas kohmata, et hea jäätis oli, aga kardetavasti A2 poleks seda huumorit eriti kõrgelt hinnanud. Pealegi oli mul hirmus kiire ühte kohta minemisega. Kiitsin takka, et tõesti-tõesti demokraatlikke väärtusi tuleb kaitsta, seda ka rohujuure tasandil, F-i initsiatiivi tuleb kiita, aga kahjuks ma pean kohe ühest uksest sisse astuma, aga ma tahaks sellel teemal kindlasti temaga rääkida. Päev oli erakordselt kiireloomuline, et kahjuks mul ei olnud üldse aega kellegile helistada. Saati siis A2-le.
Õhtul lapsevanemate koosolekul oli õhus sihuke pinge ja särin, et oleks võinud elektrit toota. Valimised olid üllatavalt ametlikud. Õpetaja luges ette reeglid, hääletamine oli salajane, sedeli peale tuli kirjutada kandidaadi ees- ja perekonnanimi. Muidu sedel ei kehti. Komisjon teeb protokolli ja puha. Võrdluseks - erakoolis oli umbes nii: "Kes tahab rappresentante olla?" Kodanik N tõstab käe. "Kas kõik on nõus, et kodanik N on klassivanem?" Kohalolijad tõstavad loiult kätt ja tehtud.
Olin kahevahel. Ma ei tea midagi A1 sobivusest lapsevanemate esindaja kohale, sest tunnen teda vaid mõned nädalad ja vähemalt minuga on ta alati vastutulelik olnud, kõigile küsimustele vastanud. Kui mul konkreetseid fakte pole, lihtsalt A2 hinnang, et ta ei sobi sellesse rolli, siis minu jaoks pole piisavalt andmeid. Samas, F-i tunnen juba paar aastat. Väga asjalik, vastutustundlik inimene. Keda valida? Kuidas sellest keerulisest olukorrast välja tulla?
Vastuse andis jumal ise. Hakkasin juba peaaegu F-i nime sedelile kirjutama. Aga mis on ta perekonnanimi? Nimelt võib-olla sa, Kodumaa, mäletad, et kui Itaalias inimesed abielluvad, siis kumbki säilitab oma nime ja lapsed saavad isa perekonnanime. Nii et kui lapse perekonnanime tead, siis ema oma saad ainult siis teada, kui ta seda sulle spetsiifiliselt ütleb. Ühesõnaga, kuna ma F-i perekonnanime ei teadnud, aga A1 oma teadsin, siis kirjutasingi tema oma ja andsin sedeli ära.
Seejärel tuli kiiresti lahkuda, sest Roku oli lapsed enda hoolde võtnud. See kõik käis uskumatute manöövritega. Kodumaa, katsu nüüd järge pidada.
Hurmur tuli lasteaiast ära võtta kl 12:30. Lõuna, mängud, tavaline värk.
Nummiku kool lõppes täpselt kl 16:15.
Niisiis, kell 15:40 pistsin Hurmuri autosse ja hakkasin Nummiku kooli poole sõitma. Hurmur jäi magama. Mis teha? Kogenematu inimene (Roku) läheks paanikasse, aga mina juba teadsin, kuidas sellest olukorrast välja tulla. Kooli lähedal on üks garaazh, milletaolisi Rooma kesklinn täis on. Parkimine 3 eurot tund. Jätsin Mootorsaani ja magava Hurmuri garaazhi. Need garaazhi onklid on mu vanad tuttavad, sest nad on ennegi magavat Hurmurit valvanud.
Kl 16:15 väljus Nummik kooliväravast ja helistasin Rokule, tuletamaks meelde, et kl 17 algab Nummiku tennisetrenn. Ta pidi tulema kooli juurde, võtma lapsed, viima Nummiku trenni ja samal ajal Hurmurit lõbustama. Alternatiiv oli, et ma viin lapsed tennisetrenni, aga siis ma poleks kl 17ks kooli tagasi jõudnud. Roku töö juurest koolini on umbes tunnike sõita, kui liiklus väga tihe pole.
Kuna aega oli ja Hurmur magas, läksime Nummikuga garaazhi kõrvale baari mahla jooma.
Kl 16:50 saabus Roku. Higine, närvis, näost punane. Rooma liiklus ei halasta kellegile! Hurmur magas veel autos. Matemaatiliselt oli võimatu kl 17ks tennisetrenni jõuda. Tegin kiire taktikalise otsuse. Vahetame Rokuga autod ära, et ei peaks kaotama aega magava Hurmuri ja turvatoolide ümbertõstmisega. Kärutasin Mootorsaani garaazhist välja, jäin keset tänavat ohutuledega seisma, Roku parkis minu taha, uksed lahti, kõik liiklus meie taga seisis (otse loomulikult! vt ka: kahes reas parkimine). Roku hüppas Mootorsaani rooli, mina kärutasin tema auto garaazhi ja astusin soliidsel sammul täpselt kl 17 lapsevanemate koosolekule sisse.
