Eile òòsel saabusid meie Naapoli-naabrid. Ohjummelkyll ja pàriselt mul on hea meel, et nad siin ainult puhkamas kàivad.
Esiteks nende lapsjumal on jòudnud sellisesse vanusesse, et jookseb ringi ja kriiskab. KRIISKAB. Maitea, kas peaks politseisse helistama? Kuulen, kuidas pere ronib trepist yles ja laps KRIISKAB. Hiljem meie pea kohal kònnitakse kontsakingadega, laps KRIISKAB, naine rààgib KòVA HààLEGA, mòòbel nihutub sinna-tànna.
Kella kahe paiku òòsel nygisin Rokut, et kuidas nyyd jààb, kas làheme naabreid tervitama ja òòrahu kontseptsiooni teemal informeerima. "Ahhh.. yks on Naapolist, teine Brasiiliast..." lòi Roku heitunult kàega. Nimelt meie kuldses keskeas igavesest poissmehest Naapoli-naabril on nyyd Brasiilia-pruut. Vàga noor, aga selle eest mitte just kòige ilusam.
Vàhkresime edasi ja korraga - oh yllatust - tòi Mu Sydame Prints harja ja asus otsustavalt vastu lage koputama. Hetkeks saabus vaikus ja vòib òelda, et mòòblit enam ei nihutatud, aga kontsakingadega kònniti kyll.
Anyhow, Roku làks hommikul tòòle ja hiljem helistas erutunult, et olla trepikojas Naapoli-naabrit nàinud. Mees olla lausa proaktiivelt vàlja pakkunud, et vahest nad peaksid kodus sussidega kàima. Nàete! Tàitsa mòistlikud inimesed, mis siis, et Naapolist.
Nessun commento:
Posta un commento