Anonüüme Kirjasaatja Rumeeniast saatis mulle täna sõnumi: "Kas tahad pulmadeks juuksurit ja meikijat ka? Tulevad mulle koju"
Mõtlesin järele, vastasin:"Juuksurit!"
Tuli vastus."Ok. Tuleb yks pede, kelle visiitkaardi peal on kirjas top stylist. Kas sul on pikad juuksed?"
Täna arutasime tüdrukutega restoranis seda küsimust.
E ütles, et kui juba Rumeeniasse pulma läheme, siis tuleb ikka nii Rumeenia meik kui ka juuksur võtta, et kohaliku kultuurikontekstiga paremini sobituda. Üleüldsegi, "ega see mind koledamaks ikka tee," arvas E. Muhelesime.
E-l oli üldse palju muresid. Uuris, et kas pika kleidiga sobib tulla. A arvas, et vist ikka sobib, aga mina teatasin, et kuna minu teada on pulm justkui päeval, peaks ikka olema lyhem kleit.
Minu väidet toestas asjaolu, et mul pole pikka kleiti.
E sekundeeris, et tal on jällegi ainult pikk kleit võtta.
Kokkuvõttes jäi nii, et E tuleb pika kleidiga ja mina tulen põlvini kleidiga.
Ühesõnaga, nii me tegimegi ettevalmistusi eksootiliseks reisiks - läheme kõik Rumeeniasse pulma ja lapse ristimisele. Olen ärevil!
Ärevuseks on põhjust ka sellepärast, et alati, kui olen Rumeenia kolleegide käest küsinud, et mis teie maal vaatamisväärset on, siis vastuseks tuleb hooletu käeviibe ja selgitus, et meil pole siin mitte midagi ja üldsegi tahaks kuidagi Rumeeniast ära saada.
Sellega seoses on mul tekkinud hirmus uudishimu, et mis maa see selline on, kus pole midagi vaadata ja kust kohalikud tahaks plehku pista.
Praegu on mul Rumeeniast selline ettekujutus, et see on mägine maa, kus ainukesed eluvormid on kitsed ja mustlased. Rumeenlased ise elavad põhiliselt linnades ning nende põhiline elatusallikas on turistidel seitse nahka seljast koorida ja kinnisvarabuumi lainetel surfata. Turistid viiakse vampiirilossi vaatama.
Mõned rumeenlased elavad ka Itaalias, olen ma tähele pannud. Siis nad tavaliselt teevad ehitustöid või hooldavad vanureid. Olen kuulnud ka ühest rumeenlasest kellel olla Pescaras hamburgeriputka. Neil, keda näinud olen, on hammaste varemed suus.
Itaallasel on kombeks imestada, et itaalia ja rumeenia keel on nii sarnased, aga ometigi on rumeenlased mingid topised ja ei suuda normaalselt itaalia keeles rääkida. Minu loogika ütleks, et kui need kaks keelt nii sarnased on, siis võiks itaallased ise otsa lahti teha ning oma ehitustööliste ja vanurite hooldajatega rumeenia keelt rääkida.
mercoledì, aprile 25, 2007
Puhkus Eestis
Praegu siin Eestis puhkamas olles ma olen tähele pannud, et kõik on täpselt samamoodi nagu enne. Juskui polekski kunagi ära käinud siit.
Üks asi on siiski muutunud. Nimelt õe noorim võsuke oli viimati rahulik pamp, aga nüüd tuleb hommikuti kell seitse, taob kätega vastu ust ja karjub. Kui uks lahti teha, ütleb selge häälega 'TELE' ja ronib magajate otsas. Kui kogu pere üles äratatud, läheb ta uuesti magama.
Ja siis meeldib Eestis mulle see, et saab osta suure papptopsikus kaputsiino ning tänaval kõndides seda kõrre abil imeda. Kohvitopsikuga jalutades tuli meeldiva – kuid siiski mõnevõrra ootamatu - üllatusena asjaolu, et kui oli vaja ülekäigurada ületada, siis autod peatusid.
Üks asi on siiski muutunud. Nimelt õe noorim võsuke oli viimati rahulik pamp, aga nüüd tuleb hommikuti kell seitse, taob kätega vastu ust ja karjub. Kui uks lahti teha, ütleb selge häälega 'TELE' ja ronib magajate otsas. Kui kogu pere üles äratatud, läheb ta uuesti magama.
Ja siis meeldib Eestis mulle see, et saab osta suure papptopsikus kaputsiino ning tänaval kõndides seda kõrre abil imeda. Kohvitopsikuga jalutades tuli meeldiva – kuid siiski mõnevõrra ootamatu - üllatusena asjaolu, et kui oli vaja ülekäigurada ületada, siis autod peatusid.
sabato, aprile 21, 2007
Kivimeri
Lennukist vaadates nägid Alpide lumised tipud välja nagu oleks keegi tormise mere ära kivistanud. Ilus oli.
mercoledì, aprile 18, 2007
Italiaanode vòrgutustehnikad
Yldiselt Itaalias telekast midagi sisulist ei tule, aga eile oli teisiti.
Nimelt nàidati latiinolaverit, kes jagas publikuga niiòelda tried&tested vòrgutustehnikaid. See oli vàga huvitav materjal, mida siinkohal jagan teiegagi.
Kòigepealt, kui latiinolaver nàeb tànaval atraktiivset naisterahvast, siis esimene mòte on ikka, et kuidas temaga tuttavaks saada eksole. Selleks puhuks oli latiinolaveril vàlja pakkuda kòrgetasemeline vòrgutusmanòòver.
Saakloomast tuleb làhedalt mòòduda, òpetas latiinolaver, ja tàpselt mòòdumise hetkel pillata maha mingi naiselik ese, nàiteks huulepulk. Vot nyyd kui huulepulk pillatud, tuleb kàrmelt tegutseda ja yldsegi see jàrgmine manòòver vist nòuab pisut eelnevat harjutamist ja head fyysist. Nimelt tuleb astuda vàlkkiirelt pikk samm tagasi, siis naksti kòverdada tahapoole jààv jalg, laskuda sujuvalt yhele pòlvele ja pòòrduda:”Vabandage neiu, te kaotasite midagi!” Latiinolaveri enesekindel kommentaar oli, et ykski naine ei suuda vastu panna mehele, kes on tema ees yhele pòlvele laskunud. ‘Nonoh, justkui Kentucky lòvi’, lisasin ma mòttes selle kommentaari peale.
Kui Kentucky lòvi tehnika on edukalt sooritatud, tuleb teha mingeid komplimente ja yldiselt juttu ajada ning kutsuda neiu kohvile vòi midagi. Jàrgmine niiòelda milestone on istuda suht làhestikku. Nyyd tuleb pòlvega sedasi nagu juhuslikult puudutada pahaaimamatu saaklooma jalga. Natukese aja pàrast tuleb puudutust korrata. Kui saakloom jalga eest àra ei liiguta, vòib juba pòlve – ikka nàiliselt sedasi juhuslikult – jàttagi vastu neiu jalga puhkama. See liigutus pidavat keemiat tekitama, teadis latiinolaver rààkida.
Jàrgminegi trikk oli ypris salakaval. Nimelt tuleb saavutada olukord, et neiu oleks nòus mootorrattaga kuskile koos sòitma, nàiteks pakkuda, et pàrast kohvijoomist neiu kuskile àra viia vòi midagi. Selle mootorratta-meetodi point on selles, et eesmàrk on lahendada neiu jaoks see probleem, et kuhu kàed panna ja yhtlasi saavutada kehaline kontakt, mis ilmselt jàllegi keemia tekitamiseks vajalik. Niisiis sòitma hakates tuleb alguses anda natuke gaasi ja siis jàrsult pidurdada. Saaklooma instinktiivne reaktsioon on eespool istuvast vòrgutajast kahe kàega kinni haarata, et mitte maha lennata.
Rohkem tehnikaid eile ei òpetatud.
Nimelt nàidati latiinolaverit, kes jagas publikuga niiòelda tried&tested vòrgutustehnikaid. See oli vàga huvitav materjal, mida siinkohal jagan teiegagi.
Kòigepealt, kui latiinolaver nàeb tànaval atraktiivset naisterahvast, siis esimene mòte on ikka, et kuidas temaga tuttavaks saada eksole. Selleks puhuks oli latiinolaveril vàlja pakkuda kòrgetasemeline vòrgutusmanòòver.
Saakloomast tuleb làhedalt mòòduda, òpetas latiinolaver, ja tàpselt mòòdumise hetkel pillata maha mingi naiselik ese, nàiteks huulepulk. Vot nyyd kui huulepulk pillatud, tuleb kàrmelt tegutseda ja yldsegi see jàrgmine manòòver vist nòuab pisut eelnevat harjutamist ja head fyysist. Nimelt tuleb astuda vàlkkiirelt pikk samm tagasi, siis naksti kòverdada tahapoole jààv jalg, laskuda sujuvalt yhele pòlvele ja pòòrduda:”Vabandage neiu, te kaotasite midagi!” Latiinolaveri enesekindel kommentaar oli, et ykski naine ei suuda vastu panna mehele, kes on tema ees yhele pòlvele laskunud. ‘Nonoh, justkui Kentucky lòvi’, lisasin ma mòttes selle kommentaari peale.
Kui Kentucky lòvi tehnika on edukalt sooritatud, tuleb teha mingeid komplimente ja yldiselt juttu ajada ning kutsuda neiu kohvile vòi midagi. Jàrgmine niiòelda milestone on istuda suht làhestikku. Nyyd tuleb pòlvega sedasi nagu juhuslikult puudutada pahaaimamatu saaklooma jalga. Natukese aja pàrast tuleb puudutust korrata. Kui saakloom jalga eest àra ei liiguta, vòib juba pòlve – ikka nàiliselt sedasi juhuslikult – jàttagi vastu neiu jalga puhkama. See liigutus pidavat keemiat tekitama, teadis latiinolaver rààkida.
Jàrgminegi trikk oli ypris salakaval. Nimelt tuleb saavutada olukord, et neiu oleks nòus mootorrattaga kuskile koos sòitma, nàiteks pakkuda, et pàrast kohvijoomist neiu kuskile àra viia vòi midagi. Selle mootorratta-meetodi point on selles, et eesmàrk on lahendada neiu jaoks see probleem, et kuhu kàed panna ja yhtlasi saavutada kehaline kontakt, mis ilmselt jàllegi keemia tekitamiseks vajalik. Niisiis sòitma hakates tuleb alguses anda natuke gaasi ja siis jàrsult pidurdada. Saaklooma instinktiivne reaktsioon on eespool istuvast vòrgutajast kahe kàega kinni haarata, et mitte maha lennata.
Rohkem tehnikaid eile ei òpetatud.
Mul oli eile selline vestlus yhe itaallasega
- Millal see turunduskampaania lòppeb?
- Mai lòpus.
- Tàhendab, et 31.mai?
- Ei-ei-ei, mai lòpus.
- Aga kui 31. mai ei ole mai lòpp, siis millal on?
- No kuskil 25nda ja 31se vahel umbes.
- Oehh…
:)
- Mai lòpus.
- Tàhendab, et 31.mai?
- Ei-ei-ei, mai lòpus.
- Aga kui 31. mai ei ole mai lòpp, siis millal on?
- No kuskil 25nda ja 31se vahel umbes.
- Oehh…
:)
lunedì, aprile 16, 2007
Trikk
Sain ilge julgustykiga hakkama!
Eile sòitsin tàitsa yksi Julietta-Ansipiga Francavillast Rooma.
Vàhe sellest - tàna hommikul sòitsin autoga iseseisvalt kodust tòòle.
Kàed veel pisut nagu vàrisevad veel, aga tegelikult polnud NII òudne kui mu ettekujutustes.
Muidu navigaator on pekkis!
