giovedì, maggio 29, 2008

mu kòige ausam blogisissekanne

Nyyd on mul ametlikult registreeritud elukoht Itaalias, isikuttòendav dokument (carta d’identità), kohaliku haigekassa (SSN) liikmelisus ja perearst. Kuu aja pàrast peaks posti teel saabuma kohalik haigekassakaart ehk carta sanitaria. Itaalias elamiseks vajalike dokumentide kordaajamiseks ei kulunudki rohkem kui 19 kuud alates minu kuulsusrikkast Itaaliasse saabumisest.

19 kuud jah, aga ma pole ikka veel otsustanud, kas ma jààksin Itaaliasse elama. No selles mòttes, et mul on konkreetseid pòhjusi siin enda hàsti tundmiseks, nagu òitsev armastus ja yldlevinud normide kohaselt hea tòòkoht ja ilus kodu mere ààres ja mitte-enam-nii-kole punker Roomas ja glamuursed Euroopa linnad kòik paaritunnise lennusòidu kaugusel ja itaalia keelt oskan vabalt ja rahapuuduses eriti ei vaevle, aga ma ei tea, kas ma TEGELIKULT tahaksin Itaalias elada Itaalia enda pàrast.
Vòi noh, Itaalia pàrast vòiks ju Itaalias elada, aga itaallastega yhel territooriumil elamine ei ole kyll mingi meelakkumine ausalt òeldes.
19 kuud on olnud piisav aeg harjumiseks. Vahest ka mòningate asjade ettevaatlikuks aktsepteerimiseks ja kàitumise kohandamiseks, aga mu vààrtushinnangud on samaks jàànud. On aeg tòele nàkku vaadata – minu maailmapilt ei yhildu mu uute kaasmaalaste omaga yldsegi mitte.

Tàna lennujaamas vaatasin Oslo lennule minevaid skandinaavlasi. Meeldivalt vaoshoitud inimesed. Ausa ilmega. Ortopeediliste matkaplàtudega. Enamasti pikakasvulised. Siniste silmadega. Pisut aeglased, seda enam, et kontrastiks olid vilkad itaallased kohe kòrvale panna. Rààksid tasasel hààlel. Keegi ei tryginud jàrjekorras. Lapsed ei karjunud ega jooksnud ringi. Prahti ei jàetud vedelema. Dokumendid olid kòigil alati valmis, kui jàrjekord nendeni jòudis.

Need on inimesed, kellega ma suhestun ja kelle hulka kuuluda tahaks – ausameelsed, rahulikud, kokkulepetest kinni pidavad, keskkonnateadlikud ja loogilise kònepruugiga.
Tajusin, et maailmas pole veel kòik kadunud. Et ma pole yksik veidrik. Oleks tahtnud kòiki ortopeediliste matkaplàtudega inimesi seal lennujaamas heldinult emmata.