Samal ajal jõudis Roku tennisetrenni. Tund alanud! Hurmur ikka veel magab! Parkimiskohti pole! Hiljem sain teada, et Roku jõudis Nummikuga ka riidu minna. Mille pärast? Kes seda teab. Mis teha? Pinge on haripunktis. No andsin Rokule nõu, et mina tavaliselt sarnases olukorras pargin auto, võtan magava Hurmuri sülle ja teen asjad ära. Ei hakanud eputama, kuidas ükskord tulin lastega Lottemaalt ja Pärnus Mai tänava Selveris käisin terve Selveri läbi, magav Hurmur õlal. Kui olime peaaegu kõik ära teinud, tuli Nummikul kakahäda ja käisime veel vetsus ja siis jälle poodi tagasi ja Hurmur, va naljatilk, ärkas täpselt siis, kui ma ta peale 45-minutilist õlaltassimist hellalt autosse tagasi panin.
Kui trenn oli alanud, läks mõistagi külmaks ja Hurmuri dressipluusid jms olid kõik autosse jäänud. Roku kardab külma nagu Vanapagan hõbekuuli. Mõistagi, tuli mul lapsevanemate koosolekult kiiresti ära sõita, et toimetada külmetavatele inimestele vatikuubesid.
Hiljem, kui lapsed juba voodis, avasin Whatsappi. Hääletamise tulemus: kokku 15 häält, 8 A1 poolt ja 7 F poolt. Kas mina olingi see kardetud swing voter ja F-i valimiskampaania läks vussi ainult sellepärast, et ma ei teadnud tema perekonnanime? Kodumaa, ainult sinule võin ma seda apsu tunnistada. Kui Itaalias keegi teada saaks, siis... ma ei tea, mis saab...
Järgmisel päeval oli mul muu teemaga seoses vaja F-le helistada ja loomulikult tuli jutuks valimiskampaania. Tegelikult ta muidugi niiväga ei tahtnudki rappresentanteks saada, aga olgu ma ettevaatlik, sest meie klass on sihuke ussipesa, mille sarnast pole enne nähtud. A1 on bitch, seisab ainult oma lapse huvide eest, sest kas sa teadsid, et ta lapsel on õpiraskused? C on erakordselt võlts inimene, teeb nägu et on sõber, aga tegelikult ei ole ja üldsegi on ta A1-ga mestis. S on selgrootu ussike, kes teeb kõike, mis C ütleb. Ja nii edasi. Üldjoontes oli mõte selles, et ära kedagi usalda ja katsu mitte pahandustesse sattuda.
Jah, Kodumaa, vot sellisel miiniväljal olengi. Ja Hurmuri lasteaiast pole me veel rääkima hakanudki... Oojaa... Kusjuures inimesed küsivad, millega tegelevad lastega kodus olevad emad.
Sel aastal vahetas Nummik kooli. See on pikem lugu ja põhjustas mulle nii palju magamata öid ja närvipinget, et ei viitsigi sellest enam heietada, aga kokkuvõtlikult läksime erakoolist riiklikku kooli.
Tavaliselt pannakse lapsed erakooli sellepärast, et "Jumal hoidku, neis riiklikes koolides leidub ju IGASUGUSEID inimesi". Jah, täpselt nii on vastanud alati ja eranditult kõik itaallased, kelle käest olen küsinud, miks nad oma lapsed erakooli panid. Ja kui ma püüdsin aru saada, et kes need "igasugused" inimesed on - mõttes juba eeldades, et peetakse silmas narkomaane, transvestiite, paremäärmuslasi, kommuniste, alkohoolikuid, homoseksuaale, vaimse puudega või veel mingite kujuteldamatute sotsiaalsete probleemidega ja jumalast hüljatud segmente - siis alati ja eranditult vastatakse:"Riiklikes koolides käivad /kiire pilk vasakule-paremale, hääletoon muutub madalamaks, peaaegu sosinaks/ VÄLISMAALASED." VÄLISMAALASED!? Siiani ei ole ma aru saanud, kas nad teevad minuga mingit peent nalja või ei peetagi mind välismaalaseks.
Uue kooliaasta alguses olin pisut ärevil, et kes need IGASUGUSED nüüd on. Tutvusin koolivärava ees mõningate emadega. Tõdesin meeldiva üllatusega, et kõik lapsevanemad tundusid olevat viisakad, heal järjel, kõrgharidusega inimesed, räägivad korralikult itaalia keelt. Ühe lapse ema, F-i, tundsin juba Nummiku lasteaiast ja tema juhatas mulle teed emade Whatsappi gruppi. Siin on kombeks, et kui keegi uus tuleb, siis Whatsappi grupi vanemad olijad tervitavad stiilis "Teretulemast! Mina olen Katu, Nummiku ema." Novot, samal ajal, kui mulle need sõnumid tulid, kiirustas F mulle privas kirjutama "Katu, appikene, ma ei tea, kuidas sa sellesse suhtud, aga siin ühel lapsel on kaks ema. Ära väga ehmata!" Õnneks ma olen juba kogenud neis asjus, sest Nummiku sõimes oli ka ühel lapsel kaks ema ning pealegi on mul üpris ükskõik mitu ema või isa kellelgi on.
Päevad möödusid. Septembrist sai oktoober. Nummik harjus uue kooliga. Minagi tutvusin ühe ja teisega. Ühel päeval kutsus A1 mind ja P-d jäätistki sööma. Teisel päeval käisin A2-ga kohvil. O-ga viisime lapsed baari mahla jooma. C-ga vahetasime ingliskeelseid raamatuid ja veinijutte. S-ga jalutasime koos koju. Nii see emade sotsiaalne elu siin edeneb. Kuni eelmise nädala kolmapäevani, mil fassaadid langesid ja noad välja võeti - toimus rappresentante di classe ehk lapsevanemate esindaja valimine.
