Eile olin tòò juures veidra kultuurierinevuse tunnistajaks.
Kujutage ette, et eestlane kaotab tòò juures oma kaustiku àra, kuhu ta kòik elutàhtsad màrkmed on kirja pannud. Mis teie arvates juhtub?
Ma pakun vàlja jàrgmise stsenaariumi: kòik nohistavad oma arvuti taga. Kadunud Kaustiku Omanik teatab murelikult, et kaotas oma kaustiku àra. Vastuseks kostab eeldatavasti leige “mhm”, abivalmim kolleeg pakub vàlja, et ehk unustasid kohvinurka. Kòik tòòtavad edasi, kostub klaviatuuride klòbin. Kadunud Kaustiku Omanik otsib kaustikut, kuni selle leiab. Kui ei leia, paneb listi e-maili, et ega keegi mu kaustikut pole nàinud.
Aga mis meil siin eile juhtus?
M kaotas kaustiku àra.
M istub minu vastas, nii et korraga panin tàhele, kuidas ta nàrviliselt tuhnib oma arvutikotis ja paberites. Siis tuli meeleheitlik karjatus :’Mu kaustik on kadunud!’ Tegin ‘mhm’ ja jàtkasin oma Accessi pàringute tegemist (jaa! ma olen nyyd letterina/andmebaaside kunn!).
M tuhnis edasi, pààstes valla eelmainitud karjatusi. Hakkasin muretsema. Kysisin, et millal ta viimati kaustikut nàgi. Olla nàinud pool tundi tagasi. Aitasin viimase poole tunni syndmusi taastada – et kus ta kàis ja kes meie toas kàisid ja vòisid kogemata kaustiku vòtta (no meil on ju yhesugused kaustikud kòigil).
M-i karjatuste peale aktiviseerusid G1, G2, S ja D, kes tormasid robinal meie tuppa ja olles syndmustega kurssi viidud, hakkasid suure paanikaga kaustikut otsima. Panin imestusega tàhele, et igayks otsis tàpselt nendest kohtadest kuhu mina ja M ja eelnevad otsijad juba vaadanud olid. Lisaks kàidi kòik làhedalasuvad lauad, prygikastid, kapialused làbi ja see kòik toimus kàrarikka paanika ja kaastundeavalduste saatel.
Ka làhedal viibivad kliendi esindajad hakkasid muretsema ja ringi vaatama, et kuhu kaustik vòiks olla kadunud. Vàhemalt viis inimest kàisid yhekaupa kohvinurgas ja WC-s kaustikut otsimas.
Vajusin mòttesse – Eestis kyll nii ei tehta. Kui kaustiku kaotad, on sinu enda syy ja sinu enda kaustik ning otsid selle iseseisvalt yles eksole.
Kaustik vàlja ei ilmunud. Olukord oli traagiline. M istus pea kàte vahel justkui mees, kes on mastaapse krediitkaardipettuse ohvriks langenud. Siis tuhnis meeleheitlikult edasi, liigutas kappegi.
Tuli kohvijoomise aeg ja kaustiku otsimise projekt peatati. Kuni kohvi jòime, selgus, et M-l oli tekkinud kahtlusalune. Nimelt D oli kàinud meie toas vahepeal, mistòttu M tegi jàrelduse, et D vòttis kaustiku àra. D eitas kategooriliselt. Làbirààkimistesse sekkus S, kes vihjas D-le, et tegelikult M ei taha kòike kaustikut tagasi, tal on ainult neid lehti vaja, kus on tànase pàeva koosolekute màrkmed. D eitas kirglikult syyd.
Mina, olles oma Eestimaise kultuuripàrandi kytkes, pakkusin vàlja, et kui kaustikut ei leia, siis M vòib ju saata kogu firma listi e-maili et ega keegi kaustikut pole màrganud. Sain leige reaktsiooni pòhjal kohe aru, et Itaalias nii ei tehta. Eeldatavasti siin ei tunnistata kirjalikult, et oled kaustiku kaotanud.
M oli vahepeal jòudnud meeleheite faasist màratsemise faasi. Lòi ukse pauguga kinni ja andis lauale (see, mida me yhiselt jagame – ehk siis ka minu lauale) jalaga. Jàlgisin teda pisut murelikult ja ytlesin igaks juhuks, et mul on tòesti kahju selle kaustiku pàrast. No kes ei muretseks, kui peab viibima yksi kinnises ruumis koos mòòblit togiva vihase Napoletanoga. M kolistas veel pisut mòòbliga, haaras arvuti kaenlasse ja tormas minema. Tema seisundit arvestades ma pakun, et ta làks peldikusse nutma.
Làks paar minutit mòòda ja sydmuskohale imbus syydlasliku ilmega D, kadunud kaustik nàpus.
Mis edasi juhtus, oli minu jaoks veel yllatavam kui kogu eelnev lugu.
Nimelt ma eeldasin, et D on aumees ja ytleb M-le, et sorri-sorri ma tegelt vòtsin ikkagi kogemata su kaustiku ja nàe siin ta on.
Làks aga hoopis teisiti.
Kuni M saabus, andis D mulle, S-le ja G1-le ylevaate, kuidas ta oli oma tuppa naasnud ning leidnud oma yllatuseks kaks yhesugust kaustikut, millest yks oli siis see Kadunud Kaustik ja teine tema enda kaustik.
Saabus M, kael punane.
D andis pidulikult kaustiku yle. M kysis imestunult, et kust see leiti. Selle asemel, et syy yles tunnistada, teatas D, et kaustik olla olnud sekretàri juures. Nimelt keegi olla kaustiku koridori pòrandalt leidnud ja sekretàri kàtte toimetanud, kust yks looga kursis olev tehasetòòtaja selle leidis. S ja G1 toetasid D-d selle ràpase vale ettekandmisel, vàites et ka nemad olla tunnistajaks olnud kuidas tehasetòòtaja kaustiku kohale tòi ja puha. Mina olen lihtne inimene ja sotsiaalselt kergesti mòjutatav. See tàhendab, et olin kuss ega aidanud tòde pàevavalgele tuua.
Aga miks D ausalt yles ei tunnistanud? Miks S ja G1 ei òelnud, et D valetab? Ja mida mina sellest kogemusest òppisin? No pòhiliselt seda, et kirjutasin oma nime enda kaustiku peale :)
mercoledì, gennaio 31, 2007
martedì, gennaio 30, 2007
Talv
Olles tàna hommikul tòòle jòudnud, avastasin, et mu òed hoogu làinud ja oma lastest fotosid saatnud.
Kòigepealt oli email, kus kosmonaudikostyymis vàike T hullab lumes. Olla teinud esimese kelgusòidu.
Teiselt òelt olid tulnud palju fotosid, kus on igast ilmakaarest pildistatud kosmonaudikostyymis vàikest C-d liugu laskmas ja uiskudel koperdamas. Neiu olla esimest korda elus uisutanud.
Mida sellest kòigest jàreldada?
No mina tegin jàrelduse, et on saabunud talv.
Ka Itaaliasse on saabunud talv. Temperatuur on langenud kriitilise 7 soojakraadini. Màgede tippudele on tekkinud lumi. CNNs nàidatakse kaadreid lumisest Moskvast, lumisest Stockholmist ja lumisest Prahast.
Nende signaalide pòhjal ma saingi aru, et on talv.
Tànahommikused fotod kinnitasid mu kahtlusi.
Panin kindad mantlitaskusse, valmistumaks olukorra halvenemiseks.
Kòigepealt oli email, kus kosmonaudikostyymis vàike T hullab lumes. Olla teinud esimese kelgusòidu.
Teiselt òelt olid tulnud palju fotosid, kus on igast ilmakaarest pildistatud kosmonaudikostyymis vàikest C-d liugu laskmas ja uiskudel koperdamas. Neiu olla esimest korda elus uisutanud.
Mida sellest kòigest jàreldada?
No mina tegin jàrelduse, et on saabunud talv.
Ka Itaaliasse on saabunud talv. Temperatuur on langenud kriitilise 7 soojakraadini. Màgede tippudele on tekkinud lumi. CNNs nàidatakse kaadreid lumisest Moskvast, lumisest Stockholmist ja lumisest Prahast.
Nende signaalide pòhjal ma saingi aru, et on talv.
Tànahommikused fotod kinnitasid mu kahtlusi.
Panin kindad mantlitaskusse, valmistumaks olukorra halvenemiseks.
lunedì, gennaio 29, 2007
Ka see sissekanne on strictly tibidele
Ega kaks ilma kolmanda (ja neljandata) jàà.
Ma otsin sellestsamast Fornarina poest need punased kingad ka.
See sissekanne on ainult tibidele lugemiseks
Need on minu esimesed Itaaliast ostetud kingad (eksole nummid!).
No tegelikult ma ei tee kòigist oma jalavarjudest portreefotosid.
Lihtsalt korduvad katsed alates minu kòige esimesest Itaalia-kylaskàigust on tòestanud, et mu pòhjamaiselt kogukad jalalabad ei mahu siinses kaubadusvòrgus pakutavatesse glamuursetesse jalavarjudesse.