Tàpselt siis kui mul oli vaja teada, millal Grande Raccordo Anularelt (see on selline Roomat ymbritsev ringikujuline maantee) maha sòita, muutus see topis ilgelt aeglaseks ja kui tegelt oli vaja paremale keerata, mòlises navigaator, et 500 m pàrast hakka sàttima. Ma ei andesta iial navigaatorile sellist altvedamist, millega seoses olin sunnitud peaaegu terve GRA làbi sòitma! Tàna hommikul - tropp selline! - ei leidnud satelliite yles! Pidin ise kàsikaudu òigeid tànavaid yles otsima. No niimoodi rallit ei sòideta!
Ja siis parkimise teemal tahtsin veel saba liputada, et ma olen vist saavutanud kontakti oma sisemise itaallasega. Nimelt àrge kysige kuidas, aga ma olen juba kaks korda siin Roomas suutnud Julietta-Ansipi tàiesti uskumatusse prakku parkida tàpselt esimesel katsel.
Eile sòitsin tàitsa yksi Julietta-Ansipiga Francavillast Rooma.
Vàhe sellest - tàna hommikul sòitsin autoga iseseisvalt kodust tòòle.
Kàed veel pisut nagu vàrisevad veel, aga tegelikult polnud NII òudne kui mu ettekujutustes.
Muidu navigaator on pekkis!
Tàpselt siis kui mul oli vaja teada, millal Grande Raccordo Anularelt (see on selline Roomat ymbritsev ringikujuline maantee) maha sòita, muutus see topis ilgelt aeglaseks ja kui tegelt oli vaja paremale keerata, mòlises navigaator, et 500 m pàrast hakka sàttima. Ma ei andesta iial navigaatorile sellist altvedamist, millega seoses olin sunnitud peaaegu terve GRA làbi sòitma! Tàna hommikul - tropp selline! - ei leidnud satelliite yles! Pidin ise kàsikaudu òigeid tànavaid yles otsima. No niimoodi rallit ei sòideta!
Ja siis parkimise teemal tahtsin veel saba liputada, et ma olen vist saavutanud kontakti oma sisemise itaallasega. Nimelt àrge kysige kuidas, aga ma olen juba kaks korda siin Roomas suutnud Julietta-Ansipi tàiesti uskumatusse prakku parkida tàpselt esimesel katsel.
venerdì, aprile 13, 2007
Ruut-Kolosseum
Roomas on selline rajoon nagu EUR. Harilikul turistil on sinna suhteliselt raske sattuda – EUR asub pàris kaugel kesklinnast ja yhistranspordiga vòtab kaua aega, et sinna jòuda. Pealegi mul on kahtlus, et kuna EUR meenutab itaallastele eredalt nende ajaloo yht pòhilist hàbiplekki, fashismi, siis ei kiputa eriti korraldama ekskursioone sellesse rajooni ega Ruut-Kolosseumiga postkaarte myytama. Pigem juhitakse turist julgustava naeratusega ja kindlakàeliselt Rooma foorumite ja pàris-Kolosseumi suunas, mis annavad tunnistust hoopis hiilgavamatest hetkedest Itaalia ajaloos ja aitavad suveniirimyyjatel kvartali myygieesmàrke tàita.
Vot seda EURi polekski òieti tàhele pannud, kui ei oleks seda pildil olevat karpi, mille Mussolini ehitada lasi. Mussolinil oli nimelt mòte, et teeks sellise rajooni Rooma, mis on nagu Vana-Rooma, aga uues kuues. Nii ta lasigi pystitada trobikonna paleesid Vana-Rooma vòtmes ja muuhulgas ka Kolosseumi kaasaegse versiooni, mida rahvakeeles kutsutakse ‘Ruut-Kolosseumiks’ (Colosseo Quadrato).
Hoone on selles mòttes nipiga, et tuletab igavesti inimkonnale meelde fasishmi vaimse isa nime, kellelt Hitler oma pòhilised ideed kòik maha kopeeris. Et siis yhesònaga Ruut-Kolosseumil on 6 korrust, mis tàhistab eesnime Benito ja igal korrusel 9 akent, mis tàhistavad perekonnanime Mussolini.
Ykshommik, et ummikut vàltida, sòitsime pisut ringiga tòòle, làbi EUR rajooni. Oli ilus kevadhommik, pàike paistis, kogu maailm haljendas ylevoolavalt. Kui aga EURi jòudsime, tekkis kuidagi selline pisike-inimene-suures-systeemis tunne - suured paleed, lòputud sirgjoonelised pargid ja laiad tànavad. Puha puhtad vormid ja sirged jooned– midagi polnud siin juhuse hooleks jàetud, isegi puud olid kuidagi kandilised ja muruplatsid ebaitaallasliku tàpsusega pygatud. Imelik oli.
Vot seda EURi polekski òieti tàhele pannud, kui ei oleks seda pildil olevat karpi, mille Mussolini ehitada lasi. Mussolinil oli nimelt mòte, et teeks sellise rajooni Rooma, mis on nagu Vana-Rooma, aga uues kuues. Nii ta lasigi pystitada trobikonna paleesid Vana-Rooma vòtmes ja muuhulgas ka Kolosseumi kaasaegse versiooni, mida rahvakeeles kutsutakse ‘Ruut-Kolosseumiks’ (Colosseo Quadrato).
Hoone on selles mòttes nipiga, et tuletab igavesti inimkonnale meelde fasishmi vaimse isa nime, kellelt Hitler oma pòhilised ideed kòik maha kopeeris. Et siis yhesònaga Ruut-Kolosseumil on 6 korrust, mis tàhistab eesnime Benito ja igal korrusel 9 akent, mis tàhistavad perekonnanime Mussolini.
Ykshommik, et ummikut vàltida, sòitsime pisut ringiga tòòle, làbi EUR rajooni. Oli ilus kevadhommik, pàike paistis, kogu maailm haljendas ylevoolavalt. Kui aga EURi jòudsime, tekkis kuidagi selline pisike-inimene-suures-systeemis tunne - suured paleed, lòputud sirgjoonelised pargid ja laiad tànavad. Puha puhtad vormid ja sirged jooned– midagi polnud siin juhuse hooleks jàetud, isegi puud olid kuidagi kandilised ja muruplatsid ebaitaallasliku tàpsusega pygatud. Imelik oli.
Hissand kui lahe!
Selline mòte kargas pàhe, kui nàgin keset Via Condottit hàngimas reibast pòtra!
Pòdral olid suusakinnastest meisterdatud sarved ja tekk yll, nagu juuresolevalt pildilt isegi nàete. Pea oli meisterdatud sokist ja lòualuu lauajupist.
Puise lòualuu kyljes rippus plekkpurk raha kogumiseks. Nii ta tammuski tànavanurga peal, lòksutas lòugu ja kolistas plekkpurki.
Ykskord hallidel aegadel jalutame vanaemaga Viru tànaval. Òigemini vanaema tippis hoogsalt ees, nii et ràtsepakostyym servadest pigistas, mòlema kàe otsas toidukotid, ning mina sibasin pisikeste sammudega jàrele (sest siis ma polnud veel 1,84cm eksole).
Vanaema on tuntud koleerik ja ta vòtab alati sòna, kui talle tundub, et on tarvis. Nàiteks ta helistas hiljuti ETV sekretàrile pàrast mingit jutusaadet, kus esines Toomas Hendrik Ilves ja juhtis tàhelepanu, et president rààkinud vigadega. Kui vanaemale mingi veaga kaupa myyakse vòi kui Maalehe vahelt on ‘Targu Talita’ puudu, siis ta làheb viivitamatult poodi koos kauba ja tsekiga ja kaitseb valjult oma òigusi.
Yhesònaga, kulgeme vanaemaga mòòda Viru tànavat ja korraga nàeme - raamatupoe ees istub tiba ràpane noorepoolne mees ja kerjab. Nii kui vanaema noormeest nàgi, otsustas hakata òpetussònu jagama. Astus noormehe juurde, pani toidukotid maha ja pidas valjuhààlse motivatsioonikòne koos juurdekuuluva zhestikulatsiooniga. Kòne kandev point oli:”No mis see siis olgu! Ise noor mees, kàed-jalad terved ja kerjate siin! Marss tòòle!” Ma tàpselt enam ei màleta seda kònet, aga mulle tundub, et tuli ka isiklikust hygieenist ja alkoholi kahjulikkusest juttu.
Vot enamasti, kui kerjust nàen, siis tekib mul tahtmine olla selline julge nagu mu vanaema ja sama sònum ette kanda, aga kuna koleerilised geenid pole nii tàpselt minuni edasi kandunud, siis tavaliselt jalutan –niuh! – kerjusest mòòda.
Vot selle pòder-kerjusega oli teistmoodi – talle andsin ròòmsa meelega yhe euro. Ta oli màrkimisvààrselt originaalsem kui kòik need gladiaatorid, vaaraod ja tyytud mustlaslaulikud, keda Roomas hordide kaupa kohtab. Muide, kui euro purki pistsin, siis pòder hàsti muhedalt kuidagi lògistas lòuaga ja raputas oma kinnas-sarvedega pead.
Pòdral olid suusakinnastest meisterdatud sarved ja tekk yll, nagu juuresolevalt pildilt isegi nàete. Pea oli meisterdatud sokist ja lòualuu lauajupist.
Puise lòualuu kyljes rippus plekkpurk raha kogumiseks. Nii ta tammuski tànavanurga peal, lòksutas lòugu ja kolistas plekkpurki.
Ykskord hallidel aegadel jalutame vanaemaga Viru tànaval. Òigemini vanaema tippis hoogsalt ees, nii et ràtsepakostyym servadest pigistas, mòlema kàe otsas toidukotid, ning mina sibasin pisikeste sammudega jàrele (sest siis ma polnud veel 1,84cm eksole).
Vanaema on tuntud koleerik ja ta vòtab alati sòna, kui talle tundub, et on tarvis. Nàiteks ta helistas hiljuti ETV sekretàrile pàrast mingit jutusaadet, kus esines Toomas Hendrik Ilves ja juhtis tàhelepanu, et president rààkinud vigadega. Kui vanaemale mingi veaga kaupa myyakse vòi kui Maalehe vahelt on ‘Targu Talita’ puudu, siis ta làheb viivitamatult poodi koos kauba ja tsekiga ja kaitseb valjult oma òigusi.
Yhesònaga, kulgeme vanaemaga mòòda Viru tànavat ja korraga nàeme - raamatupoe ees istub tiba ràpane noorepoolne mees ja kerjab. Nii kui vanaema noormeest nàgi, otsustas hakata òpetussònu jagama. Astus noormehe juurde, pani toidukotid maha ja pidas valjuhààlse motivatsioonikòne koos juurdekuuluva zhestikulatsiooniga. Kòne kandev point oli:”No mis see siis olgu! Ise noor mees, kàed-jalad terved ja kerjate siin! Marss tòòle!” Ma tàpselt enam ei màleta seda kònet, aga mulle tundub, et tuli ka isiklikust hygieenist ja alkoholi kahjulikkusest juttu.
Vot enamasti, kui kerjust nàen, siis tekib mul tahtmine olla selline julge nagu mu vanaema ja sama sònum ette kanda, aga kuna koleerilised geenid pole nii tàpselt minuni edasi kandunud, siis tavaliselt jalutan –niuh! – kerjusest mòòda.
Vot selle pòder-kerjusega oli teistmoodi – talle andsin ròòmsa meelega yhe euro. Ta oli màrkimisvààrselt originaalsem kui kòik need gladiaatorid, vaaraod ja tyytud mustlaslaulikud, keda Roomas hordide kaupa kohtab. Muide, kui euro purki pistsin, siis pòder hàsti muhedalt kuidagi lògistas lòuaga ja raputas oma kinnas-sarvedega pead.