Mina olin muidugi elanud kõigest süütus teadmatuses, sest kahe lapse, kahe kooli ja pealelõunaste trennide-muusikakoolidega on niigi tegemist. Panin kalendrisse kirja, et kolmapäeva õhtul on lapsevanemate koosolek ning põhiliselt mõtlesin sellele, et kes Nummiku samal ajal tennisetrenni viiks ja kuhu Hurmur pista, sest erinevalt erakoolist on riiklikus koolis rangelt keelatud lapsi koosolekutele kaasa vedada.
Kolmapäeva hommikul kell pool üheksa helistab A2. Nimelt A1 on täiesti mõttetu rappresentante, seisab ainult oma lapse huvide eest, klassi probleemidega ei tegele ja üldsegi, ma tunnen teda sellest peale, kui meie lapsed olid kolmesed ja ma ütlen sulle, ta ei ole üldse õige inimene sellele kohale ja siin on juhtunud igasuguseid Negatiivseid Asju eelmisel aastal ning hääleta parem F poolt. Ja üleüldsegi, A1 teeb kohutavalt ebaeetilist valimiskampaaniat - ostab inimestele jäätist!
Sellepeale ei osanud ma midagi kosta. Mõtlesin, et oleks päris naljakas kohmata, et hea jäätis oli, aga kardetavasti A2 poleks seda huumorit eriti kõrgelt hinnanud. Pealegi oli mul hirmus kiire ühte kohta minemisega. Kiitsin takka, et tõesti-tõesti demokraatlikke väärtusi tuleb kaitsta, seda ka rohujuure tasandil, F-i initsiatiivi tuleb kiita, aga kahjuks ma pean kohe ühest uksest sisse astuma, aga ma tahaks sellel teemal kindlasti temaga rääkida. Päev oli erakordselt kiireloomuline, et kahjuks mul ei olnud üldse aega kellegile helistada. Saati siis A2-le.
Õhtul lapsevanemate koosolekul oli õhus sihuke pinge ja särin, et oleks võinud elektrit toota. Valimised olid üllatavalt ametlikud. Õpetaja luges ette reeglid, hääletamine oli salajane, sedeli peale tuli kirjutada kandidaadi ees- ja perekonnanimi. Muidu sedel ei kehti. Komisjon teeb protokolli ja puha. Võrdluseks - erakoolis oli umbes nii: "Kes tahab rappresentante olla?" Kodanik N tõstab käe. "Kas kõik on nõus, et kodanik N on klassivanem?" Kohalolijad tõstavad loiult kätt ja tehtud.
Olin kahevahel. Ma ei tea midagi A1 sobivusest lapsevanemate esindaja kohale, sest tunnen teda vaid mõned nädalad ja vähemalt minuga on ta alati vastutulelik olnud, kõigile küsimustele vastanud. Kui mul konkreetseid fakte pole, lihtsalt A2 hinnang, et ta ei sobi sellesse rolli, siis minu jaoks pole piisavalt andmeid. Samas, F-i tunnen juba paar aastat. Väga asjalik, vastutustundlik inimene. Keda valida? Kuidas sellest keerulisest olukorrast välja tulla?
Vastuse andis jumal ise. Hakkasin juba peaaegu F-i nime sedelile kirjutama. Aga mis on ta perekonnanimi? Nimelt võib-olla sa, Kodumaa, mäletad, et kui Itaalias inimesed abielluvad, siis kumbki säilitab oma nime ja lapsed saavad isa perekonnanime. Nii et kui lapse perekonnanime tead, siis ema oma saad ainult siis teada, kui ta seda sulle spetsiifiliselt ütleb. Ühesõnaga, kuna ma F-i perekonnanime ei teadnud, aga A1 oma teadsin, siis kirjutasingi tema oma ja andsin sedeli ära.
Seejärel tuli kiiresti lahkuda, sest Roku oli lapsed enda hoolde võtnud. See kõik käis uskumatute manöövritega. Kodumaa, katsu nüüd järge pidada.
Hurmur tuli lasteaiast ära võtta kl 12:30. Lõuna, mängud, tavaline värk.
Nummiku kool lõppes täpselt kl 16:15.
Niisiis, kell 15:40 pistsin Hurmuri autosse ja hakkasin Nummiku kooli poole sõitma. Hurmur jäi magama. Mis teha? Kogenematu inimene (Roku) läheks paanikasse, aga mina juba teadsin, kuidas sellest olukorrast välja tulla. Kooli lähedal on üks garaazh, milletaolisi Rooma kesklinn täis on. Parkimine 3 eurot tund. Jätsin Mootorsaani ja magava Hurmuri garaazhi. Need garaazhi onklid on mu vanad tuttavad, sest nad on ennegi magavat Hurmurit valvanud.
Kl 16:15 väljus Nummik kooliväravast ja helistasin Rokule, tuletamaks meelde, et kl 17 algab Nummiku tennisetrenn. Ta pidi tulema kooli juurde, võtma lapsed, viima Nummiku trenni ja samal ajal Hurmurit lõbustama. Alternatiiv oli, et ma viin lapsed tennisetrenni, aga siis ma poleks kl 17ks kooli tagasi jõudnud. Roku töö juurest koolini on umbes tunnike sõita, kui liiklus väga tihe pole.
Kuna aega oli ja Hurmur magas, läksime Nummikuga garaazhi kõrvale baari mahla jooma.
