Pàev Bolognas vol 1

Laupàeva hommikul leidsin end Bolognast. Pòhjust nagu eriti polnudki. Kui vàlja arvata asjaolu, et elada Itaalias ning mitte tutvuda siinsete vaatamisvààrsustega on ylim lugupidamatus kòigi ausatele italofiilide suhtes, kes 11 kuud aastas rabavad ja raha sààstavad, et saaks mònes Mòttetus Màgilinnas trattoria terrassil pàikest, pastat ja panoraami nautida.

Bologna on muide ààrmiselt huvitav koht.
Esiteks on see tuntud ylikoolilinn, nàiteks Bologna ylikool on òhtumaa vanim. Sellega seoses olid mul kòrged ootused kohata tànavapildis igasuguseid erudeeritud typaaze, kes kaaristute all vàikestesse gruppidesse kogunenult aktuaalsete metafyysiliste teemade yle vàitlevad.

Kindlasti ei saa yle ega ymber Bologna kuulsast kòògist. Pasta Bolognesest on kòik kuulnud, aga kes Bolognasse satub, see vòiks menyyst otsida lasagna vòi siis tagliatelle al ragù. Teatan etteruttavalt, et pole yldse pasta bolognese moodi vaid palju parem. Julgen arvata, et kui restorani menyys "pasta bologneset" nàete, siis ei saa see muu olla teie lapseliku naiivsuse yle irvitav turistilòks. Aga Bolognas leiab ka kòikvòimalikke muid hàid asju, millega kòhtu tàita. Liha, kòògiviljad, juustud, vàrske pasta, misiganes. Mòistagi olid selles vallas mul erakordselt kòrged ootused ja vàike mure ka, sest oli vaid 1 pàev kàepàrast ning there is only so much you can eat in a day.

Bologna on ka yldiselt yks vàga vabameelne ja vasakpoolse meelestatusega linn, mis minu meelest pole yldse mitte ebasympaatne. Nàiteks keskajal oli Bologna esimene linn-riik (kas vòib nii òelda?), kus feudaalne kord kaotati ning naistel lubati ametit pidada. Tànapàeval pidavat seal inimesed ilma abiellumata koos elama ja pyhapàeviti oma vanemaid yldse mitte kylastama. Meil siin Lòuna-Itaalias ahhetatakse selle peale imestunult ning peale hàmmeldunud vaikust torisetakse, et neile kommunistidele pole miski enam pyha.

Ettevalmistused mòòdusid minimaalse ajakuluga. Reisikaaslaseks osutus kolleeg E. Milaanost, kes polnud samuti Bolognas kàinud. Jàllegi lugupidamatus italofiilide suhtes, sest E. sai kiirrongiga Milaanost Bolognasse tunni ajaga, ehk sama kiiresti kui iga pàev oma kodust kontorisse.
Tegelikult olid meil valikus ka sellised kohad nagu Torino, Genova ja Venezia, aga kuna Bologna asub kenasti Milaano ja Pescara vahel, sai seekord nii otsustatud.
Bologna elanik, Eestlane O. saatis vastavasisulise pàringu peale 6-lehekyljelise vàga haaravalt kirjutatud e-maili kylastamist vààrivate vaatamisvààrsuste ja sòògikohtadega. Kui Bolgonas selle e-maili kotist vàlja sikutasin, muheles E., et ainult eestlastelt vòiks midagi taolist oodata. Vòrdluse mòttes vaatasin ka Lonely Planetist ning pean ytlema, et peale seda e-maili polnud LP-l kyll midagi màrkimisvààrset lisada. Aitàh, O.!

