Kuidas ma tornaado ùle elasin

Et kòik tàpselt àra rààkida, pean alustama algusest, ehk sellest, et miks ma yldse Ameerikasse làksin.
Pòhjus oli vòrdlemisi banaalne – oli vaja osaleda yhel kahenàdalasel koolitusel.

Yhesònaga, oli jàrjekordne koolituspàev ja lahendasime parajasti yhte ylesannet. Tavaliselt ylesanded olid seal koolitusel sellised, et tuli 10 minutiga EE kòite jagu materjale làbi lugeda, nendest mingi syntees vòi intelligente jàreldus teha ja PowerPoint presentatsiooniks vormistada. Seegi kord làks nii.

Korraga hakkas kuskilt pininat kostma. Ega see eriti ei hàirinudki, aga siis maandus klassiruumis korpulentne koolituse korraldaja kes teatas: ’Tornaado on kohe-kohe meid tabamas’ (umbes sellise hààletooniga nagu tavaliselt òeldakse ’kui poodi làhed, ole hea, vòta piima ka’).
Minu arvates peaks tornaado inimestes ikka mingit àrevust tekitama ja kui àrevust pole, ju siis on mingi nali vòi òppus kàsil. Sama arvasid eeldavasti ka kòik ylejàànud òpilased, sest erilist nihelemist see teadaanne ei tekitanud. Mòned aktiivsemad tànasid prouat info eest ja enamus nohistasid EE kòidetes edasi.

Proua vist ootas pisut erinevat reaktsiooni, igatahes presenteeris ta jàrgmist infokildu:’Peate kohe evakueeruma’.
Nàdala lòpp oli juba làhenemas, kòigil aktiivselt sisustatud òòtunnid seljataga ja erilist elevust see sònum kurnatud analyytikutes ei tekitanud.
’Kas tegemist on òppusega?’ pidasin vajalikuks tàpsustada.
’Eeei-eeiii, pàris tornaado!’ vastas proua.
Kus nyyd làks kiireks! Peamiselt tormati, fotoaparaadid laskevalmis, akende ja vàljapààsude juurde, et làhenev tornaado tulevastele pòlvedele jààdvustada.

Aga ameeriklased oskavad asju hàsti organiseerida - koolituse proua ja meie kolm òpetajat mobiliseerusid ylikiiresti ning lykkasid klassitàie Euroopa turiste làhedalasuvasse umbsesse ruumi, mis kandis glamuurset tiitlit ’ball room’ ja kus puudusid aknad.

Akendeta ruumi oli ka teistest klassidest òpingukaaslasi evaukeeritud, mistòttu atmosfààr oli meeleolukas. Peamiselt tegeleti videokaamerate abil hyvastijàtusònumite salvestamisega. Nii jàtsin minagi yhe prantslase kaamerasse eestikeelse tervituse kodustele, mis tòi kaasa vajaduse teha selgitustòòd, et eesti keel ei ole sama, mis vene keel. Vòimaluse avanedes tunglesime kòik saali uste juures, et piiluda, mis òues toimub.
Mòne minutiga oli làinud pàris pimedaks ja tornaado probleem paistis nyyd palju tòsisemas valguses.

Siis aga aeti turistid uste juurest minema, sisenes turvamees (vàhemalt ta paistis kuidagi vàga isalik ja turvaline olevat), kes teavitas, et tornaado peaks kahe minuti pàrast meie piirkonda làbima ja et kui elekter àra làheb, àrgu me paanikat tekitage.

Vaevalt jòudis turvamees lahkuda, kui tuba pimenes. Algasid kiljatused ja vilekoor. Selgus, et keegi oli naljaviluks lihtsalt tule àra kustutanud.

Ootasime.

Ootasime.

Kaks minutit sai làbi, tornaadot ei kusagil. Mehhiko tydruk rààkis, et maavàrina alarm on helistiku poolest tàpselt samasugune nagu tornaado alarm. Ta olla maavàrina yle elanud. Tegime grupikalli.

Siis tuli turvamees tagasi. Teatas, et tornaado oht peaks poole tunni pàrast yle minema.