Kl 16:50 saabus Roku. Higine, närvis, näost punane. Rooma liiklus ei halasta kellegile! Hurmur magas veel autos. Matemaatiliselt oli võimatu kl 17ks tennisetrenni jõuda. Tegin kiire taktikalise otsuse. Vahetame Rokuga autod ära, et ei peaks kaotama aega magava Hurmuri ja turvatoolide ümbertõstmisega. Kärutasin Mootorsaani garaazhist välja, jäin keset tänavat ohutuledega seisma, Roku parkis minu taha, uksed lahti, kõik liiklus meie taga seisis (otse loomulikult! vt ka: kahes reas parkimine). Roku hüppas Mootorsaani rooli, mina kärutasin tema auto garaazhi ja astusin soliidsel sammul täpselt kl 17 lapsevanemate koosolekule sisse.
Samal ajal jõudis Roku tennisetrenni. Tund alanud! Hurmur ikka veel magab! Parkimiskohti pole! Hiljem sain teada, et Roku jõudis Nummikuga ka riidu minna. Mille pärast? Kes seda teab. Mis teha? Pinge on haripunktis. No andsin Rokule nõu, et mina tavaliselt sarnases olukorras pargin auto, võtan magava Hurmuri sülle ja teen asjad ära. Ei hakanud eputama, kuidas ükskord tulin lastega Lottemaalt ja Pärnus Mai tänava Selveris käisin terve Selveri läbi, magav Hurmur õlal. Kui olime peaaegu kõik ära teinud, tuli Nummikul kakahäda ja käisime veel vetsus ja siis jälle poodi tagasi ja Hurmur, va naljatilk, ärkas täpselt siis, kui ma ta peale 45-minutilist õlaltassimist hellalt autosse tagasi panin.
Kui trenn oli alanud, läks mõistagi külmaks ja Hurmuri dressipluusid jms olid kõik autosse jäänud. Roku kardab külma nagu Vanapagan hõbekuuli. Mõistagi, tuli mul lapsevanemate koosolekult kiiresti ära sõita, et toimetada külmetavatele inimestele vatikuubesid.
Hiljem, kui lapsed juba voodis, avasin Whatsappi. Hääletamise tulemus: kokku 15 häält, 8 A1 poolt ja 7 F poolt. Kas mina olingi see kardetud swing voter ja F-i valimiskampaania läks vussi ainult sellepärast, et ma ei teadnud tema perekonnanime? Kodumaa, ainult sinule võin ma seda apsu tunnistada. Kui Itaalias keegi teada saaks, siis... ma ei tea, mis saab...
Järgmisel päeval oli mul muu teemaga seoses vaja F-le helistada ja loomulikult tuli jutuks valimiskampaania. Tegelikult ta muidugi niiväga ei tahtnudki rappresentanteks saada, aga olgu ma ettevaatlik, sest meie klass on sihuke ussipesa, mille sarnast pole enne nähtud. A1 on bitch, seisab ainult oma lapse huvide eest, sest kas sa teadsid, et ta lapsel on õpiraskused? C on erakordselt võlts inimene, teeb nägu et on sõber, aga tegelikult ei ole ja üldsegi on ta A1-ga mestis. S on selgrootu ussike, kes teeb kõike, mis C ütleb. Ja nii edasi. Üldjoontes oli mõte selles, et ära kedagi usalda ja katsu mitte pahandustesse sattuda.
Jah, Kodumaa, vot sellisel miiniväljal olengi. Ja Hurmuri lasteaiast pole me veel rääkima hakanudki... Oojaa... Kusjuures inimesed küsivad, millega tegelevad lastega kodus olevad emad.
venerdì, ottobre 12, 2018
Salento: sole, mare, vento
Alapealkirjaga: it takes a man to face ignorance and smile
Kui me Salento poole sõitsime, kuulsin juhuslikult seda Stingi laulu, mis räägib inglisemehest New Yorgis ja vot Puglia on selline koht, kus mu kõrvus kajas ja vahel kordasin endale ka mantrana “it takes a man to face ignorance and smile”. Ausalt, mina küll nii mees ei ole. Tahaks kirjutada kiitvalt ja asjatundlikult ilusast puhkusest maalilises Itaalia rannakuurortis, ilmestatud väikeste väljasõitudega sinna-tänna. Aga tegelikult, Kodumaa, ajas Puglia mind kas närvi või tegi kurvaks. Kas tohib, Kodumaa, panna pea su sülle ja vaikselt haliseda?
Kui saapakanda mööda allapoole laskusime ja tegime bensiinijaamades peatusi, et lapsukesed selle 5-tunnise tripi kuidagi kergemini üle elaks, esitasin universumile retoorilisi küsimusi ja kaeblusi stiilis “mis toimub?”. Loomulikult, Itaalias, Ferragosto esimesel nädalavahetusel on sihuke loomaaed liikvel, et ilmselt peakski teatud leebuse ning täiskasvanuliku küpsusega kaaskodanikesse suhtuma, aga hoolimata kõigest mu tahtmisest leebe ning elutark olla, ajas mind närvi ja hirmutas see lärmakas, ülekaaluline, suitsetav, trügiv, reostav mass. Allpool paar näidet.
