Machiavelli elab me hingedes ja tegudes

Kodumaa, Itaalias on juba niipalju aastaid elatud, et vahel tundub, et polegi enam millesti üllatuda või midagi põhjapanevat kirjutada. Aga näed, seoses laste kooliminekuga tuuakse materjal hõbekandikul koju kätte. Ja ma ei liialda. Pole vaja uksest välja minnagi - emade Whatsappi gruppides on sihukesi pärle, et hoia ja keela!

Sel aastal vahetas Nummik kooli. See on pikem lugu ja põhjustas mulle nii palju magamata öid ja närvipinget, et ei viitsigi sellest enam heietada, aga kokkuvõtlikult läksime erakoolist riiklikku kooli.

Tavaliselt pannakse lapsed erakooli sellepärast, et "Jumal hoidku, neis riiklikes koolides leidub ju IGASUGUSEID inimesi". Jah, täpselt nii on vastanud alati ja eranditult kõik itaallased, kelle käest olen küsinud, miks nad oma lapsed erakooli panid. Ja kui ma püüdsin aru saada, et kes need "igasugused" inimesed on - mõttes juba eeldades, et peetakse silmas narkomaane, transvestiite, paremäärmuslasi, kommuniste, alkohoolikuid, homoseksuaale, vaimse puudega või veel mingite kujuteldamatute sotsiaalsete probleemidega ja jumalast hüljatud segmente - siis alati ja eranditult vastatakse:"Riiklikes koolides käivad /kiire pilk vasakule-paremale, hääletoon muutub madalamaks, peaaegu sosinaks/ VÄLISMAALASED." VÄLISMAALASED!? Siiani ei ole ma aru saanud, kas nad teevad minuga mingit peent nalja või ei peetagi mind välismaalaseks.

Uue kooliaasta alguses olin pisut ärevil, et kes need IGASUGUSED nüüd on. Tutvusin koolivärava ees mõningate emadega. Tõdesin meeldiva üllatusega, et kõik lapsevanemad tundusid olevat viisakad, heal järjel, kõrgharidusega inimesed, räägivad korralikult itaalia keelt. Ühe lapse ema, F-i, tundsin juba Nummiku lasteaiast ja tema juhatas mulle teed emade Whatsappi gruppi. Siin on kombeks, et kui keegi uus tuleb, siis Whatsappi grupi vanemad olijad tervitavad stiilis "Teretulemast! Mina olen Katu, Nummiku ema." Novot, samal ajal, kui mulle need sõnumid tulid, kiirustas F mulle privas kirjutama "Katu, appikene, ma ei tea, kuidas sa sellesse suhtud, aga siin ühel lapsel on kaks ema. Ära väga ehmata!" Õnneks ma olen juba kogenud neis asjus, sest Nummiku sõimes oli ka ühel lapsel kaks ema ning pealegi on mul üpris ükskõik mitu ema või isa kellelgi on.

Päevad möödusid. Septembrist sai oktoober. Nummik harjus uue kooliga. Minagi tutvusin ühe ja teisega. Ühel päeval kutsus A1 mind ja P-d jäätistki sööma. Teisel päeval käisin A2-ga kohvil. O-ga viisime lapsed baari mahla jooma. C-ga vahetasime ingliskeelseid raamatuid ja veinijutte. S-ga jalutasime koos koju. Nii see emade sotsiaalne elu siin edeneb. Kuni eelmise nädala kolmapäevani, mil fassaadid langesid ja noad välja võeti - toimus rappresentante di classe ehk lapsevanemate esindaja valimine.

Mina olin muidugi elanud kõigest süütus teadmatuses, sest kahe lapse, kahe kooli ja pealelõunaste trennide-muusikakoolidega on niigi tegemist. Panin kalendrisse kirja, et kolmapäeva õhtul on lapsevanemate koosolek ning põhiliselt mõtlesin sellele, et kes Nummiku samal ajal tennisetrenni viiks ja kuhu Hurmur pista, sest erinevalt erakoolist on riiklikus koolis rangelt keelatud lapsi koosolekutele kaasa vedada.