Aga ma pole lootust kaotanud- olen jàrjekindlalt kàinud poodides hàngimas, kingi proovinud ja myyjaid nàrvi ajanud. Nimelt siinsetel myyjatel on kombeks vaielda. Nàiteks kui kysin 41 suurust, siis tyypiliselt myyja teatab, et 41-te pole, aga ehk soovite 40-t proovida? No ma siis tyypiliselt teatan, et nr 40 on mulle vàike. Myyja tavaliselt ei anna alla, vaid veenab mind, et vaja ikka proovida. No ma siis sikutan pisikese kingakese jalga. Tihti saab nr 40 king jalga ka, lihtsalt òmblused kàrisevad natuke ja varbad tuleb ebaloomulikult kronksu ajada. Tyypiliselt heidab myyja selle peale hindava pilgu ja kilkab ònnelikult:”Perfetto!” Mille peale ma tyypiliselt teatan, et pole perfetto, sest mul on varbad kronksus ja kand valus. Kàrisevatele òmblustele ma ettevaatuse mòttes tàhelepanu ei juhi. Edasi on kaks stsenaariumit – myyja vaikib solvunult ja napsab mul jalavarjud kàest vòi ajab oma joru edasi senikaua kuni ma enda vanad kingad jalga ajan ja kaugenen.
PS! Tervitused ja igikestvad tànusònad pl-le, kes juhtis mu tàhelepanu Fornarina poele. Sealt ma leidsingi need kingad.
venerdì, gennaio 26, 2007
Pronkssòduri raudne haare
“Mis teil probleem teil Eestis selle ausambaga on?”, kysis yks kolleeg tàna hommikul.
Pògusa asjaolude selgitamise tulemusena ilmnes, et Pronkssòduri probleem on Itaalia teleuudistesse jòudnud. Tavaliselt Itaalia ajakirjandus vàlisilmas toimuvale erilist tàhelepanu ei pòòra, vàlja arvatud siis kui on sòda vòi seksiskandaal.
Pàeva kysimus (vastusevariantidega) - kas pronkssòduri probleem Itaalia teleuudistes viitab a) sòjale vòi b) seksiskandaalile?
Pògusa asjaolude selgitamise tulemusena ilmnes, et Pronkssòduri probleem on Itaalia teleuudistesse jòudnud. Tavaliselt Itaalia ajakirjandus vàlisilmas toimuvale erilist tàhelepanu ei pòòra, vàlja arvatud siis kui on sòda vòi seksiskandaal.
Pàeva kysimus (vastusevariantidega) - kas pronkssòduri probleem Itaalia teleuudistes viitab a) sòjale vòi b) seksiskandaalile?
giovedì, gennaio 25, 2007
Mees vòi Ibiza Barbie?
Nàgin tàna absoluutselt silmipimestavat meest kontoris!
Tal kandis moekaid pruunist nahast king-tossusid. Kehasse tòòdeldud kastanpruuni velvetpintsaku all oli oranzh kashmiirkampsun, mille kaeluse kohalt piilus vàlja kelmikalt kollane triiksàrk. Vòilillekollaste sarvraamidega prillide taga sàdelesid vitaalsed sòstrasilmad ja sassoon-tukk lehvis aegluubis, kui ta kohvinurgast mòòda hòljus, beezhid viikarid delikaatselt kuid samas vàltimatult esile toomas tema mehelike kannikate kontuure.
Mulle meeldib, kuidas Itaalia mehed riides kàivad. Neid on alati huvitav vaadata.
Seoses sellega, et viibin Mòttetus Màgilinnas, vaatan nyyd igal òhtul ja hommikul CNN-i eksole. Olen màrganud, et kònealune telekanal pakub lòppematult vòimalusi globaalsete lipsutrendidega tutvumiseks. Vòtame nàiteks eile.
Kui nàidati Bushi State of the Union kònet, siis nii kodanik Pòòsas ja kòik ymberseisjad mehed kandsid tillukeste tàhnikestega peamiselt punaseid lipse. Kui aga pakuti vaatamiseks Blairi Iraagi teemalist kònet, siis nii Tony kui ka parlamentààrid kandsid jòulise diagonaaltriibuga lipsu, valdavalt puna-sinistes ja lillades toonides. Mu lemmik-uudisteankrul Charles Hudsonil on ka pòhiliselt lillad diagonaaliga lipsud muide.
Itaalias aga kantakse peamiselt yhevàrvilisi lipse. Tavaliselt siniseid, aga ka kollased lipsud ruulivad. Ysna tàhelepanuvààriv kohalik lipsutrend on villasest materjalist talve-lipsud, mida siinses kaubandusvòrgus ohtralt leidub. Need on valmistatud tàpselt pintsaku vòi mantli materjalist, aga on lipsumustriga (vàikesed tàrnikesed ja mummukesed ja viltused triibud ja puha). Ma vòiks pàris palju maksta, kui saaks sellise vinge mustriga mantliriide kuskilt.
Yhesònaga, kui umbes 2009.a. talvel Tallinnas mònel investeerimispankuril sellist lipsu nàete, siis teate, kuskohast see lipsutrend alguse sai :)
Tal kandis moekaid pruunist nahast king-tossusid. Kehasse tòòdeldud kastanpruuni velvetpintsaku all oli oranzh kashmiirkampsun, mille kaeluse kohalt piilus vàlja kelmikalt kollane triiksàrk. Vòilillekollaste sarvraamidega prillide taga sàdelesid vitaalsed sòstrasilmad ja sassoon-tukk lehvis aegluubis, kui ta kohvinurgast mòòda hòljus, beezhid viikarid delikaatselt kuid samas vàltimatult esile toomas tema mehelike kannikate kontuure.
Mulle meeldib, kuidas Itaalia mehed riides kàivad. Neid on alati huvitav vaadata.
Seoses sellega, et viibin Mòttetus Màgilinnas, vaatan nyyd igal òhtul ja hommikul CNN-i eksole. Olen màrganud, et kònealune telekanal pakub lòppematult vòimalusi globaalsete lipsutrendidega tutvumiseks. Vòtame nàiteks eile.
Kui nàidati Bushi State of the Union kònet, siis nii kodanik Pòòsas ja kòik ymberseisjad mehed kandsid tillukeste tàhnikestega peamiselt punaseid lipse. Kui aga pakuti vaatamiseks Blairi Iraagi teemalist kònet, siis nii Tony kui ka parlamentààrid kandsid jòulise diagonaaltriibuga lipsu, valdavalt puna-sinistes ja lillades toonides. Mu lemmik-uudisteankrul Charles Hudsonil on ka pòhiliselt lillad diagonaaliga lipsud muide.
Itaalias aga kantakse peamiselt yhevàrvilisi lipse. Tavaliselt siniseid, aga ka kollased lipsud ruulivad. Ysna tàhelepanuvààriv kohalik lipsutrend on villasest materjalist talve-lipsud, mida siinses kaubandusvòrgus ohtralt leidub. Need on valmistatud tàpselt pintsaku vòi mantli materjalist, aga on lipsumustriga (vàikesed tàrnikesed ja mummukesed ja viltused triibud ja puha). Ma vòiks pàris palju maksta, kui saaks sellise vinge mustriga mantliriide kuskilt.
Yhesònaga, kui umbes 2009.a. talvel Tallinnas mònel investeerimispankuril sellist lipsu nàete, siis teate, kuskohast see lipsutrend alguse sai :)
martedì, gennaio 23, 2007
Yks tont kàib ringi mòòda Itaaliat
Eelmisel nàdalal teatati uudistes, et Itaalia valitsus on otsustanud vàhendada habemeajajate arvu. Seaduse mòte on selles, et kuna habemeajamine on madala marginaaliga teenus, siis valitsus otsustas, et kui on vàhem habemeajajaid, siis nad saavad oma teenuste eest rohkem pappi kysida. No mismòttes?! Kuidas saab valitsus otsustada, palju habemeajajaid riik vajab? Kas iva pole mitte selles, et see ongi vàljasurev teenus, sest kaubandusvòrgus on saadaval hulgaliselt moodsaid Aasiast toodud aparaate, mis edukalt habemeajaja salongi asendavad. No ma olen tòesti àrritunud! Brutaalselt ignoreeritakse elementaarseid vaba turumajanduse ja kodanikuvabaduse printsiipe minu arvates!
Ja yleyldsegi. President on kommunist, ametiyhingud vòivad panna veto ykskòik millisele reformile ja kahes kodus, kus ma kylas olen kàinud, nàgin Lenini ja Marxi kogutud teosed.
Punkri làhedal on mingisugune poliitiliste koosviibimiste koht, mille ykse peal on fotol nàha olev plakat. Seal on veel C.Guevara portree (noh see klassikaline, kus tal on oktoobrilapsemàrgiga barett peas ja vaatab yles innukalt) ja yleskutsed stiilis "hakkame mòisasid pòletama ja kommunismi ehitama!"