Millest nàiteks LP vaikib, on Bologna maa-alused kanalid. Keskajal oli Bologna tohutu siiditòòstuse epitsenter ja kanalite vett làks tarvis siidi tootmiseks. Kanalid olid ka abiks kaupade transportimisel ja kanalisatsioonina, sest ega bolognalased ainult siidist ei elanud. Yhtlasi annab Korrespondent O. teada, et keskajal, kui linna rynnati, oli rikastel kodanikel kombeks kanalitesse oma vààrtasju peita ning siiani polevat see kòik veel korralikult làbi uuritud. Tànapàeval on kanalid kinni ehitatud, et autodele ja muule modernsusele ruumi teha. Hea uudis on see, et nyyd hakatakse tasapisi mòningaid kanaleid uuesti avama, et Bolgona endist nàgu taastada.
Bolognas on organisatsioon "Vete Sòbrad" ehk Amici delle Acque, kes korraldab neil maa-alustel kanalitel ekskursioone. Kui mina neile kolm pàeva enne ekskursiooni helistasin, teatas erudeeritud hààlega hàrra - mu lapseliku naiivsuse yle irvitaval toonil - et kahjuks on neil kilomeetri pikkune ooteleht. Jàrgmine ekskursioon on kuu aja pàrast. Uff! Yhest kyljest oli kahju, aga teisest kyljest oli jàlle hea meel ka, et saab Bologna kulinaarsemale kyljele rohkem ròhku panna.

Bologna on kuulus oma imekaunite kaaristute poolest (vt pilti). Kujutage ette, et saate terve vanalinna làbi kòndida, kordagi pàikese, vihma ning muude lootusnàhtuste kàtte sattumata. Bolognas just nii ongi. Minu meelest vàga praktiline ja inimsòbralik. Pealegi ei saa kaaristutega tànavatel kònniteele autosid parkida, mistòttu erinevalt paljudest teistest Itaalia linnadest on Bolognas jalakàijatel normaalselt ruumi.
Nagu teame, heideti keskaegsetes linnades jààtmed otse aknast tànavale. Tallinna vanalinnas jalutades mòtlen ikka sygava empaatiaga meie esivanematele. Mòelda vaid - tànavad niigi prahti tàis ja haisevad justkui Bangkoki Hiinalinn, aga kui kogu aeg pead ette (vòi siis yles) vaatama, et lendavatest jààtmetest hoiduda, tekib ikka tahtmine kysida, et no mis pagana elu see on ja yleyldse, mis mòttega ma krt selle valge kampsuni selga panin. Usun, Kodumaa, et oled minuga nòus - kaaristute loogikast on selgelt nàha, et Bolognas on aastasadu elanud humanistlikele vààrtustele ja elukvaliteedile ròhku panevad inimesed. Imekaunis!

Niipalju siis ettevalmistustest. Praegu làks mul siin pisut kiireks, aga kohe varsti kirjutan sulle, Kodumaa, sellest, kuidas Bologna tegelikult oli.

Palju ònne, Eesti!

Sai siin kyll kommentaarides irvitatud, et pakistanlased ja lòuna-ameeriklased ei tea, kus on Euroopa ja pole Uus-Meremaast kuulnud, aga vaadake, vàliseestlased, mis pàrlitega meie erudeeritud kodumaalased hakkama saavad.

PS! Vàliseestlased sellepàrast, et kodueestlased kindlasti kòik vaatavad "Reporterit".
Vist... kust ma tean...

Sanremo teema lòpetuseks

Sanremo festivali teema on siin kahetsusvààrselt unarusse jàànud, aga ega mul enda vabanduseks muud òelda pole, kui et viimastel pàevadel on banaalselt palju tòòd olnud ning pealegi on meil ju tulemas vabariigi aastapàev. Lihtsalt et àra mainida :)

Sanremo vòitja on Roberto Vecchione lauluga "Helista mulle veelkord, armastus". Kuigi sai Marmelaadile lubatud, ei ole kahjuks Roberto kohta eriti ràpaseid yksikasju kàepàrast. Vabandan end vàlja sellega, et pole viimastel pàevadel juuksurisse jòudnud. Kyll aga Kristel kirjutas temast vàga kenasti ja esitab ka laulu tòlke. Oskan vaid niipalju lisada, et "vecchione" tàhendab itaalia keeles "suur vanur". Selle nimega pole kerge elada, kui veel alla 50 oled. Praegu see nimi juba tàitsa sobib talle.

