Tervitusi Dublinist

Tàna, kallid sòbrad, tahaksin teiega jagada oma esimesi muljeid Dublinist, kuhu jòudsin eile òhtul.

Enne Iirimaale maandumist sai juba teha tutvust iiri keelega. Vòin òelda vaid niipalju, et see kòlab nagu mingi tàiesti ràndom keel. Inglise keelega pole sellel kyll midagi yhist.

Teatavasti on Iirimaa vàga roheline maa ja seda oli juba lennujaamas nàha.
Dublini lennujaamas on ohtralt lillepotte igal pool ja taksojàrjekorras oli kolm naist rohelise mantliga.
Yks neist rohemantlitest oli tegelikult prilliraamidest kuni saabasteni rohelisse màhkunud ning rohelise mantli alt paistis roheline seelik - narmendava servaga justkui muru. Ta oli nii murueidelik, et peaaegu nàgin vaimusilmas lilli kasvamas tema jalajàlgedes.

Yldiselt see osa Dublini kesklinnast, mida ma eile nàgin, teab mis roheline ei ole. Hotell on meil Temple Bar'il, kus pole yhtki puud vist.
Roku on hotelli valikul nàidanud yles eeskujulikku stiilitunnetust - http://www.themorgan.com/ ja pean ytlema, et The Morgan lipsas kiirelt minu hotellide esikolmikusse teisele kohale. Esikohal on endiselt NHow Milaanos, mis lisaks kaunile sisekujundusele hiilgab ka maitsva hommikusòògiga. Kolmas koht on veel vakantne. Vòib-olla kolmandale kohale paigutaksin Conrad hoteli Brysselis, aga ma pean veel mòtlema selle yle. See oli siis kiire kokkuvòte mu hotelliedetabelist.

Kes Dublinis kàinud, see teab, et Temple Bar on kòigi iiri joodikute pòhiline jauramiskoht, kus purjus naised kàivad kylmast tuulest hoolimata kleidi ja rihmikute vàel ringi.
Huvitav on aga see, et hoolimata inimvaenulikust temperatuurist on nende jalad ja kàed lumivalged. Minul oleksid sinised ja kananahksed ilmselt. Panin ka tàhele, et kohalikud ei hàbene demonstreerida rihmikute vahelt paistvaid hoolitsemata varbaid, mille kyyntelt koorub maha lakk justkui krohv hooletussejàetud majalt.
Need kohalikud, kes on vòtnud vaevaks riidesse panna, nàevad vàlja nagu ràndom Eesti maakad. Olen kindel, et iirlased panevad kòvasti ròhku sisemisele ilule ning vaimsetele vààrtustele.

Kui kohalik riietumiskultuur vàlja arvata, on siin Dublinis kòik vàga glamuurne ja disainitud. Niipalju kui ma siin hotelli ja kontorit vaadanut olen, nàib, et disaini vallas on iirlastel huvitav oskus kombineerida skandinaavialikku maalàhedust ja lihtsust itaalia disaini detailirohkusega.

Oh ja siis tahtsin veel òelda, et siin metsikult kallis kòik. Kohv maksab 1,9 eurot nàiteks. Vesi maksab samapalju. Ja lòunal maksin minisalati, supi ja vee eest 7 eurot. Televiisoris rààgitakse kogu aeg recessionist ja sellest, kuidas rahvas valitsusega rahul pole. Nàiteks lòuna ajal sain teada, et tànavu aastal on 53% tòusnud nende kodanike arv, kellelt pank on maja àra on vòtnud seoses laenu maksmata jàtmisega. Yldiselt inimesed on ka pàris tòsised siin, aga vòib-olla tuleb see sellest, et saabusin just Itaaliast, kus inimesed on kogu aeg ròòmsad.

Dublini kontori sekretàr kysis tàna, et kas olen Rootsist. Ytlesin, et ei ole. Enne kui ma jòudsin òelda, et olen Eestist, rààkis ta mulle lahkelt, et on pàrit Norrast ja et tal on iirlasest abikaasa ja et mul on vàga rootsipàrane aktsent. Siis ma ytlesin, et olen Eestist ja et yldsegi mul on plaanis Iirimaale kolida. Seda kuuldes lahke proua jahenes.

Rohkem mul ei ole eriti muljeid praegu. Homme làheme vaatama kortereid ja òllevabrikut.