Salento: sole, mare, vento

Alapealkirjaga: it takes a man to face ignorance and smile

Kui me Salento poole sõitsime, kuulsin juhuslikult seda Stingi laulu, mis räägib inglisemehest New Yorgis ja vot Puglia on selline koht, kus mu kõrvus kajas ja vahel kordasin endale ka mantrana “it takes a man to face ignorance and smile”. Ausalt, mina küll nii mees ei ole. Tahaks kirjutada kiitvalt ja asjatundlikult ilusast puhkusest maalilises Itaalia rannakuurortis, ilmestatud väikeste väljasõitudega sinna-tänna. Aga tegelikult, Kodumaa, ajas Puglia mind kas närvi või tegi kurvaks. Kas tohib, Kodumaa, panna pea su sülle ja vaikselt haliseda?

Kui saapakanda mööda allapoole laskusime ja tegime bensiinijaamades peatusi, et lapsukesed selle 5-tunnise tripi kuidagi kergemini üle elaks, esitasin universumile retoorilisi küsimusi ja kaeblusi stiilis “mis toimub?”. Loomulikult, Itaalias, Ferragosto esimesel nädalavahetusel on sihuke loomaaed liikvel, et ilmselt peakski teatud leebuse ning täiskasvanuliku küpsusega kaaskodanikesse suhtuma, aga hoolimata kõigest mu tahtmisest leebe ning elutark olla, ajas mind närvi ja hirmutas see lärmakas, ülekaaluline, suitsetav, trügiv, reostav mass. Allpool paar näidet.

Ühes bensiinijaamas leidsime seismiseks ja võileibade söömiseks pisut ruumikama koha, kus otseselt meie kõrval ei suitsetatud. Koertega reisijad pissitasid seal kõrval praguliseks kuivanud mullaplatsil oma lemmikuid. Ja korraga nägin räpasel plaaditud põrandal istumas noort neiut. “Neiu” on leebuse ja mõistmise vaimus öeldud, sest… noh.. noor oli ta muidugi, aga kehaehituselt justkui kaldale uhutud ning seletamatult kitsastesse teksadesse kängitsetud.. noh… hüljes või vaal või mingi müstiline sundtoidetud näkineid. Istub seal selle plekilise põranda peal, paksud jalad v-tähe kujuliselt maha laotunud ja mugib midagi, seda kahe käega kinni hoides. Nagu orav. Lubasin endale mõtiskluse teemal “Evolutsiooni tipp ja heaoluühiskonna ülim väljendus”. Vaatepilt oli nagu liiklusõnnetus, kuidagi ei saanud pilku ära ja piinlik vaadata üheaegselt.

Siis jõudsime kohta, kus kiirtee sai otsa ja nagu hiljem avastasime, ka pangakontorid. Kõik bensiinijaamad olid Sarni nimelised. Sarni on rohkem sihuke maffia moodi perekond, kes omab bensiinijaamu, kullapoode ja kõiksugu muid urkaid ning asju Lõuna-Itaalias. Kui neil bensiinijaama kontsessioon läbi saab ja nad järgmist hanget ei võida, põleb hämmastava kokkusattumuse tulemusena kogu bensukas oma poe ja asjadega maani maha.

Vot ühes Sarni bensiinijaamas kõitis mu pilku Mini Paceman. Paceman köidab ikka pilku, aga no see oli erakordselt klanitud eksemplar. Siis, kuidagi juhuslikult jäi pilk pidama neljale õitsvates kahekümnendates pringile noorele, kes selle ümber püsti seisid. Mõni suitsetas, mõni mugis bensukast ostetud saiatooteid, näppe lakkudes ja matsutades. Üldiselt olid nad üsna vaiksed, aga panin tähele, et kõik, mida vaja ei olnud, kukkus neil asfaldile. Kui paksukesed oma Pacemaniga minema sõitsid, jäi maha selline korrapärane ristkülik nagu siis, kui parklas on värske lumi sadanud ning auto peale seda ära läinud. Lume rollis olid mahavisatud pabertaskurätikud, kilekotid, konid. 