No itaallased on ka yldjoontes toredad, aga mul kuidagi nagu ei teki tahtmist nende hulka kuuluda, sest nende vààrtushinnangud ja elustiil ei yhildu minu omadega.
Mulle ei meeldi prahti maha loopida. Mulle ei meeldi teisi inimesi yle kavaldada.
Mulle ei meeldi kulutada tunde vàlimuse viimistlemiseks aga mitte minutitki raamatu lugemiseks. Ma ei taha vaadata itaallaste ajuvabasid telesaateid. Mulle ei meeldi syya viiekàigulisi òhtusòòke sel kellaajal, kui eelistaks juba voodis olla. Mulle ei meeldi kàia Itaalia pidudel, kus kodanikud selle asemel, et mònusasti vònkuda ja pidutseda, seisavad tantsuplatsil nagu kànnud ja vahivad teisi inimesi samal ajal kui DJ iga laulu peale lobiseb ja yleyldiselt on kòik kohalviibijad kained justkui vastsyndinud. Mulle ei meeldi yle pidevjoone rida vahetada. Mulle ei meeldi keraamiliste plaatidega elutoapòrandad. Mulle ei meeldi olla òhtul kella kymneni tòòl ainult selleks, et ylemustele pugeda. Mulle ei meeldi kàia kylas abielupaaridel, kes mu nàhes tylitsema hakkavad. Mulle ei meeldi iga ytluse vòi olukorra taga intriige ja peidetud tàhendusi otsida. Ma vihkan hàmamist. Mulle ei meeldi arstid, kes jààvad tund aega hiljaks, ei vabanda hilinemise pàrast ja kasserivad mult ikkagi sadu eurosid. Mulle ei meeldi dubleeritud filmid. Mulle ei meeldi avaliku sektori klientelism. Mulle ei meeldi, et seadused ei kehti kòigile vòrdselt. Mulle ei meeldi, et kokkulepetest ei peeta kinni, kui need enam isiklikult kasulikud ei ole. Mulle ei meeldi, kui kliendile valetatakse, sest ’niikuinii ta ei saa fakte kontrollida’. Mulle ei meeldi ei Berlusconi ega Prodi ega mitte ykski Itaalia poliitik. Mulle ei meeldi, et Itaalias ei tagata pòhimòtteliselt naistele vòrdseid vòimalusi tòòturul ja et tòò juures on mehed shovinistlikud sead. Mulle ei meeldi, et itaallased on on tugevatega nòrgad ja nòrkadega tugevad. Mulle ei meeldi, kui vastutustundetult itaallased suhtuvad oma elukeskkonda. Mulle ei meeldi, et Itaalias puudub reaalne ajakirjanduslik vabadus. Mulle ei meeldi Ratzinger ja ma arvan, et katolik kirik on tagurlik ja korrumpeerunud institutsioon. Mulle ei meeldi inimesed, kes koosolekul telefonikònedele vastavad. Mulle ei meeldi et restoranides vàlismaalastega yleolevalt kàitutakse. Ma vihkan itaalia naiste valgeid kauboisaapaid ja neetidega stilettosid. Ja yldsegi mulle ei meeldi toas kingadega kàia. Mulle ei meeldi inimesi mitte usaldada. Mulle ei meeldi koosolekud, millel pole konkreetset algust ega lòppu ega ajakava. Ja mulle ei meeldi itaallaste vastikult kapriissed ja karjuvad lapsed ning nende laste kauboisaabastega emad, kes laste mànguvàljakul suitsetavad ja konisid maha loobivad.

Ma olen siin pikki kuid pyydlikult yritanud itaallasi mòista ja neid aktsepteerida ja nàha neis positiivseid aspekte, sest ma tean vàga hàsti, et see siin on nende maa ja nende reeglid ja mina olen pigem ikkagi nagu kylaline pererahva elutoas, kes ei saagi oodata, et terve pere korraga tema reeglite jàrgi kàituma hakkab. Aga ikkagi. 19 kuu jooksul on mulle kui vàlismaalasele itaallaste poolt osaks saanud suhtumine, milletaoline on tavaliselt ette nàhtud pigem kutsumata kylalistele.

Tavaliselt juhtub see siis, kui làhen nàiteks restorani, panka, ametiasutusse vòi poodi, kus ma pole varem kàinud ja koosneb kolmest osast.
Kòigepealt ignoreerimine, mis tavaliselt tàhendab mingite oma asjadega tegelemist, asutuses hàngiva tuttavaga vestlemist ja vòib vabalt tàhendada ka mitte vastuteretamist. Kui ma ikkagi oma kysimuse esitan, siis jàrgneb arusaamatuse demonstreerimine (seda juhtus eriti siis, kui ma veel itaalia keelt eriti hàsti ei osanud). Kui ma aga oma kysimusele jàrjekindlalt vastust otsin, jàrgneb minimaalne abiosutamine. See vàljendub nàiteks informatsiooni andmises, mis hiljem osutub ekslikuks. See vòib vàljenduda ka yldises osavòtmatuses, nàiteks vastatakse mu kysimustele ainult paari sònaga, ilma tàiendavat infot andmata. See vòib tàhendada ka, et restoranis ei ole vaba lauda siis, kui seda kysin mina. Aga laud leidub siis, kui seda kysib kymme minutit hiljem mòni mu itaallasest tuttav. See vòib tàhendada, et kavala pilguga ja muigvelsui rààgitakse minuga ekstra aeglaselt ja grammatiliselt vigases itaalia keeles, umbes nii nagu itaaliaste arvates aafriklastest immigrandid rààgivad. Ma arvan, et see ei ole viisakas ja ma nàen, et itaallased omavahel nii ei kàitu ja selline kohtlemine ei tekita minus tundmust, et ma tahaksin itaallaste hulka kuuluda.