Hetkel nàrin nukralt mandariini ja kannatan kommunismifoobia all.
venerdì, gennaio 19, 2007
Olete kadedad? :)
19.jaanuar 2007
Tallinn: 19. jaanuari hommikupoolikul on kohati jäidet. Pärastlõunased sajuhood mitmel pool tulevad enamasti lörtsi ja lumena. Puhub põhjakaare tuul 3-8, puhanguti 12-15, saartel õhtul kuni 20 m/s. Õhutemperatuur on -1...+3°C.
Rooma: mandariinipuu kontoriukse kòrval. Sooja 15 kraadi. Pàike paistab.
Paar aastat tagasi kàisin Portugalis koolitusel. Novembrikuus. Seal nàgin esimest korda elus mandariine puu otsas kasvamas. Pildistasin neid igast ilmakaarest. Koolitusvabadel hetkedel hàngisin otse Siberist saabunud venelastega - ka nemad olid eksootilisest nàhtusest erutatud. Noppisime pargis mandariine puu otsast ja kilkasime ròòmust. Hiljem jòime hotellitoas viina, venelased tarvitasid nopitud mandariinid sakuskaks àra. Mina hoidsin aga enda oma alles ja tòin koju suveniiriks. Tahtsin òelda, et oli pònev koolitus :)
mercoledì, gennaio 17, 2007
Minu vàljakutseid pakkuv tòò
Absoluutselt kòigis Itaalia òhtustes teleprogrammides sahistab ringi selline huvitav tegelane nagu letterina.
Letterina on kepsakas tytarlaps, selline pikajalgne ja pikajuukseline. Verbaalses plaanis pole letterinal vaatajatele midagi òelda. Tema tòò on olla napilt riietatud ning jalutada seduktiivselt edasi-tagasi kaamera eest làbi.
Enne reklaamipausi kàivitatakse paariks sekundiks muusika ning kaamera vòtab suures plaanis letterina jalgu ja tagumikku, alustades altpoolt ja liikudes yles. Nyyd peab letterina tàhelepanelik olema - liigutama puusi muusika taktis, sàravalt naeratama (justkui oleks lotovòit teda tabanud) ja jàlgima et napp rindu kattev riidetykk eest ei kuku.
Minu arust on letterinad mòttetud, aga itaallaste arvates ilma nendeta ei saa. Tavaliselt on letterinasid kaks – yks blond ja teine brynett ja saatejuht seisab nende vahel.
Vot tahtsin òelda, et tòòlepingusse vòib mul kyll olla kirjutatud “analyytik”, aga tegelt olen kontori-letterina, hakkab mulle jàrjest enam tunduma.
Verbaalses plaanis mul midagi òelda pole, sest ma ei oska itaalia keelt nii hàsti. Sellest tulenevalt ma kas ei saa aru, millest rààgitakse vòi kui saan aru, siis ei oska end sujuvalt vàljendada. Vahel juhtub, et saan aru ja oskan ka midagi òelda, aga tavaliselt selle aja peale kui ma oma lauset vormistan, on teised juba teemadega edasi làinud ja tobe oleks àkitsi suu avada ja òelda oma arvamus teemal, millest 3 minutit tagasi rààgiti. Vòi kuidas teie arvate? :)
Umbkeelsusest hoolimata pean kàima itaaliakeelseid projektikoosolekuid protokollimas. Protokollid tuleb ka teha itaalia keeles. Turbulentsi suurendab asjaolu, et see presentatsioon, mille jaoks iga tòòryhm peab enne koosolekut slaidi tegema, on kòik inglise keeles. Vastasel juhul saaksin sealt presentatsioonist lauseid protokolli pasteerida ja òppida uued itaaliakeelsed sònad enne koosolekut pàhe.
Yhesònaga mu protokollid on ilge kràpp, aga sellest pole hullu. Nimelt on levinud kuulujutt, et mu tòòandja on Pòhjamaise Blondiini vaatamiseks vàlja pannud, mistòttu on projektikoosolekutel hakanud osalema sellised kliendi esindajad, kellel varem projektist tàitsa pohui oli. Kuni kodanikud ymber laua kogunevad, kysivad uudistajad mu kàest, et kas ma olen Rootsist ja tòòtan modellina ja kas Eestis rààgivad kòik vene keelt. Mina siis vastan selle peale “Eestist”, “Ei” ja “eesti keelt”. Juhendaja muheleb ròòmsalt ja parandab mu mòttetud protokollid ise àra.
Pàeva kysimus: kui ma seduktiivselt edasi-tagasi jalutaks kas siis saaks boonust? :)
Letterina on kepsakas tytarlaps, selline pikajalgne ja pikajuukseline. Verbaalses plaanis pole letterinal vaatajatele midagi òelda. Tema tòò on olla napilt riietatud ning jalutada seduktiivselt edasi-tagasi kaamera eest làbi.
Enne reklaamipausi kàivitatakse paariks sekundiks muusika ning kaamera vòtab suures plaanis letterina jalgu ja tagumikku, alustades altpoolt ja liikudes yles. Nyyd peab letterina tàhelepanelik olema - liigutama puusi muusika taktis, sàravalt naeratama (justkui oleks lotovòit teda tabanud) ja jàlgima et napp rindu kattev riidetykk eest ei kuku.
Minu arust on letterinad mòttetud, aga itaallaste arvates ilma nendeta ei saa. Tavaliselt on letterinasid kaks – yks blond ja teine brynett ja saatejuht seisab nende vahel.
Vot tahtsin òelda, et tòòlepingusse vòib mul kyll olla kirjutatud “analyytik”, aga tegelt olen kontori-letterina, hakkab mulle jàrjest enam tunduma.
Verbaalses plaanis mul midagi òelda pole, sest ma ei oska itaalia keelt nii hàsti. Sellest tulenevalt ma kas ei saa aru, millest rààgitakse vòi kui saan aru, siis ei oska end sujuvalt vàljendada. Vahel juhtub, et saan aru ja oskan ka midagi òelda, aga tavaliselt selle aja peale kui ma oma lauset vormistan, on teised juba teemadega edasi làinud ja tobe oleks àkitsi suu avada ja òelda oma arvamus teemal, millest 3 minutit tagasi rààgiti. Vòi kuidas teie arvate? :)
Umbkeelsusest hoolimata pean kàima itaaliakeelseid projektikoosolekuid protokollimas. Protokollid tuleb ka teha itaalia keeles. Turbulentsi suurendab asjaolu, et see presentatsioon, mille jaoks iga tòòryhm peab enne koosolekut slaidi tegema, on kòik inglise keeles. Vastasel juhul saaksin sealt presentatsioonist lauseid protokolli pasteerida ja òppida uued itaaliakeelsed sònad enne koosolekut pàhe.
Yhesònaga mu protokollid on ilge kràpp, aga sellest pole hullu. Nimelt on levinud kuulujutt, et mu tòòandja on Pòhjamaise Blondiini vaatamiseks vàlja pannud, mistòttu on projektikoosolekutel hakanud osalema sellised kliendi esindajad, kellel varem projektist tàitsa pohui oli. Kuni kodanikud ymber laua kogunevad, kysivad uudistajad mu kàest, et kas ma olen Rootsist ja tòòtan modellina ja kas Eestis rààgivad kòik vene keelt. Mina siis vastan selle peale “Eestist”, “Ei” ja “eesti keelt”. Juhendaja muheleb ròòmsalt ja parandab mu mòttetud protokollid ise àra.
Pàeva kysimus: kui ma seduktiivselt edasi-tagasi jalutaks kas siis saaks boonust? :)
lunedì, gennaio 15, 2007
Katu, basseinide ja turgude kunn!
Laupàeval vàisasin Ujumisakadeemiat. Arstitòendit ei kysitud. Kysiti hoopis, et kas ma olen Rootsist ja et kas Eestis rààgivad kòik vene keelt. Siin kysitakse alati, et kas Eestis rààgivad kòik vene keelt.
Basseini strateegilised mòòdud: 25m pikk, igalt poolt 1,5m sygav, kodust 5min kaugusel. Kohal olid peale minu kolm professionaalset ujujat, seega iga raja peale yks inimene. Enne kui pàrisujujad alustasid, aeti kòik lapsed basseinist vàlja. Ehk siis minu unistuste bassein, kui vàlja arvata pisiasi, et riietusruumis polnud kappe. Vòttes arvesse asjaolu, et Rooma on linn, kus kòiki turiste hoiatatakse tungivalt ja korduvalt pikanàpumeeste ning autovaraste eest, siis kas te ei leia, et lukuga varustatud kappide puudumine ujula riietusruumis on pisut kohatu? Mina ei tea, kuhu kohalikud oma asjad jàtavad – igaks juhuks vòtsin kòik basseini ààrde kaasa. Selle ujula teine huvitav omadus on see, et bassein sees olevad kahhelplaadid on kaetud mingi halli kihi vòi settega. Nende kohtade peal, kus inimesed vastu kahhelplaate làhevad – nàiteks raja lòpus ymber keerates – on aegade jooksul sete àra nyhitud. Kokkuvòttes Itaalia parim bassein minu seniste kogemuste pòhjal.