Üldiselt edaspidi läks selles mõttes paremaks, et see lärmakas, trügiv, reostav mass hajus kuskile ära, aga ega mu hala ei lõppe. 

Salentos veedetud nädala jooksul mõtisklesin tihti selle üle, kui kurb on näha loodusega halvasti ümberkäimist ning sedasorti pika perspektiiviga regulatsioonide absoluutset puudumist, mis peaks seisma üldise heaolu ning keskkonna eest. 

Siinkohal oli mul alguses kirjutatud mitu illustreerivat lõiku, aga see oli kõik selline nutt ja hala, et hakkas mulle närvidele käima ja kustutasin ära.

Ja kui üldisest atmosfäärist rääkida, siis Salentos oli itaallaste kivimüüride armastus täiesti uuele tasemele arendatud. Üldiselt oli prahti täis ja hooletusse jäetud maastik või linnaruum. Kui kuskil oli aga maja, siis sellest sai aimu kõrge müüri ja majesteetilike, kunstipäraste rauast nikerdatud väravate järgi. Isegi oliivisalule või suvalisele maatükile ehitavad nad seal müüri ja raudvärava ümber. Müürist väljapoole jääv on täis olmeprügi, umbrohtu ja lagunevaid teid. Tõe huvides tuleb kiita kohalikke selle puhul, et erinevalt Salernost ei ole neil seal prügikottide hunnikuid (nii palju). 

Jah, ma nii tahtsin näha kaugemale sellest tsivilisatsiooni lagast ja olla leebe, mõistev, stoiline, aga tegelikult ajas see mind iga päev närvi. Pikem puhkus oleks ajanud ilmselt depressiooni. Inimestest ka eriti rahu ei saanud. Ükspäev läksime paadiekskursioonile merele, kus oli ette nähtud, et kuskil keset merd saab ujuda. No paat pargitud, ilmselt mingisse mereparklasse, sest terve see koht oli paate täis, ujusin siis nagu basseinis, ankruköite ja teiste ujujate suhtes tuli kogu aeg ette vaadata.

Üldiselt, kokkuvõtvalt öeldes, oli ikkagi tore puhkus. Päikese, tuule ja mere vaimus hängimine, mis kulges valdavalt laste une- ja söögiaegade järgi. 

Torre dell’Orso

See oli üks tüüpiline turistide rannakülake.  Tüüpiline selles mõttes, et kogu elu käib rannagraafiku ja suvitajate vajaduste järgi. Üldine meeleolu oli üsna hipilik. Meri oli suurepärane. Rand muidugi oli selline, et oli nö “vaba rand”, kus sai tasuta külili heita, kui kehadest, konidest ja plastmassist vaba lapikese leiad. Teiseks siis see rand, kus rannatooli eest maksta tuleb, aga tuleb arvesse võtta, et ruumipuuduse tõttu on rannatoolid täpselt kõrvuti nagu kinos. Õnneks olime privilegeeritud seisus selles mõttes, et maja oli merele lähedal, mistõttu me käisime ainult meres ujumas ja kogu häng toimus kodus terrassil.

Lapsed küsisid, miks selle koha nimi Karu Torn on. Puglia rannik on nimelt täis neid kunagisi vahitorne, igalühel oma nimi. No leiutasin käigu pealt, et vanasti elas seal tornis üks karu. See oli üks tähelepanuväärne karu sellepärast, et ta käis inimestega läbi. Aastate jooksul õppis ta selgeks mõned lihtsamad itaaliakeelsed väljendid ning pühapäeviti kandis traksidega pükse. Karu sai kuulsaks ja teda tuldi välismaaltki vaatama, sellest siis koha nimi - Karu Torn. Meie sealviibimise viimasel õhtul saime kokku Roku kunagise ülikoolisõbraga ning kuulsin juhtumisi, kuidas ta seda karujuttu edasi rääkis. Kodumaa, kui see karulugu sinuni peaks jõudma või Wikipediasse või midagi, siis tea, et kardetavasti mina lasin selle liikvele. 

