mu kòige ausam blogisissekanne

Nyyd on mul ametlikult registreeritud elukoht Itaalias, isikuttòendav dokument (carta d’identità), kohaliku haigekassa (SSN) liikmelisus ja perearst. Kuu aja pàrast peaks posti teel saabuma kohalik haigekassakaart ehk carta sanitaria. Itaalias elamiseks vajalike dokumentide kordaajamiseks ei kulunudki rohkem kui 19 kuud alates minu kuulsusrikkast Itaaliasse saabumisest.

19 kuud jah, aga ma pole ikka veel otsustanud, kas ma jààksin Itaaliasse elama. No selles mòttes, et mul on konkreetseid pòhjusi siin enda hàsti tundmiseks, nagu òitsev armastus ja yldlevinud normide kohaselt hea tòòkoht ja ilus kodu mere ààres ja mitte-enam-nii-kole punker Roomas ja glamuursed Euroopa linnad kòik paaritunnise lennusòidu kaugusel ja itaalia keelt oskan vabalt ja rahapuuduses eriti ei vaevle, aga ma ei tea, kas ma TEGELIKULT tahaksin Itaalias elada Itaalia enda pàrast.
Vòi noh, Itaalia pàrast vòiks ju Itaalias elada, aga itaallastega yhel territooriumil elamine ei ole kyll mingi meelakkumine ausalt òeldes.
19 kuud on olnud piisav aeg harjumiseks. Vahest ka mòningate asjade ettevaatlikuks aktsepteerimiseks ja kàitumise kohandamiseks, aga mu vààrtushinnangud on samaks jàànud. On aeg tòele nàkku vaadata – minu maailmapilt ei yhildu mu uute kaasmaalaste omaga yldsegi mitte.

Tàna lennujaamas vaatasin Oslo lennule minevaid skandinaavlasi. Meeldivalt vaoshoitud inimesed. Ausa ilmega. Ortopeediliste matkaplàtudega. Enamasti pikakasvulised. Siniste silmadega. Pisut aeglased, seda enam, et kontrastiks olid vilkad itaallased kohe kòrvale panna. Rààksid tasasel hààlel. Keegi ei tryginud jàrjekorras. Lapsed ei karjunud ega jooksnud ringi. Prahti ei jàetud vedelema. Dokumendid olid kòigil alati valmis, kui jàrjekord nendeni jòudis.

Need on inimesed, kellega ma suhestun ja kelle hulka kuuluda tahaks – ausameelsed, rahulikud, kokkulepetest kinni pidavad, keskkonnateadlikud ja loogilise kònepruugiga.
Tajusin, et maailmas pole veel kòik kadunud. Et ma pole yksik veidrik. Oleks tahtnud kòiki ortopeediliste matkaplàtudega inimesi seal lennujaamas heldinult emmata.

No itaallased on ka yldjoontes toredad, aga mul kuidagi nagu ei teki tahtmist nende hulka kuuluda, sest nende vààrtushinnangud ja elustiil ei yhildu minu omadega.
Mulle ei meeldi prahti maha loopida. Mulle ei meeldi teisi inimesi yle kavaldada.
Mulle ei meeldi kulutada tunde vàlimuse viimistlemiseks aga mitte minutitki raamatu lugemiseks. Ma ei taha vaadata itaallaste ajuvabasid telesaateid. Mulle ei meeldi syya viiekàigulisi òhtusòòke sel kellaajal, kui eelistaks juba voodis olla. Mulle ei meeldi kàia Itaalia pidudel, kus kodanikud selle asemel, et mònusasti vònkuda ja pidutseda, seisavad tantsuplatsil nagu kànnud ja vahivad teisi inimesi samal ajal kui DJ iga laulu peale lobiseb ja yleyldiselt on kòik kohalviibijad kained justkui vastsyndinud. Mulle ei meeldi yle pidevjoone rida vahetada. Mulle ei meeldi keraamiliste plaatidega elutoapòrandad. Mulle ei meeldi olla òhtul kella kymneni tòòl ainult selleks, et ylemustele pugeda. Mulle ei meeldi kàia kylas abielupaaridel, kes mu nàhes tylitsema hakkavad. Mulle ei meeldi iga ytluse vòi olukorra taga intriige ja peidetud tàhendusi otsida. Ma vihkan hàmamist. Mulle ei meeldi arstid, kes jààvad tund aega hiljaks, ei vabanda hilinemise pàrast ja kasserivad mult ikkagi sadu eurosid. Mulle ei meeldi dubleeritud filmid. Mulle ei meeldi avaliku sektori klientelism. Mulle ei meeldi, et seadused ei kehti kòigile vòrdselt. Mulle ei meeldi, et kokkulepetest ei peeta kinni, kui need enam isiklikult kasulikud ei ole. Mulle ei meeldi, kui kliendile valetatakse, sest ’niikuinii ta ei saa fakte kontrollida’. Mulle ei meeldi ei Berlusconi ega Prodi ega mitte ykski Itaalia poliitik. Mulle ei meeldi, et Itaalias ei tagata pòhimòtteliselt naistele vòrdseid vòimalusi tòòturul ja et tòò juures on mehed shovinistlikud sead. Mulle ei meeldi, et itaallased on on tugevatega nòrgad ja nòrkadega tugevad. Mulle ei meeldi, kui vastutustundetult itaallased suhtuvad oma elukeskkonda. Mulle ei meeldi, et Itaalias puudub reaalne ajakirjanduslik vabadus. Mulle ei meeldi Ratzinger ja ma arvan, et katolik kirik on tagurlik ja korrumpeerunud institutsioon. Mulle ei meeldi inimesed, kes koosolekul telefonikònedele vastavad. Mulle ei meeldi et restoranides vàlismaalastega yleolevalt kàitutakse. Ma vihkan itaalia naiste valgeid kauboisaapaid ja neetidega stilettosid. Ja yldsegi mulle ei meeldi toas kingadega kàia. Mulle ei meeldi inimesi mitte usaldada. Mulle ei meeldi koosolekud, millel pole konkreetset algust ega lòppu ega ajakava. Ja mulle ei meeldi itaallaste vastikult kapriissed ja karjuvad lapsed ning nende laste kauboisaabastega emad, kes laste mànguvàljakul suitsetavad ja konisid maha loobivad.