Siis kàisin poes ja turul toitu ostmas. Muidu primitiivne tegevus, aga selles mòttes eriline syndmus, et Itaalias on ainulaadne klienditeeninduskultuur. Klienditeenindus Itaalia moodi tàhendab, et kui tahad head teenindust, siis pead selle ise vàlja teenima, demonstreerides oma lòppematut lojaalsust.
Vòtame konkreetse nàite – punkri all asuv pizzeria, mida peab yks vanaldane abielupaar ja nende kaks nummit poega. Seal nad valmistavad ise pizzat, saia ja pirukaid.
Esimest korda kui pizzeriasse làksin, sai mulle osaks mòòdukas vaenulikkus. Ei osanud òieti midagi kysida sellise ootamatu kylma vastuvòtu valguses, niisiis palusin endale kaks viineripirukat sisse pakkida. Kassapidaja rollis olev madre mòòtis mind pika pilguga ylevalt alla. Kui maksma làksin, siis sain vastuseks jàise ”Grazie, arrivederci!”. Roomasin alandlikult minema oma pirukatega.
Pirukad olid elu parimad, mistòttu làksin sinnasamasse kohta ka jàrgmisel pàeval. Jàà hakkas sulama – madre ja padre naeratasid. Vaatasin ringi, rohkem inimesi polnud – jàrelikult naeratasid mulle.
Noh, kolmandal korral òeldi juba:”Ciao” mitte “Buongiorno”.
Neljandal korral oli lett tàitsa tyhi, aga kysimise peale tehti mulle custom-made pizza minu soovitud koostisosadega, mille nummid poisid kiirelt valmis kypsetasid. Muide ka pizza on selles kohas elu parim.
Nyyd, kui sinna pizzeriasse làhen, otsivad nad mulle kòige pehmema saia vàlja, informeerivad mis kell on abiks tulla, kui tahan vàrskeid pirukaid ja lehvitavad sòbralikult, kui jàrjekordse ostuga lahkun. Kahju, et ma pean siin Mòttetus Màgilinnas hàngima ega saa igal òhtul madre ja padre maitsvat pizzat ostmas kàia.
See ylakirjeldatud teeninduskultuuri reegel kehtib igal pool Itaalias, olen màrganud. Harvu erandeid tehakse ainult siis, kui oled Silmnàhtavalt Rikas vòi demonstreerid enneolematut asjatundlikkust ostetava kauba vòi teenuse osas. Nàiteks ei maksa imestada, kui làhed mònda restorani esimest korda ja saad jaheda teeninduse. Kui oled turist ja esimest korda mònda restorani làhed, saad 2in1 - jahedat teenindust ning eilset pastat (yldlevinud printsiip on, et turistid heal ja halval toidul vahet ei tee ega kunagi tagasi ei tule, mistòttu vòib neile vana toitu myya topelt kallima hinnaga). Kui aga oled demonstreerinud, et oled lojaalne, hellitatakse sind – pannakse paremaid palu kòrvale, tehakse komplimente ja allahindlusi.
Vot sellepàrast kàivad itaallased generatsioonide kaupa tàpselt sama pizzamehe vòi kingaparandaja vòi riidemyyja juures. Alguses arvasin, et itaallased on imelikud, yldse ei hinda objektiivselt kuhu oma raha kulutavad, aga nyyd olen òppinud neid mòistma.
Justnimelt Itaalia klienditeeninduskultuuri valguses oli mu laupàevane toiduostlemine tore syndmus. Pàrast esialgset alandust ja òudu sain seekord hulgaliselt àratundmisròòmu, leti alt vàrsket kaupa, soodsat hinda ja komplimente kuhjaga. Pàeva yllatus oli see, et lihaletis tegutsevad hàrrad lausa ryselesid omavahel, et saaks mulle mu 200 gr sinki* sisse pakkida. Kuni tugevam ryseleja mulle sinki viilutas, òiendas kaotaja, et vòitja ei tea yldse heast toidust mitte halligi ja tal pole mingit òigust puudutada oma diletantlike kàtega minu kòrgeaususele mòeldud sinki. Oli naljakas - mina vaheldumisi muhelesin ja punastasin, kogu jàrjekord kikitas kòrvu justkui sead rukkis.
Koju jòudes kontrollisin saagi yle – yhtki koledat kòògivilja polnud ja raha ei kulunud ka niipalju kui alguses. Vot kuidas Itaalias kliendilojaalsust kasvatatakse!
Niisugused ongi minu pisikese elu suured ròòmud :)
Jàrgmine kord kirjutan, mis sel nàdalavahetusel pekki làks.
*Mul on uus lemmiksink - proschutto cotto (otsetòlkes ”keedusink”, aga tegelikult see ei maitse nagu Eesti keedusink). Soovitan Itaalia kylastajatel osta seda keedusinki.
Basseini strateegilised mòòdud: 25m pikk, igalt poolt 1,5m sygav, kodust 5min kaugusel. Kohal olid peale minu kolm professionaalset ujujat, seega iga raja peale yks inimene. Enne kui pàrisujujad alustasid, aeti kòik lapsed basseinist vàlja. Ehk siis minu unistuste bassein, kui vàlja arvata pisiasi, et riietusruumis polnud kappe. Vòttes arvesse asjaolu, et Rooma on linn, kus kòiki turiste hoiatatakse tungivalt ja korduvalt pikanàpumeeste ning autovaraste eest, siis kas te ei leia, et lukuga varustatud kappide puudumine ujula riietusruumis on pisut kohatu? Mina ei tea, kuhu kohalikud oma asjad jàtavad – igaks juhuks vòtsin kòik basseini ààrde kaasa. Selle ujula teine huvitav omadus on see, et bassein sees olevad kahhelplaadid on kaetud mingi halli kihi vòi settega. Nende kohtade peal, kus inimesed vastu kahhelplaate làhevad – nàiteks raja lòpus ymber keerates – on aegade jooksul sete àra nyhitud. Kokkuvòttes Itaalia parim bassein minu seniste kogemuste pòhjal.
Siis kàisin poes ja turul toitu ostmas. Muidu primitiivne tegevus, aga selles mòttes eriline syndmus, et Itaalias on ainulaadne klienditeeninduskultuur. Klienditeenindus Itaalia moodi tàhendab, et kui tahad head teenindust, siis pead selle ise vàlja teenima, demonstreerides oma lòppematut lojaalsust.
Vòtame konkreetse nàite – punkri all asuv pizzeria, mida peab yks vanaldane abielupaar ja nende kaks nummit poega. Seal nad valmistavad ise pizzat, saia ja pirukaid.
Esimest korda kui pizzeriasse làksin, sai mulle osaks mòòdukas vaenulikkus. Ei osanud òieti midagi kysida sellise ootamatu kylma vastuvòtu valguses, niisiis palusin endale kaks viineripirukat sisse pakkida. Kassapidaja rollis olev madre mòòtis mind pika pilguga ylevalt alla. Kui maksma làksin, siis sain vastuseks jàise ”Grazie, arrivederci!”. Roomasin alandlikult minema oma pirukatega.
Pirukad olid elu parimad, mistòttu làksin sinnasamasse kohta ka jàrgmisel pàeval. Jàà hakkas sulama – madre ja padre naeratasid. Vaatasin ringi, rohkem inimesi polnud – jàrelikult naeratasid mulle.
Noh, kolmandal korral òeldi juba:”Ciao” mitte “Buongiorno”.
Neljandal korral oli lett tàitsa tyhi, aga kysimise peale tehti mulle custom-made pizza minu soovitud koostisosadega, mille nummid poisid kiirelt valmis kypsetasid. Muide ka pizza on selles kohas elu parim.
Nyyd, kui sinna pizzeriasse làhen, otsivad nad mulle kòige pehmema saia vàlja, informeerivad mis kell on abiks tulla, kui tahan vàrskeid pirukaid ja lehvitavad sòbralikult, kui jàrjekordse ostuga lahkun. Kahju, et ma pean siin Mòttetus Màgilinnas hàngima ega saa igal òhtul madre ja padre maitsvat pizzat ostmas kàia.
See ylakirjeldatud teeninduskultuuri reegel kehtib igal pool Itaalias, olen màrganud. Harvu erandeid tehakse ainult siis, kui oled Silmnàhtavalt Rikas vòi demonstreerid enneolematut asjatundlikkust ostetava kauba vòi teenuse osas. Nàiteks ei maksa imestada, kui làhed mònda restorani esimest korda ja saad jaheda teeninduse. Kui oled turist ja esimest korda mònda restorani làhed, saad 2in1 - jahedat teenindust ning eilset pastat (yldlevinud printsiip on, et turistid heal ja halval toidul vahet ei tee ega kunagi tagasi ei tule, mistòttu vòib neile vana toitu myya topelt kallima hinnaga). Kui aga oled demonstreerinud, et oled lojaalne, hellitatakse sind – pannakse paremaid palu kòrvale, tehakse komplimente ja allahindlusi.
Vot sellepàrast kàivad itaallased generatsioonide kaupa tàpselt sama pizzamehe vòi kingaparandaja vòi riidemyyja juures. Alguses arvasin, et itaallased on imelikud, yldse ei hinda objektiivselt kuhu oma raha kulutavad, aga nyyd olen òppinud neid mòistma.