Ja lòpetuseks tahan teada anda, et mulle ei meeldi see, et 95% itaallastest, keda mina tunnen, arvavad, et ainult nii on òige elada nagu Itaalias seda tehakse. Ma nàen, et nad isegi ei tunne huvi selle vastu, millised on kombed mujal maades ja miks need sellised on. Ja mulle ei meeldi kohe yldse mitte, et Rocco arvukad sugulased pyyavad minust hoogsalt voolida inimest, kes ma tegelikult ei ole ja et nad kritiseerivad mòòdutundetult kòiki mu otsuseid ykskòik, kas tegemist on parkettpòrandatega vòi automaatkastiga autodega vòi eesti sòpradega vòi sòògiriistade kasutamisega vòi minu suhtumisega mòttetult jonnivatesse lastesse.

Fakk ma hakkan siin veel protesti màrgiks pastat noa ja kahvliga sòòma!

martedì, maggio 13, 2008

metroo top 10

Minu TOP 10 huvitavatest Rooma metroos kohatud tyypidest.

1. Strippar
Ykskord olid mul kylas daamid D2 ja D3. Istusime metroos kolmekesi reas nagu kanad òrrel ja reisisime reipalt kodu poole. Olime just veetnud vahva pàeva Roomas ringi vantsides, gelateriadega tutvudes ning mòòdutundetult itaallaste riietumisstiili ja vòrgutusvòtteid kommenteerides.
Korraga siseneb rongi pikas mustas mantlis tytarlaps. Ta jài mulle kohe silma, sest tal olid lumivalged pisut sakris juuksed, kust vàljakasvanud juuksepikendused salkude vahelt vàlja piilusid. No vaatasin juuksed yle ja jàtkasime oma jutte, kui korraga oli neiu mantli seljast heitnud. Oh surnukirst ja pudel rummi! Mantli all olid tal làikvmustad kontsaga kalamehesaapad ja Cristina Aquilera esinemiskostyymidest inspireeritud underwear-meets-bondage ròivastus. Erilise aksessuaarina tahaksin àra màrkida tema pàevitamata kintse katvaid sinikaid. Mitte yks-kaks sinikat, vaid ikka pàris palju kohe. Ju need sinikad kàivad ameti juurde kuidagi.
Rohkem ta tegelikult riideid vàhemaks ei vòtnud. Kòndis rongis pisut edasi-tagasi, siis leidis yhe posti, mille làhedal istus sobivasti keegi keskealine sinjoor. Tytarlaps asus vàànlema ja mustadesse alukatesse kàtketud tagumikku vastu posti silitama. Sinjoor yritas mitte vaadata plekilisi kintse ja kalamehesaapaid, mida ta silmade kòrgusel viibutati ja ylejàànud reisijad tegid nàgu, nagu nad niisama siin reisivad ja yldse ei pane tàhele, et midagi ebatavalist on syndimas.
Olin erutatud ja vaimustuses. Kyll metroos nàeb ikka huvitavaid ja vabameelseid inimesi! Oleks tahtnud teada, kas talle raha ka antakse, aga paraku tuli meie peatus ja oli vaja rongist àra minna. Kas metroostrippareid pildistada tohib?

