Enne kui Dublini tànavatel orienteerumismàngu alustan...

Tahaksin tervitada ja tànada kòiki sydamlikke kommenteerijaid, kes yle-eelmises postituses meile eelseisvate pulmade puhul ònne soovisid. Eks ma ikka hoian teid arengutega kursis, sest kindlasti Itaalia pulmade teema on selline, kus huumorist ja blogimaterjalist puudu ei tule.

Yhtlasi tahtsin òelda, et roheline vàrv hakkab mu Iirimaal viimise leitmotiiviks kujunema. Nimelt uurisin tàna, et kes meil siin vàrbamisega tegeleb (no mul on ju vaja, et mind siia Iirimaa kontorisse vàrvataks) ja arvake àra, mis on vàrbamise-proua perekonnanimi? Green!
Kahjuks ei olnud ta tàna kontoris, aga ma loodan proua Rohelisega làhitulevikus jutule saada.

Mis norra juurtega sekretàri puudutab, siis pealelòunal kàisin kohvi vòtmas ja siis ta pihtis mulle (sellisel astridlindgrenlikul moel), kuidas ta 1990 aastal Iirimaale kolis ja neli aastat mingit pàris-tòòd ei leidnud. Tegi lapsehoidjat ja muud sellist. Ja kuidas tol ajal lennupiletid ja telefonikòned hingehinda maksid. Aga et kokkuvòttes olnud see lapsehoidja-periood tema elus tore ja rahulik aeg, sest Norras oli ta tòòtanud kiirabis telefonioperaatorina, mis olla olnud ypris stressirohke tòò.

Kuna ma ei saanud printeriga kokkuleppele, meisterdasin àsja pastaka ja paljaste kàte abil kena maakaardi, mille abil loodan kontorist hotelli jòuda. Good luck to me!

Tervitusi Dublinist

Tàna, kallid sòbrad, tahaksin teiega jagada oma esimesi muljeid Dublinist, kuhu jòudsin eile òhtul.

Enne Iirimaale maandumist sai juba teha tutvust iiri keelega. Vòin òelda vaid niipalju, et see kòlab nagu mingi tàiesti ràndom keel. Inglise keelega pole sellel kyll midagi yhist.

Teatavasti on Iirimaa vàga roheline maa ja seda oli juba lennujaamas nàha.
Dublini lennujaamas on ohtralt lillepotte igal pool ja taksojàrjekorras oli kolm naist rohelise mantliga.
Yks neist rohemantlitest oli tegelikult prilliraamidest kuni saabasteni rohelisse màhkunud ning rohelise mantli alt paistis roheline seelik - narmendava servaga justkui muru. Ta oli nii murueidelik, et peaaegu nàgin vaimusilmas lilli kasvamas tema jalajàlgedes.

Yldiselt see osa Dublini kesklinnast, mida ma eile nàgin, teab mis roheline ei ole. Hotell on meil Temple Bar'il, kus pole yhtki puud vist.
Roku on hotelli valikul nàidanud yles eeskujulikku stiilitunnetust - http://www.themorgan.com/ ja pean ytlema, et The Morgan lipsas kiirelt minu hotellide esikolmikusse teisele kohale. Esikohal on endiselt NHow Milaanos, mis lisaks kaunile sisekujundusele hiilgab ka maitsva hommikusòògiga. Kolmas koht on veel vakantne. Vòib-olla kolmandale kohale paigutaksin Conrad hoteli Brysselis, aga ma pean veel mòtlema selle yle. See oli siis kiire kokkuvòte mu hotelliedetabelist.

Kes Dublinis kàinud, see teab, et Temple Bar on kòigi iiri joodikute pòhiline jauramiskoht, kus purjus naised kàivad kylmast tuulest hoolimata kleidi ja rihmikute vàel ringi.
Huvitav on aga see, et hoolimata inimvaenulikust temperatuurist on nende jalad ja kàed lumivalged. Minul oleksid sinised ja kananahksed ilmselt. Panin ka tàhele, et kohalikud ei hàbene demonstreerida rihmikute vahelt paistvaid hoolitsemata varbaid, mille kyyntelt koorub maha lakk justkui krohv hooletussejàetud majalt.
Need kohalikud, kes on vòtnud vaevaks riidesse panna, nàevad vàlja nagu ràndom Eesti maakad. Olen kindel, et iirlased panevad kòvasti ròhku sisemisele ilule ning vaimsetele vààrtustele.

Kui kohalik riietumiskultuur vàlja arvata, on siin Dublinis kòik vàga glamuurne ja disainitud. Niipalju kui ma siin hotelli ja kontorit vaadanut olen, nàib, et disaini vallas on iirlastel huvitav oskus kombineerida skandinaavialikku maalàhedust ja lihtsust itaalia disaini detailirohkusega.