Mis algab seal, kus lòppevad ròòpad?
Tekstylesanne Shveitsi algkoolis.
Jaamast vàljuvad kaks yhesugust rongi Naapoli suunas.
Rong A vàljumisaeg on kl 17:57 ja rong B vàljumisaeg on 18:57.
Mòlema rongi kiirus on 80 km/h.
Kumb rong jòuab varem Naapolisse?
Tekstylesanne Itaalia algkoolis.
Jaamast vàljuvad kaks yhesugust rongi Naapoli suunas.
Rong A vàljumisaeg on kl 17:57 ja rong B vàljumisaeg on 18:57.
Mòlema rongi kiirus on 80 km/h.
Rong A jààb vàljumisega 150 minutit hiljaks, rong B jààb vàljumisega 15 minutit hiljaks.
Kumb rong jòuab varem Naapolisse?
Muidu mul tekkis siin vahepeal kysimus, et kas teistes Euroopa riikides on ka rongijaamades tabloo peal spetsiaalne RIT tulp, et saaks nàha, kui palju rong hiljaks jààb?
Jaamast vàljuvad kaks yhesugust rongi Naapoli suunas.
Rong A vàljumisaeg on kl 17:57 ja rong B vàljumisaeg on 18:57.
Mòlema rongi kiirus on 80 km/h.
Kumb rong jòuab varem Naapolisse?
Tekstylesanne Itaalia algkoolis.
Jaamast vàljuvad kaks yhesugust rongi Naapoli suunas.
Rong A vàljumisaeg on kl 17:57 ja rong B vàljumisaeg on 18:57.
Mòlema rongi kiirus on 80 km/h.
Rong A jààb vàljumisega 150 minutit hiljaks, rong B jààb vàljumisega 15 minutit hiljaks.
Kumb rong jòuab varem Naapolisse?
Muidu mul tekkis siin vahepeal kysimus, et kas teistes Euroopa riikides on ka rongijaamades tabloo peal spetsiaalne RIT tulp, et saaks nàha, kui palju rong hiljaks jààb?
Elopetroni Investigazioni
Ma sòidan sellest reklaamist iga pàev mòòda, kui tòòle làhen.
Selle pildiga muud nagu polnudki òelda, kui et tahtsin siinkohal vahendada, kui pònevaid eradetektiive Itaalias leidub.
Selle pildiga muud nagu polnudki òelda, kui et tahtsin siinkohal vahendada, kui pònevaid eradetektiive Itaalias leidub.
Detektiivibyroo nimi on ka meeldivalt riimuv ja esialgu, kui ma seda reklaami eriti ei vaadelnud, arvasin, et tegemist on mingi telesarja reklaamiga. Eriti kuna ma olen alati naiivselt arvanud, et detektiivid tegutsevad pigem salaja ja kuidagi ootamatult tabas mind see idee, yks detektiiv oma pilti keset linna suurel plakatil eksponeerib. No ma mòtlen, et kui sinjoor Petroni kedagi jàlitama peab, siis see oleks umbes sama mòttetu, kui nàiteks Paris Hilton hakkaks eradetektiiviks. Noh, et kui kuskil Paris Hiltonit nàed, tead, et sul on saba taha pandud.. vòi midagi taolist. Nii pole yldse huvitav ju.
giovedì, aprile 12, 2007
Kui ma oleks katoliiklane...
.. siia ma palvetaks praegu iga pàev, et transporditòòtajate streigid ei satuks kas 21 vòi 28 aprilli peale, sest MA TULEN EESTISSE!!!
Lihavòtted
Enne lihavòttepyhi kàis meil mònede konsultantidega tihe arutelu, et kes kuhu pikaks nàdalavahetuseks sòidab. Sihtpunktid tulid tàpselt erinevad: Abruzzo, Toskaana, Puglia ja Calabria.
No ja siis arutelu kàigus tekkis plaan, et kòik toovad oma reisisihtpunktist teistele kolleegidele mingi regioonile omase kondiitritoote kaasa.
Yhesònaga, loomulikult ei olnud mul yldse aega muude pyhade asjade kòrval tòò juurde maiustusi osta, aga kohusetundest vòtsin end kokku ning esmaspàeval (viimasel minutil) kihutasin Francavillasse, kus ostsin linna parimast pasticceriast tyypilisi Abruzzo maiustusi. Lyhidalt òeldes on need sellised biskviidist korvikesed, mis on ààreni tàis rammusat shokolaadi-mandlisegu ja kaetud pealt biskviidist kaanekesega. Nende asjade nimi on bokonoti (eestipàraselt kirjutades). Vot ostsin kymme bokonotti ja tulin nendega teisipàeval tòòle.
Teisipàeval selgus, aga et kallid kolleegid polnud yldse viitsinud keset pyhi mingeid maiustusi taga ajada. Kòik vabandasid ilgelt ja bokonotid sòime ròòmsalt hommikukohvi kòrvale àra.
Bokonott on muide nii magusrammus asi, et yhest eksemplarist piisab, et lòunasòòk vahele jàtta ja pàev otsa vett kulistada.
No ja siis arutelu kàigus tekkis plaan, et kòik toovad oma reisisihtpunktist teistele kolleegidele mingi regioonile omase kondiitritoote kaasa.
Yhesònaga, loomulikult ei olnud mul yldse aega muude pyhade asjade kòrval tòò juurde maiustusi osta, aga kohusetundest vòtsin end kokku ning esmaspàeval (viimasel minutil) kihutasin Francavillasse, kus ostsin linna parimast pasticceriast tyypilisi Abruzzo maiustusi. Lyhidalt òeldes on need sellised biskviidist korvikesed, mis on ààreni tàis rammusat shokolaadi-mandlisegu ja kaetud pealt biskviidist kaanekesega. Nende asjade nimi on bokonoti (eestipàraselt kirjutades). Vot ostsin kymme bokonotti ja tulin nendega teisipàeval tòòle.
Teisipàeval selgus, aga et kallid kolleegid polnud yldse viitsinud keset pyhi mingeid maiustusi taga ajada. Kòik vabandasid ilgelt ja bokonotid sòime ròòmsalt hommikukohvi kòrvale àra.
Bokonott on muide nii magusrammus asi, et yhest eksemplarist piisab, et lòunasòòk vahele jàtta ja pàev otsa vett kulistada.
VinItaly
Ykspàev me kàisime Veronas sellisel yritusel nagu VinItaly. See on tàhtis yritus, mis toimub kord aastas ja kuhu kogunevad kogu Itaalia veinimyyjad ja –ostjad.
Àratus oli hommikul kell neli.
Meie Rokuga olime saabunud kaks tundi enne àratust òhtusòògilt, mille korraldas yks Roku sòber Stefano.
See on nagu selles mòttes huvitav fenomen Itaalias, et kui on vaja kellelgi tòòd otsida, siis ei hakata mitte tòòkuulutusi vaatama, vaid tuttavaid moosima.
Nàiteks ykspàev kutsusid Stefano ja tema imekaunis, kuid hàirivalt vaimuvaene abikaasa meid òhtust sòòma.
Oli noobel restoran ja ka arve tuli noobel. Hoolimata Roku àgedatest protestidest nihverdas Stefano asjad nii, et maksis ise arve.
Pàrast koduteel Roku kommenteeris kogenult, et oi-oi huvitav mis see òhtusòòk mulle kyll nyyd maksma vòib minna.
Jàrgmisel pàeval làhenes Roku ema tàhendusrikka sònumiga:”Ma siin àsja rààkisin Stefano emaga. Stefano naine otsib tòòd juba pikemat aega ja mulle, Roku, teeks vàga suurt heameelt, kui sa aitaksid Stefano naisele teie firmas yks tòòkoht leida.”
Vahetasime Rokuga pilke. Nimelt Roku ylemus ja yhtlasi firmaomanik on shovinistlik siga, kes pòhimòtteliselt ei vàrba naisi, sest naistel on kombeks seoses synnitusega tòòlt puududa ja ylemuse enda naise nàitel nàeme, et naise koht on kodus mitte tòòl. Vahel on ylemuse naisel lubatud kàia kodust vàljas, pòhiliselt synnitamas vòi turul toiduvarusid tàiendamas.
Yhesànaga Roku siis keerutas-tiirutas selle jàrelepàrimise peale ega vastanud suurt midagi.
Aga Stefano pole papist poiss. ’Ciao!’ tabas mind ykspàev reibas telefonikòne Roku òelt. ’Stefano ja ta naine kutsusid meid laupàeval Antonioga pizzat sòòma. Yhesònaga, et kui te olete Francavillas ja Rokule sobib, siis te olete ka vàga oodatud’. Mòttes aplodeerisin Stefano myygitehnikate yle.
Novot ja siis me làksimegi pizzat sòòma Stefano ja ylejàànud seltskonnaga. Roku, kuna tal pole vòimalik Stefano naist tòòle sebida, kavatses seekord ise arve maksta, et see oleks nagu Itaalia rafineeritud lobistamismaastikul signaal viisakast àraytlemisest. Aga seegi kord tòttas Stefano salakavalalt enne arve maksmise hetke korra laua tagant àra ja pàrast selgus – naksti! – et kòik on korras juba.
Yhesònaga Roku on nyyd ilgelt keerulises olukorras ja kaks tundi peale seda òhtusòòki startisime Veronasse – mina, Roku ja Roku isa.
Hommikuhàmaruses keerasin end autos tagaistmel rullbiskviidiks ja tukkusin.
Vahepeal màrkasin, et onu Gino oli meie ekipaazhiga liitunud.
Siis màletan veel uduselt màetippusid, Autogrilli kaputsiinot ja seda, et pidevalt mingi kehaosa jài kuidagi kangeks.
Edasi tuli juba Verona.
Verona làhedal kàivitati Julietta-Ansipi GPS navigaator, jòudmaks messikeskusesse. Roku isa ja onu Gino on viisakad vanakoolimehed. Nad tànasid navigaatorit lòbustatult iga juhise eest ja kui navigaator liiga palju lobisema hakkas, ytlesid rahustavalt, et nad juba teavad kyll, kus òige tee on. Hàrrad imestasid vàga, et kuidas ikka tànapàeva tehnoloogia on arenenenud, et selline vàike vidin nii tàpselt teab, kuhu minna ja puha. Onu Gino kysis, et kuidas navigaator teab, et me just tàpselt Veronasse messikeskusesse tahame minna. Ma nalja pàrast ytlesin, et satelliidid tànapàeval loevad selle inimese mòtteid, kellele navigaator kòige làhemal on. Onu Gino vòpatas pisut.
Alguses oli navigaatorist palju abi, aga mòne hetke pàrast hakkasime màrkama, et pyhapàeva hommikul vara vooris ebaloomulikult palju inimesi, làpakakotid òlal ja cabin-size kohvrid reipalt jàrel veeremas, kòik yhes suunas. Tallinnas nàeb tavaliselt taolist vaatepilti, kui on mingi suur kontsert vòi laulupidu tulemas ja siis inimesed kònnivad kòik pyhalikult Ale Coq staadioni vòi Saku Suurhalli suunas.
Messikeskus oli hiigelsuur. Ma pole peale Robbie Williamsi Berliini-kontserti kunagi nii suurel yritusel olnud. Yritustekorraldaja pilguga olukorda hinnates ja seda Itaalia-koeftitsendiga korrutades pean ytlema, et absoluutselt imevààrselt hàsti oli korraldatud VinItaly. No pàriselt kohe.
Niisiis, onu Luca abiga, kes messil oma veine oli demonstreerimas, pààsesime pileti ostmisest ja sebisime end kiirelt Abruzzo regiooni telki. Yldiselt oli vàljapanek nii korraldatud, et igal regioonil oli oma telk ja Toskaanal oli kaks telki.