Ühes bensiinijaamas leidsime seismiseks ja võileibade söömiseks pisut ruumikama koha, kus otseselt meie kõrval ei suitsetatud. Koertega reisijad pissitasid seal kõrval praguliseks kuivanud mullaplatsil oma lemmikuid. Ja korraga nägin räpasel plaaditud põrandal istumas noort neiut. “Neiu” on leebuse ja mõistmise vaimus öeldud, sest… noh.. noor oli ta muidugi, aga kehaehituselt justkui kaldale uhutud ning seletamatult kitsastesse teksadesse kängitsetud.. noh… hüljes või vaal või mingi müstiline sundtoidetud näkineid. Istub seal selle plekilise põranda peal, paksud jalad v-tähe kujuliselt maha laotunud ja mugib midagi, seda kahe käega kinni hoides. Nagu orav. Lubasin endale mõtiskluse teemal “Evolutsiooni tipp ja heaoluühiskonna ülim väljendus”. Vaatepilt oli nagu liiklusõnnetus, kuidagi ei saanud pilku ära ja piinlik vaadata üheaegselt.
Siis jõudsime kohta, kus kiirtee sai otsa ja nagu hiljem avastasime, ka pangakontorid. Kõik bensiinijaamad olid Sarni nimelised. Sarni on rohkem sihuke maffia moodi perekond, kes omab bensiinijaamu, kullapoode ja kõiksugu muid urkaid ning asju Lõuna-Itaalias. Kui neil bensiinijaama kontsessioon läbi saab ja nad järgmist hanget ei võida, põleb hämmastava kokkusattumuse tulemusena kogu bensukas oma poe ja asjadega maani maha.
Vot ühes Sarni bensiinijaamas kõitis mu pilku Mini Paceman. Paceman köidab ikka pilku, aga no see oli erakordselt klanitud eksemplar. Siis, kuidagi juhuslikult jäi pilk pidama neljale õitsvates kahekümnendates pringile noorele, kes selle ümber püsti seisid. Mõni suitsetas, mõni mugis bensukast ostetud saiatooteid, näppe lakkudes ja matsutades. Üldiselt olid nad üsna vaiksed, aga panin tähele, et kõik, mida vaja ei olnud, kukkus neil asfaldile. Kui paksukesed oma Pacemaniga minema sõitsid, jäi maha selline korrapärane ristkülik nagu siis, kui parklas on värske lumi sadanud ning auto peale seda ära läinud. Lume rollis olid mahavisatud pabertaskurätikud, kilekotid, konid.
Üldiselt edaspidi läks selles mõttes paremaks, et see lärmakas, trügiv, reostav mass hajus kuskile ära, aga ega mu hala ei lõppe.
Salentos veedetud nädala jooksul mõtisklesin tihti selle üle, kui kurb on näha loodusega halvasti ümberkäimist ning sedasorti pika perspektiiviga regulatsioonide absoluutset puudumist, mis peaks seisma üldise heaolu ning keskkonna eest.
Siinkohal oli mul alguses kirjutatud mitu illustreerivat lõiku, aga see oli kõik selline nutt ja hala, et hakkas mulle närvidele käima ja kustutasin ära.
Siinkohal oli mul alguses kirjutatud mitu illustreerivat lõiku, aga see oli kõik selline nutt ja hala, et hakkas mulle närvidele käima ja kustutasin ära.
Ja kui üldisest atmosfäärist rääkida, siis Salentos oli itaallaste kivimüüride armastus täiesti uuele tasemele arendatud. Üldiselt oli prahti täis ja hooletusse jäetud maastik või linnaruum. Kui kuskil oli aga maja, siis sellest sai aimu kõrge müüri ja majesteetilike, kunstipäraste rauast nikerdatud väravate järgi. Isegi oliivisalule või suvalisele maatükile ehitavad nad seal müüri ja raudvärava ümber. Müürist väljapoole jääv on täis olmeprügi, umbrohtu ja lagunevaid teid. Tõe huvides tuleb kiita kohalikke selle puhul, et erinevalt Salernost ei ole neil seal prügikottide hunnikuid (nii palju).
Jah, ma nii tahtsin näha kaugemale sellest tsivilisatsiooni lagast ja olla leebe, mõistev, stoiline, aga tegelikult ajas see mind iga päev närvi. Pikem puhkus oleks ajanud ilmselt depressiooni. Inimestest ka eriti rahu ei saanud. Ükspäev läksime paadiekskursioonile merele, kus oli ette nähtud, et kuskil keset merd saab ujuda. No paat pargitud, ilmselt mingisse mereparklasse, sest terve see koht oli paate täis, ujusin siis nagu basseinis, ankruköite ja teiste ujujate suhtes tuli kogu aeg ette vaadata.
Üldiselt, kokkuvõtvalt öeldes, oli ikkagi tore puhkus. Päikese, tuule ja mere vaimus hängimine, mis kulges valdavalt laste une- ja söögiaegade järgi.
Torre dell’Orso
See oli üks tüüpiline turistide rannakülake. Tüüpiline selles mõttes, et kogu elu käib rannagraafiku ja suvitajate vajaduste järgi. Üldine meeleolu oli üsna hipilik. Meri oli suurepärane. Rand muidugi oli selline, et oli nö “vaba rand”, kus sai tasuta külili heita, kui kehadest, konidest ja plastmassist vaba lapikese leiad. Teiseks siis see rand, kus rannatooli eest maksta tuleb, aga tuleb arvesse võtta, et ruumipuuduse tõttu on rannatoolid täpselt kõrvuti nagu kinos. Õnneks olime privilegeeritud seisus selles mõttes, et maja oli merele lähedal, mistõttu me käisime ainult meres ujumas ja kogu häng toimus kodus terrassil.
