Ämma pajatused: kahvliga külamemm

Mul on autos riidest poekotid ja plastmassist karbid nendeks puhkudeks, kui on vaja poes käia või näiteks tee äärest viigimarju osta. Neist on palju kasu ka siis, kui oleme ämmal külas ja ta pakub, et me lõunast üle jäänud lasanjet või kotlette koju kaasa võtaks, sest "siis on teil õhtul rahulik".

Tavaliselt neil puhkudel mina ütlen, et lähen võtan autost karbi ja ämm pajatab tavaliselt järgmise loo.

Kord elanud Külas üks memm, kellel oli kombeks täpselt söögiajal külarahvale külla minna. Head kombed näevad ette, et ootamatu külaline tuleb laua äärde kutsuda ja mu ämma ämm (kes oli tuntud koonerdaja) ütles tavaliselt memmele:"Oi, näed, kutsuks sind heameelega lauda, aga, vaata, meil on pole rohkem kahvleid ega lusikaid...." Selle peale võtnud memm põlletaskust lusika ja kahvli ning öelnud, et ärge muretsege, mul on oma söögiriistad kaasas ning istunud reipalt sööma.

Tehtud!

Reedel oli mul viimane tund anda ja juba hakati jutujätkuks pajatama, et noh rääkige siis, kuidas tunne on. Minul, nagu tihti juhtub, tuleb õigel hetkel vale vastus pähe.

Nimelt, sel ajal, kui oleksin pidanud viimast tundi ette valmistama, võtsin hoopis kätte ja läksin Notsu kommentaari peale otsima seda Akadeemia numbrit, kus Runnel kirjutab, kuidas luuletajad merd näevad. Leidsingi ja lisaks oli seal tohutult huvitavat lugemist. Näiteks Sandor Csoori essee sellest, kuidas poeet end tunneb, kui on luuletused kirjastajale ära saatnud. Sandor kirjutab:"Ma peaksin olema rahulik, nagu on vaiksed ja hingestatud tühjaks korjatud suvelõpu ploomipuud ja rabenenud lehtedega kirsid mu aias. Ja ma ei ole seda siiski! Vastupidi, ma olen rahutu! Luuletusi ei ole siin minuga ja minu ümber on tekkinud õhutühi ruum." 

Ühesõnaga, esitati laiale ringile küsimus, et noh, kuidas te ennast tunnete nüüd, kus viimane tund on antud ja kohe otsa, et Katu, räägi mis sina arvad. Sandori mõte oli minu jaoks alles värskes, sisseimbumise faasis - tead, Kodumaa, kui on selline tundsin-hea-idee-ära-tunne, aga vajad veel aega, et seda korralikult formuleerida. Kuidagi mälu järgi vastasingi, et lugesin siin hiljuti ühte esseed, kus kirjutati tühjaks korjatud viljapuudest ja sellest, et peaks olema rahu ja lõpetatuse tunne, aga ei ole ühtigi. Idee oli kuidagi nagu liiga sügav selles kontekstis ja tekkis teatav hämmeldusest kantud paus, mille lõpetas S-i kommentaar, et see on Ungaretti. Teised itaallased noogutasid kaasa, et jajah, Ungaretti "Soldati" ("Sõdurid").

Mille peale ma muidugi läksin end Ungaretti "Sõduritega" kurssi viima ja avastasin maailma kõige lühemate luuletuste edetabelis teisel kohal oleva luuletuse, mille esiti arvasin olevat luuletuse esimesed read, aga pikema uurimuse tulemusena selgus, et see ongi luuletus. Las ma toon ta sulle ära.

Si sta come
d'autunno
sugli alberi
le foglie

Vabatõlkes kõlaks see:"Ollakse nagu sügisel puude peal lehed" Ma saan aru, et sõja tormituuled, haprus, juurtetus ja kõik muu, aga peamiselt ikkagi oleks tahtnud teada, et kuidas sellise banaalsuse kirjapanemise eest rahvuspoeediks saadakse? Näiteks Fabrizio de André "La Guerra di Piero" - siin on jõudu ja sisu. 

Minu hämmeldus ja arusaamatus kasvas, kui leidsin teise Ungaretti luuletuse, mis on maailma kõige lühemate luuletuste edetabelis esikohal:

M'illumino
d'immenso

Valgustun lõpmatusest 

Nii? 

Edasi? 

