Viimasel òhtul enne Eestist àrakolimist kàisin Borati filmi vaatamas. Kinos inimesed naersid valju hààlega. Kui lòpus nàidati pingviinijààtist limpsivat Ingrid Tònistet, làbis saali ròòmus àratundmiskahin ja naerukihin.
Peale filmi kogunesime sòpradega làhedalasuvas pubis ja vahetasime muljeid, et oli pisut tobe film, aga yldiselt vòttes naljakas ja idaeurooplasele àratundmisròòmu pakkuv.
Eile kàisime Rokuga Borati filmi vaatamas. Minu huvi oli nàha, mis ime làbi on vòimalik dubleerida itaalia keelde idaeuroopa aktsendiga inglise keelt ja Ameerika kultuurikonteksti. Roku huvi oli nàha, mis imefilm see on, mille reklaame on tàis 80% Roomas asuvatest vàlireklaampindadest, kus on kujutatud vuntsidega mees neoonrohelise pàevitustrikooga ja kirjutatud et film on vòitnud GuldKloobuse ja on Oscari kandidaat.
Vàljume kinost. Roku on vait nagu muumia. Kysin, et no kuidas film meeldis. Roku on ikka vait nagu muumia. Autos Roku avanes. Teatas, et see film oli brutissima (tòlge: kòige inetum asi ever) ja et tal on vastik olla ja et me kunagi enam ei làheks selliseid filme vaatama ja yldsegi, mis on selle lolli filmi point ja et Itaalias ei tehta juutide yle nalja. Poleks ma Borati-filmi originaalkeeles nàinud, arvaksin samamoodi nagu Roku.
Oleks ma poliitik, siis mu valimisprogrammi kandev punkt oleks, et filmide originaalkeele dubleerimine tuleb àra keelata.
Esiteks on hààlekasutus nàitlemise oluline element.
Kui nàitleja hààl maha keerata ning selle asemel keegi teine tema rààgitud teksti peale loeb, on see nàitleja professionaalsuse yle irvitamine ja tema tòò viljade peale kusemine.
Teiseks kaob dubleeritud filmi vaataval inimesel vòimalus mòista filmi kultuurikonteksti.
Vòtame lihtsa nàite.
Borati-filmi itaaliakeelses versioonis oli kyll tàpselt tòlgitud see jutt, mida neegrid rààkisid (‘brother’ oli tòlgitud ‘fratello’ jne), aga see tòlge oli sisutu, sest neegri jaoks tàhendab ‘brother’ midagi muud kui itaallase jaoks ‘fratello’. Pealegi rààkisid kòik neegrid enam-vàhem samamoodi nagu Borat, samas kui filmi originaalversioonis rààkisid neegrid ikkagi korraliku afro-inglise keelt ja Borat idaeuroopa-inglise keelt ja valged ameeriklased ameerika-inglise keelt.
Vòtame teise lihtsa nàite - ‘the pursuit of happyness’.
Filmi làbiv liin on see, et peategelane tuletab lasteaiakasvatajale meelde, et ‘happiness’ kirjutatakse i-ga, mitte y-ga ja palub lasteaia nimes kirjaviga àra parandada. Peategelase sellekohased mòttearendused annavad vaatajale màrku tema pyydlemisest parema poole; soovist vòidelda vaimse ignorantsusega ja seda ka piiratud vòimaluste tingimuses; nàitavad, et inimene vòib olla vaene, aga ei pea olema harimatu. Pealegi on ‘happyness’-liin vajalik filmi pealkirja mòistmiseks. Mis aga juhtus dubleeritud versioonis? Filmi nimi on ‘ricerca di felicità’ (ònne otsingud) ja itaalia keeles nààgutamine selle yle, et inglise keeles ‘happiness’ kirjutatakse i-ga oli tàiesti mòttetu ja ebavajalik.
Kolmandaks kaob teravmeelsete mòttevahetuste ja sònamàngude tegelik sisu vaataja jaoks tàiesti àra, sest sònamànge ei ole vòimalik tòlkida teise keelde nii, et nalja mòte sàiliks.
Neljandaks ei yhildu nàitlejate suuliigutused ja see tekst, mida peale loetakse.
Viiendaks kaob vaatajal vòimalus harjutada vòòrkeele kuulamist.
Kuuendaks rààgivad Itaalias kòikide dubleeritud filmide nàitlejad enam-vàhem sama hààlega. Pakun, et yldse kokku on nàiteks umbes 10 inimest, kes Itaalias kòikidele dubleeritavatele filmidele hààlt teevad.
Yhesònaga – nii nagu Itaalias ‘Intimissimi’ pesupoodide ketis on rinnahoidjate suurused vaid 1 ja 2 ja 3 ja 4, pakutakse filmides kuulata pòhiliselt vaid lapse hààlt, naise hààlt ja mehe hààlt. Loomulikult on ka mòningad variatsioonid – nàiteks vana naise hààl ja noore naise hààl. Aga point jààb samaks - itaalia keelde dubleeritud filmides rààgivad kòik vanad naised tàpselt yhesuguse hààlega.
Seitsmendaks on tobe, kui pingviin rààgib itaalia keeles, aga korraga hakkab laulma – hoopis teistsuguse hààlega ja inglise keeles (‘happy feet’).
Nàdala lubadus - edaspidi vaatan itaalia keeles ainult Itaalia filme.
Aga kas Borati filmis siiski ei heida hoopis juut kasahhide (või üldse idalaste) üle nalja, mitte eiteakes juutide üle?
RispondiEliminaNojah seda kyll, aga kes ei tea, et sasha cohen on juut, ei saa filmi vaadates sellest aru.