Kolmapäeva hommikul kell pool üheksa helistab A2. Nimelt A1 on täiesti mõttetu rappresentante, seisab ainult oma lapse huvide eest, klassi probleemidega ei tegele ja üldsegi, ma tunnen teda sellest peale, kui meie lapsed olid kolmesed ja ma ütlen sulle, ta ei ole üldse õige inimene sellele kohale ja siin on juhtunud igasuguseid Negatiivseid Asju eelmisel aastal ning hääleta parem F poolt. Ja üleüldsegi, A1 teeb kohutavalt ebaeetilist valimiskampaaniat - ostab inimestele jäätist!

Sellepeale ei osanud ma midagi kosta. Mõtlesin, et oleks päris naljakas kohmata, et hea jäätis oli, aga kardetavasti A2 poleks seda huumorit eriti kõrgelt hinnanud. Pealegi oli mul hirmus kiire ühte kohta minemisega. Kiitsin takka, et tõesti-tõesti demokraatlikke väärtusi tuleb kaitsta, seda ka rohujuure tasandil, F-i initsiatiivi tuleb kiita, aga kahjuks ma pean kohe ühest uksest sisse astuma, aga ma tahaks sellel teemal kindlasti temaga rääkida. Päev oli erakordselt kiireloomuline, et kahjuks mul ei olnud üldse aega kellegile helistada. Saati siis A2-le.

Õhtul lapsevanemate koosolekul oli õhus sihuke pinge ja särin, et oleks võinud elektrit toota. Valimised olid üllatavalt ametlikud. Õpetaja luges ette reeglid, hääletamine oli salajane, sedeli peale tuli kirjutada kandidaadi ees- ja perekonnanimi. Muidu sedel ei kehti. Komisjon teeb protokolli ja puha. Võrdluseks - erakoolis oli umbes nii: "Kes tahab rappresentante olla?" Kodanik N tõstab käe. "Kas kõik on nõus, et kodanik N on klassivanem?" Kohalolijad tõstavad loiult kätt ja tehtud.

Olin kahevahel. Ma ei tea midagi A1 sobivusest lapsevanemate esindaja kohale, sest tunnen teda vaid mõned nädalad ja vähemalt minuga on ta alati vastutulelik olnud, kõigile küsimustele vastanud. Kui mul konkreetseid fakte pole, lihtsalt A2 hinnang, et ta ei sobi sellesse rolli, siis minu jaoks pole piisavalt andmeid. Samas, F-i tunnen juba paar aastat. Väga asjalik, vastutustundlik inimene. Keda valida? Kuidas sellest keerulisest olukorrast välja tulla?

Vastuse andis jumal ise. Hakkasin juba peaaegu F-i nime sedelile kirjutama. Aga mis on ta perekonnanimi? Nimelt võib-olla sa, Kodumaa, mäletad, et kui Itaalias inimesed abielluvad, siis kumbki säilitab oma nime ja lapsed saavad isa perekonnanime. Nii et kui lapse perekonnanime tead, siis ema oma saad ainult siis teada, kui ta seda sulle spetsiifiliselt ütleb. Ühesõnaga, kuna ma F-i perekonnanime ei teadnud, aga A1 oma teadsin, siis kirjutasingi tema oma ja andsin sedeli ära.

Seejärel tuli kiiresti lahkuda, sest Roku oli lapsed enda hoolde võtnud. See kõik käis uskumatute manöövritega. Kodumaa, katsu nüüd järge pidada.