Mul ònnestus vahepeal ukse vahelt vàlja piiluda. Òues oli hàmar, vihma kallas ja puud olid kreenis.

Ootasime.

Ootasime.

Keegi leidis hularònga ja làks lahti hularònga keerutamise vòistlus.
Hularònga keerutamise vòistlus kujunes vàga lòbusaks ja suure osavòtuprotsendiga ajaviiteks, mis paraku ootamatult lòppes, sest turvamees tuli tagasi ja ytles, et tornaado oht on yle làinud.

Klassiruumi naastes tàheldasin mòningase pettumusega, et pòhiliselt olid kahjustada saanud kaks aiatooli, mille tuul oli ymber lykanud.

Tàhelepanekuid Ameerikast

Ameerika reisiks valmistusin pòhjalikult. Nàiteks printisin lennukipileti vàlja ja pakkisin kohvrisse kaks raamatut: Bill Brysoni ‘Notes From The Big Country’ ja Samuel Huntingtoni ‘Who Are We: The Challenges to America’s National Identity’. Nende raamatute kaasavòtmine oli kantud ideest, et mis saaks olla parim hetk Ameerika-teemaliste raamatute lugemiseks, kui lennukis Ameerika poole kulgedes. Tòele au andes tuleb tunnistada, et see raamatute kaasavòtmine polnud just Nobeli teaduspreemia vààriline idee, sest Ameerikas on kòik asjad (loe: kingad) vàga odavad ja mul oli pàrast tegemist, et kòik ostetud kingad ja lisandunud raamatud kuidagi àra mahutada. Seda enam, et ma làksin kahenàdalasele reisile kàsipagasiga.

Miks kàsipagasiga?
Nimelt American Airlines olla kuulus oma maitsvate roogade poolest, mida nad pardal serveerivad. Peaaegu sama kuulus olla American Airlines selle poolest, et neil pidavat kòige sagedamini reisijate pagas àra kaduma vòi hilinema. Seda vàidet ei oska ma kyll kuidagi kinnitada, sest minu tagasihoidlike andmete kohaselt tegelevad pagasiga tavaliselt lennujaamades mingid spetsiaalsed firmad, mitte lennuliinid.
Aga parem karta kui kahetseda - kuna kòik vedelikud mu kàsipagasisse ei mahtunud, olin sunnitud siiski yhe vàikese koti oma kosmeetikatarvetega àra andma.
Mòistagi saabus kott alles kolme pàeva pàrast -oli kyll pisut ràsitud, lukk katki murtud ja igast pudelist kolmandik vàlja kallatud, aga vàhemalt ta jòudis kohale.

Yldiselt Ameerika on sùmpaatne koht, pean taaskord tòdema.

Esiteks mulle meeldib, et kòik autod on suured, sest ma olen kapis elutsev autopede. Parkimiskohti on jalaga segada ja need on mòòtmetelt umbes sama suured kui Itaalias kahe auto parkimiskoht. Eriti kòrgeid punkte tahaksin anda Ameerika liikluskultuurile, kuna nàib, et KòIK sòidavad korralikult teele joonistatud joonte vahel ja peavad kiirusepiirangutest kinni.
Veel meeldis mulle cheesecake, mida ameeriklased hàsti teha oskavad (vàhemalt Cheesecake Factory’s) ja asjaolu, et poodidest saab ingliskeelseid raamatuid.
Usutavasti asjaolu, et Ameerikas saab ingliskeelseid raamatuid, ei tohiks kellelegi ùllatusena tulla, aga Itaalias elades olen òppinud kòrgelt hindama vòimalust ingliskeelset raamatut osta. Hàmmastaval kombel saab Roomas ingliskeelseid raamatuid ainult lennujaamadest osta, kui turvakontroll làbitud saab. Muidugi tàpsuse huvides peab màrkima, et Rooma kesklinnas, turistilòksude raadiuses on yks Feltrinelli pood, kust leiab ingliskeelses versioonis selliseid igihaljaid hitte nagu ‘Da Vinci Code’ vòi Harry Potteri saaga.

