Kònnin ringi ja ootan, et millal vastik hakkab, aga vot ei hakka. Isegi mòtlen pògusalt, et vòiks mòne puhkepàeva siin veeta, fotokaga ringi kàia ja avastada. Vàga ilus linn. Imekaunis!
Laialivalguv antipaatia on tore kyll, aga mis mulle siis konkreetselt ei meeldinud?
Kindlasti Rooma metroo. Tàiega vihkasin ja pòlastasin seda. Aususe mòttes peab lisama, et ega sellised seigad nagu koti varastamise katse vòi tòòkas strippar kah eriti sooja tunnet sydamesse ei toonud. Praegu olen Roomas ilma GPSita, mis tàhendab, et Helmut Rebane pikutab garaazis ja mina sòidan yle kolme aasta metrooga. Tàitsa normaalne metroo on. Inimesi ka ei tundu nii palju olevat kui vanasti. Rongid tulevad kahe minutiga kohale. Enamus B-liini ronge tunduvad ysna moodsad ja puhtad olevat. Oh, ja C-liini ehitatakse ka.
Vòi nàiteks Roomlased. Ma jàlestasin ja pelgasin roomlasi. Nende vulgaarset aktsenti. Valjuhààlseid roomlannasid, kelle lainerijoon on paksem kui mu pòial ja ylbus màgedest kòrgem. Ja ebakultuursed isaseid, kes mind jàlitasid ja hòikasid:"Ciao bella!" vòi lihtsalt laulma puhkesid, kui neist mòòda kòndisin. Poodides sain pidevalt petta, jàrjekordades trygisid kòik minust ette, riigiasutuses koheldi mind kui... well... soovimatut immigranti.
Nyyd aga. Tàitsa normaalsed inimesed. Yldse mitte valjuhààlsed. Sòbralikud. Muidugi tòsi ta on, et neil pàevil olen ma olnud ainult kontoris ja Via Boncompagni kandis. Kontoris on kòik sirgeselgsed viisakuse kehastused ning Via Boncompagnil askeldabki rohkem nagu Itaalia eliit ja "vana raha", kes ei vilista, nàpud suus, ega karju yle tànava:"AOO, Marioo!" Kui kysite, mis seltskonnas ma siiamaani viibinud olen, siis vastan ausalt - ega peale hàmarate Via Aurelio, Tiburtina (seal, kus vangla on) ja Magliana perifeeriate suurt midagi ei nàinud. Rooma perifeeriad on vàga koledad, àrge sinna, lapsed, kyll kunagi minge.
Mida ma veel Rooma juures vihkasin? Rohkem justkui ei tulegi meelde.. Aaa.. see ajas mind nàrvi, et Punkri làhedal oli mingi prostituutide park ja mònel hommikul oli Giulietta Ansip pisut màkerdatud ja tòòvahendeid vedeles maas.
Kaubandusvòrk oli mòttetu, kui just ei otsinud 200-eurost roosade narmastega miniseelikut vòi hiina kràppi. Nyyd olen oma ostudega internetti kolinud, nii et minu poolest vòib Rooma kaubandusvòrk olemata olla.
Parkimiskohtade puudus oli ka nòme, aga kesse ikka loodusseaduste yle iriseb. Ja liiklus oli nòme. Tàna tundub, et Rooma liiklus on pàris sympaatne ja syndmusterohke. Palju vahvam, kui nàiteks Tallinnast Pàrnusse sòita, poolteist tundi jàrjest 90 km tunnis mòòda sirget teed. Neli autot sòidab vastu. Ei, Rooma on lòbusam.
Noh... Rooma projektid on alati vàga nòmedad olnud. Elunòmedad. Aga olgem ausad, see pole Rooma syy, et mul nòme tòò on.
Yhesònaga, Rooma, me vòime veel sòpradeks saada. Aga, kui nyyd tàna metroos mingi kamm on vòi Via Boncompagnil keegi jobu vilistab ja hòikab:"AOO, Mariooo!", no siis ma tulen kyll jalgu trampides tagasi ja kustutan selle postituse hoobilt àra!
