Tehtud!

Reedel oli mul viimane tund anda ja juba hakati jutujätkuks pajatama, et noh rääkige siis, kuidas tunne on. Minul, nagu tihti juhtub, tuleb õigel hetkel vale vastus pähe.

Nimelt, sel ajal, kui oleksin pidanud viimast tundi ette valmistama, võtsin hoopis kätte ja läksin Notsu kommentaari peale otsima seda Akadeemia numbrit, kus Runnel kirjutab, kuidas luuletajad merd näevad. Leidsingi ja lisaks oli seal tohutult huvitavat lugemist. Näiteks Sandor Csoori essee sellest, kuidas poeet end tunneb, kui on luuletused kirjastajale ära saatnud. Sandor kirjutab:"Ma peaksin olema rahulik, nagu on vaiksed ja hingestatud tühjaks korjatud suvelõpu ploomipuud ja rabenenud lehtedega kirsid mu aias. Ja ma ei ole seda siiski! Vastupidi, ma olen rahutu! Luuletusi ei ole siin minuga ja minu ümber on tekkinud õhutühi ruum." 

Ühesõnaga, esitati laiale ringile küsimus, et noh, kuidas te ennast tunnete nüüd, kus viimane tund on antud ja kohe otsa, et Katu, räägi mis sina arvad. Sandori mõte oli minu jaoks alles värskes, sisseimbumise faasis - tead, Kodumaa, kui on selline tundsin-hea-idee-ära-tunne, aga vajad veel aega, et seda korralikult formuleerida. Kuidagi mälu järgi vastasingi, et lugesin siin hiljuti ühte esseed, kus kirjutati tühjaks korjatud viljapuudest ja sellest, et peaks olema rahu ja lõpetatuse tunne, aga ei ole ühtigi. Idee oli kuidagi nagu liiga sügav selles kontekstis ja tekkis teatav hämmeldusest kantud paus, mille lõpetas S-i kommentaar, et see on Ungaretti. Teised itaallased noogutasid kaasa, et jajah, Ungaretti "Soldati" ("Sõdurid").

Mille peale ma muidugi läksin end Ungaretti "Sõduritega" kurssi viima ja avastasin maailma kõige lühemate luuletuste edetabelis teisel kohal oleva luuletuse, mille esiti arvasin olevat luuletuse esimesed read, aga pikema uurimuse tulemusena selgus, et see ongi luuletus. Las ma toon ta sulle ära.

Si sta come
d'autunno
sugli alberi
le foglie

Vabatõlkes kõlaks see:"Ollakse nagu sügisel puude peal lehed" Ma saan aru, et sõja tormituuled, haprus, juurtetus ja kõik muu, aga peamiselt ikkagi oleks tahtnud teada, et kuidas sellise banaalsuse kirjapanemise eest rahvuspoeediks saadakse? Näiteks Fabrizio de André "La Guerra di Piero" - siin on jõudu ja sisu. 

Minu hämmeldus ja arusaamatus kasvas, kui leidsin teise Ungaretti luuletuse, mis on maailma kõige lühemate luuletuste edetabelis esikohal:

M'illumino
d'immenso

Valgustun lõpmatusest 

Nii? 

Edasi? 

Mina olen Väga Väikese Aruga Katu ja arvan selle kõige peale järgmist. 1919.aastal oli pool Itaalia elanikkonnast kirjaoskamatud ja ilmselt oli asi selles, et kui selles kirjaoskajas pooles leiduski inimene, kes luuletuse kirja panna suutis, oli see juba päris suur asi. Aga ilmselt tuli poeedil ikkagi kirjutada nii lühikesi lauseid kui vähegi võimalik, sest ega see kirjaoskaja pool rahvastikust polnud ka nüüd teab mis intellektuaalid. Minu teine hüpotees on, et olles kirjutanud kaevikus, vahest ka väikese kuulirahe all, siis seal polnudki aega pikki ja keerulisi lauseid paberile kribada.  

Ja siis Nummiku kallal muudkui võtavad koolis, et miks ta nii napisõnaliselt kirjutab.  

Aga tulgem hoopis CELTA juurde. 

Kokkuvõttes, väärt kursus oli. Tohutult palju õppisin, aga peamiselt tuleb hetkel tõdeda seda, et õige õppimine ja teadmiste konsolideerimine algab alles nüüd, kui õpetama asun. Rohkem polegi midagi öelda. Alustuseks tahaksin rahulikult lugeda läbi ülemisel pildil olevad raamatud, mida olen siin palavikuliselt läbi lapanud, otsides konkreetse teema jaoks vajalikku infot. Ja siis tahaksin kaevuda raamatutesse, mis olen siin oktoobrist saati hellalt kõrvale pannud selle mõttega, et peale 21.detsembrit, kui õpetajakutse omandatud, võin neid rahulikult lugeda. 

Enne, kui lõpetan, tahaksin emmata ja saata tänusõnad K-le, K-le ja T-le, kes olid mu kannatlikud ja armsad eksperimentaalõpilased; G-le, kes viitsis mu nuttu ja hala kuulata ning varustas erialase kirjandusega; Rokule ja lastele, kes olid nii armsad ja osavõtlikud kõigi nende kuude jooksul ning vähenõudlikul moel külmutatud kalapulkadest ja hamburgeritest toitusid ning vastuvaidlemata ekraanide ees istusid.