Mòned asjad panid imestama ka.
Kònniteede puudusest ja gigantsetest toiduportsjonitest olin tànu varasemale Californias viibimisele ja Bill Brysoni tàhelepanekutele juba teadlik, nii et see ei tulnud yllatusena. Pigem kòitsid mu tàhelepanu vàikesed nyansid.
Nàiteks tualetid tòòtavad Ameerikas vàga unikaalsel moel.
Terve pott on vett tàis, justkui oleks mingi ummistusega tegemist ja regulaarsete intervallide jàrel tòmbab mingi maagiline jòud kogu poti sisu iseenesest maapòue. Minu meelest fekaalid pole kunagi teab mis meelikòitev vaatepilt olnud, aga kònealune infrastruktuur toob endaga kaasa vàltimatu vòimaluse heita pilk vees hòljuvatele fekaalidele, mis on erakordselt ebaesteetiline. Ilmselt ameeriklasi see ei hàiri.

Mis mind aga veel imestama pani, olid absoluutselt uskumatud, ebainimlikult moondunud kehavormid. Nàiteks nàgin hulgaliselt inimesi, kelle jalad ja kàed olid harilikud paksud, aga tagumik nagu hiiglaslik pall vòi kobrutav paistes mùgarik. Kui tagumiku omanik aeglaselt kòndis (tihti karkude najal), siis koletislik moodustis vòdises, justkui oleks elus.
Teise pàeva òhtul ma nàgin unes yhte sellist tagumikku. Ei olnud meeldiv.

Aga loomi ameeriklased vist armastavad. Lemmikloomatarvikute poode nàis Chicagos ja selle làhiùmbruses olevat samapalju kui Starbucksi kohvikuid. Yhes kohas isegi nàgin lemmikloomade ilusalongi, kus pakuti erinevate kassidele ja koertele suunatud ilu-, tervise-, tervisekindlustuse- ja koolitusteenuste kòrval isegi professionaalse lemmikloomafotograafi teenuseid.

Ameeriklaste tabletiobsessioonist olin samuti tànu Bill Brysonile teadlik, seetòttu oskasin tàhele panna, et meie òpetajal oli neljas erinevat vàrvi plastikpurgis ravimeid, kust ta igal tàistunnil intensiivse kròbina saatel erinevaid elupààstvaid medikamente manustas.
Òpetaja oli silmapaistvalt ilus mees ja vàga tark mees, aga pyksid olid tal koledad ja nàis et kolm numbrit suuremad kui peab. Kingad olid tal ka mingi ortopeedilised kaunad. Tahtmatult meenusid elegantsete ràtsepaùlikondadega ja laitmatute kingadega itaalia sinjoorid. Yldse on imekspandav, et kuidas ameeriklased vàhemalt Chicagos nii koledasti riides kàivad, kui poed on kòik inimsòbralike hindade ja ilusa disainiga kehakatteid tàis?

Mis Bill Brysonit puudutab, siis ma pean ytlema, et Notes From The Big Country on tema parim raamat.
Bill on yldiselt vàga vaimukas reisikirjade kirjutaja ja tema raamatud pole minus isiklikult kunagi pettumust tekitanud. Notes From The Big Country kirjutas Ameerikast pàrit Bill siis, kui ta oli 20 aastat Inglismaal elanud ja hiljem Ameerikasse tagasi kolinuna avastas, et Ameerika on kahekymne aastaga kòvasti muutunud.
K ytles minu arvates vàga tabavalt, et Bill Brysoni Ameerika-raamat on òhustiku poolest nagu Epp Petrone blogi Eesti elust – inimene, kes aastaid vòòral maal elab ja siis kodumaale tagasi pòòrdub, nàeb oma kodust keskkonda hoopis teise pilguga ja màrkab vahvaid detaile, mis kaasmaalaste jaoks tavalised vòi vàhetàhtsad.

Good bye Julietta-Ansip :(

Hakkaja inimesena làhtun ikka pòhimòttest, et kus probleemi nàed, otsi ka lahendust.