2. Kerjusnàitleja
Eile oli D1 mul siin kylas. Olime just restoranis 900 (via dei Conciatori 10, soovitan soojalt) kòhud friteeritud tsukiiniòisi ja ebamaiselt maitsvat pastat tàis parkinud ja reisisime reipalt kodu poole. No navigaator oli kuskile kadunud, mistòttu olime sunnitud metrooga reisima. Ilma navigaatorita ma veel ei oska eriti hàsti Roomas ringi sòita.
Siseneme rongi ja lipsame – viuh! – kahele vabale istekohale. Korraga kòitis mu tàhelepanu keegi vòrdlemisi korralikes riietes noormees, kes hoidis rinnust kinni ja oigas. No ma olen selline emalik eksole. Hakkasin kohe D1-ga nòu pidama, et kas peaks kodanikule kiirabi kutsuma. Vahepeal kukkus noormehe lòdvast peost rahakott pòrandale. Oi-oi, kui inimene rahakotil sedasi hoolimatult pòrandale laseb kukkuda, siis peab ikka kyll paha olema!
Teised reisijad noormehest vàlja ei teinud, aga just hiljuti lugesin lehest, kuidas kusagil (vist Roomas) mingi tòòmees katuselt alla kukkus ja mòòdakàijad lihtsalt astusid surevast tòòmehest yle ja mitte keegi appi ei tòtanud ja ilmselt abivajajate ignoreerimine on mingi iidne itaalia komme.
Kaalusin, et kuidas ikkagi nyyd selle kiirabiga oleks, kui D1 arvas, et tal vist ei ole mitte terviseprobleem vaid pigem midagi mentaalsemat laadi. Làhemal vaatlusel ilmnes, et kodanik oigas ja valas pisut pisaraid ja rààkis midagi arusaamatut.
Narkouim?
Meeleheide?
Meeleheide my ass! Nii kui tyyp nàgi, et me teda vaatame, kukkus vene keeles soiguma, et oi prouad kas te vene keelt rààgite ja aidake-aidake.
Nyyd oli pilt selge! Teadagi, miks keegi temast vàlja ei teinud!
Kiirelt vahetasime plaati. Tegime nàgu, et me ei saa yldse vene keelest aru. Huvitaval kombel pòòrdusid vagunitàie reisijate pilgud nyyd meile, aga noormeest ikka ignoreeriti. Ignoreerisime meiegi. Soigumine muutus yha valjemaks ja seda lasti kuuldavale nii vene kui itaalia keeles. Arutasime omavahel eesti keeles, et kindlasti nyyd kysib raha ja nurub end minu juurde òòmajale. See oleks ohtlik, sest pàrast ta kindlasti ei làhe enam kunagi àra ja kui làheb, siis kòigi mu ehete ja vààrtasjadega. Kysiski raha! Jòllitas meid pingsalt ja pani yle terve vaguni segast -teda olla ròòvitud ja keegi on haiglas ja oleks vaja 3.50 eurot millegi jaoks, millest ma pàris tàpselt aru ei saanud. Ònneks ta meile làhemale ei liikunud. Rongist vàljudes vaatasin tagasi, kontrollimaks, ega kerjusnàitleja meile jàrgne. Ei tulnud. Jài jàrgmisi lihtsameelseid ootama.

Rohkem mul pole praegu TOP 10s huvitavaid tegelasi, aga kui tuleb, siis tàiendan nimekirja.

Muide eile sain teada, et Piramide metroojaama juures on ukraina pood.
Oooo barankade ja sprottide pillerkaar! Ostsin paki keefiri ja tatart.
Tàna làhen N juurde kokkama, N teeb kana kartulitega ja mina valmistan kama.

Muide restoran Novecento (900), asub tàpselt ukraina poe vastas. òhtu kulgedes oli pònev làbi restorani akna jàlgida kuidas leti taga hànginud vanurile tulid suure Opeliga jàrgi kaks tursket noormeest (no tàpselt nagu Eestis). Uksed pandi kinni, vanur auto tahaistemele ja oligi ukraina poe tòòpàev selleks korraks làbi saanud.

giovedì, maggio 08, 2008

Jalutuskàik Sulmonas

Itaalia keskosas, màgede vahel, asub pisike linn Cocullo.
Tavaline màgilinn, kui vàlja arvata Cocullo elanike huvitav komme korraldada igal aasta maikuu esimesel neljapàeval pyhale Domenicole pyhendatud yritust, mille tarbeks korjab iga mees ymbruskonna màgedest nii palju madusid kui seljas tassida jaksab. Kui òige pàev kàes, korraldatakse Cocullo peatànaval yhke rongkàik, mis on selle poolest vàga eripàrane, et pyha Domenico kuju ja rongkàigus osalevad kodanikud kannavad kaela ymber ja mòlemas kàes kimpu elusaid madusid.
Kas pole vahva pereyritus?