Justnimelt Itaalia klienditeeninduskultuuri valguses oli mu laupàevane toiduostlemine tore syndmus. Pàrast esialgset alandust ja òudu sain seekord hulgaliselt àratundmisròòmu, leti alt vàrsket kaupa, soodsat hinda ja komplimente kuhjaga. Pàeva yllatus oli see, et lihaletis tegutsevad hàrrad lausa ryselesid omavahel, et saaks mulle mu 200 gr sinki* sisse pakkida. Kuni tugevam ryseleja mulle sinki viilutas, òiendas kaotaja, et vòitja ei tea yldse heast toidust mitte halligi ja tal pole mingit òigust puudutada oma diletantlike kàtega minu kòrgeaususele mòeldud sinki. Oli naljakas - mina vaheldumisi muhelesin ja punastasin, kogu jàrjekord kikitas kòrvu justkui sead rukkis.
Koju jòudes kontrollisin saagi yle – yhtki koledat kòògivilja polnud ja raha ei kulunud ka niipalju kui alguses. Vot kuidas Itaalias kliendilojaalsust kasvatatakse!
Niisugused ongi minu pisikese elu suured ròòmud :)
Jàrgmine kord kirjutan, mis sel nàdalavahetusel pekki làks.
*Mul on uus lemmiksink - proschutto cotto (otsetòlkes ”keedusink”, aga tegelikult see ei maitse nagu Eesti keedusink). Soovitan Itaalia kylastajatel osta seda keedusinki.
venerdì, gennaio 12, 2007
Aastavahetus Roomas
No ma siis nyyd kirjutan aastavahetusest, sest kòik kysivad, et kuidas làks aastavahetus Roomas.
Aastavahetus iseenesest oli vàga armas ega pakkunud erilisi ekstreemsusi – kòik sujus ja keegi viga ei saanud. Pidu toimus yhes elegantses Rooma hotellis (vt pilti).
Alguses oli itaalia stiilis òhtusòòk. Itaalia pidulik òhtusòòk tàhendab, et peale eelroogi on kòht juba tàis, aga tuleb àra syya ka kaks esimest kàiku, kaks teist kàiku ning kaks magustoitu. Kòiki kàikusid on kaks sellepàrast, et on pidulik òhtusòòk eksole. Kòik toidud olid vàga maitsvad. Uus aasta tuli tàpselt òigel ajal, joodi vahuveini, hòisati:"Auguri! Auguri!" ning peale uue aasta saabumist vòis tantsida, baaris hàngida vòi laua ààres lòòtsutada. Muusika oli hea stiilitundega valitud, inimesed olid ilusti riides ja mòned suisa imelikult. Oli hea, et leidus imelikke inimesi, sest meil P-ga oli mida kommenteerida eesti keeles. Inimesel peab olema nàhtusi, mida vihata vòi kritiseerida, et negatiivsetest emotsioonidest vabaneda nagu me teame totalitaarsete rezhiimide ideoloogia vòi koolivàgivalla nàidetel :)
Palju huvitavam oli see, mis toimus enne aastavahetust.
30.detsember
Pàrastlòunal polnud meil yhtki glamuurset lahendust vana aasta àrasaatmiseks. Samas aeg lendas ning meie poole sòitsid Eestlased, teadmisega, et me oleme organiseerinud mingi vahva italiaano-aastavahetuse. Kuna punker oli kaunistamata, tegelesime me Rokuga terve pàeva punkri puhastamisega ja vàlivoodi ning majapidamistarvete ostmisega ning meil polnud yldse aega pidu organiseerida. Aga Itaalias lahenevad kòik probleemid ykskord iseenesest. Nii juhtus ka seekord. Roku sai yhelt tuttavalt sònumi, et vot selles ja selles hotellis on pidu ja helista sellele numbrile, kui tahad piletit osta. Pilet oli suhteliselt soodus – 100 eurot per nase. Kiire telefonikòne ja pidimegi kl 9ks minema peokohta ning piletid àra ostma.
Poole 10ks jòudsime ettenàhtud koha làhedale, otsisime pool tundi parkimiskohta, mille ka leidsime. Siis otsisime hotelli. Ei leidnud. Roku helistas aeg-ajalt korraldajale, kes juhatas meid mingitesse suvalistesse kohtadesse, aga mitte òigele tànavale. Mul hakkas kylm. Otsustasin sekkuda. Vaatan – restoran. Restorani ukse kòrval menyy ilusti yles pandud ja vàikese lauakese peal restorani visiitkaardid, nagu ikka. Tihti on selliste visiitkaartide peal ka pisike kaart restorani asukohaga, tuli mul idee. Nii oligi. Vòtsin siis yhe visiitkaardi ja jalutasime sellel kujutatud kaardi abil kenasti hotelli kohale, umbes poole 11ks jòudsime.
Hotelli baaris hàngis glamuurne kooslus - Kiisu-olekuga moodne naisterahvas, roosa-ruudulise kashmiirsalliga noorsand ja paar pàevitunud salendit, puffis soengutega, suurte ehetega, disainer-kàekottidega. Selgus, et Kiisu oligi korraldaja. Nurrus ymber Roku ja uuris, et kus ta tòòtab ja kust ta pàrit on, et selline huvitav aktsent ja pikk noormees ja puha. Astusin nòtkelt Rokule làhemale ja vòtsin kàe alt kinni, et Kiisu aru saaks, kelle territooriumit ta noolib. Kiisu sai aru kyll. Vahepeal uurisin huviga hotelli interjòòri ja glamuurseid inimesi ega jàlginud eriti vestlust. Korraga aga panin tàhele, et Roku kysib poolnaljatamisi Kiisu isikut tòendavat dokumenti nàha. Kiisu keeldus naljatades. Veel panin tàhele, et peo programmist polnud sònagi rààgitud (noh et kes esineb ja mis toimub ja puha). Pileteid ka ei antud. Roku andis Kiisule 500 eurot ja vastu sai mingi pisikese kviitungi.
Olime juba hotellist lahkunud, kui Roku mind informeeris, et tal on mòningane kahtlus. Noh, et kviitung olla kuidagi imelik. Kysin kviitungit nàha. On kviitungi template, mida saab igast poest osta. Kàsitsi on kirjutatud from hotel Borromini ja 500 Eur. Rohkem midagi. Igayks vòib sellise kviitungi teha! Kus on firma nimi? Kuidas me tòestame, et oleme 500 eurot maksnud? Kui pidu tegelikult polegi, siis kuidas me pàrast petturi yles leiame? Alarm! Alarm!
Nòuan, et peame kohe tagasi pòòrduma, kysima Kiisu dokumente nàha ja verifitseerima, et homme toimub pidu. Roku muutub murelikumaks. Helistab Kiisu mobiilile - telefon vàlja lylitatud. Alarm! Alarm! Alarm!
Otsustame, et sòidame kiirelt hotelli tagasi, et Kiisu tabada ja raha tagasi saada. Eksime àra ega leia enam hotelli yles. Roku kysib infoliinist hotelli telefoninumbri ja helistab retseptsiooni. Retseptsioonis istuv hàrra vastab mòtlikult:”Ei... meie kyll mingit pidu ei korralda. See on yks teine firma, kes baari ja restorani opereerib. Neil pole meie hotelliga midagi yhist. Vòimalik, et nemad midagi korraldavad..”. Vaatan uuesti kortsus kviitungit – aga siia pole ju kirjutatud firma nime! On kirjutatud from hotel Borromini!!! Pettus! Kòik on pekkis ja rahast oleme ka ilma!
Vahepeal on Roku reptseptsionistiga small-talki arendanud ja vàlja uurinud, et Kiisu pidavat juba paar-kolm pàeva hotellis erinevate inimestega kohtuma, olla kòik noored ja glamuursed ja et vist ikka toimub mingi pidu.
Kuna ma olen juba òppinud, et Itaalias vòib kòike juhtuda ja miski pole kindel, lòòn kàega. Kui tuleb pidu, on hàsti. Kui petta saime, siis òpime sellest midagi. Vòime ju vana-aastaòhtul hotelli kohale minna ja vaadata, kas on mingi pidu. Halvimal juhul vòime punkrisse tagasi pòòrduda ja rahulikult viina vòtta. Igaks juhuks panen kviitungi rahakoti myntide sahtlisse, et seda mitte àra kaotada, kui seda peaks hiljem politseis tòendusmaterjalina vaja minema.
31.detsember 19:45
Oleme kòik ilusti riides, isegi Shaakalil on pintsak ja puha. Viimasel hetkel enne punkrist vàljumist, meenub mulle, et peaks vist kviitungi ka kaasa vòtma. Otsin koti làbi – kuskil pole. Vaatan magamistoa làbi ja kòik taskud ja kohad – kuskil ei ole. Roku siis pakub abivalmilt, et ehk on autos. Istume autosse – otsime natuke ega leia. Ei viitsi rohkem otsida. Egas midagi, proovime ilma kviitungita peole sisse saada. Kui pidu muidugi toimub.