Seoses laulu pealkirjaga tuli mul meelde, kuidas ykspàev seletasin eestlane H-le, miks ma Roku kònesid vastu vòttes ytlen:"Amò!". Itaalia keeles on amore tàielik laiatarbesòna ja vàga laia tàhendusega ka, aga kui see teema eesti keelde panna, siis H-le selgitusi jagades sain ise ka aru, kui imelikult see kòlas. Yhesònaga, tegelikult, kui kallim helistab, siis peaks justkui ytlema:"Ciao amore!" ehk siis "Tsau, armastus!" (Kas ei kòla veidralt?)
Kui inimesed on aga juba pikemaajalises suhtluses olnud, siis itaalias tàhendab see umbes seda, et helistatakse teineteisele umbes iga paari tunni tagant ja tòhususe huvides vòib juba "Ciao" àra jàtta. Telefoniarvete kokkuhoiuga seda seletada ei saa, sest kolm nàdalat intiimses suhtluses olnud noored teevad reeglina endale sellise paketi, et saaks amorele piiramatult helistada.
Yhesònaga, kui suhe on juba aastaid kestnud ja inimesed helistavad teineteisele ca 15 korda pàevas, lyhendatakse "amore" kàepàrasemaks "amò-ks", mis vòiks eesti keeles olla "arm". "Amò" on ka sellepàrast ka hea mugav, et oled nàiteks kodus kenasti teki all ja hòikad reipalt:"Amò!" "Che?" "Mi porti un cafè?" "Certo amò!" Vòi nàiteks, kui amore mingi ilge fopaaga hakkama saab, siis tuleb kasutusele etteheitev toon:"Amoooo!"

Aga Eurovisioonile làheb hoopis noorte kategooria vòitja - Rafael Gualazzi lauluga "Armastuse hullus". Ka siin pole mul ràpaseid detaile ega midagi, aga loodan juuksuri ja tema informeeritud klientide peale.

Hissand, aga teate, et itaallased tàiega ei tea Eurovisioonist mitte midagi! Halligi! Ma olen nagu mingi euromisjonàr siin.
Tegelikult... hakkasin mòtlema, et vahest on Abruzzo elanikud need vàheinformeeritud. Vòtsin praegu office communicatori lahti ja viskasin kolleegidele kysimuse:"Kas sa tead, mis on Eurovisioon?" Vaatame tulemusi.
P vastab: TV? (ma arvan, et ta kàis wikipedias tuhnimas, sest vastus tuli mingi 3 minutit)
Ylejàànud kolm akent on tummad.
Ootame...
S logis ennast vàlja.
P suunalt tuleb ilget flirti.
V ei vasta ikka veel.
E vastab: umbes mingi selline sanremo tyypi asi, mida kogu euroopas nàidatakse. Aga ega ma pàris kindel ei ole.

See oli kyll yllatus! Esimene itaallane, kes teab, mis on Eurovisioon. Otseetris! Muidugi ei saa tàhelepanuta jàtta asjaolu, et E on pàrit Sveitsi piiri ààrest, nii et vahset ta ei kvalifitseerugi itaallaseks. Igatahes selle positiivse noodiga, et oleme leidnud Eurovisiooni-teadliku itaallase, tànase postituse lòpetakski!

Hoiame ikka inimesi toimuvaga kursis (jòudumòòda)

Tàna, kui ma òigesti olen aru saanud, peaks olema Sanremo festivali finaal. Aga mis kòige naljakam, itaallased ei tea, et festivali vòitja làheb Eurovisioonile. Nad yldse ei tea, mis loom see Eurovisioon on. Kultuuripòld puha sòòtis ja harimata, ausòna. Kas keegi tunneb itaallast, kes teab, mis on Eurovisioon?

Eile yritasin taaskord Sanremot vaadata, aga kuna samal ajal tuli koomikute paraad Zelig, siis mòtlesin, et neid Sanremo laule nàidatakse vist juba neljandat korda jàrjest, aga Zelig on ainult yks kord. Yhesònaga, uinusin seekord Zeligi saatel. Mis pagana pàrast on itaalia telesaated niiiiiii pikad? Zelig kah. Algab kell 9 ja lòppeb kunagi varahommikul vist. Iial ei nàe ma selle lòppu.