Ma olen siin pikki kuid pyydlikult yritanud itaallasi mòista ja neid aktsepteerida ja nàha neis positiivseid aspekte, sest ma tean vàga hàsti, et see siin on nende maa ja nende reeglid ja mina olen pigem ikkagi nagu kylaline pererahva elutoas, kes ei saagi oodata, et terve pere korraga tema reeglite jàrgi kàituma hakkab. Aga ikkagi. 19 kuu jooksul on mulle kui vàlismaalasele itaallaste poolt osaks saanud suhtumine, milletaoline on tavaliselt ette nàhtud pigem kutsumata kylalistele.

Tavaliselt juhtub see siis, kui làhen nàiteks restorani, panka, ametiasutusse vòi poodi, kus ma pole varem kàinud ja koosneb kolmest osast.
Kòigepealt ignoreerimine, mis tavaliselt tàhendab mingite oma asjadega tegelemist, asutuses hàngiva tuttavaga vestlemist ja vòib vabalt tàhendada ka mitte vastuteretamist. Kui ma ikkagi oma kysimuse esitan, siis jàrgneb arusaamatuse demonstreerimine (seda juhtus eriti siis, kui ma veel itaalia keelt eriti hàsti ei osanud). Kui ma aga oma kysimusele jàrjekindlalt vastust otsin, jàrgneb minimaalne abiosutamine. See vàljendub nàiteks informatsiooni andmises, mis hiljem osutub ekslikuks. See vòib vàljenduda ka yldises osavòtmatuses, nàiteks vastatakse mu kysimustele ainult paari sònaga, ilma tàiendavat infot andmata. See vòib tàhendada ka, et restoranis ei ole vaba lauda siis, kui seda kysin mina. Aga laud leidub siis, kui seda kysib kymme minutit hiljem mòni mu itaallasest tuttav. See vòib tàhendada, et kavala pilguga ja muigvelsui rààgitakse minuga ekstra aeglaselt ja grammatiliselt vigases itaalia keeles, umbes nii nagu itaaliaste arvates aafriklastest immigrandid rààgivad. Ma arvan, et see ei ole viisakas ja ma nàen, et itaallased omavahel nii ei kàitu ja selline kohtlemine ei tekita minus tundmust, et ma tahaksin itaallaste hulka kuuluda.

Ja lòpetuseks tahan teada anda, et mulle ei meeldi see, et 95% itaallastest, keda mina tunnen, arvavad, et ainult nii on òige elada nagu Itaalias seda tehakse. Ma nàen, et nad isegi ei tunne huvi selle vastu, millised on kombed mujal maades ja miks need sellised on. Ja mulle ei meeldi kohe yldse mitte, et Rocco arvukad sugulased pyyavad minust hoogsalt voolida inimest, kes ma tegelikult ei ole ja et nad kritiseerivad mòòdutundetult kòiki mu otsuseid ykskòik, kas tegemist on parkettpòrandatega vòi automaatkastiga autodega vòi eesti sòpradega vòi sòògiriistade kasutamisega vòi minu suhtumisega mòttetult jonnivatesse lastesse.

Fakk ma hakkan siin veel protesti màrgiks pastat noa ja kahvliga sòòma!