Otranto

Otranto olla üks imekaunis keskaegne sadamalinn. Me käisime seal ühel õhtul. Peamiselt olime hõivatud püüetega oma lapsi rahvasummas mitte ära kaotada. Hiljem tegelesime väsinud laste autosse tassimisega. Mingeid müüre, valgust ja sebimist nägime, rohkem eriti mitte. Merd ka vilksamisi. Ostsin sealt mälestuseks postkaardi ja pudeli filtreerimata õunaäädikat. 

Lecce

Lecces käisime Ferragostol ehk 15.augustil, mil iga itaallase püha kohustus on süüa vähemalt viiekäiguline lõuna. Umbes nagu jõululaupäev, aga palavuse käes. Lecce oli imetabaselt elegantne. Kuulus Lõuna-Itaalia barokkarhitektuuri eksemplar. Ka tänavad oli Lõuna-Itaalia kohta erakordselt puhtad. Kahju muidugi, et Hurmuril keset tänavat kakahäda tuli ja meil polnud muud teha, kui lasta tal puu juures asjad ära õiendada. Pärast koristasin kenasti ära, pakkisin materjali kilekotti ja kõmpisin kotikesega ringi prügikasti otsingutel (ärgem unustagem ka palavust, higi, nälga, vinguvaid lapsi, närvis Rokut). Muus osas oli umbes nagu Otranto kogemus. Lapsed vingusid ja halasid, restorani minek ei tulnud kõne allagi. Ostsime mingist putkast viineripirukaid ja vett ning sellest saigi meie Ferragosto lõuna. Loodan, et nüüd pole aasta aega halba õnne või maiteagi, mis juhtub inimesega, kes Ferragosto lõunaks viineripirukaid sööb.

Santa Maria di Leuca

Vot see on üks õige peen riviera. Kui suureks saan, hakkan rikkaks daamiks puhvis soengu ja siidkaftaniga ning ostan Santa Maria di Leucasse valge villa, kus puhkamas käia.

Igatahes. Väga armas linnake. Nummid valged majad, elegantsed villad. Müürid jälle igal pool, aga vähemalt olid tänavad puhtad ja osa kohti ilma müürideta ka. Suure erutusega leidsime lastega üles supelmajad, sest tänavu suvel oleme hoolega läbi töötanud raamatu “Muumitroll”. Siinsed supelmajad ei ole päris sellised nagu Muumiorus. Nimelt neil oli iga noobli villa jaoks ehitatud üks kivist supelmaja, villaga samas stiilis. Aga see polnud pelgalt riietumise koht, vaid maja omanikud suplesid ka oma majakese sees, et pööbel neid vaatama ei pääseks. Käisin üht maja seestpoolt vaatamas. Oli sihuke pime, vesi loksus sees. Ei kutsunud ujuma, aga vahest need supelmajad ongi sihuke... rikkama rahva värk ja acquired taste.

See oligi see koht, kus käisime paadiekskursioonil Sõitsime ümber Itaalia kontsa, kohtusime Aadria merega ja ujusime sügavas, täiuslikult läbipaistvas vees. Vaatasime koopaid ja üldse oli tore. Ma arvan, et see oli üks vahvamaid väljasõite, sest kõigil oli huvitav ja keegi ei vingunud otseselt terve päeva. Või, noh, vingus umbes üks inimene korraga ja oli ka vaikseid hetki, kus keegi ei vingunud.