Hurmur tuli lasteaiast ära võtta kl 12:30. Lõuna, mängud, tavaline värk.
Nummiku kool lõppes täpselt kl 16:15.
Niisiis, kell 15:40 pistsin Hurmuri autosse ja hakkasin Nummiku kooli poole sõitma. Hurmur jäi magama. Mis teha? Kogenematu inimene (Roku) läheks paanikasse, aga mina juba teadsin, kuidas sellest olukorrast välja tulla. Kooli lähedal on üks garaazh, milletaolisi Rooma kesklinn täis on. Parkimine 3 eurot tund. Jätsin Mootorsaani ja magava Hurmuri garaazhi. Need garaazhi onklid on mu vanad tuttavad, sest nad on ennegi magavat Hurmurit valvanud.
Kl 16:15 väljus Nummik kooliväravast ja helistasin Rokule, tuletamaks meelde, et kl 17 algab Nummiku tennisetrenn. Ta pidi tulema kooli juurde, võtma lapsed, viima Nummiku trenni ja samal ajal Hurmurit lõbustama. Alternatiiv oli, et ma viin lapsed tennisetrenni, aga siis ma poleks kl 17ks kooli tagasi jõudnud. Roku töö juurest koolini on umbes tunnike sõita, kui liiklus väga tihe pole.
Kuna aega oli ja Hurmur magas, läksime Nummikuga garaazhi kõrvale baari mahla jooma.
Kl 16:50 saabus Roku. Higine, närvis, näost punane. Rooma liiklus ei halasta kellegile! Hurmur magas veel autos. Matemaatiliselt oli võimatu kl 17ks tennisetrenni jõuda. Tegin kiire taktikalise otsuse. Vahetame Rokuga autod ära, et ei peaks kaotama aega magava Hurmuri ja turvatoolide ümbertõstmisega. Kärutasin Mootorsaani garaazhist välja, jäin keset tänavat ohutuledega seisma, Roku parkis minu taha, uksed lahti, kõik liiklus meie taga seisis (otse loomulikult! vt ka: kahes reas parkimine). Roku hüppas Mootorsaani rooli, mina kärutasin tema auto garaazhi ja astusin soliidsel sammul täpselt kl 17 lapsevanemate koosolekule sisse.
Samal ajal jõudis Roku tennisetrenni. Tund alanud! Hurmur ikka veel magab! Parkimiskohti pole! Hiljem sain teada, et Roku jõudis Nummikuga ka riidu minna. Mille pärast? Kes seda teab. Mis teha? Pinge on haripunktis. No andsin Rokule nõu, et mina tavaliselt sarnases olukorras pargin auto, võtan magava Hurmuri sülle ja teen asjad ära. Ei hakanud eputama, kuidas ükskord tulin lastega Lottemaalt ja Pärnus Mai tänava Selveris käisin terve Selveri läbi, magav Hurmur õlal. Kui olime peaaegu kõik ära teinud, tuli Nummikul kakahäda ja käisime veel vetsus ja siis jälle poodi tagasi ja Hurmur, va naljatilk, ärkas täpselt siis, kui ma ta peale 45-minutilist õlaltassimist hellalt autosse tagasi panin.

Kui trenn oli alanud, läks mõistagi külmaks ja Hurmuri dressipluusid jms olid kõik autosse jäänud. Roku kardab külma nagu Vanapagan hõbekuuli. Mõistagi, tuli mul lapsevanemate koosolekult kiiresti ära sõita, et toimetada külmetavatele inimestele vatikuubesid.

Hiljem, kui lapsed juba voodis, avasin Whatsappi. Hääletamise tulemus: kokku 15 häält, 8 A1 poolt ja 7 F poolt. Kas mina olingi see kardetud swing voter ja F-i valimiskampaania läks vussi ainult sellepärast, et ma ei teadnud tema perekonnanime? Kodumaa, ainult sinule võin ma seda apsu tunnistada. Kui Itaalias keegi teada saaks, siis... ma ei tea, mis saab...

Järgmisel päeval oli mul muu teemaga seoses vaja F-le helistada ja loomulikult tuli jutuks valimiskampaania. Tegelikult ta muidugi niiväga ei tahtnudki rappresentanteks saada, aga olgu ma ettevaatlik, sest meie klass on sihuke ussipesa, mille sarnast pole enne nähtud. A1 on bitch, seisab ainult oma lapse huvide eest, sest kas sa teadsid, et ta lapsel on õpiraskused? C on erakordselt võlts inimene, teeb nägu et on sõber, aga tegelikult ei ole ja üldsegi on ta A1-ga mestis. S on selgrootu ussike, kes teeb kõike, mis C ütleb. Ja nii edasi. Üldjoontes oli mõte selles, et ära kedagi usalda ja katsu mitte pahandustesse sattuda.

Jah, Kodumaa, vot sellisel miiniväljal olengi. Ja Hurmuri lasteaiast pole me veel rääkima hakanudki... Oojaa... Kusjuures inimesed küsivad, millega tegelevad lastega kodus olevad emad.