Lapsed küsisid, miks selle koha nimi Karu Torn on. Puglia rannik on nimelt täis neid kunagisi vahitorne, igalühel oma nimi. No leiutasin käigu pealt, et vanasti elas seal tornis üks karu. See oli üks tähelepanuväärne karu sellepärast, et ta käis inimestega läbi. Aastate jooksul õppis ta selgeks mõned lihtsamad itaaliakeelsed väljendid ning pühapäeviti kandis traksidega pükse. Karu sai kuulsaks ja teda tuldi välismaaltki vaatama, sellest siis koha nimi - Karu Torn. Meie sealviibimise viimasel õhtul saime kokku Roku kunagise ülikoolisõbraga ning kuulsin juhtumisi, kuidas ta seda karujuttu edasi rääkis. Kodumaa, kui see karulugu sinuni peaks jõudma või Wikipediasse või midagi, siis tea, et kardetavasti mina lasin selle liikvele.
Otranto
Otranto olla üks imekaunis keskaegne sadamalinn. Me käisime seal ühel õhtul. Peamiselt olime hõivatud püüetega oma lapsi rahvasummas mitte ära kaotada. Hiljem tegelesime väsinud laste autosse tassimisega. Mingeid müüre, valgust ja sebimist nägime, rohkem eriti mitte. Merd ka vilksamisi. Ostsin sealt mälestuseks postkaardi ja pudeli filtreerimata õunaäädikat.
Lecce
Lecces käisime Ferragostol ehk 15.augustil, mil iga itaallase püha kohustus on süüa vähemalt viiekäiguline lõuna. Umbes nagu jõululaupäev, aga palavuse käes. Lecce oli imetabaselt elegantne. Kuulus Lõuna-Itaalia barokkarhitektuuri eksemplar. Ka tänavad oli Lõuna-Itaalia kohta erakordselt puhtad. Kahju muidugi, et Hurmuril keset tänavat kakahäda tuli ja meil polnud muud teha, kui lasta tal puu juures asjad ära õiendada. Pärast koristasin kenasti ära, pakkisin materjali kilekotti ja kõmpisin kotikesega ringi prügikasti otsingutel (ärgem unustagem ka palavust, higi, nälga, vinguvaid lapsi, närvis Rokut). Muus osas oli umbes nagu Otranto kogemus. Lapsed vingusid ja halasid, restorani minek ei tulnud kõne allagi. Ostsime mingist putkast viineripirukaid ja vett ning sellest saigi meie Ferragosto lõuna. Loodan, et nüüd pole aasta aega halba õnne või maiteagi, mis juhtub inimesega, kes Ferragosto lõunaks viineripirukaid sööb.
Santa Maria di Leuca
Vot see on üks õige peen riviera. Kui suureks saan, hakkan rikkaks daamiks puhvis soengu ja siidkaftaniga ning ostan Santa Maria di Leucasse valge villa, kus puhkamas käia.
Igatahes. Väga armas linnake. Nummid valged majad, elegantsed villad. Müürid jälle igal pool, aga vähemalt olid tänavad puhtad ja osa kohti ilma müürideta ka. Suure erutusega leidsime lastega üles supelmajad, sest tänavu suvel oleme hoolega läbi töötanud raamatu “Muumitroll”. Siinsed supelmajad ei ole päris sellised nagu Muumiorus. Nimelt neil oli iga noobli villa jaoks ehitatud üks kivist supelmaja, villaga samas stiilis. Aga see polnud pelgalt riietumise koht, vaid maja omanikud suplesid ka oma majakese sees, et pööbel neid vaatama ei pääseks. Käisin üht maja seestpoolt vaatamas. Oli sihuke pime, vesi loksus sees. Ei kutsunud ujuma, aga vahest need supelmajad ongi sihuke... rikkama rahva värk ja acquired taste.
See oligi see koht, kus käisime paadiekskursioonil Sõitsime ümber Itaalia kontsa, kohtusime Aadria merega ja ujusime sügavas, täiuslikult läbipaistvas vees. Vaatasime koopaid ja üldse oli tore. Ma arvan, et see oli üks vahvamaid väljasõite, sest kõigil oli huvitav ja keegi ei vingunud otseselt terve päeva. Või, noh, vingus umbes üks inimene korraga ja oli ka vaikseid hetki, kus keegi ei vingunud.