Muide, ajaloolise tòe huvides tuleb màrkida, et teoreetiliselt peaksin ma tàna Rooma asemel Kairos olema (lucky Katu!). Selles kontekstis on Rooma pàris hubane ja rahumeelne linnake.
Olen lõpetamas praegu Viivi Luige raamatut Varjuteater, mis jutustab tema terve elu kestnud teekonnast Rooma. (See muide ei ole metafoor). On imelises köites (metroos seda ei loeks) raamatuke ja Viivi kirjutab üldiselt päris ... no vahvalt, sest aeg, mil Jaak Jõerüüt oli Roomas suursaadikuks ja Eesti uus vabariik veel lapsekingades, on tagantjärele päris halenaljakas. Tema Rooma-muljetes on palju tuttavaid kohti ja mõned tuttavad inimesed, lisaks mõned tabavad ütlemised, mis jäävad sind saatma...Aga terve selle lugemise aja on mind saatnud paralleelmõte sellest, kui suurepärane võiks see sama teema olla Katu sulest! Ja see mõte päris segab kohe, ma peaks ütlema:)
RispondiEliminaAnonüümne lugeja Lõuna-Eestist
Jah, Katu sulest oleks see teema kindlasti suurepärane!
RispondiEliminaViivi Luige raamat oli mulle tõsine pettumus. Ainus, mis oli tasemel, olidki kaaned.
Hàsti. Vòtan Viivi Luige raamatu ette ja kui tundub, et ma kaantest enamat suudaksin, siis kirjutan teile yhe vahva Rooma loo! Vòi kaks lugu :)
RispondiEliminaViivi Luik on väga rumal tädike. Tal olid kenad luuletused teismalisena. No selline armas maailmavalu jms eakohast. Täiskasvanuna on ta lihtsalt ülimalt pretensioonikas ja rumal inimene.
RispondiEliminaAssamait, kus ytles! Ma kyll Viivit ei tunne, aga viimane kommenteerija oli vast pahane naaber, kelle kòrvalkorteris Viivi oma pidusid pidas ja kelle peenrasse Viivi koer julga jàttis.
RispondiEliminamina Viivit ei sarja,
RispondiEliminailusad kaaned on ka väga tähtsad, ma koleda kaanega raamatu poole ei vaatagi:)
aga ...Giulietta Ansip???
kas see on selline põline itaallase perekonna nimi?
mulle meeldisid ka sinu Rooma muljed, kui raha saan, sõidan võibolla isegi seda linna vaatama:D
Lugesin veelkord ja tekkis kahtlus, et "panin puusse": kas see
RispondiEliminaGA on ikka inimese nimi või on äkki hoopis pargi või pingi nimi...
kusnüüdäbiots :O
Hm. Mul on tunne, et Viivi Luik pole iial lärmakaid pidusid pidanud. Ja minu arvamus on tingitud lihtsalt tema tegemisi jälgides. Ja ikka juhtub, et mõni inimene tundub lõpmata primitiivne, kuigi ta su kõrvalkorteris pole pidu pannud ega tema koer pole su saapa peale pissinud. No Viivi Luik on lihtsalt ärritavalt rumal!
RispondiEliminaGiulietta Ansip oli mu esimene Itaalia-auto. Aga ta sai ònnetult surma Roku Moodsa Venna kàe làbi, nii tuligi mu ellu Erlend Isopiste (kelle ma tòòandjale tagasi andsin) ja nyyd on siis Helmut Rebane.
RispondiEliminaAga Viivi.. vot siinkohal peab kyll ytlema, et kui ilma midagi òieti tegematagi teise inimese nàrvi ajad, siis see peab ikka harukordne anne olema :)
näädsasis,
RispondiEliminaongi äbiots!
mõtle peaga Marmelaad - ajad Itaaliast Ansipi juuri taga :(