Vahepeal, kui pronkssòduri syndmused pàris keevalise pòòrde vòtsid, lendasin ma –viuh! – tagasi Itaaliasse ning otse lennujaamast kihutasime Rokuga Toskaanasse yhe lapse ristimisele. Lapsest oli savi, sest niikuinii kòik kolmekuused nàevad enam-vàhem yhesugused vàlja ega oska midagi normaalset òelda. Samas jàllegi, lapse isaks osutus Roku hea sòber sòjavàe pàevilt, nii et oli pòhjust minna.
Jòudsime kohale tàpselt pàrast ristimistseremooniat ning pisut enne pidulikku òhtusòòki, mis minu meelest ei olegi kòige halvem ajastus tegelikult.
Toskaanas jòudsin olulise tòdemuseni.
Mitte ilma pòhjuseta pole nii, et kui keegi vàlismaalane kirjutab Itaaliast raamatu, siis valdavalt on see mingi erakordselt positiivses vòtmes kirjutatud teos Toskaana teemal. Seoses taoliste teoste ylekyllusega oli mul tekkinud eelarvamus, et Toskaana on mingi erakordselt kitsh koht, kus on ilusad varemed ja kypressid ning igal ruutmeetril vàhemalt kolm punaseks pòlenud kaelaga britti, kes suurest vaimustusest ja mòistagi ka ohtra odava veini tarbimisest pisut kreenis.
Tegelikult Toskaana ongi tàpselt selline imekaunis, nagu raamatutes ja filmides, ainult selle vahega, et pàris-Toskaanas on mingi mystiline positiivne vaib, mida raamatusse ega filmi ei pane. See ongi Toskaana-màdzhik, et kes seal korra kàinud, kaotab tykikese oma sydamest kuskile màekeste ja viinamarjaistanduste vahele ja pàrast kirjutab Toskaanast positiivses vòtmes raamatu, isegi siis, kui normaalselt kirjutada ei oska.
Ma arvan, et Toskaana on yks nòiutud koht.
Toskaana inimesed on ka kuidagi teistmoodi selles mòttes, et nad on palju sympaatsemad ja kuidagi palju rahulikumad kui lòuna pool elavad itaallased. Mulle avaldas ka eriliselt muljet toskaanalaste tàpsus. Iseenesest pole ju midagi erilist selles, et inimesed ytlevad, et saame kell kaheksa kokku ja tulevadki tàpselt kella kaheksaks kokkulepitud kohta, mitte kell 8:03 vòi 8:25 vòi 8:40. Aga Itaalias on tàpsus vàga eriline asi minu arvates.
Kui ma oleks Itaaliasse tulles hakanud kòigepealt elama Toskaanas, mitte Roomas vòi Francavillas, siis mul oleks tàiesti teistsugune arvamus Itaaliast. Kindlasti kòvasti positiivsem. Vòib-olla isegi kirjutaks raamatu, nàiteks kypressidest, heast veinist ja toredatest, tòòkatest, tarkade silmadega inimestest. Ei tuleks pàhegi viriseda, et majandus on pekkis ja kòik loobivad prahti tànavale.
Ma vaatasin praegu, et kui kirjutada ‘magic’ asemel ‘màdzhik’ ilma òigete Eesti tàpitàhtededeta, siis tulemus oleks nagu… noh.. sloveenia keeles vòi midagi.
Homme tàitub mul tàpselt pool aastat Itaaliasse tulemisest.
Muidu just toskaanalased ise ütlevad, et on need kõige antipaatsemad terves Itaalias...
RispondiEliminaAga sinu jutu peale nüüd hakkan kahtlema, et sellepärast ongi mul Itaaliast positiivne ettekujutus, et olen siin terve oma Itaalia elu elanud :-)
Ja kui Toskaana meeldib, siis ehk oleks see põhjuseks külla tulla? :-)
Kusjuures mulle ka rààkisid kòik vàikese Matilde ristimisele kogunenud inimesed pisut vabandavalt, et jaah meie, toskaanalased, jàtame paraku tiba imeliku mulje kylalistele. Noh, et me pole teab mis sòbralikud iga vòòra suhtes ja me tegelikult rààgime ka pigem siis, kui tarvis, mitte rààkimise pàrast. Minu arvates jube sympaatne.
RispondiEliminaAga muidu ma vòiks vabalt veelkord Toskaanasse tulla. Eriti kui kylla kutsutakse :)
Olgu siis tegemist ametliku küllakutsega! :-) Kui aega tekib siiapoole tulemiseks, siis anna palun teada, lasen punased vaibad tänavale panna ;-)
RispondiElimina