Tagasiteel juhtus midagi kirjeldamatut. Nimelt vaatasime hoolega põllumeeste putkade järele, et kohalikke aiasaadusi osta. No oligi paremal elegantne raudvärav ja müürid. Supermarketi mõõtmetes tsementsillutisega parkla, traktorite kollektsioon taamal. Mõningane kahtlus tekkis, et kas nii industriaalsetes oludes nüüd just aiasaadusi antakse, aga kuna silt nii teatas, et antakse, keerasime sisse. Ja mis ma näen - villa peasissekäigu ees kunstipärane kompositsioon käru ja kõrvitsatega. Kõrvitsaid oli igal pool! Rõdupiirete peal, traktori nina ilmestamas, kõnniteeserval, postide otsas! Poekesse sisenedes ei saanud jätta uurimata, et kas need kõrvitsad on neil enda omad. On-on. Ikka enda omad. Uurin edasi, et kas teil tõesti on juba kõrvitsahooaeg. Endal, suure kõrvitsaentusiastina, terendasid silme ees visioonid suppidest, risottodest, ahjuroogadest, magustoitudest, kookidest ja kõigest muust, mida ma kõrvitsaga ette võtaks. Vastati, et jah nad istutasid juba aprillis ja tänu sellele on valmis. Pere ei jaganud mu kõrvitsate teemalist entusiasmi ja peale seda kui olin arvutanud, mitu päeva veel Salentos viibime ning palju kõrvitsat ma jaksaks üksi ära süüa, küsisin, kas pooliku kõrvitsa saaks osta. Tarmukas perenaine vastas, et kahjuks poolikut nad ei müü. Nimelt nad kasutavad neid peamiselt iluasjana kuna nende kandis pole eriti kombeks kõrvitsaid süüa ja poolik kõrvist pole teab mis dekoratiivne. Iluasjana!? Lõpetan siinkohal nagu Muumipapa:”Kuidas saaks sellest kõigest ilma pisarateta rääkida?”
Fasano
See on koht, kust koduteel läbi põikasime. Meelde jäid marmorist sõiduteed ja võluv bensiinijaam, millest üle tee asus konditsioneeriga postkontor, kust margi ostsin. See margi ostmine oli paras seiklus, sest tegelikult pole markide müütamine neil standardprotseduur. Mul oli vaja marki, mitte kohe-kohe kirja teele panna ning selle jaoks kutsuti keegi juhataja tagaruumist kohale, kes kohmitses mõnda aega kappides-laegastes. Samal ajal proovis Hurmur postkontoris ringi joosta, ajas ühe koera haukuma, toksis, trampis jne. Lõpuks leidis juhataja võidukalt ühe margi! Kui mark käes ja maksmiseks münte otsisin, avastasin, et mul rahakotis oli üks võidunud mark juba. Rokule pole ma siiani julenud seda öelda, sest tol hetkel oli ta pisut närviline. Ei teagi, kas pahura Nummikuga autos ootamisest või palavusest. Ühest apteegist sõitsime mööda, kus kraadiklaas näitas 41 kraadi. Ilmselt sellepärast, et oli päikese käes. Auto näitas, et oli 36 kraadi või midagi sinnakanti. Kui keegi minu arvamust küsiks, siis ütleks, et üle 30 kraadi pole enam vahet kui kuum on.
Alberobello
Kirjeldamatult armas linnake ja sellele on välismaalasedki jälile saanud, sest Alberobello päkapikumajad on UNESCO pärand ja puha. Majakeste kohta puhusin lastele kõrva, et see on tegelikult päkapikkude linn ning nendes ümmargustes majakestes elasid päris päkapikud. Ka tänapäeval on mõnedel inimestel õige kuuseisu ajal õnnestunud päkapikke kohata. Lastel tekkisid mingid segased mõtted jõuludest ja edasiste pahanduste vältimiseks juhtisin teema kõrvale.
Esimest korda Puglias oldud ajal tekkis tunne, et midagi siin hoitakse ja austatakse. Üldiselt, kuna mulle meeldivad valged Skandinaavia sisekujundused, ammutasin endasse kogu seda valget, mis Alberobellol pakkuda oli.
Lahendamata müsteeriumiks jäi mul üldiselt sellest Puglia reisist see, kas üldiselt nende baklazaanid ongi sellist spetsiifilist pisikest sorti või on kuumus oma töö teinud. Roku Töökas Isa arvas hiljem, et kuumus.
Üldiselt, mis imestama pani, oli see, et köök oli päris väike. Neil oli seal kaks tööpinda, üks nelja tulega pliit nagu mul kodus ja üks praeahi, mis paistis pisut kosmilisem ja professionaalsem kui tavaline praeahi. Muud miskit. Ja kui rahulikult kokk ja tema abiline seal köögis toimetasid! Mõistagi palju asju oli juba ette valmis tehtud, näiteks magustoidud olid sügavkülmutatud ja köögiviljad puhastatud jne, nii et lõuna ajal nad tegelesid seal peamiselt pastaga, varem valmistatu üles soojendamisega ja toidu serveerimisega. Aga ikkagi. Imeliselt rahulik ja hästi korraldatud tööjaotus. Jõudsid seal kibedal lõunaajal veel leida aega nalja heitmisekski ja telefonilegi vastamiseks. Kui ma peaks kunagi elus otsustama restorani teha, siis mu kujutluses kuidagi sedamoodi võiks see ollagi. Vahest mitte keldris vaid akendega ruumis. Kõik muu jätaks samaks.
Kogu selle pika jutu peale tahtsin veel lisada, et tegelikult toimus see puhkus 2017. aastal ja kes oleks võinud arvata, et 2018.aastal sõitsime sinna Pugliasse tagasi.
Mu vana kuub veel sõber vastu pea
Tere, Kodumaa.
/draamatiline paus/
Võin kihla vedada, et nüüd kukkusid üllatusest pikali.
/oot, las ma rapsin siit natuke su tolmust puhtaks/
Esiteks: Katu on leidnud üles täpitähed!
Teiseks: Katu on taastanud ligipääsu bloggeri kasutajakontole. Pole paha, eks.