Jòuame kohale - hotell peomeeleolus, ilusaid inimesi igal pool ja mis edasi sai, seda juba teate.
Kviitungi leidsin 1.jaanuaril rahakotist yles.
Maksude optimeerimine Itaalia moodi
Eile sòime sòòklas lòunat ja korraga D kysib:”Kuulge, mulle pakutakse varastatud telekat myya. Tàiesti uus ja maksab 500 eurot, poes maksab 1200. Mis te arvate, kas 500 eurot on mòistlik hind maksta varastatud teleka eest.?” Nii me siis arutasime, kas 500 eurot on mòistlik hind ja kus varastatud telekaid parandatakse, juhul kui peaks mingi error juhtuma. Jòudsime jàreldusele, et 500 eurot vòiks maksta kyll ja et ikka leiab kellegi, kes parandab.
Ma olen kuulnud, et Itaalias on mingi televisioonimaks. Umbes nagu Soomes ja Norras nàiteks. Kuna Roku just ostis punkrisse teleka, siis kysisingi abivalmis kolleegidelt nòu:”Selgitage palun, mis see televisioonimaks on ja kuidas seda makstakse ja palju yldse maksta tuleb?” Korraga vaatasid kòik imestunult mu poole. Tajusin, et kysisin vist lolli kysimuse. Ma ei eksinud.
Yhesònaga televisioonimaks on Itaalias selline maks, millest kòik on kuulnud, aga mitte keegi ei maksa. Ainult S-i penskarist ema pidavat televisioonimaksu maksma ja F hakkas ka televisioonimaksumaksma, kui abiellus. Rohkem ei pidavat olema Itaalias teadaolevalt inimesi, kes televisioonimaksu maksavad. Kui korteris lauatelefoni pole, siis ei saa keegi kontrollida, kas sul on telekas ega saa ka maksu sisse nòuda. Kui on lauatelefon, siis aeg-ajalt (umbes kord paari aasta jooksul) tuleb mingi mees ukse taha ja kysib, et kas teil on siin majas illegaalne telekas. Siis ei tohi kutsumata kylalisele ust lahti teha, òpetasid kolleegid.
Avastasin, et punkri làhedal on ujula. Sellel on ambitsioonikas nimi - “Ujumisakadeemia”. Ujuma saab ainult siis, kui sul on arstitòend, mis ytleb, et oled terve ja normaalne inimene. Arutasin arstitòendi kysimust G-ga. G òpetas:”Mine kohale, ytle et tahad ujuda aga sorri arstitòendit veel ei ole. Aga kohe tood ja et kas saaks erandkorras ilma arstitòendita ujuda. Jàrgmine kord, kui làhed, siis ytle, et oijah see tòend jài mul koju. Paar korda veel vabandad ja kahetsed ning mòne aja pàrast ei kysi keegi arstitòendit enam.” Mulle Itaalia meeldib, ausòna!
Nàdalavahetusel olen Roomas. Kavatsen minna ujuma ja loomaaeda ja iidseid varemeid vaatama.
Kas Roomas eestlasi elab? Ma tahaks eestlast nàha.
Ma olen kuulnud, et Itaalias on mingi televisioonimaks. Umbes nagu Soomes ja Norras nàiteks. Kuna Roku just ostis punkrisse teleka, siis kysisingi abivalmis kolleegidelt nòu:”Selgitage palun, mis see televisioonimaks on ja kuidas seda makstakse ja palju yldse maksta tuleb?” Korraga vaatasid kòik imestunult mu poole. Tajusin, et kysisin vist lolli kysimuse. Ma ei eksinud.
Yhesònaga televisioonimaks on Itaalias selline maks, millest kòik on kuulnud, aga mitte keegi ei maksa. Ainult S-i penskarist ema pidavat televisioonimaksu maksma ja F hakkas ka televisioonimaksumaksma, kui abiellus. Rohkem ei pidavat olema Itaalias teadaolevalt inimesi, kes televisioonimaksu maksavad. Kui korteris lauatelefoni pole, siis ei saa keegi kontrollida, kas sul on telekas ega saa ka maksu sisse nòuda. Kui on lauatelefon, siis aeg-ajalt (umbes kord paari aasta jooksul) tuleb mingi mees ukse taha ja kysib, et kas teil on siin majas illegaalne telekas. Siis ei tohi kutsumata kylalisele ust lahti teha, òpetasid kolleegid.
Avastasin, et punkri làhedal on ujula. Sellel on ambitsioonikas nimi - “Ujumisakadeemia”. Ujuma saab ainult siis, kui sul on arstitòend, mis ytleb, et oled terve ja normaalne inimene. Arutasin arstitòendi kysimust G-ga. G òpetas:”Mine kohale, ytle et tahad ujuda aga sorri arstitòendit veel ei ole. Aga kohe tood ja et kas saaks erandkorras ilma arstitòendita ujuda. Jàrgmine kord, kui làhed, siis ytle, et oijah see tòend jài mul koju. Paar korda veel vabandad ja kahetsed ning mòne aja pàrast ei kysi keegi arstitòendit enam.” Mulle Itaalia meeldib, ausòna!
Nàdalavahetusel olen Roomas. Kavatsen minna ujuma ja loomaaeda ja iidseid varemeid vaatama.
Kas Roomas eestlasi elab? Ma tahaks eestlast nàha.
giovedì, gennaio 11, 2007
Minu glamuurne ja seiklusrikas elu
Seegi nàdal mòòdub Mòttetus Màgilinnas.
Vahel ylemeelikus tujus olles mòtlen, et vòiks Mòttetu Màgilinnaga tutvuma minna. Siin on vàga kylluslik kollektsioon hooneid, mis ehitatud fashistliku klassitsismi stiilis, lugesin ma teatmikust. Enne kui Mussolini vòimule tuli, oli Mòttetu Màgilinna asemel soo. Mussolini oli tegus mees - kàskis soo àra kuivatada ja ehitada siia tàpselt sellised majad nagu talle meeldis. Nii tekkis palju uusi tòòkohti ning Mussolini sai feimi ja respekti.
Paraku pole ma siiamaani veel enne kella 8t òhtul tòòlt minema saanud. Peale kl 8t on siin aga pimedus, udu ja kòik asutused on suletud. Udu on siin aus – paks ja voogav. Nàhtavus udu ajal on sama, mis Làànemeres ca 15 m sygavusel. Kusjuures tegelikult ka see udu voogab. Ma arvasin varem, et taolised paksud voogavad udud on ainult filmis, kummituslike majade ymber ja puha.
Mònikord kàime kolleegidega restoranis sòòmas. Alguses kàisime igal òhtul restoranis, aga ma enam ei viitsi igal òhtul kàia, sest ei jaksa niipalju syya. Nimelt Itaalias on nii, et kui juba restorani làhed, pead austusest koka vastu tellima eelroa (Antipasti ehk Palju Suupisteid) vòi esimese kàigu (Primo ehk Palju Makarone) ja kindlasti ka teise kàigu (Secondo ehk Suur Praad). Veini tuleb ka vòtta. Kui vàhem sòòd vòi veini ei joo, siis eksid kohalike kommete vastu ja sind peetakse mingiks vaeseks rotiks. Mulle ei meeldi, kui mind vaeseks rotiks peetakse eksole.
Hotelli “Roos” làhedal on ujumisbassein. Seal saab kàia esmaspàeva òhtul 6st 8ni ja kolmapàeva òhtul 7st 10ni. Muudel aegadel on bassein suletud. Bassein asub plastikust telgis, dushiruumis on dushid roostes ja kahhelplaadid liiguvad salapàraselt, kui nende peale astuda. Basseini pikkus on 20m, sellest 7m on vesi mul poolde sààrde ja sygavamas otsas pisut yle vòòkoha. Pilet maksab 8 eurot. Ykskord proovisin seal ujuda. Teinekord mòtlesin sinna minna, aga siis mòtlesin kàhku ymber. Vahel imetlen internetist "Kalevi" ujula kodulehelt seda pilti, kus bassein pikalt kaugusesse suundub justkui maantee.
Ma avastasin, et hotellis “Roos” on CNN telekanal. Nyyd vaatan igal òhtul CNNi, sest see on ainuke ingliskeelne telekanal. Kui uudiste sisu pòhjal jàreldusi teha, siis vòiks tegemist olla Iraagi Uudiste Kanaliga. Kui Iraagist vòi S.Husseinist ei rààgita, pakutakse vaatamiseks mòtlikke reportaazhe Aafrika elust. Kui CNN pòhjal jàreldusi teha, siis Aafrika on lage pàikesepaisteline maa, kaetud harvade pòòsaste ja savionnidega. Savionnide ymber kykitavad nàlginud inimesed ja HIV-positiivsed. Vahel pole inimesi onnide ymber, siis on nad massihauas tavaliselt.
Kui teada tahate, mida ma esmaspàevast neljapàevani òhtuti teen, siis nii vastangi – leban tardunult hotelli “Roos” voodis, itaalia keele òpik kòhu peal ja vaatan Iraagi uudiseid.