Nii mòtisklesingi pikalt Julietta-Ansipit vaevavate probleemide, minu vàhese autode siseelu alase kompetentsuse ja itaallaste (ning eriti autoparandajate) kombe peale kliente (eriti naissoost ja vàlismaalasi) petta. Mòttetòò kàiguse ei jàànud tàhelepanuta ka asjaolu, et Itaalias tuleb leppida sellega, et siinse 56-miljonilise rahvaarvu hulgas vahest ehk leidub kolm vàlismaal òppinud mehaanikut, kes oskavad automaatkastiga autot parandada.

Jòudsin kurva jàrelduseni – pean vist Julietta-Ansipi maha myyma ja vòtma vastu selle jòleda Itaalias toodetud kyna (manuaalkastiga), mida tòò juures ametiautoks pakutakse. Vàhemalt ei pea ma ise selle remontimise ja kindlustuse peale raha kulutama ning pàrast pole kahju kui siin Roomas keegi parklas kylje peale triibud teeb, iluliistu àra varastab vòi peegli maha sòidab.

Vist teen òigesti?

Vòi àkki siiski mitte?

Muidu nagu polekski probleemi, aga mulle Julietta-Ansip meeldib ja Itaalias toodetud manuaalkastiga kyna ei meeldi.

Kuivòrd usaldada automehaanikut, kelle tunkedel pole yhtki plekki?

Jòuame Citroeni esindusse kohale.
Mingi mòòdutundetult karvaste kàsivartega nohik ilmub garaazhist vàlja. Tàheldasin, et midagi ei klappinud. Hiljem meenus, et tunked olid tal ilusad, ilma plekkideta, Citroeni logodega. Justkui àsja jalga pandud.

Roku oli veendunud, et mu auto on korras ja et parandusse minek on mu naiselik kapriis. Sellega seoses oli ta otsustanud, et ei viitsi meeskonnatòòd teha ega tòlkida mulle autojuppide nimesid inglise keelest itaalia keelde.
Ei saa màrkimata jàtta, et see karvaste kàsivartega automehaanik oli vàga sòbralike silmadega ja naeratav nohik, peaaegu et vòiks òelda, et ausa nàoga.

Peale kohustuslikke viisakusvormeleid panin esimese kaardi lauale.
”Mootoriòli on vaja vahetada!”
”Jaah?”
Karvakàsi tòmbas varda vàlja ja vaatas seda vastu valgust. Olles àsja làbinud kiirkursuse ‘Autode enamlevinud tehnilised probleemid, kuidas neid àra tunda ja lahendada’ jàlgisin kahtlustavalt, et kas ta ikka varda lapiga puhtaks teeb.
Tòigi kuuri alt mingi vana nartsu, tegi varda puhtaks, pistis sisse tagasi, tòmbas vàlja ja vaatles uuesti.
”Oooh, selle òliga sòidab veel kilomeetreid! Àrge yldse muretsegegi, pealegi on siin òli piisavalt ja isegi rohkem kui vaja. Kòik on hàsti!”
Karvakàsi vaatas rahustavalt oma sòbralike silmadega. Roku peaaegu et keksis vòiduròòmust.