Alati teie,
Gossip Central

Kuidas sisustada 12 lauluga 3,5 tundi?

Alustuseks tahaks minagi sellisel aktuaalsel teemal nagu Eesti Laul kaasa rààkida.
Kiirelt asja tuuma juurde tulles - ainuke lugu, millega minu meelest sobib Eestit Euroopa pyynel esindata on Outloudz. Ilus laul. Head sònad. Stiilsed noored inimesed. Kui Outloudz Eestit esindama hààletatakse, siis kindlasti ise helistan kòigilt telefonidelt ja korraldan kampaania itaalia sòprade seas, et kòik Eesti poolt hààletaks. Teised laulud on ka vahvad ja omapàrased, aga minu meelest jàtavad eestlastest kummaliste veidrike mulje. Kodumaa, enne kui telefoni haarad ja hààletad, peatu hetkeks. Mòtle hoolega, kas meil ikka on tarvis, et kogu Euroopa vàikese Eesti yle naerab?
Hea Eurovisiooni-enne on kadunud poja - Itaalia - naasmine Eurovisiooni sòbraliku pere ryppe (saab Eesti poolt hààletada!). Kadunud poja naasmise osas tuleb tunnistada, et itaallased suhtuvad teemasse imetlusvààrse pyhendumisega.
Esiteks valitakse Eurovisiooni laul auvààrsel Sanremo laulufestivalil. Ehk et mitte mingi marginaalne europrojekt, vaid ikkagi aasta tàhtsyndmus. Festival kestab viis òhtut jàrjest. Ja ega siin pole mingid tunniajased telesaated. Ikka igal òhtul kolm-neli tundi. Tàna vaatasin, et esimesel òhtul oli kokku 14 laulu vòistlustules. Tàna on 12 laulu. Nyyd olengi end siia diivani peale sisse seadnud, tuvastamaks, kuidas saab 12 lauluga kolmpooltundi àra sisustada. Loodan mitte magama jààda enne kui saladuse jàlile saan. Aga tulgem saate juurde.
Seda, et Itaalia Eurovisiooni laulu valimist tòsiselt vòtab, saime juba sellest aru, et laulu valimisele pyhendatakse mingi 18 tundi eetriaega. Lisaks igasugused pàevased arutelu- ja diskussioonisaated Sanremo teemal. Aga ega siin asi ei lòpe!
Sanremo festivalil on lausa 5 saatejuhti, mis viib tegelikult mòttele, et kui tàna on 12 laulu, siis finaalis saab olema rohkem saatejuhte kui lauljaid. Aga vahest lòpu poole saab saatejuhte ka vàlja hààletama hakata? Egas midagi, tutvume konkurentidega làhemalt.
Alustuseks keegi vanamees Litritega Pintsak. Kaks kòhetut nooremat meest. Ei ole sellised tyybid, kellele rannas jàrele vaataks. Yritavad nalja teha, aga eriti ei tule. Ja kaks seksikiisut. Belen Rodriguez on see proua, kes on igaveseks itaalia telepubliku màllu kinnitunud tànu TIM reklaamidele. Vodafone kontori fuajees on hiiglaslik ekraan, kus kedratakse nende pàevakajalisi reklaame. TIM kontoris aga ei ole reklaami-ekraani. Nojah, sedagi materjali vaadates mòistame, miks TIM kontoris reklaame pàise pàeva ajal, fuajees, hiigelsuurelt ekraanilt ei nàidata.