Tànavu langes madude rongkàik tàpselt tòòrahva pyhale, mistòttu me otsustasime Rokuga, et oleks tarvis seda vaatama minna.
Roku ema arvas, et tema ei làheks kunagi Cocullosse madude rongkàiku vaatama, sest pàrast parklas ei tea kunagi, millal mòne auto alt eksinud ja stressis madu vàlja ronib vòi - mis veel hullem – jòle elukas autosse poeb.

Kokkuvòttes ei nàinud me vihmaussigi, sest Cocullo ùritusega làks samamoodi nagu Itaalia vabariigi aastapàeva paraadiga eelmisel aastal.
Selleks ajaks, kui me Coculloni jòudsime, oli kiirteelt vàljasòit lausa kinni pandud seoses ootamatu publiku huvi ja ummikutega. Uskumatu! Ma pole enne nàinud, et kiirteelt vàljasòite sedasi kinni pannakse. Nagu hiljem selgus, et saanud Cocullole ka muid teid pidi làheneda, sest kòik vòimalikud sissepààsud olid blokeeritud.
Rooma tagasi pòòrduda oleks ka imelik olnud, niisiis sòitsime pisut edasi Sulmonasse.

Minu arvates yhes òiges Itaalia màgilinnas on palav. Ikka korralikult palav, nii et peatànaval ja keskvàljakul paistab pàike halastamatult lagipàhe.
Peatànava làhedal pargis on vòimsad kastanipuud ja mònusalt varjuline. Pargis on ka mòned ajahambast puretud skulptuurid ja kindlasti kraan, kust kogu aeg vesi vuliseb. Seal kàivad inimesed janu kustutamas, samal ajal kui nende pisikesed kòverasabalised koerad lakuvad vett, mis on kraani ùmber loigu moodustanud.
Tànavad on kàànulised ja kitsad. Tànavad nàivad kitsamad kui nad tegekult on, sest hoonetest ulatuvad vàlja erilaadsed kivist trepid, ròdud, nikerdused, lugematud lillepotid ja mòistagi kuivav pesu - reisifotograafi lòikuspidu.
Òiges Itaalia màgilinnas on palju iidseid kirikuid ja plats, kus on elegantsed marmorist trepid ning Rooma impeeriumi aegne akvedukt. Mòistagi nàeb òiges Itaalia màgilinnas pisikesi musta riietatud vanamemmesid siin-seal sahistamas. Màgilinna keskmes on baar, kus istuvad ainult mehed. Pealelòunasel ajal lebasklevad mehed vàlikohvikus ja silmitsevad varjamatu huviga kòiki mòòdujaid (no ikka nii, et pàris ebamugav hakkab). Òhtuti jàlgivad màgilinna mehed erutatult jalgpalli, mida sealsamas baaris telekast nàidatakse. Òige Itaalia màgilinnakese atmosfààr ei oleks tàiuslik, kui aeg-ajalt ei kostaks kòrvu kiirelt mòòduva vòrri pòrin, millel tavaliselt troonib miniatuurne pàevitunud nooruk, eeskujulike kòhulihaste, moekate pàikeseprillide ja valgete D&G tossudega.

Sulmona on òige Itaalia màgilinn.