Kogu pàev mòòdus imelikus vines olles, mis oli tingitud magamatusest, tyhjast kòhust ja jàrjepidevast veinide degusteerimisest. Muide, kas teile ei tundu, et sòna ’vine’, on kuidagi vàga sarnane sònaga ’wine’? Ma arvan, et see sarnasus pole juhuslik. Selles mòttes, et kus on ’wine’, pole ’vinetki’ vaja kaua oodata.
Yldiselt tegin mòned tàhelepanekud.
Esiteks Abruzzo regioonis tabas otse hommikul vara mind pàeva mystilisim vàljapanek – veinipudelid ja Viagra tabletipakid kenasti klaasi taga reas. Mida sellega òelda taheti? Kas Pfizerilt kysiti luba, nende toodangu kasutamisel veinireklaamis? Kahjuks ei saanud kysida, sest me jòudsime nii vara kohale, et selle vàljapaneku autoreid polnud veel nàha.
Teiseks oli selgelt nàha nii-òelda Teise Itaalia ja Esimese Itaalia vahelisi erinevusi. Nimelt vaesemate regioonide telgid (nagu Sitsiilia, Abruzzo, Puglia) olid kohalike turismiametite sponsoreeritud ja tàis pisikesi bokse, kus siis perefirmad oma toodangut nàitasid ja kòigile, kes vàhegi boksi làhedale korra tukkuma jàid, ligi tikkusid ning veini mekkida pakkusid. Rikkamate regioonide telkides (nàiteks Toskaana, Friuli Venezia ja Lombardia) olid aga veinitootjad enamasti suured kahekorruselised baarid ehitanud, kuhu pààses sisse kutsega. Ka proledele pakuti neis peentes asutustes veini, aga tavaliselt kàis see nii, et baari yhes kyljes oli pisike avaus seinas, kus Mòttetud Inimesed said veine proovida.
Kolmandaks sain teada, kuidas òiget oliiviòli àra tunda. Nimelt mina pisut algaja òli-snoobina olen siin Itaalias, oliiviòli esiriigis, juba tykk aega kohalikelt uurinud, et kuidas teha vahet ekstra-kvaliteetsel òlil ja lihtsalt oliiviòlil. No ja tavaliselt vastatakse, et tuleb naabri kàest osta vàrskelt pressitud òli. Mind see vastus pole aga eriti rahuldanud ja kogu aeg on nagu kripeldanud, et kuidas ikkagi aru saada. Yhesònaga, ma hàngisin yhes boksis, kus tutvustati Abruzzo òlisid ja seal lahke hàrra seletas. Òlil peab olema D.O.P. tàhis, see tàhendab sisuliselt sama, nagu veinil D.O.C. Ma ei tea, kuidas teistega, aga ma tean kindlalt, et yhele konkreetsele eestlasele on sellest infost siin kasu. Seal boksis sòin ma juba hommikutundidel leiba ja òli kòhu tàis, et ebakainesse olekusse sattumist vàltida.
Neljandaks seal VinItalyl oli nii, et pakuti veini sedasi, et presenteerija ulatas proovjale klaasi veiniga siis vahtis alati nii ootusàrevalt ja pinevalt, et narr oleks olnud mitte midagi òelda. Mina olen sotsiaalselt kergesti mòjutatav ja sellega seoses omandasin meie ekipaazhi hulgas kapi-sommelier kuulsuse. Nimelt kuna alati nii pinevalt jàlgiti, siis tundsin vajadust iga veini mòtlikult vastu valgust keerutada, seejàrel pikalt nuhutada, mureliku ilmega lonks vòtta ja seda keele peal hoida. Kòik need tegevused oli vajalikud pigem selleks, et verbaalseks osaks mòtteid koguda. Vot ja siis pàrast pikka nuuskimist ja mòtisklust ma vàljendasin mingi zen mòtte. Yhes kohas pàrast jàrjekordse Pecorino mekkimist teatasin nàiteks:”Hmm... oleks nagu.... (mòtlik pilk klaasipòhja) pirn...”. See dadaistlik teadaanne tekitas onu Ginos joovastuse ja ta ònnitles sealsamas Roku isa selle puhul, et perekonna traditsioonide vààriline minia on leitud.
Seal VinItalyl juhtus Puglia telgis meiega yks pentsik asi.
Kòikides Teise Itaalia telkides oli baar, kus regiooni veinid olid vàlja pandud. Yhesònaga hàngime ekipaazhiga Puglia baaris parajasti, kui làheneb galantne noorsand ja kysib viisakalt, et kas me tahame ehk tulla veini degusteerima. Olime nòus muidugi. Noorsand juhatas meid òige kuubikuni ja haihtus. Ilmselt ylejàànud ohvreid otsima, vòin ma tagantjàrgi tarkusest òelda.
Kuubikusse oli tekitatud konverentsiruum, iga istekoha juures veepudel ja kuivikud, nagu korralikul degusteerimisyritusel kombeks. No istusime pahaaimamatult ilusti neljakesi esiritta ja onu Gino korduvate julgustavate nòuannete peale asusin kuivikuid sòòma.
Ootasime pàris tykk aega, kuni inimesed kogunesid.
Konverentsiruumis oli ka presiidiumilaud, kus istusid mòned vanamehed ja daam, kelle nàokuju oli TàPSELT samasugune nagu neandertallasel. Imeline, samas ootamatu elamus– nàha kuldnòòpidega kostyymis yrgnaist otse òhtumaise hedonismi hàllis! Algus kuidagi nagu venis ja sellega seoses hakkasime ajaviiteks laual olevaid infomaterjale lappama. Algas see materjal veinidefinitsiooniga (kòik raamatud ja infomaterjalid algavad Itaalias definitsioonidega, mul on mulje jàànud). Edasi tuli lugematu arv A4 lehti, mis olid tihedalt teksti tàis. Pilte ja tyhje reavahesid ei olnud. Ma pòhimòtteliselt ei loe yhtki teksti, kust puuduvad reavahed ja pildid, nii jài see massiivne teos minu poolt làbi tòòtamata.
Lòpuks oli saal rahvast tàis ja yks mees tegi sissejuhatuse. Roku sosistas mulle kòrva, et mees on kuulus veiniajakirjanik. Kuulsaid inimesi tuleb tàhelepanelikult silmitseda, nii et ma hakkasin teda silmitsema. Hàrral olid hòrenevad mustaks vàrvitud juuksed yle pea kammitud ja kuldne kòrvaròngas kòrvas. Yldiselt oli ta kenasti pàevitunud ja ypriski elegantne.
Algus oli tyypiline Itaalia moodi algus - tànati pikalt, yhekaupa ja galantselt kòik korraldajaid ja ka kòiki teisi, kes on oma panuse andnud. Siis tutvustas Kuulus Veiniajakirjanik iga presiidiumi liiget, rààkides iga vanamehe kohta, kuidas ning millal ta igayht neist esimest korda kohtas ja siis kuidas tutvus edenes ja kui hindamatu on iga vanamehe panus tema, Kuulsa Veiniajakirjaniku, enoloogilisse arengusse ja muidugi ka tànasesse imevààrsesse yritusse, mida meil kòigil on siinkohal eriline au nautida. Yrgnaine oli muide turismiametnik Lecciast, vòtan ma siinkohal kokku tutvustuse, mis oli oluliselt lyhem kui vanameestele pyhendet kòned. Shovinistlik siga, klassifitseerisin ma mòttes Kuulsa Veiniajakirjaniku.
Siis sai sòna yks presiidiumi vanameestest. Ta rààkis nii pikalt, et ma hiberneerusin selleks ajaks ja ma ei tea, mida ta rààkis. Seejàrel anti mikker Yrgnaisele.
Yrgnaist oli huvitav jàlgida, aga ka tema sònavòtt oli nii igav, et pàrast hetkelist àrkamist hiberneerusin uuesti. Tòele au andes tuleb òelda, et enne kui ma hiberneerusin, oli teda vòrdlemisi huvitav jàlgida, sest rààkides ta raputas ehteid ja juukseid vàga paeluval moel.
Hakkasime nihelema, sest veini nagu ei olnud kusagil ja oli kartus, et kui igale presiidiumiliikmele sòna antakse, tuleb sedasi lòunaaeg kàtte ja on puha patt kallil lòunaajal kònesid kuulata.
Roku isa murdus esimesena. Tòusis kàbedalt pysti ja jàrjekordse kiiduaplausi ajal hiilis kuubikust vàlja. Hetke pàrast tuli onu Ginole telefonikòne. Onu Gino vaatas telefoni ja tema ilmest vòis aru saada, et on tàhtis kòne – no kui mitte paavstilt, siis vàhemalt tema armastatud emalt kindlasti. Onu Gino vòttis kòik oma oma asjad ning tuiskas kuubikust vàlja telefoni vastu vòtma. Jàrgmisena hiilis Roku vàlja ja ei làinudki kaua aega, kui mullegi tuli kòne paavstilt. Kujutasin ette, et ma tòòtan veel Eestis ja vòtmeklient on helistamas parajasti, et teada anda, kas vòitsime riigihanke – just selle ilmega lahkusin kuubikust, et olukorda kuidagi leevendada. Kuubikust vàljudes vòtsid mind vastu itsitavad ekipaazhiliikmed. Olime kerge pààsemise yle hirmus ònnelikud, aga igaks juhuks lippasime kibekàhku Puglia telgist minema.
Àratus oli hommikul kell neli.
Meie Rokuga olime saabunud kaks tundi enne àratust òhtusòògilt, mille korraldas yks Roku sòber Stefano.
See on nagu selles mòttes huvitav fenomen Itaalias, et kui on vaja kellelgi tòòd otsida, siis ei hakata mitte tòòkuulutusi vaatama, vaid tuttavaid moosima.
Nàiteks ykspàev kutsusid Stefano ja tema imekaunis, kuid hàirivalt vaimuvaene abikaasa meid òhtust sòòma.
Oli noobel restoran ja ka arve tuli noobel. Hoolimata Roku àgedatest protestidest nihverdas Stefano asjad nii, et maksis ise arve.
Pàrast koduteel Roku kommenteeris kogenult, et oi-oi huvitav mis see òhtusòòk mulle kyll nyyd maksma vòib minna.
Jàrgmisel pàeval làhenes Roku ema tàhendusrikka sònumiga:”Ma siin àsja rààkisin Stefano emaga. Stefano naine otsib tòòd juba pikemat aega ja mulle, Roku, teeks vàga suurt heameelt, kui sa aitaksid Stefano naisele teie firmas yks tòòkoht leida.”
Vahetasime Rokuga pilke. Nimelt Roku ylemus ja yhtlasi firmaomanik on shovinistlik siga, kes pòhimòtteliselt ei vàrba naisi, sest naistel on kombeks seoses synnitusega tòòlt puududa ja ylemuse enda naise nàitel nàeme, et naise koht on kodus mitte tòòl. Vahel on ylemuse naisel lubatud kàia kodust vàljas, pòhiliselt synnitamas vòi turul toiduvarusid tàiendamas.
Yhesànaga Roku siis keerutas-tiirutas selle jàrelepàrimise peale ega vastanud suurt midagi.
Aga Stefano pole papist poiss. ’Ciao!’ tabas mind ykspàev reibas telefonikòne Roku òelt. ’Stefano ja ta naine kutsusid meid laupàeval Antonioga pizzat sòòma. Yhesònaga, et kui te olete Francavillas ja Rokule sobib, siis te olete ka vàga oodatud’. Mòttes aplodeerisin Stefano myygitehnikate yle.
Novot ja siis me làksimegi pizzat sòòma Stefano ja ylejàànud seltskonnaga. Roku, kuna tal pole vòimalik Stefano naist tòòle sebida, kavatses seekord ise arve maksta, et see oleks nagu Itaalia rafineeritud lobistamismaastikul signaal viisakast àraytlemisest. Aga seegi kord tòttas Stefano salakavalalt enne arve maksmise hetke korra laua tagant àra ja pàrast selgus – naksti! – et kòik on korras juba.