Kàisin jàrgmise kaardi.
”Kàigukàsti òli on vaja vahetada!”
”Ja miks singnorina nii arvab?” (is it just me vòi kòlas siin ka pàriselt mònevòrra pilklik toon?)
”Sest kàigud vahetavad aeglaselt ja see viitab otseselt sellele, et kàigukasti òli vajab vahetamist”, kandsin òpitud tarkuse soravalt ette.
Karvakàe ilme muutus korrapealt kraadi vòrra lugupidavamaks. Rokugi kergitas kulmu.
Ytleme nii, et selle manòòvri ma vist vòitsin, sest Karvakàsi avas ukse, istus juhikoha peale, làks kàigukangi nàppima ja naases lahendusega:”Vot seda kàigukasti òli ei saa niimoodi kàigu pealt kontrollida, selleks peab auto yles tòstma, aga kuna meil on siin puhkused kohe tulemas ja palju tòòd, siis ehk olete nii lahked, et tulete septembris tagasi.”
Etendasin rolli Vaikiv Jààmàgi.
Karvakàsi kukkus selgitama:”Nooh, tegelikult see ongi selline auto ju, et ta on tegelt manuaalkastiga, lihtsalt see automaatkasti vòimalus on siia nagu juurde pandud. Selline auto ei ole tegelikult sama, mis automaatkastiga auto ja vahetabki kàike aeglasemalt”
Teatasin jàiselt, et see pole normaalne kui màest yles sòites auto teise kàigu pealt esimese peale ei vaheta.
Karvakàsi vaikis hetkeks, tòòtles infot ja kordas eelnevalt òeldut, aga pikemate lausete ja rohkemate kàeviibetega.
Vastus oli kuidagi kahtlane, aga taolised manuaal/automaat kàigukasti nyansid olid eelnevatel pàevadel rannas aset leidnud kiirkursuse kàigus làbimata jàànud, mistòttu pidasin paremaks jàtkata rollis Vaikiv Jààmàgi Kolmekymneviiekraadises Palavuses.

”Kas oli veel midagi?” kysis Karvakàsi.
Nàis, et siin esisillast ja piduriklotsidest rààkida oleks ilmselgelt liig, sest ega Karvakàel vastus leidmata jàà, pealegi neis kahes teemas ma end veel eriti tugevana ei tundnud, et itaaliakeelset vàitlust ylal hoida.
Nii asetasingi lauale pisut kindlama kaardi, et eelseisvast debatist auga vàlja tulla.
”Kàsipiduri tross tahab pingutamist!”
Nyyd ei hakanud Karvakàsi uurima, et miks ma nii arvan, vaid kysis kohe, et kas liiga palju /no mul ei tule praegu see sòna pàhe, aga neid asju ei tohi olla rohkem kui kaks, kui kàsipidurit yles tòmmata/.
Pisut leebunult teatasin, et jah, neid /seesama asi, mis mulle meelde ei tule/ on liiga palju.
Karvakàsi puges jàlle autosse, tòmbas kàsipiduri yles ja nòustus, et on tòesti liiga palju.
Kus nyyd làks askeldamiseks!
Sealsamas tànavale pargitud autos monteeris ta piduri ja kàigukangi pealt katted maha ja kukkus nokitsema. Hàiritult panin tàhele, kuidas Karvakàsi asetas oma òlised instrumendid kòrvalistmel pahaaimamatult pikutavale teosele ”The Medici. Godfathers of the Renaissance”.

Roku juba sàras suurest ròòmust ja sosistas kelmikalt ”Nàed! Mis òlivahetus? Kòik on korras! K ei tea autodest mitte midagi! Nyyd usud mind và?“
Tegin jààmàge ja selle peale Roku ind vaibus mònevòrra, aga siiski mitte eriti màrkimisvààrselt.

Karvakàsi muudkui nokitses ja toppis oma tòòriistu Lorenzo de Medicile silmade vahele, kelle portree raamatukaanelt paistis. Ma arvan, et glamuurne Lorenzo ja ka kòik ylejàànud lugematu arv de Medici suguvòsa liikmeid oleks vòinud vabalt selle peale hauas ringi keerata. Vòibolla keerasidki, kust ma tean.

Lòpuks korjas Karvakàsi oma instrumendid Lorenzo de Medici kaupmehenào pealt àra ja puges taaskord pàevavalguse kàtte, seekord jàllegi uudse seisukohaga:”See auto on tegelikult niisugune mudel, et seda kàsipiduri trossi ei saa muidu pingutada, kui et tuleb auto yles tòsta ja tagarataste juurest reguleerida!”

Huvitav. Kui Citroen, C2, VTR on autole selgelt selja peale kirjutatud, siis miks mudeli mààratlemiseks oli vaja piduril ja kàigukangil katted maha monteerida? Sellise retoorilise kysimuse esitasin endale mòttes, ootamatagi vastust.