Tagasiteel juhtus midagi kirjeldamatut. Nimelt vaatasime hoolega põllumeeste putkade järele, et kohalikke aiasaadusi osta. No oligi paremal elegantne raudvärav ja müürid. Supermarketi mõõtmetes tsementsillutisega parkla, traktorite kollektsioon taamal. Mõningane kahtlus tekkis, et kas nii industriaalsetes oludes nüüd just aiasaadusi antakse, aga kuna silt nii teatas, et antakse, keerasime sisse. Ja mis ma näen - villa peasissekäigu ees kunstipärane kompositsioon käru ja kõrvitsatega. Kõrvitsaid oli igal pool! Rõdupiirete peal, traktori nina ilmestamas, kõnniteeserval, postide otsas! Poekesse sisenedes ei saanud jätta uurimata, et kas need kõrvitsad on neil enda omad. On-on. Ikka enda omad. Uurin edasi, et kas teil tõesti on juba kõrvitsahooaeg. Endal, suure kõrvitsaentusiastina, terendasid silme ees visioonid suppidest, risottodest, ahjuroogadest, magustoitudest, kookidest ja kõigest muust, mida ma kõrvitsaga ette võtaks. Vastati, et jah nad istutasid juba aprillis ja tänu sellele on valmis. Pere ei jaganud mu kõrvitsate teemalist entusiasmi ja peale seda kui olin arvutanud, mitu päeva veel Salentos viibime ning palju kõrvitsat ma jaksaks üksi ära süüa, küsisin, kas pooliku kõrvitsa saaks osta. Tarmukas perenaine vastas, et kahjuks poolikut nad ei müü. Nimelt nad kasutavad neid peamiselt iluasjana kuna nende kandis pole eriti kombeks kõrvitsaid süüa ja poolik kõrvist pole teab mis dekoratiivne. Iluasjana!? Lõpetan siinkohal nagu Muumipapa:”Kuidas saaks sellest kõigest ilma pisarateta rääkida?”

Fasano

See on koht, kust koduteel läbi põikasime. Meelde jäid marmorist sõiduteed ja võluv bensiinijaam, millest üle tee asus konditsioneeriga postkontor, kust margi ostsin. See margi ostmine oli paras seiklus, sest tegelikult pole markide müütamine neil standardprotseduur. Mul oli vaja marki, mitte kohe-kohe kirja teele panna ning selle jaoks kutsuti keegi juhataja tagaruumist kohale, kes kohmitses mõnda aega kappides-laegastes. Samal ajal proovis Hurmur postkontoris ringi joosta, ajas ühe koera haukuma, toksis, trampis jne. Lõpuks leidis juhataja võidukalt ühe margi! Kui mark käes ja maksmiseks münte otsisin, avastasin, et mul rahakotis oli üks võidunud mark juba. Rokule pole ma siiani julenud seda öelda, sest tol hetkel oli ta pisut närviline. Ei teagi, kas pahura Nummikuga autos ootamisest või palavusest. Ühest apteegist sõitsime mööda, kus kraadiklaas näitas 41 kraadi. Ilmselt sellepärast, et oli päikese käes. Auto näitas, et oli 36 kraadi või midagi sinnakanti. Kui keegi minu arvamust küsiks, siis ütleks, et üle 30 kraadi pole enam vahet kui kuum on.

Alberobello

 Kui Puglial üldse sellest sooja või külma oleks, mis ma temast arvan, siis Alberobello oleks see koht, mis minu silmis Puglia päästis.
Kirjeldamatult armas linnake ja sellele on välismaalasedki jälile saanud, sest Alberobello päkapikumajad on UNESCO pärand ja puha. Majakeste kohta puhusin lastele kõrva, et see on tegelikult päkapikkude linn ning nendes ümmargustes majakestes elasid päris päkapikud. Ka tänapäeval on mõnedel inimestel õige kuuseisu ajal õnnestunud päkapikke kohata. Lastel tekkisid mingid segased mõtted jõuludest ja edasiste pahanduste vältimiseks juhtisin teema kõrvale. 