Yhesònaga Roku on nyyd ilgelt keerulises olukorras ja kaks tundi peale seda òhtusòòki startisime Veronasse – mina, Roku ja Roku isa.
Hommikuhàmaruses keerasin end autos tagaistmel rullbiskviidiks ja tukkusin.
Vahepeal màrkasin, et onu Gino oli meie ekipaazhiga liitunud.
Siis màletan veel uduselt màetippusid, Autogrilli kaputsiinot ja seda, et pidevalt mingi kehaosa jài kuidagi kangeks.
Edasi tuli juba Verona.
Verona làhedal kàivitati Julietta-Ansipi GPS navigaator, jòudmaks messikeskusesse. Roku isa ja onu Gino on viisakad vanakoolimehed. Nad tànasid navigaatorit lòbustatult iga juhise eest ja kui navigaator liiga palju lobisema hakkas, ytlesid rahustavalt, et nad juba teavad kyll, kus òige tee on. Hàrrad imestasid vàga, et kuidas ikka tànapàeva tehnoloogia on arenenenud, et selline vàike vidin nii tàpselt teab, kuhu minna ja puha. Onu Gino kysis, et kuidas navigaator teab, et me just tàpselt Veronasse messikeskusesse tahame minna. Ma nalja pàrast ytlesin, et satelliidid tànapàeval loevad selle inimese mòtteid, kellele navigaator kòige làhemal on. Onu Gino vòpatas pisut.
Alguses oli navigaatorist palju abi, aga mòne hetke pàrast hakkasime màrkama, et pyhapàeva hommikul vara vooris ebaloomulikult palju inimesi, làpakakotid òlal ja cabin-size kohvrid reipalt jàrel veeremas, kòik yhes suunas. Tallinnas nàeb tavaliselt taolist vaatepilti, kui on mingi suur kontsert vòi laulupidu tulemas ja siis inimesed kònnivad kòik pyhalikult Ale Coq staadioni vòi Saku Suurhalli suunas.
Messikeskus oli hiigelsuur. Ma pole peale Robbie Williamsi Berliini-kontserti kunagi nii suurel yritusel olnud. Yritustekorraldaja pilguga olukorda hinnates ja seda Itaalia-koeftitsendiga korrutades pean ytlema, et absoluutselt imevààrselt hàsti oli korraldatud VinItaly. No pàriselt kohe.
Niisiis, onu Luca abiga, kes messil oma veine oli demonstreerimas, pààsesime pileti ostmisest ja sebisime end kiirelt Abruzzo regiooni telki. Yldiselt oli vàljapanek nii korraldatud, et igal regioonil oli oma telk ja Toskaanal oli kaks telki.
Kogu pàev mòòdus imelikus vines olles, mis oli tingitud magamatusest, tyhjast kòhust ja jàrjepidevast veinide degusteerimisest. Muide, kas teile ei tundu, et sòna ’vine’, on kuidagi vàga sarnane sònaga ’wine’? Ma arvan, et see sarnasus pole juhuslik. Selles mòttes, et kus on ’wine’, pole ’vinetki’ vaja kaua oodata.
Yldiselt tegin mòned tàhelepanekud.
Esiteks Abruzzo regioonis tabas otse hommikul vara mind pàeva mystilisim vàljapanek – veinipudelid ja Viagra tabletipakid kenasti klaasi taga reas. Mida sellega òelda taheti? Kas Pfizerilt kysiti luba, nende toodangu kasutamisel veinireklaamis? Kahjuks ei saanud kysida, sest me jòudsime nii vara kohale, et selle vàljapaneku autoreid polnud veel nàha.
Teiseks oli selgelt nàha nii-òelda Teise Itaalia ja Esimese Itaalia vahelisi erinevusi. Nimelt vaesemate regioonide telgid (nagu Sitsiilia, Abruzzo, Puglia) olid kohalike turismiametite sponsoreeritud ja tàis pisikesi bokse, kus siis perefirmad oma toodangut nàitasid ja kòigile, kes vàhegi boksi làhedale korra tukkuma jàid, ligi tikkusid ning veini mekkida pakkusid. Rikkamate regioonide telkides (nàiteks Toskaana, Friuli Venezia ja Lombardia) olid aga veinitootjad enamasti suured kahekorruselised baarid ehitanud, kuhu pààses sisse kutsega. Ka proledele pakuti neis peentes asutustes veini, aga tavaliselt kàis see nii, et baari yhes kyljes oli pisike avaus seinas, kus Mòttetud Inimesed said veine proovida.
Kolmandaks sain teada, kuidas òiget oliiviòli àra tunda. Nimelt mina pisut algaja òli-snoobina olen siin Itaalias, oliiviòli esiriigis, juba tykk aega kohalikelt uurinud, et kuidas teha vahet ekstra-kvaliteetsel òlil ja lihtsalt oliiviòlil. No ja tavaliselt vastatakse, et tuleb naabri kàest osta vàrskelt pressitud òli. Mind see vastus pole aga eriti rahuldanud ja kogu aeg on nagu kripeldanud, et kuidas ikkagi aru saada. Yhesònaga, ma hàngisin yhes boksis, kus tutvustati Abruzzo òlisid ja seal lahke hàrra seletas. Òlil peab olema D.O.P. tàhis, see tàhendab sisuliselt sama, nagu veinil D.O.C. Ma ei tea, kuidas teistega, aga ma tean kindlalt, et yhele konkreetsele eestlasele on sellest infost siin kasu. Seal boksis sòin ma juba hommikutundidel leiba ja òli kòhu tàis, et ebakainesse olekusse sattumist vàltida.
Neljandaks seal VinItalyl oli nii, et pakuti veini sedasi, et presenteerija ulatas proovjale klaasi veiniga siis vahtis alati nii ootusàrevalt ja pinevalt, et narr oleks olnud mitte midagi òelda. Mina olen sotsiaalselt kergesti mòjutatav ja sellega seoses omandasin meie ekipaazhi hulgas kapi-sommelier kuulsuse. Nimelt kuna alati nii pinevalt jàlgiti, siis tundsin vajadust iga veini mòtlikult vastu valgust keerutada, seejàrel pikalt nuhutada, mureliku ilmega lonks vòtta ja seda keele peal hoida. Kòik need tegevused oli vajalikud pigem selleks, et verbaalseks osaks mòtteid koguda. Vot ja siis pàrast pikka nuuskimist ja mòtisklust ma vàljendasin mingi zen mòtte. Yhes kohas pàrast jàrjekordse Pecorino mekkimist teatasin nàiteks:”Hmm... oleks nagu.... (mòtlik pilk klaasipòhja) pirn...”. See dadaistlik teadaanne tekitas onu Ginos joovastuse ja ta ònnitles sealsamas Roku isa selle puhul, et perekonna traditsioonide vààriline minia on leitud.
Seal VinItalyl juhtus Puglia telgis meiega yks pentsik asi.
Kòikides Teise Itaalia telkides oli baar, kus regiooni veinid olid vàlja pandud. Yhesònaga hàngime ekipaazhiga Puglia baaris parajasti, kui làheneb galantne noorsand ja kysib viisakalt, et kas me tahame ehk tulla veini degusteerima. Olime nòus muidugi. Noorsand juhatas meid òige kuubikuni ja haihtus. Ilmselt ylejàànud ohvreid otsima, vòin ma tagantjàrgi tarkusest òelda.
Kuubikusse oli tekitatud konverentsiruum, iga istekoha juures veepudel ja kuivikud, nagu korralikul degusteerimisyritusel kombeks. No istusime pahaaimamatult ilusti neljakesi esiritta ja onu Gino korduvate julgustavate nòuannete peale asusin kuivikuid sòòma.
Ootasime pàris tykk aega, kuni inimesed kogunesid.
Konverentsiruumis oli ka presiidiumilaud, kus istusid mòned vanamehed ja daam, kelle nàokuju oli TàPSELT samasugune nagu neandertallasel. Imeline, samas ootamatu elamus– nàha kuldnòòpidega kostyymis yrgnaist otse òhtumaise hedonismi hàllis! Algus kuidagi nagu venis ja sellega seoses hakkasime ajaviiteks laual olevaid infomaterjale lappama. Algas see materjal veinidefinitsiooniga (kòik raamatud ja infomaterjalid algavad Itaalias definitsioonidega, mul on mulje jàànud). Edasi tuli lugematu arv A4 lehti, mis olid tihedalt teksti tàis. Pilte ja tyhje reavahesid ei olnud. Ma pòhimòtteliselt ei loe yhtki teksti, kust puuduvad reavahed ja pildid, nii jài see massiivne teos minu poolt làbi tòòtamata.
Lòpuks oli saal rahvast tàis ja yks mees tegi sissejuhatuse. Roku sosistas mulle kòrva, et mees on kuulus veiniajakirjanik. Kuulsaid inimesi tuleb tàhelepanelikult silmitseda, nii et ma hakkasin teda silmitsema. Hàrral olid hòrenevad mustaks vàrvitud juuksed yle pea kammitud ja kuldne kòrvaròngas kòrvas. Yldiselt oli ta kenasti pàevitunud ja ypriski elegantne.
Algus oli tyypiline Itaalia moodi algus - tànati pikalt, yhekaupa ja galantselt kòik korraldajaid ja ka kòiki teisi, kes on oma panuse andnud. Siis tutvustas Kuulus Veiniajakirjanik iga presiidiumi liiget, rààkides iga vanamehe kohta, kuidas ning millal ta igayht neist esimest korda kohtas ja siis kuidas tutvus edenes ja kui hindamatu on iga vanamehe panus tema, Kuulsa Veiniajakirjaniku, enoloogilisse arengusse ja muidugi ka tànasesse imevààrsesse yritusse, mida meil kòigil on siinkohal eriline au nautida. Yrgnaine oli muide turismiametnik Lecciast, vòtan ma siinkohal kokku tutvustuse, mis oli oluliselt lyhem kui vanameestele pyhendet kòned. Shovinistlik siga, klassifitseerisin ma mòttes Kuulsa Veiniajakirjaniku.
Siis sai sòna yks presiidiumi vanameestest. Ta rààkis nii pikalt, et ma hiberneerusin selleks ajaks ja ma ei tea, mida ta rààkis. Seejàrel anti mikker Yrgnaisele.
Yrgnaist oli huvitav jàlgida, aga ka tema sònavòtt oli nii igav, et pàrast hetkelist àrkamist hiberneerusin uuesti. Tòele au andes tuleb òelda, et enne kui ma hiberneerusin, oli teda vòrdlemisi huvitav jàlgida, sest rààkides ta raputas ehteid ja juukseid vàga paeluval moel.
Hakkasime nihelema, sest veini nagu ei olnud kusagil ja oli kartus, et kui igale presiidiumiliikmele sòna antakse, tuleb sedasi lòunaaeg kàtte ja on puha patt kallil lòunaajal kònesid kuulata.
Roku isa murdus esimesena. Tòusis kàbedalt pysti ja jàrjekordse kiiduaplausi ajal hiilis kuubikust vàlja. Hetke pàrast tuli onu Ginole telefonikòne. Onu Gino vaatas telefoni ja tema ilmest vòis aru saada, et on tàhtis kòne – no kui mitte paavstilt, siis vàhemalt tema armastatud emalt kindlasti. Onu Gino vòttis kòik oma oma asjad ning tuiskas kuubikust vàlja telefoni vastu vòtma. Jàrgmisena hiilis Roku vàlja ja ei làinudki kaua aega, kui mullegi tuli kòne paavstilt. Kujutasin ette, et ma tòòtan veel Eestis ja vòtmeklient on helistamas parajasti, et teada anda, kas vòitsime riigihanke – just selle ilmega lahkusin kuubikust, et olukorda kuidagi leevendada. Kuubikust vàljudes vòtsid mind vastu itsitavad ekipaazhiliikmed. Olime kerge pààsemise yle hirmus ònnelikud, aga igaks juhuks lippasime kibekàhku Puglia telgist minema.