Palju oleks öelda, aga tegelikult kirjutan sulle sellepärast, et T on kõiges süüdi. Esiteks ta kurtis, et käib kogu aeg vaatamas, kas olen Sulle kirjutanud ja ei ole ja üldse, milles asi on. Selgitasin. Ja siis muu jutu käigus küsis ta, kuidas ma üleüldsegi Roomas sõidan.
Üldplaanis, nagu me teame, on Rooma sihuke sajandeid püsinud linn, kus asjad naljalt kiiresti ei muutu. Mistõttu ma jääks 9 aastat tagasi öeldu juurde, et Roomas autoga sõitmist tuleks võtta nagu arvutimängu. Vaadatagu siit järele. 9 aastaga on vist niipalju muutunud, et ilmselt arvutimänge enam ei ole. Konsoolid? Statsioonid? Maitea... mingid muud asjad vist. Eks kui Nummik ja Hurmur suuremaks saavad, saan iseenesest teada.
Viimastel päevadel on mulle see jutukene sellepärast meelde tulnud, et 9 aastaga niipalju on ikka muutnud, et ma lisaksin arvutimängule mõned elemendid.
Paar talve tuli meil siin, Roomas, lumi maha ja tulemuseks on auklikud tänavad! Juhhei, milline rõõm! Mul pole kunagi igav ja alati on tunne, et väike adrenaliinivärin on ka, arvestades, mis autode kummid tänapäeval maksavad.
Teiseks kontseptsioon doppia fila ehk kahes reas parkimine. Täna hommikul purtsatasin juba naermagi, sest Via Chianal on ühes kohas kaks sõidurida mis lõppevad ristmiku ja fooriga. Üks rida keerab paremale, teine vasakule. Mida esimest korda Via Chianal sõitjad ei tea, on see, et enne seda foori on üks kohvik ja kohviku ees on reeglina umbes 5 autot teise ritta pargitud. No ja siis istuvad kogenematud motoristid seal viie auto taga nagu tobud ja tuututavad, kui fooris tuli roheliseks läheb. Nii naljakas!
Lõpetuseks, Kodumaa, annan teada, et mul on uus neljarattaline sõber, kellega ma siin Rooma tänavatel teravaid elamusi otsin. Sain ta 2016.aasta jõuludeks ja tema nimi on Lembur Kelk. Vahel hüüan teda hellitavalt "Mu armas roheline Mootorsaanike". Ta on hirmus numpsik, sihuke ümmarguste silmadega, samblaroheline ja pisut puine, kui sõitmise performance'st rääkida. Aga selle eest AUTOMAATKASTIGA!
/draamatiline paus/
Võin kihla vedada, et nüüd kukkusid üllatusest pikali.
/oot, las ma rapsin siit natuke su tolmust puhtaks/
Esiteks: Katu on leidnud üles täpitähed!
Teiseks: Katu on taastanud ligipääsu bloggeri kasutajakontole. Pole paha, eks.
Palju oleks öelda, aga tegelikult kirjutan sulle sellepärast, et T on kõiges süüdi. Esiteks ta kurtis, et käib kogu aeg vaatamas, kas olen Sulle kirjutanud ja ei ole ja üldse, milles asi on. Selgitasin. Ja siis muu jutu käigus küsis ta, kuidas ma üleüldsegi Roomas sõidan.
Üldplaanis, nagu me teame, on Rooma sihuke sajandeid püsinud linn, kus asjad naljalt kiiresti ei muutu. Mistõttu ma jääks 9 aastat tagasi öeldu juurde, et Roomas autoga sõitmist tuleks võtta nagu arvutimängu. Vaadatagu siit järele. 9 aastaga on vist niipalju muutunud, et ilmselt arvutimänge enam ei ole. Konsoolid? Statsioonid? Maitea... mingid muud asjad vist. Eks kui Nummik ja Hurmur suuremaks saavad, saan iseenesest teada.
Viimastel päevadel on mulle see jutukene sellepärast meelde tulnud, et 9 aastaga niipalju on ikka muutnud, et ma lisaksin arvutimängule mõned elemendid.
Paar talve tuli meil siin, Roomas, lumi maha ja tulemuseks on auklikud tänavad! Juhhei, milline rõõm! Mul pole kunagi igav ja alati on tunne, et väike adrenaliinivärin on ka, arvestades, mis autode kummid tänapäeval maksavad.
Teiseks kontseptsioon doppia fila ehk kahes reas parkimine. Täna hommikul purtsatasin juba naermagi, sest Via Chianal on ühes kohas kaks sõidurida mis lõppevad ristmiku ja fooriga. Üks rida keerab paremale, teine vasakule. Mida esimest korda Via Chianal sõitjad ei tea, on see, et enne seda foori on üks kohvik ja kohviku ees on reeglina umbes 5 autot teise ritta pargitud. No ja siis istuvad kogenematud motoristid seal viie auto taga nagu tobud ja tuututavad, kui fooris tuli roheliseks läheb. Nii naljakas!
Lõpetuseks, Kodumaa, annan teada, et mul on uus neljarattaline sõber, kellega ma siin Rooma tänavatel teravaid elamusi otsin. Sain ta 2016.aasta jõuludeks ja tema nimi on Lembur Kelk. Vahel hüüan teda hellitavalt "Mu armas roheline Mootorsaanike". Ta on hirmus numpsik, sihuke ümmarguste silmadega, samblaroheline ja pisut puine, kui sõitmise performance'st rääkida. Aga selle eest AUTOMAATKASTIGA!