Esimest korda Puglias oldud ajal tekkis tunne, et midagi siin hoitakse ja austatakse. Üldiselt, kuna mulle meeldivad valged Skandinaavia sisekujundused, ammutasin endasse kogu seda valget, mis Alberobellol pakkuda oli.

Mis aga restorani puutub, hoia nüüd toolist, Kodumaa! Kui tahad, vaata veebist järele selline koht, mille nimi on La Cantina. Ma arvan, et see on mu kõige lemmikum restoran ja kohe ausalt soovin neile edu, äriõnne ja pikka iga, et kui ühel päeval peaks elu mind Alberobellosse tagasi viima, siis sinna ma kindlasti einestama suunduks. Selles mõttes ma vast kõige originaalsem pole, sest Tripadvisoris oli neil miski 1500 retsentsiooni, millest ca 1100 hindasid asutust eccellente vääriliseks. 

Kontseptsioon oli restoranis selline, et umbes 8 lauda ja avatud köök. Eks selliseid kontseptsioone on ennegi nähtud a la “kodune köök”, “intiimne atmosfäär”, “täielik läbipaistvus”, aga sellist kohta, mis selle nii hästi välja mängiks, pole ma veel näinud. Köök oli ruumi loomulik osa, eraldatud söögilaudadest tööpinnaga, millel kokk toitu valmistas. Personali oli neli inimest, köögis kokk abilisega ning kaks kodanikku laudu teenindamas. See aga ei tähendanud, et kokk toidu teemal kaasa ei kommenteeriks. Üldiselt oli seal kirjeldamatult armas, kodune õhkkond ja toit oli suurepärane. Ei saa jätta kirjutamata, mida sõime. Roku võttis täistera orecchiette suvikõrvitsa ja seapõsega. Nummik ja Hurmur said orecchiette värsketest tomatitest tehtud kastmega, mis lastele mõeldes oli läbi passaverdura lastud (st tükke ei olnud sees ning erinevalt saumikserist ei ole passaverduraga tehtud pürees õhumulle). Mina võtsin Puglia klassika - valged oad siguriga (cicoria peaks vast sigur olema). Oliiviõli, mis lauale toodi, oli parim, mida Puglias saada õnnestus - suurepäraselt rohelise ja mõrkja maitsega. Lisaks võtsime grillitud hooaja köögiviljad, mis seekord olid mõistagi baklazaanid ja tomatid.
Lahendamata müsteeriumiks jäi mul üldiselt sellest Puglia reisist see, kas üldiselt nende baklazaanid ongi sellist spetsiifilist pisikest sorti või on kuumus oma töö teinud. Roku Töökas Isa arvas hiljem, et kuumus.
Üldiselt, mis imestama pani, oli see, et köök oli päris väike. Neil oli seal kaks tööpinda, üks nelja tulega pliit nagu mul kodus ja üks praeahi, mis paistis pisut kosmilisem ja professionaalsem kui tavaline praeahi. Muud miskit. Ja kui rahulikult kokk ja tema abiline seal köögis toimetasid! Mõistagi palju asju oli juba ette valmis tehtud, näiteks magustoidud olid sügavkülmutatud ja köögiviljad puhastatud jne, nii et lõuna ajal nad tegelesid seal peamiselt pastaga, varem valmistatu üles soojendamisega ja toidu serveerimisega. Aga ikkagi. Imeliselt rahulik ja hästi korraldatud tööjaotus. Jõudsid seal kibedal lõunaajal veel leida aega nalja heitmisekski ja telefonilegi vastamiseks. Kui ma peaks kunagi elus otsustama restorani teha, siis mu kujutluses kuidagi sedamoodi võiks see ollagi. Vahest mitte keldris vaid akendega ruumis. Kõik muu jätaks samaks.  

Kogu selle pika jutu peale tahtsin veel lisada, et tegelikult toimus see puhkus 2017. aastal ja kes oleks võinud arvata, et 2018.aastal sõitsime sinna Pugliasse tagasi.