Oh!
Dziisas!
Kodumaa, sa ei usu praegu, mida ma nàen! Patty Pravo! Ykskord làhenesin inimtyhjas koridoris liftile. Korraga lifti uksed avanesid ja nàgin seal seismas kuldses eas naisterahvast, kellele vist makstakse selle eest, et ta ilukirurgide katsejànes oleks. Uskumatu freak show! Instinktiivselt keerasin suuna trepi poole. Nii kole oli! Vot Patty Pravo on umbes samasugune, aga meigiga kaetud ja nàidatakse kaugemalt. Yks mu foobiaid on, et pean lennukis taolise kòrval istuma nii, et mina olen akna pool ja provva vahekàigu pool. Foobia stsenaarium nàeb ette, et iga kord, kui juua pakutakse vms pean suutma stjuuardessi poole vaadata nii, et kòrvalistujat ei peaks nàgema, aga ei tule vàlja eriti. Aga eks hallpead austa ja kulupead kummarda ning sisimas on mul hea meel, et vanadaam ei pea kudumisvarraste ja noorusaja edu kujutavate kolletanud ajalehevàljalòigete vahel eluòhtut mòòda saatma, vaid saab noortega seltsida ja kuulatakse viisakalt ta laulud àra.

Huh. Vahepeal naases Patty sinna, kust ta tuli ning lavale on ilmunud keegi valges ylikonnas mees patriootilise lauluga itaalia lipust. Oleks ta valge ylikonna peale trikoloori kenasti diagonaalselt yle rindkere sàttinud, vòiks pàris camp olla... aga sedasi... nomaitea...

Tulgem aga teise atraktiivse tibi juurde. Tema nimi on Elisabetta Canalis, tuntud kui George Clooney vanaduspàevade ròòm. Yldiselt on need 5 saatejuhti vàga kena kooslus, aga selle yle tahaks kyll nuriseda, et itaalia televisioonis on naised noored ja saledad ning poolpaljad, kuid ilusaid mehi eriti ei nàidata. Miks ei nàidata meile parimal eetriajal noori, musklis, aluspykstes mehi? Siin on veel arenguruumi.

Litritega Pintsak on transformeerunud Sametiseks Pintsakuks. Tund aega on mòòda saanud. Vist mingit nelja laulu nàidati. Ylejàànud aeg on sisustatud reklaamiga ja 5 saatejuhi omavahelise seltskondliku vestlusega. Midagi taolist aimasingi. Ega jàrgmised kaks tundi vast suuri muutusi kaasa ei too, nii et vòib magama minna. Kas keegi neid saateid lòpuni ka vaatab?

Lòpetuseks kannan ette, et SametPintsak nàppis kiisusid eest ja tagant ettekààndega uurida vàlja, mis disanierid nende kleitide autoriteks on. Kleidid on muide imetabavalt kaunid. Beleni sinine on Fendi ja Elisabetta kollane on Pucci. Nyyd siis teate. Selle peale tuli mul tegelikult vòrdluseks meelde mingi Eesti telekanali ilma-mees, kellel olid pidevalt mingid liiga pikkade varukatega tumepruunid villased pintsakud. Ilmateate lòpus kuvati alati teade, et saatejuhte riietab Tallinna Kaubamaja :))
Jah, kodu-eestlased, nii ongi nagu te olete kogu aeg kahtlustanud. Vàlismaa elu on puhas glamuur ja pudrumàed, rààkimata sellest, et meil on 10 kraadi sooja, mitte kylma :))

Aeg hambaid pesema minna.

Ma olen ka toidublogija!

Roku kindlasti muheleks selle pealkirja peale, sest teatavasti ei oska ma tema arvates syya teha, rààkimata sòògist blogimisest. Ega ma ise ka vàga seda ideed kummutama ei kipu, sest olgem ausad - pàris mugav on internetis hullata vòi raamatut lugeda samal ajal kui kòògis valmivad itaalia kulinaariapàrandi klassikud. Kui Rokut pole, kàin Roku Kunstnikust Ema juures sòòmas. Tal on alati hea meel, kui lapsed kòhu kenasti tàis sòòvad ja mul on ka hea meel, kui toit iseenesest lauale tekib (ja minu kòòk puhtaks jààb). Maailmas on kohe palju rohkem headust ja hingevalgust tànu sellele, et Katu pottide-pannide kallale ei kipu!

