Praegu siin Eestis puhkamas olles ma olen tähele pannud, et kõik on täpselt samamoodi nagu enne. Juskui polekski kunagi ära käinud siit.
Üks asi on siiski muutunud. Nimelt õe noorim võsuke oli viimati rahulik pamp, aga nüüd tuleb hommikuti kell seitse, taob kätega vastu ust ja karjub. Kui uks lahti teha, ütleb selge häälega 'TELE' ja ronib magajate otsas. Kui kogu pere üles äratatud, läheb ta uuesti magama.
Ja siis meeldib Eestis mulle see, et saab osta suure papptopsikus kaputsiino ning tänaval kõndides seda kõrre abil imeda. Kohvitopsikuga jalutades tuli meeldiva – kuid siiski mõnevõrra ootamatu - üllatusena asjaolu, et kui oli vaja ülekäigurada ületada, siis autod peatusid.
Nessun commento:
Posta un commento