Selline on minu glamuurne ja seiklusrikas elu Itaalias :)
Vahel ylemeelikus tujus olles mòtlen, et vòiks Mòttetu Màgilinnaga tutvuma minna. Siin on vàga kylluslik kollektsioon hooneid, mis ehitatud fashistliku klassitsismi stiilis, lugesin ma teatmikust. Enne kui Mussolini vòimule tuli, oli Mòttetu Màgilinna asemel soo. Mussolini oli tegus mees - kàskis soo àra kuivatada ja ehitada siia tàpselt sellised majad nagu talle meeldis. Nii tekkis palju uusi tòòkohti ning Mussolini sai feimi ja respekti.
Paraku pole ma siiamaani veel enne kella 8t òhtul tòòlt minema saanud. Peale kl 8t on siin aga pimedus, udu ja kòik asutused on suletud. Udu on siin aus – paks ja voogav. Nàhtavus udu ajal on sama, mis Làànemeres ca 15 m sygavusel. Kusjuures tegelikult ka see udu voogab. Ma arvasin varem, et taolised paksud voogavad udud on ainult filmis, kummituslike majade ymber ja puha.
Mònikord kàime kolleegidega restoranis sòòmas. Alguses kàisime igal òhtul restoranis, aga ma enam ei viitsi igal òhtul kàia, sest ei jaksa niipalju syya. Nimelt Itaalias on nii, et kui juba restorani làhed, pead austusest koka vastu tellima eelroa (Antipasti ehk Palju Suupisteid) vòi esimese kàigu (Primo ehk Palju Makarone) ja kindlasti ka teise kàigu (Secondo ehk Suur Praad). Veini tuleb ka vòtta. Kui vàhem sòòd vòi veini ei joo, siis eksid kohalike kommete vastu ja sind peetakse mingiks vaeseks rotiks. Mulle ei meeldi, kui mind vaeseks rotiks peetakse eksole.
Hotelli “Roos” làhedal on ujumisbassein. Seal saab kàia esmaspàeva òhtul 6st 8ni ja kolmapàeva òhtul 7st 10ni. Muudel aegadel on bassein suletud. Bassein asub plastikust telgis, dushiruumis on dushid roostes ja kahhelplaadid liiguvad salapàraselt, kui nende peale astuda. Basseini pikkus on 20m, sellest 7m on vesi mul poolde sààrde ja sygavamas otsas pisut yle vòòkoha. Pilet maksab 8 eurot. Ykskord proovisin seal ujuda. Teinekord mòtlesin sinna minna, aga siis mòtlesin kàhku ymber. Vahel imetlen internetist "Kalevi" ujula kodulehelt seda pilti, kus bassein pikalt kaugusesse suundub justkui maantee.
Ma avastasin, et hotellis “Roos” on CNN telekanal. Nyyd vaatan igal òhtul CNNi, sest see on ainuke ingliskeelne telekanal. Kui uudiste sisu pòhjal jàreldusi teha, siis vòiks tegemist olla Iraagi Uudiste Kanaliga. Kui Iraagist vòi S.Husseinist ei rààgita, pakutakse vaatamiseks mòtlikke reportaazhe Aafrika elust. Kui CNN pòhjal jàreldusi teha, siis Aafrika on lage pàikesepaisteline maa, kaetud harvade pòòsaste ja savionnidega. Savionnide ymber kykitavad nàlginud inimesed ja HIV-positiivsed. Vahel pole inimesi onnide ymber, siis on nad massihauas tavaliselt.
Kui teada tahate, mida ma esmaspàevast neljapàevani òhtuti teen, siis nii vastangi – leban tardunult hotelli “Roos” voodis, itaalia keele òpik kòhu peal ja vaatan Iraagi uudiseid.
Selline on minu glamuurne ja seiklusrikas elu Itaalias :)
martedì, gennaio 09, 2007
Pasta pronto
Mul on oma arvamus inimestest, kes pole kunagi sòògivalmistamise suhtes erilist huvi yles nàidanud, aga Itaaliasse kolinuna hakkavad imekspandava innukusega kokkama, toiduretsepte koguma ja potis maitsetaimi kasvatama. Tavaliselt on need inimesed Toskaana maastikest ebatavalises vaimustuses, varases keskeas, naissoost ja pàrit Inglismaalt.
Yhesònaga tegin àmma juhendamisel yhe pasta, mis kukkus pàris hea vàlja. Soovitan proovida.
Pasta nime ma ei tea, mistòttu mòtlesin ise nime vàlja.
Papardelli di Abruzzo
Vaja làheb:
- hakkliha (umbes 500 gr)
- parmesani juustu (umbes 150 gr)
- 1 muna
- 500 gr lintpastat (Itaalias nimetatakse seda papardelli, sellised pikad ca 1 cm laiused lindid)
- Kylmutatud herneid 500 gr
- 1 vàike porgand
- Peterselli
- Puljongikuubik
- Pool sibulat
Alustuseks tuleb teha lihapallid. Selleks tuleb riivida juust ja segada hakkliha ja munakollasega, sellest segust vormida ca 1 cm làbimòòduga pallikesed. Neid palle vòib pàrast sygavkylmas sàilitada ja hiljem igasugustes toitudes kasutada.
Kui lihapallid on valmis, tuleb need panna pisut paksema pòhjaga potti, kus on juba pòhja òli valatud tàpselt niipalju, et pòhi oleks òliga kaetud. Lisada herned, maailma kòige pisemateks tykkideks hakitud petersell ja sibul ning mòistlikult pisikesteks tykkideks hakitud porgand. Nyyd peab see kraam hauduma vàiksel tulel kuni herned on pehmed ja liha valmis. Aeg-ajalt vòib tunde jàrgi vett lisada, kui paistab, et segu liiga kuiv on.
Mòne aja pàrast vòib panna pasta jaoks vee keema ja kui see eelkirjeldatud hautis on valmis, tuleb pasta visata keevasse vette ja keeta kuni pasta on valmis, aga mitte liiga pehme (see instruktsioon kehtib vàrske pasta kohta, mida saab spetsiaalsest poest osta ja millel pole keetmisjuhendit peal. Kui on kuivatatud pasta, vòib jàrgida paki peale kirjutatud juhendit muidugi).
Nyyd segada pasta ja hautis omavahel kokku ja ongi valmis!
Muide Itaalias pole nii, et ostad suvalised makaronid ja siis valmistad neid nii nagu ise tahad, lisades tàpselt selliseid aineid, nagu heaks arvad. Ainult turistid ja sakslased teevad nii. Itaallased aga teavad, et nàiteks spagettidega kàib kaste A, teokarpidega B ja lintnuudlitega kaste C. Kui valmistada nàiteks teokarpe kastmega A, siis loetakse seda suuremaks reeglite rikkumiseks kui linnas 100 km/h sòitmine vòi maksutulude varjamine.
Yhesònaga tegin àmma juhendamisel yhe pasta, mis kukkus pàris hea vàlja. Soovitan proovida.
Pasta nime ma ei tea, mistòttu mòtlesin ise nime vàlja.
Papardelli di Abruzzo
Vaja làheb:
- hakkliha (umbes 500 gr)
- parmesani juustu (umbes 150 gr)
- 1 muna
- 500 gr lintpastat (Itaalias nimetatakse seda papardelli, sellised pikad ca 1 cm laiused lindid)
- Kylmutatud herneid 500 gr
- 1 vàike porgand
- Peterselli
- Puljongikuubik
- Pool sibulat
Alustuseks tuleb teha lihapallid. Selleks tuleb riivida juust ja segada hakkliha ja munakollasega, sellest segust vormida ca 1 cm làbimòòduga pallikesed. Neid palle vòib pàrast sygavkylmas sàilitada ja hiljem igasugustes toitudes kasutada.
Kui lihapallid on valmis, tuleb need panna pisut paksema pòhjaga potti, kus on juba pòhja òli valatud tàpselt niipalju, et pòhi oleks òliga kaetud. Lisada herned, maailma kòige pisemateks tykkideks hakitud petersell ja sibul ning mòistlikult pisikesteks tykkideks hakitud porgand. Nyyd peab see kraam hauduma vàiksel tulel kuni herned on pehmed ja liha valmis. Aeg-ajalt vòib tunde jàrgi vett lisada, kui paistab, et segu liiga kuiv on.
Mòne aja pàrast vòib panna pasta jaoks vee keema ja kui see eelkirjeldatud hautis on valmis, tuleb pasta visata keevasse vette ja keeta kuni pasta on valmis, aga mitte liiga pehme (see instruktsioon kehtib vàrske pasta kohta, mida saab spetsiaalsest poest osta ja millel pole keetmisjuhendit peal. Kui on kuivatatud pasta, vòib jàrgida paki peale kirjutatud juhendit muidugi).
Nyyd segada pasta ja hautis omavahel kokku ja ongi valmis!
Muide Itaalias pole nii, et ostad suvalised makaronid ja siis valmistad neid nii nagu ise tahad, lisades tàpselt selliseid aineid, nagu heaks arvad. Ainult turistid ja sakslased teevad nii. Itaallased aga teavad, et nàiteks spagettidega kàib kaste A, teokarpidega B ja lintnuudlitega kaste C. Kui valmistada nàiteks teokarpe kastmega A, siis loetakse seda suuremaks reeglite rikkumiseks kui linnas 100 km/h sòitmine vòi maksutulude varjamine.
lunedì, gennaio 08, 2007
Tohoh!