Tàna, Kodumaa, tahtsin sinuga jagada oma kaastòòd austusvààrsele toidublogile. Sellises vààrikas vàljaandes àramàrgitud saada on alati suur au. Tagasihoidlikult mainin, et tegemist on juba teise kaastòòga, mis avaldamist leidis. Tegelikult ma ei tahtnud seda siin nyyd avalikult mainida, aga kui juba jutuks tuli, siis mul oleks plaanis see artikkel vàlja printida ja rahakoti vahele panna, et nàiteks synnipàevadel, matustel ja miks mitte ka trammipeatuses seda huvilistele nàidata. Tehke siis nàgu, et olete yllatunud ja mu saavutuse yle uhked, eksju? Tnx!

Yhtlasi on minu arvates ààrmiselt hale, et sellesama toidublogi autorit Eesti toidublogijate messile ei kutsutud. Kahetsusvààrne, kuidas meie vàikesel, tuultest ja okupantidest ràsitud maalapil nimega Eesti taoline anne tunnustamata jàetakse. Head eestlased, meid on niigi vàhe! àrme nàri teineteisel kòrisid làbi. Hoiame kokku, eksju! (Toomas-Hendrik, kui sa tahad seda lòiku 24.veebruari kònes kasutada, siis ma lahkelt luban. Mul ei ole teise eestlase jaoks millestki kahju.)

Selgitus

Muide, kui kellelgi jài Facebookist mulje, et me tegime perekondlikus veinimajas grappat, siis see on puha eksitus.
Me tàiega ei teinud grappat! Kòik ju teavad, et grappa tegemiseks peaks meil olema kange alkoholi tootmise ja myymise litsents. Ja òiged seadmed ja labor ja miskòikveel. Luba tervisekaitseametist kah veel. Ja kòigil valged tunked ja kummikindad. Jummel kyll, meil vòidakse veinimaja kinni pitseerida illegaalse grappa tegemise eest.
Yhesònaga, kui keegi kysib, siis meie kyll grappat ei teinud :)

Vahepeal saime pudelisse 2010.aasta Pecorino. Uhh ja palju huvitavam teema on Vinitaly ettevalmistused.
Vinitaly'ga on vàga intrigeeriv seis. Nimelt Vinitaly on ilgelt kallis lòbu ja vàiketootjale kàib see reeglina yle jòu. Sellepàrast kàib asi nii, et ARSSA (mis on teoreetilselt vàiketootjate huve esindav riiklik asutus) maksab poole osalemiskuludest ja veinimajad siis teise poole.
Tànavu aga pole ARSSAl raha. Nimelt seoses korruptsoonisyydistustega on nad parajasti uurimise all ja mingeid veinitootjate toetamise projekte ei tehta kuni uurimine làbi saab. Sellega seoses pakkus ARSSA vàlja, et asutage teie, vàiketootjad, liit ja taotlege Euroopa Liidult abiraha, mis peaks siis selle osa katma, mille tavaliselt ARSSA annab. Nemad omakorda aitavad oma kogemuste ja tutvustega need abirahad kiirelt vàlja vòluda. See kòik on hirmus keemia ja sebimine ja juriidiliselt pisut pilla-palla, aga kui kòik hàsti làheb, siis oled sina, Kodumaa, andnud oma vàikese panuse, et Abruzzo vàiketootjad glamuursele veinimessile ennast esindama saaksid minna.

Roma non fa la stupida stasera

Tàna - juba neljandat pàeva jàrjest Roomas viibides - tahaksin sinuga jagada oma hàmmeldust selle yle, et sygavast antipaatiast selle kopitanud varemeis linna vastu on saanud.. noh.. kui mitte just kiindumus, siis mòòdukas sympaatia kyll.
Kònnin ringi ja ootan, et millal vastik hakkab, aga vot ei hakka. Isegi mòtlen pògusalt, et vòiks mòne puhkepàeva siin veeta, fotokaga ringi kàia ja avastada. Vàga ilus linn. Imekaunis!