Julietta-Ansip
Kui me Rokuga pikkadel talvekuudel mòòda Abruzzot tiirutasime ja automaatkastiga kasutatud vàikeautot otsisime, siis ykskord hakkasime ajaviiteks tulevasele autole nime vàlja mòtlema. Meil on yldse pikkadel autosòitudel sellised ajaviited - nàiteks vahel laulame eesti ja itaalia keeles laule ning mònikord màngime, et oleme jaapanlased ja rààgime jaapani keelt. Vahel rààgime ka saksa keelt. Ykspàev nàiteks jàllegi màngisime, et oleme poliitikud ja peame isamaalisi kònesid – Roku pidas kòne itaalia keeles ja mina eesti keeles. Tykk aega hiljem ma nàgin hetkeks Mussolini-teemalist dokfilmi telekast ning taipasin, et Roku oli oma vahva kòne puha Mussolini pealt maha viksinud. Mussolini oli muidu tropp ja Itaalia hàbiplekk, aga peab tòele au andma, et osav kònemees oli ta kyll.
Niisiis mòtlesime, et paneks autole Eesti-Itaalia seganime nii, et Roku pakub Itaalia nime ja mina pakun vàlja Eesti nime.
Mòtlesin pikalt head Eesti nime – ja korraga tuli selline nimi nagu Ansip pàhe. Roku pakkus omalt poolt Julietta.
Nii saigi tulevase auto nimeks Julietta-Ansip.
Julietta-Ansipi otsingutel mòòdusid jaanuar, veebruar ja màrtsikuugi. Lootus hakkas kuidagi nagu àra kaduma, kui mitte òelda, et juba vaatasin Eestist autosid ja plaanisin nàdalase puhkuse vòtta, et auto Itaaliasse toimetada.
Teisest kyljest, Itaalias olen juba ennegi màrganud sellist huvitavat fenomeni, et kui midagi tahad saada, siis alguses mòtled, et kukesupp – làhen teen àra. Siis selgub, et polegi mingi lihtne asi. Hakkad pingutama mis kole, aga kohe yldse ei saa. Lòpuks lòòd kàega ja tàpselt sel momendil kukub otsekui selgest taevast lahendus lagipàhe.
Autoga juhtus samamoodi.
Tàpselt sel pàeval kui hakkasin pyhendunult auto24s surfama ja puhkust plaanima, helistas Roku isa ja teatas, et Julietta Ansip on leitud!
Citroen C2, automaatkastiga, vaid 30K km làbisòitu ja igasugust lisavarustust tàis nagu nàiteks udutuled ja nahkrool.
Mòòdus vaid pògus nàdal, kui Julietta-Ansipi ost sai àra vormistatud.
Nii kui autopoest saagiga lahkusime, làksime Rokuga supermarketisse ja ostsime lisavarustust juurde. Mina ostsin Julietta-Ansipile GPS navigaatori ja Roku ostis Tizziano Ferro plaadi.
Niisiis mòtlesime, et paneks autole Eesti-Itaalia seganime nii, et Roku pakub Itaalia nime ja mina pakun vàlja Eesti nime.
Mòtlesin pikalt head Eesti nime – ja korraga tuli selline nimi nagu Ansip pàhe. Roku pakkus omalt poolt Julietta.
Nii saigi tulevase auto nimeks Julietta-Ansip.
Julietta-Ansipi otsingutel mòòdusid jaanuar, veebruar ja màrtsikuugi. Lootus hakkas kuidagi nagu àra kaduma, kui mitte òelda, et juba vaatasin Eestist autosid ja plaanisin nàdalase puhkuse vòtta, et auto Itaaliasse toimetada.
Teisest kyljest, Itaalias olen juba ennegi màrganud sellist huvitavat fenomeni, et kui midagi tahad saada, siis alguses mòtled, et kukesupp – làhen teen àra. Siis selgub, et polegi mingi lihtne asi. Hakkad pingutama mis kole, aga kohe yldse ei saa. Lòpuks lòòd kàega ja tàpselt sel momendil kukub otsekui selgest taevast lahendus lagipàhe.
Autoga juhtus samamoodi.
Tàpselt sel pàeval kui hakkasin pyhendunult auto24s surfama ja puhkust plaanima, helistas Roku isa ja teatas, et Julietta Ansip on leitud!
Citroen C2, automaatkastiga, vaid 30K km làbisòitu ja igasugust lisavarustust tàis nagu nàiteks udutuled ja nahkrool.
Mòòdus vaid pògus nàdal, kui Julietta-Ansipi ost sai àra vormistatud.
Nii kui autopoest saagiga lahkusime, làksime Rokuga supermarketisse ja ostsime lisavarustust juurde. Mina ostsin Julietta-Ansipile GPS navigaatori ja Roku ostis Tizziano Ferro plaadi.
Nuttu ja hala jàtkub kauemaks
Ykspàev ajalehes ‘Corriere della Sera’ avaldati uuring, mille kohaselt Itaalia keskmine netopalk on vanade Euroopa riikide seas peaaegu kòige madalam, pool Inglismaa keskmisest palgast. Ainult Portugali keskmine palk on veel madalam. Eeldatavasti edasi tulevad juba Bulgaarja ja muud taolised, aga kahjuks uusi EL riike polnud uuringus.
Selle uudise peale làksid meil tòò juures kòik analyytikud àrevile, probleemi arutati pòhjalikult, vòrreldi erutatult palga ja elukalliduse tabeleid.
Ma enam ei viitsi oma arvamust avaldada Itaalia majanduse olematu ja jàrjest kahaneva konkurentsivòime teemal, nii et lugesin uudise làbi ja jàtkasin diagrammi meisterdamist.
Muidu uudise kandev sònum oli iseenesest masendav – elukallidus tòuseb, palgad langevad ja pole lootustki, et tòusevad. Selle uudise kòrval oli yks teine uudis, mida teised ei arutanud eriti, aga mina kui siinne e-eesti lipu kòrgel hoidja lugesin selle hoolikalt làbi. Seegi uudis ei tòotanud head - IT arengu vallas on Itaalia kòigist vanadest Euroopa riikidest tagapool.
Mul hakkas itaallastest kahju. Esiteks raiskavad nad tòòl mòttetult aega, kuna nad ei oska koosolekuid sihipàraselt organiseerida ja teiseks saavad nad veel vàhe pappi ka. Nagu nendest jamadest veel vàhe oleks – neil on veel ka ametiyhingud ja Naapoli.
Pole lihtne itaallane olla.
Selle uudise peale làksid meil tòò juures kòik analyytikud àrevile, probleemi arutati pòhjalikult, vòrreldi erutatult palga ja elukalliduse tabeleid.
Ma enam ei viitsi oma arvamust avaldada Itaalia majanduse olematu ja jàrjest kahaneva konkurentsivòime teemal, nii et lugesin uudise làbi ja jàtkasin diagrammi meisterdamist.
Muidu uudise kandev sònum oli iseenesest masendav – elukallidus tòuseb, palgad langevad ja pole lootustki, et tòusevad. Selle uudise kòrval oli yks teine uudis, mida teised ei arutanud eriti, aga mina kui siinne e-eesti lipu kòrgel hoidja lugesin selle hoolikalt làbi. Seegi uudis ei tòotanud head - IT arengu vallas on Itaalia kòigist vanadest Euroopa riikidest tagapool.
Mul hakkas itaallastest kahju. Esiteks raiskavad nad tòòl mòttetult aega, kuna nad ei oska koosolekuid sihipàraselt organiseerida ja teiseks saavad nad veel vàhe pappi ka. Nagu nendest jamadest veel vàhe oleks – neil on veel ka ametiyhingud ja Naapoli.
Pole lihtne itaallane olla.
Kohtumine kelmika kolmikuga
Ykspàev nàgin punkri làhedal kangapoodi.
Mul on igihaljas huvi kangaste vastu ja kuna ma otsin parajasti ràtsepat ja kangapood oli nagu loogiline koht, kus asjaomaseid kontakte kysida, astusin sinna sisse.
Seestpoolt ust sulgedes nàen - kangarullide vahel vàike lett, umbes nagu kòògilauake. Leti taga troonib hàrra, kes meenutab yhtaegu nii Kavalat Rebast kui ka kuulsat moekunstnikku Valentinot. Tema paremal ja vasakul kàel toekat rinnapartiid kòògilauakesele toetav naisterahvas. Lòbusad prouad mòlemad sellised keskealised, aga ohtra meigi, puffis juuste ja ylekaaluga. Leti peal on tuhatoos, kust poolikust sigaretist tòusev suitsuvine atmosfààri eriliseks tuunib.
Kiire pilk kangarullidele (ei midagi erilist) ja seltskonnale (kahtlustàratav) ja mòtlesin kiirelt ringi pòòrata. Naksti! – astus yks naisterahvastest mul verbaalselt saba peale ja kysis kavalalt, et kas saab aidata. No nyyd mul oli kyll tunne, et olen vàike loll Pinocchio, kes rebase ja kahe kassi urgu sattunud.
Teatasin, et jah, ma siin lihtsalt vaatan ringi alustuseks. Mòtlesin, et teen viisaka tiiru ja lahkun kiirelt. Kaval Rebane aga ei andnud asu.’Aga mida sinjoriina tàpsemalt otsib?’ ‘Ee… nooo… ma siin otsin … ee… kostyymiriiet’. ‘Oooo, aga kuskohast sinjoriina pàrit on?’ Vastasin pahaaimamatult, et Eestist. Nyyd algas tòeline kysimusterahe, mis oma iseloomult meenutas Rooma àkilisi ning jòulisi vihmasadusid. Kus sinjoriina elab? Miks Itaalias on? Kas ikka abielus? Mis tòòd mees teeb? Miks me varem teid meie poes nàinud pole? Aga mis tòòd sinjoriina teeb?
Halvimat kartes tegin kysimuste turmtule ees verbaalseid jànesehaake ning kavatsesin juba tàpsustada, et kas lugupeetavate kaupluses tuleb enne tòòintervjuu làbi teha, kui kangast saab osta. Aga just sel hetkel kysis yks proua, et kellena sinjoriina tòòtab, kas ehk stjuuardessina.
Mul on siin kujunenud teatav Ida-Eurooplase paranoia, sest tihti jààb itaallaste mòtteavaldustest mulje, et Ida-Euroopa naised on kòik venelased ning mòistavad ainult vanainimeste hooldaja, kodude koristaja vòi prostituudi ametit pidada ja tòòvàlisel ajal on neil kombeks Itaalia kombekatelt abielunaistelt nende mehi yle lyya. Yhesònaga solvusin ja teatasin, et juhuslikult tànapàeval on naistel tòòturul palju laiemad vòimalused, kui ‘gentili signori’ arvavad ja nàiteks mina tòòtan konsultatsioonifirmas. Vahel inimestel tuleb selline àraolev nàgu ette, kui liiga keerulistest asjadest rààkida. Vot tòòturu vòimaluste ja konsultatsioonifirma mainimise peale tuli kelmikal kolmikul tàpselt selline àraolev ilme. Oli nàha, et stjuuardessi-liin oleks justkui rohkem meeldinud.
Eeldatavasti polnud jàrgmine samm just kòige intelligentsem minu poolt, aga ega see lolli Pinocchio vòrdlus ilmaaegu pàhe ei tulnud. Nimelt uurisin, et ega lòbus seltskond juhtumisi mònda ràtsepat ei tea. Kaval Rebane teatas kiirelt, et teame kyll, aga enne sinjoriina peab meil kanga ostma, muidu me ei ytle midagi.