Tekitasin Roomas kultuuridevahelise konflikti.
Muidugi vòib vaadelda seda intsidenti ka nii, et mina kui siinsetest lòpututest kultuurierinevustest muserdatud nòrk inimene lihtsalt murdusin yhel hetkel ja olin hoopis kultuurikonflikti ohver, mitte tekitaja. Vahet pole tegelt.
Kes Euroopa lòunapoolsemates riikides kàinud, see teab, et tànavatel, kus autod ummikus seisavad, sahistavad ringi mehikesed veeàmbriga ja harjavarre otsa pistetud kaltsuga, tylitavad autojuhte, yritavad auto esiklaasi pesta ning sel moel raha manguda. Tavaliselt nad kohalikke ei puutu ja turiste kiusavad erilise jàreleandmatusega, olen oma paranoilisuses jàrelduse teinud.
Novot, istume meie Rokuga yhes Rooma tavapàrastest ummikutest ja làheneb hallis vammuses vanamees, ytleks, et lausa Hallivatimees.
Hallivatimees làheneb, meie teeskleme surnut ega reageeri ta viibetele. Hallivatimees astub làhemale, koputab klaasile.
Roku saadab vastuseks kombinatsiooni imperaatorlikust kàeviipest ja tànan-ei-soovi-ilmest, mida ainult itaallased teha oskavad.
Selle peale Hallivatimees mitte ei làhe àra, vaid koputab uuesti klaasi peale. Viskab oma ràpasest lapist sortsu seebivettki esikaasi peale. Otsustan sekkuda!
Kerin aknakaasi alla, kyynitan kommunikatsiooni selguse huvides aknast vàljagi ja kàratan itaalia keeles, kòva hààlega ja konkreetselt “PALUN MITTTE KATSUDA SEE AUTO!” Hallivatimees tòmbub ehmatusest kangeks.
Et asi selge oleks, lisan nòudlikult:”SAID ARU?!”
Tòmbun autosse tagasi ja sulgen kaitsva aknaklaasi, mistòttu Hallivatimehe enesekindlad vabandused jààvad mul kuulmata.
Vihapilve lahtudes màrkan enda vasakul kàel yllatusest tardunud Rokut. Noh ja siis ta hiljem muidugi seletas mulle (kannatlikult, nagu lapsele), et Itaalias keegi ei karju sedasi teiste inimeste peale ja oleks piisanud, kui auto klaasipuhastajad sisse lylitada ja yleyldsegi Itaalias ei ole viisakas avalikus kohas nàrvi minna. Noh ja lisaks on Itaalias teadupàrast miljon kàeviibet, mis kòik tàhendavad midagi. Vot ma olevat viibanud Hallivatimehele sellisel moel, millest itaallased loevad vàlja, et on plaanis kònetatav isik làbi peksta. Skuuzi-skuuzi, aga kust ma pidin seda teama?
Pàrast arutasime Rokuga kultuurierinevusi ja seda, et kuidas vàlismaalased Itaalias kohanevad. Nàiteks, rààkis Roku, et tal on yks sakslannast kolleeg, kes on 20 aastat Itaalias elanud ja kes siiamaani osadest Itaalia asjadest aru ei saa. Kysisin, et mismòttes ja siis Roku seletas, et nàiteks, kui keegi koni maha viskab, siis itaallased ei tee màrkamagi, aga Anette pidavat ligi astuma ja òpetama, et konid visatakse prygikasti. Minu meelest on Anette tubli naisterahvas, òige asja eest vàljas, Roku arvates aga sotsiaaldebiil. Mine vòta kinni, kus see tòde nyyd on..
Muidugi vòib vaadelda seda intsidenti ka nii, et mina kui siinsetest lòpututest kultuurierinevustest muserdatud nòrk inimene lihtsalt murdusin yhel hetkel ja olin hoopis kultuurikonflikti ohver, mitte tekitaja. Vahet pole tegelt.
Kes Euroopa lòunapoolsemates riikides kàinud, see teab, et tànavatel, kus autod ummikus seisavad, sahistavad ringi mehikesed veeàmbriga ja harjavarre otsa pistetud kaltsuga, tylitavad autojuhte, yritavad auto esiklaasi pesta ning sel moel raha manguda. Tavaliselt nad kohalikke ei puutu ja turiste kiusavad erilise jàreleandmatusega, olen oma paranoilisuses jàrelduse teinud.
Novot, istume meie Rokuga yhes Rooma tavapàrastest ummikutest ja làheneb hallis vammuses vanamees, ytleks, et lausa Hallivatimees.
Hallivatimees làheneb, meie teeskleme surnut ega reageeri ta viibetele. Hallivatimees astub làhemale, koputab klaasile.
Roku saadab vastuseks kombinatsiooni imperaatorlikust kàeviipest ja tànan-ei-soovi-ilmest, mida ainult itaallased teha oskavad.
Selle peale Hallivatimees mitte ei làhe àra, vaid koputab uuesti klaasi peale. Viskab oma ràpasest lapist sortsu seebivettki esikaasi peale. Otsustan sekkuda!
Kerin aknakaasi alla, kyynitan kommunikatsiooni selguse huvides aknast vàljagi ja kàratan itaalia keeles, kòva hààlega ja konkreetselt “PALUN MITTTE KATSUDA SEE AUTO!” Hallivatimees tòmbub ehmatusest kangeks.
Et asi selge oleks, lisan nòudlikult:”SAID ARU?!”
Tòmbun autosse tagasi ja sulgen kaitsva aknaklaasi, mistòttu Hallivatimehe enesekindlad vabandused jààvad mul kuulmata.
Vihapilve lahtudes màrkan enda vasakul kàel yllatusest tardunud Rokut. Noh ja siis ta hiljem muidugi seletas mulle (kannatlikult, nagu lapsele), et Itaalias keegi ei karju sedasi teiste inimeste peale ja oleks piisanud, kui auto klaasipuhastajad sisse lylitada ja yleyldsegi Itaalias ei ole viisakas avalikus kohas nàrvi minna. Noh ja lisaks on Itaalias teadupàrast miljon kàeviibet, mis kòik tàhendavad midagi. Vot ma olevat viibanud Hallivatimehele sellisel moel, millest itaallased loevad vàlja, et on plaanis kònetatav isik làbi peksta. Skuuzi-skuuzi, aga kust ma pidin seda teama?
Pàrast arutasime Rokuga kultuurierinevusi ja seda, et kuidas vàlismaalased Itaalias kohanevad. Nàiteks, rààkis Roku, et tal on yks sakslannast kolleeg, kes on 20 aastat Itaalias elanud ja kes siiamaani osadest Itaalia asjadest aru ei saa. Kysisin, et mismòttes ja siis Roku seletas, et nàiteks, kui keegi koni maha viskab, siis itaallased ei tee màrkamagi, aga Anette pidavat ligi astuma ja òpetama, et konid visatakse prygikasti. Minu meelest on Anette tubli naisterahvas, òige asja eest vàljas, Roku arvates aga sotsiaaldebiil. Mine vòta kinni, kus see tòde nyyd on..
martedì, gennaio 02, 2007
Head uut aastat!
Tervitused linnast, kus heterod mehed kannavad roosasid kashmiirsviitreid!
Meil on eestlased kylas. Eestlased saabusid hilja òòsel ja hetkegi kaotamata kogunesime kòògilaua ymber, tarvitasime vòileibu ja alkoholi. Roku làks magama. Hommikul imestas ettevaatlikult, et kuidas pealtnàha vaiksed pòhjamaalased nii palju myra tekitavad.
Eestis on elukvaliteet tòusnud. Regati jààtis on liitrises pakis saadaval (see oli mu unistus sygisel, et saaks regati jààtist suuremas pakis!) ja uusi maju on Tallinnas nàha. Kui Rooma tagasi lendasin, oli Veerpalu jàlle lennujaamas. Vahepeal oli ta juuksuris kàinud ja habet ajanud ja leidnud kapist yles "torino 2006" dressipluusi. Muidu ta lendas Prahasse, kui teada tahate.
Meil on eestlased kylas. Eestlased saabusid hilja òòsel ja hetkegi kaotamata kogunesime kòògilaua ymber, tarvitasime vòileibu ja alkoholi. Roku làks magama. Hommikul imestas ettevaatlikult, et kuidas pealtnàha vaiksed pòhjamaalased nii palju myra tekitavad.
Eestis on elukvaliteet tòusnud. Regati jààtis on liitrises pakis saadaval (see oli mu unistus sygisel, et saaks regati jààtist suuremas pakis!) ja uusi maju on Tallinnas nàha. Kui Rooma tagasi lendasin, oli Veerpalu jàlle lennujaamas. Vahepeal oli ta juuksuris kàinud ja habet ajanud ja leidnud kapist yles "torino 2006" dressipluusi. Muidu ta lendas Prahasse, kui teada tahate.