Kuidas ma tornaado ùle elasin

Et kòik tàpselt àra rààkida, pean alustama algusest, ehk sellest, et miks ma yldse Ameerikasse làksin.
Pòhjus oli vòrdlemisi banaalne – oli vaja osaleda yhel kahenàdalasel koolitusel.

Yhesònaga, oli jàrjekordne koolituspàev ja lahendasime parajasti yhte ylesannet. Tavaliselt ylesanded olid seal koolitusel sellised, et tuli 10 minutiga EE kòite jagu materjale làbi lugeda, nendest mingi syntees vòi intelligente jàreldus teha ja PowerPoint presentatsiooniks vormistada. Seegi kord làks nii.

Korraga hakkas kuskilt pininat kostma. Ega see eriti ei hàirinudki, aga siis maandus klassiruumis korpulentne koolituse korraldaja kes teatas: ’Tornaado on kohe-kohe meid tabamas’ (umbes sellise hààletooniga nagu tavaliselt òeldakse ’kui poodi làhed, ole hea, vòta piima ka’).
Minu arvates peaks tornaado inimestes ikka mingit àrevust tekitama ja kui àrevust pole, ju siis on mingi nali vòi òppus kàsil. Sama arvasid eeldavasti ka kòik ylejàànud òpilased, sest erilist nihelemist see teadaanne ei tekitanud. Mòned aktiivsemad tànasid prouat info eest ja enamus nohistasid EE kòidetes edasi.

Proua vist ootas pisut erinevat reaktsiooni, igatahes presenteeris ta jàrgmist infokildu:’Peate kohe evakueeruma’.
Nàdala lòpp oli juba làhenemas, kòigil aktiivselt sisustatud òòtunnid seljataga ja erilist elevust see sònum kurnatud analyytikutes ei tekitanud.
’Kas tegemist on òppusega?’ pidasin vajalikuks tàpsustada.
’Eeei-eeiii, pàris tornaado!’ vastas proua.
Kus nyyd làks kiireks! Peamiselt tormati, fotoaparaadid laskevalmis, akende ja vàljapààsude juurde, et làhenev tornaado tulevastele pòlvedele jààdvustada.

Aga ameeriklased oskavad asju hàsti organiseerida - koolituse proua ja meie kolm òpetajat mobiliseerusid ylikiiresti ning lykkasid klassitàie Euroopa turiste làhedalasuvasse umbsesse ruumi, mis kandis glamuurset tiitlit ’ball room’ ja kus puudusid aknad.

Akendeta ruumi oli ka teistest klassidest òpingukaaslasi evaukeeritud, mistòttu atmosfààr oli meeleolukas. Peamiselt tegeleti videokaamerate abil hyvastijàtusònumite salvestamisega. Nii jàtsin minagi yhe prantslase kaamerasse eestikeelse tervituse kodustele, mis tòi kaasa vajaduse teha selgitustòòd, et eesti keel ei ole sama, mis vene keel. Vòimaluse avanedes tunglesime kòik saali uste juures, et piiluda, mis òues toimub.
Mòne minutiga oli làinud pàris pimedaks ja tornaado probleem paistis nyyd palju tòsisemas valguses.

Siis aga aeti turistid uste juurest minema, sisenes turvamees (vàhemalt ta paistis kuidagi vàga isalik ja turvaline olevat), kes teavitas, et tornaado peaks kahe minuti pàrast meie piirkonda làbima ja et kui elekter àra làheb, àrgu me paanikat tekitage.

Vaevalt jòudis turvamees lahkuda, kui tuba pimenes. Algasid kiljatused ja vilekoor. Selgus, et keegi oli naljaviluks lihtsalt tule àra kustutanud.

Ootasime.

Ootasime.

Kaks minutit sai làbi, tornaadot ei kusagil. Mehhiko tydruk rààkis, et maavàrina alarm on helistiku poolest tàpselt samasugune nagu tornaado alarm. Ta olla maavàrina yle elanud. Tegime grupikalli.

Siis tuli turvamees tagasi. Teatas, et tornaado oht peaks poole tunni pàrast yle minema.

Mul ònnestus vahepeal ukse vahelt vàlja piiluda. Òues oli hàmar, vihma kallas ja puud olid kreenis.

Ootasime.

Ootasime.

Keegi leidis hularònga ja làks lahti hularònga keerutamise vòistlus.
Hularònga keerutamise vòistlus kujunes vàga lòbusaks ja suure osavòtuprotsendiga ajaviiteks, mis paraku ootamatult lòppes, sest turvamees tuli tagasi ja ytles, et tornaado oht on yle làinud.

Klassiruumi naastes tàheldasin mòningase pettumusega, et pòhiliselt olid kahjustada saanud kaks aiatooli, mille tuul oli ymber lykanud.