Oh ja siis tahtsin veel òelda, et siin metsikult kallis kòik. Kohv maksab 1,9 eurot nàiteks. Vesi maksab samapalju. Ja lòunal maksin minisalati, supi ja vee eest 7 eurot. Televiisoris rààgitakse kogu aeg recessionist ja sellest, kuidas rahvas valitsusega rahul pole. Nàiteks lòuna ajal sain teada, et tànavu aastal on 53% tòusnud nende kodanike arv, kellelt pank on maja àra on vòtnud seoses laenu maksmata jàtmisega. Yldiselt inimesed on ka pàris tòsised siin, aga vòib-olla tuleb see sellest, et saabusin just Itaaliast, kus inimesed on kogu aeg ròòmsad.

Dublini kontori sekretàr kysis tàna, et kas olen Rootsist. Ytlesin, et ei ole. Enne kui ma jòudsin òelda, et olen Eestist, rààkis ta mulle lahkelt, et on pàrit Norrast ja et tal on iirlasest abikaasa ja et mul on vàga rootsipàrane aktsent. Siis ma ytlesin, et olen Eestist ja et yldsegi mul on plaanis Iirimaale kolida. Seda kuuldes lahke proua jahenes.

Rohkem mul ei ole eriti muljeid praegu. Homme làheme vaatama kortereid ja òllevabrikut.

disclosure

'Dobbiamo dare disclosure!' (tòlk. peame disclosure'i àra tegema), ytles roku tàna oma asjalikul moel meie telefonikònet kokku vòttes.

Selle peale meenus mulle yks kolleeg, kes rààkis tòò juures, kuidas ta oma pruuti kosis, kasutades sellist huvitavat keeleuuendust nagu "Ho deliverato l'anello". (tòlk. delivered the ring). See tuleb sellest, et meil tòò juures kasutatakse iga jumala pàev sònu "deliver" ja "deliverable" ning harva esineb lauseid, kus neid sònu pole. Kes siit globaalse haardega konsultsioonifirma ajupesust làbi kàinud, ytleb ilmselt isegi "kàisin kakal" asemel "delivered the deliverable".

Ja kuna juba tulebki erinevast suunast kysimusi ning tàpsustusi, siis tàna tahaksingi deliverare il disclosure ehk teada anda, et me kavatseme leivad ametilikult yhte kappi panna ja Iirimaale elama kolida. Need kaks asja ei ole yldsegi omavahel seotud, aga need on seotud sellega, miks mul viimasel ajal nii kiire on.

Kui kunagi majanduskriisi ja jàrjepidevalt sita suusailma kàes vaevlevas Dublinis aega saan Milaano màlestuste kirjapanemiseks, siis kirjutan teile kòigest lausa pikemalt.
Ma yritan ikkagi mingi hubase konsultanditòò seal leida, aga tòenàosus vàheneb kogu aeg, sest viimasel ajal kiputakse konsultante pigem koondama. Nii vòibki juhtuda, et mul hakkab palju vaba aega olema.

Aga sellest pean teile kyll kirjutama, mis padre Pierluigi juures juhtus.
No istume padre juures ja peale seda kui padre oli veendunud, et Roku on katoliiklane, pòòrdus minu poole "Ja sina millise kiriku alla kuulud?".
Kòhatasin hààle puhtaks ja teatasin, et mitte yhegi kiriku. Padre tardus hetkeks, mòtles pisut ja kysis otsast peale:"Ja millise kiriku alla sa siis ikkagi kuulud?".
Kohmetunult teatasin, et mitte yhegi. "RISTIMATA?!? ATEIST!??" "Noo.. pàris ateist ma just ei ole, aga ristimata olen kyll". Nyyd oli padre kord mònigast kohmetust ja segadust demonstreerida.
Aga ta kogus end kiirelt ja yldiselt saime kokkuleppele, et vòime ikka kirikus abielluda, ainult, et minu jaoks see ei kehti lihtsalt ja comunionet ei saa teha.
Mònes mòttes mulle meeldib see, et Itaalias vòib alati asjade suhtes kokku leppida.

Rokul on praegu uus lemmiknali. Tàiesti ràndom hetkedel vahib mulle otsa suurte silmadega nagu òòkull ja kysib padre Pierluigit ahvides:"RISTIMATA?!? ATEIST?!?"

uus keel, uus maailm

Mihkel Raua raamatust 'Musta pori nàkku' inspiratsiooni saanuna òpetasin tàna Rokule telefoni teel, kuidas òelda:"Kurat ja pòrgu" ning "Mine pòrgu!"

Ta oskab muidki asju eesti keeles òelda. Nàiteks "sitt" ja "kaka". Ma olen Roku edusammude yle vàga uhke ja arvan, et keeleòppe rindel vòtame varsti reproduktiivsed organid ette.

Muidu mul oleks siin pàris palju kirjutada, aga yldse pole aega.
Ma arvan, et see on mingi blogipidamise pòòrdvòrdelisus - kui on, millest kirjutada, siis pole kirjutamiseks aega ja kui kirjutamiseks on aega, siis pole millestki eriti kirjutada.
Seekord ma lihtsalt mòtlesin, et astun kiirelt blogist làbi ja lehvitan teile, kallid sòbrad ja muidu lugejad. Kui kunagi jàlle aega saan, siis istun arvuti taha ja kirjutan teile pikki kirju teemal "Màlestused Milaanost".