Laialivalguv antipaatia on tore kyll, aga mis mulle siis konkreetselt ei meeldinud?

Kindlasti Rooma metroo. Tàiega vihkasin ja pòlastasin seda. Aususe mòttes peab lisama, et ega sellised seigad nagu koti varastamise katse vòi tòòkas strippar kah eriti sooja tunnet sydamesse ei toonud. Praegu olen Roomas ilma GPSita, mis tàhendab, et Helmut Rebane pikutab garaazis ja mina sòidan yle kolme aasta metrooga. Tàitsa normaalne metroo on. Inimesi ka ei tundu nii palju olevat kui vanasti. Rongid tulevad kahe minutiga kohale. Enamus B-liini ronge tunduvad ysna moodsad ja puhtad olevat. Oh, ja C-liini ehitatakse ka.

Vòi nàiteks Roomlased. Ma jàlestasin ja pelgasin roomlasi. Nende vulgaarset aktsenti. Valjuhààlseid roomlannasid, kelle lainerijoon on paksem kui mu pòial ja ylbus màgedest kòrgem. Ja ebakultuursed isaseid, kes mind jàlitasid ja hòikasid:"Ciao bella!" vòi lihtsalt laulma puhkesid, kui neist mòòda kòndisin. Poodides sain pidevalt petta, jàrjekordades trygisid kòik minust ette, riigiasutuses koheldi mind kui... well... soovimatut immigranti.
Nyyd aga. Tàitsa normaalsed inimesed. Yldse mitte valjuhààlsed. Sòbralikud. Muidugi tòsi ta on, et neil pàevil olen ma olnud ainult kontoris ja Via Boncompagni kandis. Kontoris on kòik sirgeselgsed viisakuse kehastused ning Via Boncompagnil askeldabki rohkem nagu Itaalia eliit ja "vana raha", kes ei vilista, nàpud suus, ega karju yle tànava:"AOO, Marioo!" Kui kysite, mis seltskonnas ma siiamaani viibinud olen, siis vastan ausalt - ega peale hàmarate Via Aurelio, Tiburtina (seal, kus vangla on) ja Magliana perifeeriate suurt midagi ei nàinud. Rooma perifeeriad on vàga koledad, àrge sinna, lapsed, kyll kunagi minge.

Mida ma veel Rooma juures vihkasin? Rohkem justkui ei tulegi meelde.. Aaa.. see ajas mind nàrvi, et Punkri làhedal oli mingi prostituutide park ja mònel hommikul oli Giulietta Ansip pisut màkerdatud ja tòòvahendeid vedeles maas.
Kaubandusvòrk oli mòttetu, kui just ei otsinud 200-eurost roosade narmastega miniseelikut vòi hiina kràppi. Nyyd olen oma ostudega internetti kolinud, nii et minu poolest vòib Rooma kaubandusvòrk olemata olla.
Parkimiskohtade puudus oli ka nòme, aga kesse ikka loodusseaduste yle iriseb. Ja liiklus oli nòme. Tàna tundub, et Rooma liiklus on pàris sympaatne ja syndmusterohke. Palju vahvam, kui nàiteks Tallinnast Pàrnusse sòita, poolteist tundi jàrjest 90 km tunnis mòòda sirget teed. Neli autot sòidab vastu. Ei, Rooma on lòbusam.
Noh... Rooma projektid on alati vàga nòmedad olnud. Elunòmedad. Aga olgem ausad, see pole Rooma syy, et mul nòme tòò on.

Yhesònaga, Rooma, me vòime veel sòpradeks saada. Aga, kui nyyd tàna metroos mingi kamm on vòi Via Boncompagnil keegi jobu vilistab ja hòikab:"AOO, Mariooo!", no siis ma tulen kyll jalgu trampides tagasi ja kustutan selle postituse hoobilt àra!

Muide, ajaloolise tòe huvides tuleb màrkida, et teoreetiliselt peaksin ma tàna Rooma asemel Kairos olema (lucky Katu!). Selles kontekstis on Rooma pàris hubane ja rahumeelne linnake.