Tànasime sydamlikult Karvakàtt tema abi ja nòuannete eest. Roku kysimise peale teatas Karvakàsi, et midagi me maksma ei pea.
Mida Pekki! Kas selle olematu teenuse ja minu aja raiskamise eest oleks veel midagi maksma pidanud?!?! Vot selliseid retoorilisi kysimusi esitasin endale tol hetkel.

Hiljem Eestlaste juurde kapituleerunult kandsin kogu seikluse detailselt ette. Parem kui ei hakka kirjutama, mis kommentaare K, K ja isegi viieaastane M Karvakàe autoalase kompetentsuse aadressil lendu lasid.

Ahjaa, muide vihmasensor ka ei tòòta.

Pòhiliselt nii làkski mu puhkus

Taaskord kàisid mul kylas Eestlased ning pean ytlema, et sellest kylaskàigust òppisin ma vòrdlemisi palju.

Hakkame Fiumicino lennujaamast Francavilla poole sòitma, kui K kysib.”Kuule, aga miks sul auto sedasi tee peal ujub?”. Mina vastu, et kust ma tean. Yhtlasi pidasin vajalikuks tàpsustada, et see mòningane ujumine on mullegi silma hakanud. Tivoli juures pidasime bensiinijaamas kinni, K pani suitsu ette, takseeris kumme, koputas varbaga ja teatas, et kummid tuleb àra tasakaalustada. Selle uudse informatsiooni valguses presenteerisin K-le mulle varasemalt esitatud seisukohti, et kummid tuleks àra vahetada. K naeratas murelikult ja ytles kuidagi kahtlaselt kaastundlikult, et kummid on korras, aga tasakaalustamata.

Siinkohal oleks oluline àra màrkida, et teadupàrast Eestis iga sylelapski oskab autol syytekyynalde asukoha tuvastada ja kàigukasti òli vahetada ja et mis autode siseelu puudutab, siis Eesti kontekstis olen ma kònealuses kysimuses kompetentsuselt pigem syndimata lapse tasemel. Itaalias jàllegi ei huvita autode siseelu eriti mitte kedagi ja nagu manòòvrite kàigus selgus, ka mitte neid, kes autode siseelu uurimisega igapàevast leiba teenivad.

Igatahes, kui me kolme tunni pàrast sihtpunkti jòudsime, oli selgunud, et tuleb kummid viivitamatult tasakaalustada. K rààkis mulle pikalt, et kuidas tasakaalustamata kummid ylejàànud juppe lòhkuma hakkavad, aga niikuinii kòik eestlased teavad seda juba ja ma ei viitsi sellest kirjutada.
Kuna kàigud vahetuvad vàga aeglaselt, siis eeldatavasti olla ka kàigukasti òli tarvis vahetada.
Samuti olla mu vàikeauto oma 1,6se mootori kohta kuidagi jòle uimane. Sellest teadmisest inspireeritud, sai jàlle peatus tehtud ja mootoriòli vaadatud. Òli oli ràpane, vajavat vahetamist. Mòtlik-yllatunud ilmel tuvastas K, et òli olla ka kòvasti yle normi ja just liigne òli vòtvatki autol jòudu àra.
Noh ja muidugi tuled olid liiga kòrgele reguleeritud, aga sellest murest saime yle, kuna ma olin uute teadmiste omandamisest tekkinud ylemeelikushoos leidnud endas mingi senituvastamata huvi autos leiduvate nuppude vastu. Yks nupp oligi selline, et sellega sai tuled madalamaks reguleerida.

Noh, jòudsime siis kohale, tormasin Rokut kaelustama ja teatasin òhinal, et K ytles seda ja seda ja et auto on vaja viivitamatult remonti saata.
Toimunud syndmustele tagasivaadet tehes vòib jàreldada, et see oli viga. Sellest hetkest peale laiutas suur àikesepilv meie pàikeselises puhkusetaevas. Pealegi on mul kahtlus, et Roku vihkab nyyd K-d, kuigi ta seda otse vàlja ei ytle. Yhesònaga, et olukord kuidagi lahendada, teatas Roku, et jajah hommikul làheme autot remontima ja tulge nyyd kòik arbuusi maitsma.