Yks prouadest aga kysis, et kas mul on suur voodi.
????
Proua tàpsustas mu yllatuse peale, et sinjoriina on selline pikk eksole ja kui marito on ka pikk, siis eeldatavasti teil on suur voodi.
No on jah, missiis.
Me siin teeme custom-made voodilinasid eriti suurte voodite jaoks, vàga ilusaid muide, teatas proua.
Minu meelest on pàris ootamatu keerata kostyymiriide temaatika juurest custom-made voodilinadeni. Nii olin ootamatust teemamuutusest sellises hàmarikus, et proua pidas vajalikuks pead kallutada, panna kokkupandud peopesad kòrva juurde ja korrutada ‘dormire, dormire’.
Mul sai mòòt tàis, tànasin kelmikat kolmikut abivalmiduse eest ja lahkusin kiirelt.
Pàrast rààkisin Rokule oma seiklusest ja ta làks ootamatult nàrvi. Kysis, et kus see hàbematu kangapood asub ja teatas, et làheb sinna kurjustama.
Mul on igihaljas huvi kangaste vastu ja kuna ma otsin parajasti ràtsepat ja kangapood oli nagu loogiline koht, kus asjaomaseid kontakte kysida, astusin sinna sisse.
Seestpoolt ust sulgedes nàen - kangarullide vahel vàike lett, umbes nagu kòògilauake. Leti taga troonib hàrra, kes meenutab yhtaegu nii Kavalat Rebast kui ka kuulsat moekunstnikku Valentinot. Tema paremal ja vasakul kàel toekat rinnapartiid kòògilauakesele toetav naisterahvas. Lòbusad prouad mòlemad sellised keskealised, aga ohtra meigi, puffis juuste ja ylekaaluga. Leti peal on tuhatoos, kust poolikust sigaretist tòusev suitsuvine atmosfààri eriliseks tuunib.
Kiire pilk kangarullidele (ei midagi erilist) ja seltskonnale (kahtlustàratav) ja mòtlesin kiirelt ringi pòòrata. Naksti! – astus yks naisterahvastest mul verbaalselt saba peale ja kysis kavalalt, et kas saab aidata. No nyyd mul oli kyll tunne, et olen vàike loll Pinocchio, kes rebase ja kahe kassi urgu sattunud.
Teatasin, et jah, ma siin lihtsalt vaatan ringi alustuseks. Mòtlesin, et teen viisaka tiiru ja lahkun kiirelt. Kaval Rebane aga ei andnud asu.’Aga mida sinjoriina tàpsemalt otsib?’ ‘Ee… nooo… ma siin otsin … ee… kostyymiriiet’. ‘Oooo, aga kuskohast sinjoriina pàrit on?’ Vastasin pahaaimamatult, et Eestist. Nyyd algas tòeline kysimusterahe, mis oma iseloomult meenutas Rooma àkilisi ning jòulisi vihmasadusid. Kus sinjoriina elab? Miks Itaalias on? Kas ikka abielus? Mis tòòd mees teeb? Miks me varem teid meie poes nàinud pole? Aga mis tòòd sinjoriina teeb?
Halvimat kartes tegin kysimuste turmtule ees verbaalseid jànesehaake ning kavatsesin juba tàpsustada, et kas lugupeetavate kaupluses tuleb enne tòòintervjuu làbi teha, kui kangast saab osta. Aga just sel hetkel kysis yks proua, et kellena sinjoriina tòòtab, kas ehk stjuuardessina.
Mul on siin kujunenud teatav Ida-Eurooplase paranoia, sest tihti jààb itaallaste mòtteavaldustest mulje, et Ida-Euroopa naised on kòik venelased ning mòistavad ainult vanainimeste hooldaja, kodude koristaja vòi prostituudi ametit pidada ja tòòvàlisel ajal on neil kombeks Itaalia kombekatelt abielunaistelt nende mehi yle lyya. Yhesònaga solvusin ja teatasin, et juhuslikult tànapàeval on naistel tòòturul palju laiemad vòimalused, kui ‘gentili signori’ arvavad ja nàiteks mina tòòtan konsultatsioonifirmas. Vahel inimestel tuleb selline àraolev nàgu ette, kui liiga keerulistest asjadest rààkida. Vot tòòturu vòimaluste ja konsultatsioonifirma mainimise peale tuli kelmikal kolmikul tàpselt selline àraolev ilme. Oli nàha, et stjuuardessi-liin oleks justkui rohkem meeldinud.
Eeldatavasti polnud jàrgmine samm just kòige intelligentsem minu poolt, aga ega see lolli Pinocchio vòrdlus ilmaaegu pàhe ei tulnud. Nimelt uurisin, et ega lòbus seltskond juhtumisi mònda ràtsepat ei tea. Kaval Rebane teatas kiirelt, et teame kyll, aga enne sinjoriina peab meil kanga ostma, muidu me ei ytle midagi.
Yks prouadest aga kysis, et kas mul on suur voodi.
????
Proua tàpsustas mu yllatuse peale, et sinjoriina on selline pikk eksole ja kui marito on ka pikk, siis eeldatavasti teil on suur voodi.
No on jah, missiis.
Me siin teeme custom-made voodilinasid eriti suurte voodite jaoks, vàga ilusaid muide, teatas proua.
Minu meelest on pàris ootamatu keerata kostyymiriide temaatika juurest custom-made voodilinadeni. Nii olin ootamatust teemamuutusest sellises hàmarikus, et proua pidas vajalikuks pead kallutada, panna kokkupandud peopesad kòrva juurde ja korrutada ‘dormire, dormire’.
Mul sai mòòt tàis, tànasin kelmikat kolmikut abivalmiduse eest ja lahkusin kiirelt.
Pàrast rààkisin Rokule oma seiklusest ja ta làks ootamatult nàrvi. Kysis, et kus see hàbematu kangapood asub ja teatas, et làheb sinna kurjustama.
Debor
Ytlen ausalt, Itaalias tòòl kàia ja kogeda, kuidas siin tòò on organiseeritud, tekitab mul tihti raskekujulist deborit.
Mina olen keskpàrane lineaarse mòtlemisega eestlane ja mind on ikka kasvatatud selliste pòhimòtete najal, et nàiteks lobisemise eest palka ei maksta vòi et yheksa korda mòòda yks kord lòika vòi et kui leiad probleemi siis paku ka lahendus. Minu kòige fundamentaalsem tòò tegemise pòhimòte on ikka olnud, et aega tuleb sààstlikult ning eesmàrgistatult kasutada. Samuti on mul aastatepikkuse tòòlkàimise jooksul kujunenud meeldivaks harjumuseks koosolekutel mòttetut mòla killida ja kui heietamiseks làheb, siis aega viitmata nòuda, et mis on heietuse eesmàrk.
Nyyd vàljendangi siin internetis nuttu ja hala, sest seoses dramaatiliste kultuurierinevustega ei kehti Itaalias ykski mu fundamentaalsetest tòò tegemise pòhimòtetest.
Nàiteks ykspàev oli jàlle selline pàev, et làksin hommikul tòòle.
Olin kohe hommikul vara proaktiivne ja kysisin ylemuselt, et mul on kòik tòò tehtud ja mis ma nyyd jàrgmiseks teha vòiks.
Ylemus oli kysimuse yle siiralt yllatununud. Teisedki hakkasid lòbustatult naerma ja selgitasid, et nàiteks itaallane ei kysi kunagi nii.
Umbes yheteistkymneni nagu polnudki òieti teada, et mis ma tàna teen, hakkasin tasapisi blogisid lugema.
Jòudsin just Evelin Sepa blogis huvitavate kommentaarideni, kui korraga sadas selgest taevast meil, et vaja diagramm meisterdada.
Meisterdasin paar tundi, saatsin àra.
Jàlle nagu polnud midagi tarka teha. Vahepeal oli lòuna ja kujutlesin juba, et kell kuus lahkun ja jòuan poest syya osta.
Nimelt, ma ei jòua kunagi tòòlt nii vara àra minna, et jòuaksin toitu osta, sest siin punkri làhedal pannakse kòik poed hiljemalt kl 8 kinni – tàpselt siis kui mul tòòpàev lòppeb.
Eeltooduga seoses valitseb punkris juba pikemat aega nàlg - yksòhtu nàiteks jàrasime Rokuga uut Kalevi shokolaadi òhtusòògiks (see valge shokolaad, maasikate ja kypsikutega), mille M mulle lahkelt Eestist kohale toimetas. M-i kylaskàik oli yldse nagu humanitaarabi-visiit - terve nàdala elasime yle, syyes òhtusòògiks eri variatsioone rosinaleivast ja hotell ‘olympia’ halvaakoogist. M tòi ka sportikonservi, aga seda me pole saanud àra syya, sest mul pole aega olnud, et minna konserviavajat ostma. Muidugi tuleb tunnistada, et olukord pàris nutune ei ole, sest tihti kàime Rokuga nàlja vàltimiseks peentes restoranides sòòmas.
Tulgem aga tagasi Itaalia tòòpàeva meeleoludesse - ootamatult kell kolm teatati, et tuleb projektikoosolek.
No ujusin kohale.
Meil on siin mitu projekti kàsil ja see oli tàpselt sellise projekti koosolek, milles ma ei osale tegelikult. Oli veel kaks inimest kohal, kes selles projektis ei osalenud. Kindluse mòttes ei òeldud, et miks me peame koosolekule tulema. Kaks tegelast hakkasid ilma igasuguse sissejuhatuseta, kuid selle eest piinarikka detailsusega ylemusele ette kandma yhte diagrammi, mida nad olid teinud. Kohati toimusid àgedad vaidlused, et kas mingi tegevus làheb yhest systeemist teise, vòi làbib vahepeal ka kolmanda. Ja kui làbib kolmanda, siis kas ikka kindel, et just selle systeemi, mitte mingi teise. Igaks juhuks ei kontrollitud kuskilt andmeid jàrele, vaid tòde syndis tapvalt pikkade diskussioonide kàigus. Vahepeal ylemus tutvus diagrammiga, seda valjusti ette lugedes, siis kòik kuulasid aupaklikult.
Oli hetki, kus mònele koosolekul osalejale saabus pààstev telefonikòne. Too vòttis alati kòne vastu, rààkis umbes viis minutit koosolekulaua taga ja siis làks koridori oma telefonikònet jàtkama. Tavaliselt ylejàànud kòik ootasid ja hàngisid niikaua. Need aga, kellele telefonikòne oli tulnud, olid ilmselgelt ròòmsad vòimaluse yle minna koridori jalga sirutama ega kippunud naasma.
Àkitselt – naksti! - tuli kohvipausi aeg. Kohvipausile pààsesin yle noatera ausalt òeldes. Nimelt kui keegi passiivsetest osalejatest nàiteks hakkas oma arvutis surfama ja muid asju tegema, siis ylemus kohe juhtis ignorantsele kàitumisele viisakalt tàhelepanu ja palus koosolekul osaleda. Sellega seoses ei saanud ma blogisid lugeda ega midagi, vaid pidin kuulama itaaliakeelset igavat juttu. Jube uni kippus tulema. Peale kohvipausi medideerisin niisama ja mòtisklesin, et jàrgmine revolutsiooniline leiutis peale viilutatud leiva, kontaktlààtsede ja GPS navigaatorite oleks minu arust see, kui keegi leiutaks, kuidas saaks avatud silmadega magada. Kokkuvòttes lòpetasime koosoleku kell pool yheksa òhtul.
Koju jòudes oli mul nii kole debor, et hakkasin lugema Charles Dickensi raamatut ‘Hard Times’.
Kòògikappi olid jàànud vaid yksik kummelitee pakk ja mingi leib ‘Jerusalem Matzot’, mille ma kunagi eelmisel aastal uudishimust ostsin ja mis sòòmata jài, sest polnud kuigi maitsev.