RispondiEliminaKatu
Mhmh, mina lubasin seda ka, eksju :) Sest kui ma tean, milline viisakusaste käib USAs mingisuguse žesti juurde ja siis itaalia keeles on hoopis teine, kui fraaside valik ei sobi žestikulatsiooniga, siis minul hakkab pea valutama, sest ma ei saa aru, mis kultuuris&riigis asi toimub.
RispondiEliminaMa lepin nende filmide dubleerimisega (teatud hulk ulmekaid ntx), kus kultuuritaust ei ole oluline, sest seal pea ei plahvata. Ja noh, puhta actioniga ma tegelikult ka lepin, sest seal on verbaalne osa tunduvalt vähemoluline.
Tjah, ja kuna kino on Itaalias nii oluline, siis, et mitte oma sõpru terroriseerida, siis ma tegin veel selle möönduse, et dubleeritud filme ma vaatan ainult siis kui nad on viletsad või äärmisel juhul keskpärased :)
Eeh, ma arvan, et kogu see dubleerimise-värk on selleks, et Itaalia näitlejatele rohkem tööd anda. Ei noh, väärt näitlejad on, aga dubleerimise mõtet see ikka paremaks ei tee. Dubleerimine kirjutab pool režissööri tööd korstnasse, see on äärmiselt kohutav tegu.
Aga muidu ma olen Rokuga nõus, see Borati-film on bruttississima, isegi originaalkeeles. See teeb liiga palju viletsat nalja selle üle, mis USAs tegelikult head on, eksole.
Ma ei taha nüüd hakata kaitsma itaallaste tobedat kommet filme dubleerida (õnneks on olemas suurepärane leiutis nimega DVD-player millega saab vaadata filme originaalkeeles ja samuti satelliittelevisioon mis seda võimaldab) aga ka subtiitritega tõlkides läheb pool asjast kaduma. See on paratamatu nähtus - et kõigest lõpuni aru saada, peaksime me tundma kõiki keeli ja mis kõige tähtsam - keele konteksti ja kultuuritausta. Mulle tundub see variant võimatu. Nii on see ju ka kirjandusega - erinevates keeltes lugedes selgub, et loed kahte täiesti erinevat raamatut.
RispondiEliminaAga subtiitrid tõlgivad ainult teksti. Jah, osa läheb kaduma, kui sa originaalkeelest aru ei saa, aga subtiitrid ei tõlgi kultuuri. Seda, millise hääletooniga midagi üteldakse jne. Kui hääletoon ja näoilme ei ole vastavuses, siis pea plahvata. Ja kui originaalkeeles kuulata, siis on võimalik omandada teatud hulka kultuuritausta - isegi kui sa loed subikaid ja keelt ei räägi. Dubleerimine võtab selle võimaluse ära, itaaliakeeleks dubleeritud filmides on tunne, et kõik on itaallased. Subikate puhul see ei nii ei ole.
RispondiEliminaJa mina vaatan filmi parem originaalkeeles, millest ma aru ei saa ilma mingi tõlketa, kui dubleeritult. Ma naudin ja mõistan seda rohkem :)
tatsutahime - mul pole midagi muud òelda, kui et olen sinuga tàiesti nòus.
RispondiEliminaMuide Borat reklaamid olid eile kòik àra korjatud linna pealt. Nagu poleks kunagi olnudki neid...
Katu
Minagi vaatan itaalia keeles ainult itaalia filme. Aga pole nòus mònede màrkustega itaalia dubleerimisest.
RispondiEliminaItaalia dublante on tegelikult miljonite kaupa, see on eraldi nàitlejate karjààrivòimalus siin. Kuulsamatel dublantidel on tavaliselt oma 3-4 tippnàitlejat, keda nemad siis alati dubleerivad (oh hàda, kui samas filmis on sama dubleerija erinevad nàitlejad :p ) Ja synkroniseerimine on itaalias veel rohkem paigas kui saksa keeles, s.t. labiaalid langevad pea alati kokku, kuidas nad oma hààldust niimoodi suudavad ajastada on omamoodi ime.
Kui ntx Stallonet dubleerinud nàitleja àra suri, siis Stallone filmide populaarsus olla langenud, sest tuttav hààlega tykkis kippus terve retseptsioon àra langema.
Eddie Murphy populaarsus on ntx kòrgem, kui vòiks arvata, sest teda dubleeriv nàitleja on portsu oma trikke talle otsa kleepinud (kummaline naer etc).
Kultuuriliste viltuhòòrumistega olen muidugi tàiesti nòus. Lihtsalt tahtsin ytelda, et Itaalias on tànu pikaajalisele dubleerimisele dubleerimine osutunud omaette kultuurifenomeniks.
Mis puutub aktsentidesse, siis selge, et ntx yorkshire-inglise keelt ei ole mòtet veneetsia dialekti ymber panna. Aga see eest on itaallastel alati topelt heameel, kui mòni filmitegelane on rohkem markeeritud Itaalia keelepunktist pàrit. Nii et kui eri paikadest pàrit mafioosnikud làhevad omavahel tylli, saad oma kòrvaga aru, et yhed on Sitsiiliast ja teised ei ole. Itaalia aktsendiga inglise keel on aga kòigil samasugune.
Aktsentide sisse toomisega suudavad ameeriklased ise veel ilgemalt yle pingutada. Meenutan ntx Kapt Morelli Mandoliini, kus Cage rààkis itaalia (?) ja Cruz kreeka (???) aktsendiga inglise keelt. Ka siis kui tegemist on ntx Hiinas aset leidva filmiga jààb arusaamatuks, miks ameerika vaatajale peab nàitama imbetsilli-tasandil inglise keelt rààkivaid tegelasi, kes n.ò. filmiruumis on tàiesti intelligentsed ja peaksid just vastupidi oma keeletasemega hiilgama.