Roku arvates on Sulmona nagu pisike Rooma selles mòttes, et Sulmona elanikud on juba iidsetest aegadest Roomas tòòl kàinud ja roomlasedki on juba iidsetest aegadest peale Sulmonas puhkamas kàinud.
See vòib nii olla kyll, sest Sulmona nàeb vàlja umbes nagu Rooma Trastevere linnaosa, ainult selle vahega, et iga tànav lòppeb ekstra vinge màevaatega (no ikka selline 12-punkti-vaade) ja tylikaid suveniirimyyjaid ei ole. Suveniirimyyjate asemel on Sulmonas kommipoed.
Nimelt on Sulmonas juba iidsetest aegadest peale paar pàris tàhtsat kommivabrikut. Seda vòis taibata ka sellest, et kommipoode on Sulmonas rohkem kui liikuvaid autosid.
Igas poes vòis nàha kommidest meisterdatud kunstipàraseid skulptuure ja lillekimpe. Siinkohal tahaksin ka tàpsustada, et nad ei tee seal mitte suvalisi komme, vaid on peamiselt keskendunud umbes sellistele toodetele nagu Kalevi mandel sokolaadis vòi merekivikesed. Erinevus on peamiselt selles, et kui Kalev paneb mandlite ymber kas tumedat vòi piimasokolaadi, siis Sulmona maiasmokad kasutavad kòiki inimkonna ajaloos leiutatud maitsekompositsioone. Nàiteks yhes poes maitsesin ma apelsini, pistaatsia, valge tryhvli, kohvi, kookose ja puuviljamaitselise ymbrisega mandleid. Oleks rohkem maitsnud, sest lahke myyjanna tòmbas muudkui sahtlist uusi nàidiseid vàlja, aga ei jaksanud, sest kòht oli tàis hòrgutisi, mille peame me tàiesti juhuslikult sattusime.

Nimelt Sulmonas sinna-tànna jalutades tundus, et on paras aeg midagi pòske pista. Tehtud-mòeldud - nurga taga paistiski mingi restoran. Jalutame làhemale. Tagasihoidlik uks, lillepotid ja silt “Ristorante Gino”. Kàsi oli juba ukse kàepidemel, kui panin tàhele kirevaid kleepekaid, mis viitasid sellele, et restorani on 2007 ja 2008 aastal Michelini toidusnoobide poolt premeeritud. Ka Gambero Rosso restoranikriitikud on Ginole heldelt kiitust ja tàrne jaganud, nagu kleepekate pealt nàha vòis. Tòmbasin tuka sirgu ja pyhkisin teksadelt tolmukùbemed, et snoobluse templisse vààrikalt siseneda.

Tegelikult oli ristorante Gino mòòdukalt kodune koht, kus toit ja teenindus olid igati Michelini ja Gambero Rosso tasemel.
Alustuseks tahaksin jagada kiidusònu saiale, mis kohe lauale toodi. See oli vàga hea sai, aga tàpsemalt ma enam ei màleta, sest meil olid kòhud tyhjad ja saiataldrik sai imetabaselt kàhku tyhjaks.
Igatahes oli see sai ahjusoe ning seal sees oli riivitud porgandit ja rosmariini.
Eelroaks valisin kalkuni-carpaccio, maitsestatud mee, apelsini, rosinate ja piiniaseemnetega ning paigutatud maitsekalt balsamààdikaga piserdatud salatilehtedele. Oh, milline maitsete symfoonia!
Roku vòttis kohalike salaamide ja sinkide valiku. Mòistagi maitsesin ma kòik tema salaamid ja singid àra ning pean tunnistama, et isegi Itaalias satub ààrmiselt harva NII maitsvate salaamide peale.
Eriline yllataja oli juurviljadega kypsetatud talleliha, mis maksis – hoidke nyyd toolist kinni – kymme eurot. Mòtlesin, et mida Eestis tànapàeval 10 euro eest saaks. Kiievi kotleti ja friikartulid mònes Pàrnu pubis? No kui keegi minu arvamust kysiks millise roa peale 10 eurot kulutada, siis ma hààletaksin iga kell selle Sulmona talleprae poolt.

See oli pàris hea tallepraad.

Ma arvan, et mu elu parim.

Vabandage mind, pean lòpetama. Kòht làks tyhjaks.