Vahepeal mòòdus mitu pàeva ja mehhaaniku juurde minek lykkus erinevatel, aga selle eest vàga vettpidavatel pòhjustel edasi.
Kyll aga olid puhkusepàevad sisustatud erinevates kangusastmetes tylidega, mida me Rokuga regulaarselt harrastasime.
Nimelt kuna mina kohalikke autoparandusi ei tea ja lahendus muudkui venis, pressisin ma Rokult aadresse vàlja ja esitasin ultimaatumeid, et kui tema minuga ei tule, siis làhen K-ga. Nagu viivitamatult selgus, osutus ultimaatum suureks solvanguks Roku meheau pihta, aga ega ma sellepàrast ei kòhelnud seda korduvalt kasutada eksole.
Pidasin veel vajalikuks tàpsustada, et ma ei kavatse lihtsalt autot kuskile kuuri alla jàtta mingi suvalise torujyri kàtte, vaid tahan ise kòrval seista, vàltimaks pettuse ohvriks langemist. Selle peale oli Roku veendunud, et proovigu ma ‘fare il figo’ (tòlk. ylbitsema) ja kohe kindlasti saan ylbuse eest karistada (tòlk. langen erakordselt kòrgetasemelise pettuse osaliseks).

Viimasel pàeval enne Rooma tagasipòòrdumist, kui oli lisaks selgunud, et kàsipiduri tross tahab pingutamist, piduriklotsid olla kohe-kohe làbi ja esisilda tuleb tasakaalustada (rool hoiab paremale, kui otse sòita eksole), polnud autoparandusse minekut enam kuskile edasi lykata.
Mis puudutab seda eelmainitud àikesepilve meie puhkusetaevas, siis olukord oli vòtmas juba troopilise tormi kuju. Hommikul viisingi Eestlased kiirelt randa ja sòitsime Rokuga Citroeni esindusse, kust Julietta-Ansip ostetud sai.
Ma nagu Eestis pole nàinud, et automyyjad ja autoparandajad yhes isikus oleks, aga paistab, et siin Itaalias on see tavaline. Vòimalik, et see on kasulik selles suhtes, et parandad ming vana kyna àra ja saad kohe mugavalt sealsamas selle edasi myya. Vòi nàiteks, et myyd mingi vana kyna maha ja siis pàrast on hea kliendil kàia sinu juures seda parandamas.

Noh sòitsime tunnikese làbi maaliliste màgikylakeste ja viinamarjavàljade, sooritades mòòdasòite keset teed kòrvatagust kratsivatest koertest ja mòningatest traktoritest, kes rikkaliku viinamarjasaagiga piki kylateid podistasid ning jòudsimegi kohale.
Oleks pidanud ju teadma, et august on Itaalias puhkustekuu!
Vàravad olid kinni, yhtki inimhinge polnud nàha. Isegi linnud ei lennanud autoparanduse kohal.
Làhemal vaatlusel leidsime vàravalt kiiruga visandatud kirjakese, adresseeritud vòimalikele tylitajatele “Chiuso per agosto” (tòlk. augustiks suletud).
Kirja disain tòi vàltimatult meelde sònumi, mille meisterdetektiiv Kalle Blomqvisti hea sòber ja vòitluskaaslane Anders oma isa kingaparanduse ukse peale jàttis -“Seoses ilusa ilmaga suletud”.

Imevàel tulid Rokule meelde kòik làhedalasuvad autoparandused, mille aadresse ma seni tulutult ta ajusoppidest olin yritanud vàlja òngitseda.
Kuna teadmine augustist kui puhkusekuust, oli seoses àsjanàhtud kirjakesega sygavale ajju sòòbinud, pakkusin vàlja, et ehk helistaks ette, enne kui jàrgmisse autoparandusse làheme. Hàmmastaval kombel oli see esimene auto parandamist puudutav ettepanek, millega Roku meie pàevi kestnud tyli kestel nòusse jài.

Imekombel saimegi aja kella kolmeks mingisse Francavillas asuvasse Citroeni esindusse.

Jàrgnev oli suur pettumus.