Kòht korises, tuju oli sitt. Suhestusin erilise pingutuseta puudustkannatava inglise tòòlisklassiga 19ndal sajandil.
Yhesònaga, et muidu ma ei nurisekski, aga ma ei saa aru miks ylemus iseseisvalt ei vòinud seda presekat làbi lugeda ja siis konkreetsete kysimuste vormis juba nende kahe inimesega asjad sirgeks rààkida, selle asemel, et viit inimest hilja òhtuni mòttetult kinni hoida, kellest kolmel polnud mitte halligi teha.
Mina olen keskpàrane lineaarse mòtlemisega eestlane ja mind on ikka kasvatatud selliste pòhimòtete najal, et nàiteks lobisemise eest palka ei maksta vòi et yheksa korda mòòda yks kord lòika vòi et kui leiad probleemi siis paku ka lahendus. Minu kòige fundamentaalsem tòò tegemise pòhimòte on ikka olnud, et aega tuleb sààstlikult ning eesmàrgistatult kasutada. Samuti on mul aastatepikkuse tòòlkàimise jooksul kujunenud meeldivaks harjumuseks koosolekutel mòttetut mòla killida ja kui heietamiseks làheb, siis aega viitmata nòuda, et mis on heietuse eesmàrk.
Nyyd vàljendangi siin internetis nuttu ja hala, sest seoses dramaatiliste kultuurierinevustega ei kehti Itaalias ykski mu fundamentaalsetest tòò tegemise pòhimòtetest.
Nàiteks ykspàev oli jàlle selline pàev, et làksin hommikul tòòle.
Olin kohe hommikul vara proaktiivne ja kysisin ylemuselt, et mul on kòik tòò tehtud ja mis ma nyyd jàrgmiseks teha vòiks.
Ylemus oli kysimuse yle siiralt yllatununud. Teisedki hakkasid lòbustatult naerma ja selgitasid, et nàiteks itaallane ei kysi kunagi nii.
Umbes yheteistkymneni nagu polnudki òieti teada, et mis ma tàna teen, hakkasin tasapisi blogisid lugema.
Jòudsin just Evelin Sepa blogis huvitavate kommentaarideni, kui korraga sadas selgest taevast meil, et vaja diagramm meisterdada.
Meisterdasin paar tundi, saatsin àra.
Jàlle nagu polnud midagi tarka teha. Vahepeal oli lòuna ja kujutlesin juba, et kell kuus lahkun ja jòuan poest syya osta.
Nimelt, ma ei jòua kunagi tòòlt nii vara àra minna, et jòuaksin toitu osta, sest siin punkri làhedal pannakse kòik poed hiljemalt kl 8 kinni – tàpselt siis kui mul tòòpàev lòppeb.
Eeltooduga seoses valitseb punkris juba pikemat aega nàlg - yksòhtu nàiteks jàrasime Rokuga uut Kalevi shokolaadi òhtusòògiks (see valge shokolaad, maasikate ja kypsikutega), mille M mulle lahkelt Eestist kohale toimetas. M-i kylaskàik oli yldse nagu humanitaarabi-visiit - terve nàdala elasime yle, syyes òhtusòògiks eri variatsioone rosinaleivast ja hotell ‘olympia’ halvaakoogist. M tòi ka sportikonservi, aga seda me pole saanud àra syya, sest mul pole aega olnud, et minna konserviavajat ostma. Muidugi tuleb tunnistada, et olukord pàris nutune ei ole, sest tihti kàime Rokuga nàlja vàltimiseks peentes restoranides sòòmas.
Tulgem aga tagasi Itaalia tòòpàeva meeleoludesse - ootamatult kell kolm teatati, et tuleb projektikoosolek.
No ujusin kohale.
Meil on siin mitu projekti kàsil ja see oli tàpselt sellise projekti koosolek, milles ma ei osale tegelikult. Oli veel kaks inimest kohal, kes selles projektis ei osalenud. Kindluse mòttes ei òeldud, et miks me peame koosolekule tulema. Kaks tegelast hakkasid ilma igasuguse sissejuhatuseta, kuid selle eest piinarikka detailsusega ylemusele ette kandma yhte diagrammi, mida nad olid teinud. Kohati toimusid àgedad vaidlused, et kas mingi tegevus làheb yhest systeemist teise, vòi làbib vahepeal ka kolmanda. Ja kui làbib kolmanda, siis kas ikka kindel, et just selle systeemi, mitte mingi teise. Igaks juhuks ei kontrollitud kuskilt andmeid jàrele, vaid tòde syndis tapvalt pikkade diskussioonide kàigus. Vahepeal ylemus tutvus diagrammiga, seda valjusti ette lugedes, siis kòik kuulasid aupaklikult.
Oli hetki, kus mònele koosolekul osalejale saabus pààstev telefonikòne. Too vòttis alati kòne vastu, rààkis umbes viis minutit koosolekulaua taga ja siis làks koridori oma telefonikònet jàtkama. Tavaliselt ylejàànud kòik ootasid ja hàngisid niikaua. Need aga, kellele telefonikòne oli tulnud, olid ilmselgelt ròòmsad vòimaluse yle minna koridori jalga sirutama ega kippunud naasma.
Àkitselt – naksti! - tuli kohvipausi aeg. Kohvipausile pààsesin yle noatera ausalt òeldes. Nimelt kui keegi passiivsetest osalejatest nàiteks hakkas oma arvutis surfama ja muid asju tegema, siis ylemus kohe juhtis ignorantsele kàitumisele viisakalt tàhelepanu ja palus koosolekul osaleda. Sellega seoses ei saanud ma blogisid lugeda ega midagi, vaid pidin kuulama itaaliakeelset igavat juttu. Jube uni kippus tulema. Peale kohvipausi medideerisin niisama ja mòtisklesin, et jàrgmine revolutsiooniline leiutis peale viilutatud leiva, kontaktlààtsede ja GPS navigaatorite oleks minu arust see, kui keegi leiutaks, kuidas saaks avatud silmadega magada. Kokkuvòttes lòpetasime koosoleku kell pool yheksa òhtul.
Koju jòudes oli mul nii kole debor, et hakkasin lugema Charles Dickensi raamatut ‘Hard Times’.
Kòògikappi olid jàànud vaid yksik kummelitee pakk ja mingi leib ‘Jerusalem Matzot’, mille ma kunagi eelmisel aastal uudishimust ostsin ja mis sòòmata jài, sest polnud kuigi maitsev.
Kòht korises, tuju oli sitt. Suhestusin erilise pingutuseta puudustkannatava inglise tòòlisklassiga 19ndal sajandil.
Yhesònaga, et muidu ma ei nurisekski, aga ma ei saa aru miks ylemus iseseisvalt ei vòinud seda presekat làbi lugeda ja siis konkreetsete kysimuste vormis juba nende kahe inimesega asjad sirgeks rààkida, selle asemel, et viit inimest hilja òhtuni mòttetult kinni hoida, kellest kolmel polnud mitte halligi teha.
Moodne Itaalia Naine
Moodne Itaalia Naine peab kindlasti omama maakaardiga kàekotti. Ma arvan, et 90% itaallannade elu kaks pòhilist unistust on abielluda enne kolmekymnendat eluaastat ja saada see maakaardiga kàekott. Ylejàànud 10% on need, kes elavad Milaanos vòi on vàlismaale tòòle làinud ning kellel on maakardiga kotist ja abiellumisest enam-vàhem pohui. Need kònealused kàekotid on hinnaklassilt kallimad kui nàiteks Francesco Biasia vòi Furla, aga uskumatult fantaasiavaese disainiga. Kollektsioonid pole vàhemalt viimase kolme aasta jooksul òieti muutunud.
Sygis-talvel 2007 ei vàljunud Moodne Itaalia Naine kodust, kui polnud jalga ajanud itaallanna kohustuslikke moe-elemente, milleks seekord on pòlvpuksid ja kauboisaapad. Ma isiklikult pole kuskil minu poolt kylastatud riikides ega ka moeajakirjades nàinud, et kauboisaapad eriti moes oleks, nii et ei oskagi selgitada seda siinset kauboisaabaste fenomeni.
Pòlvpykste ja kauboisaabastega paneb moodne itaallanna kokku ilusa lyhikese mantli. Erinevalt maakaardiga kottidest ja kauboisaabastest on mantlid tihtipeale imetlusvààrselt ilusad, huvitava disainiga ja kvaliteetsest materjalist. Mantli all peab olema pikk kampsun vòi t-sàrk suure vòòga. Kui pikka kampsunit vòi t-sàrki pole panna, on kaputt.
Moodsate soengutega on Itaalias selles mòttes kasin, et on valida kahe vahel – pikad ja lyhikesed. Kui on pikad juuksed, siis peavad need olema ronkmustad ja sirgendatud. Kui on lyhikesed juuksed, siis need peavad olema lòigatud nii nagu on praegu Vicktoria Beckhamil. Victoria Beckhami uuest poisipeast ei pààsenud minagi. Nàiteks kui ma oma vastselt lyhikeseks lòigatud soenguga làhemalt tutvuma hakkasin, leidsin, et minagi olin enne lihtsalt Katu, aga nyyd olen Victoria Beckhami copycat.
Muide ma avastasin meeldivalt teravmeelse Itaalia moekriitiku blogi. Autor jàlgib tànaval tema arvates halvastiriietatud naisi, pàrast joonistab neist pildi ja kritiseerib pàris vaimukalt http://www.malvestite.net/ . Itaalia keeles muidugi. Nalja pàrast vaatasin, kas leian, aga ei leidnud sealt blogist yhtki sellist kriitikaobjekti, kellel oleks maakaardiga kott, ilus mantel, pòlvpyksid ja kauboisaapad.
Sygis-talvel 2007 ei vàljunud Moodne Itaalia Naine kodust, kui polnud jalga ajanud itaallanna kohustuslikke moe-elemente, milleks seekord on pòlvpuksid ja kauboisaapad. Ma isiklikult pole kuskil minu poolt kylastatud riikides ega ka moeajakirjades nàinud, et kauboisaapad eriti moes oleks, nii et ei oskagi selgitada seda siinset kauboisaabaste fenomeni.
Pòlvpykste ja kauboisaabastega paneb moodne itaallanna kokku ilusa lyhikese mantli. Erinevalt maakaardiga kottidest ja kauboisaabastest on mantlid tihtipeale imetlusvààrselt ilusad, huvitava disainiga ja kvaliteetsest materjalist. Mantli all peab olema pikk kampsun vòi t-sàrk suure vòòga. Kui pikka kampsunit vòi t-sàrki pole panna, on kaputt.
Moodsate soengutega on Itaalias selles mòttes kasin, et on valida kahe vahel – pikad ja lyhikesed. Kui on pikad juuksed, siis peavad need olema ronkmustad ja sirgendatud. Kui on lyhikesed juuksed, siis need peavad olema lòigatud nii nagu on praegu Vicktoria Beckhamil. Victoria Beckhami uuest poisipeast ei pààsenud minagi. Nàiteks kui ma oma vastselt lyhikeseks lòigatud soenguga làhemalt tutvuma hakkasin, leidsin, et minagi olin enne lihtsalt Katu, aga nyyd olen Victoria Beckhami copycat.
Muide ma avastasin meeldivalt teravmeelse Itaalia moekriitiku blogi. Autor jàlgib tànaval tema arvates halvastiriietatud naisi, pàrast joonistab neist pildi ja kritiseerib pàris vaimukalt http://www.malvestite.net/ . Itaalia keeles muidugi. Nalja pàrast vaatasin, kas leian, aga ei leidnud sealt blogist yhtki sellist kriitikaobjekti, kellel oleks maakaardiga kott, ilus mantel, pòlvpyksid ja kauboisaapad.