Mina olen Väga Väikese Aruga Katu ja arvan selle kõige peale järgmist. 1919.aastal oli pool Itaalia elanikkonnast kirjaoskamatud ja ilmselt oli asi selles, et kui selles kirjaoskajas pooles leiduski inimene, kes luuletuse kirja panna suutis, oli see juba päris suur asi. Aga ilmselt tuli poeedil ikkagi kirjutada nii lühikesi lauseid kui vähegi võimalik, sest ega see kirjaoskaja pool rahvastikust polnud ka nüüd teab mis intellektuaalid. Minu teine hüpotees on, et olles kirjutanud kaevikus, vahest ka väikese kuulirahe all, siis seal polnudki aega pikki ja keerulisi lauseid paberile kribada.  

Ja siis Nummiku kallal muudkui võtavad koolis, et miks ta nii napisõnaliselt kirjutab.  

Aga tulgem hoopis CELTA juurde. 

Kokkuvõttes, väärt kursus oli. Tohutult palju õppisin, aga peamiselt tuleb hetkel tõdeda seda, et õige õppimine ja teadmiste konsolideerimine algab alles nüüd, kui õpetama asun. Rohkem polegi midagi öelda. Alustuseks tahaksin rahulikult lugeda läbi ülemisel pildil olevad raamatud, mida olen siin palavikuliselt läbi lapanud, otsides konkreetse teema jaoks vajalikku infot. Ja siis tahaksin kaevuda raamatutesse, mis olen siin oktoobrist saati hellalt kõrvale pannud selle mõttega, et peale 21.detsembrit, kui õpetajakutse omandatud, võin neid rahulikult lugeda. 

Enne, kui lõpetan, tahaksin emmata ja saata tänusõnad K-le, K-le ja T-le, kes olid mu kannatlikud ja armsad eksperimentaalõpilased; G-le, kes viitsis mu nuttu ja hala kuulata ning varustas erialase kirjandusega; Rokule ja lastele, kes olid nii armsad ja osavõtlikud kõigi nende kuude jooksul ning vähenõudlikul moel külmutatud kalapulkadest ja hamburgeritest toitusid ning vastuvaidlemata ekraanide ees istusid.  

Ämma pajatused: kuidas mu ämm paadiga sõitis

Rokul on Hüperaktiivne Onu. Hüperaktiivse Onu ja Roku Tööka Isa emad on õed. Kui nad noored olid, käisid õepojad koos surfamas (jaa, 60ndatel!), ehitasid koos autosid ja raadioid ning kindlasti tegid muudki, millest mulle pole pajatatud. Roku Hüperaktiivne Onu on üks selliseid igavesti vitaalseid inimesi, kellel on suht ükskõik kuhu suunas liikuda või mida teha, peaasi, et oleks tohutult sebimist ja et teda kuulataks, sest tal on iga asja kohta arvamus. Ma arvan, et meditatsioon oleks tema jaoks mingi piinamisvõte. Kokkuvõtteks üks sümpaatne vitaalne vanamees.

Kui Roku Hüperaktiivne Onu oli keskeakriisis, umbes samavana kui Roku praegu, ostis ta paadi. Järgnev pajatus on sellest, kuidas Roku Kunstnikust Ema esimest ja viimast korda paadiga merel käis. 

Rou Hüperaktiivse Onu paat oli umbes samasugune nagu meil praegu. Mootoriga, vist lühem kui 7m ja ilma kempsuta. Aga tekialune ruum oli, mingi vooditaolise moodustisega. 

Ühel pühapäeval, peale tavapärast pühapäevast lõunasööki (vt ka eelroog, pasta, pearoog, magustoit ja vein), mindi paadiga sõitma. Roku Moodne Vend oli tol ajal umbes kolmene ja võeti ka kaasa.

Meri ei olnud tol päeval väga rahulik. Pigem ütleks, et natuke rahutu ja Roku Kunstnikust Emal hakkas lõunasöök kohe ennast tunda andma. Onu Leo võttis aga kursi avamerele ja muudkui kihutati. Teadupärast mida kõrgem laine seda kiiremat tempot tuleks hoida. Kaasasolnud lastel hakkas igav ja vast ka lõunauinaku aeg käes, niisiis lapsed läksid alla magama. 

Kihutati edasi, kõigil hirmus lõbus, aga mu ämm tundis, kuidas kõhus midagi tohutult pulbitseb ja mässab. Delikaatne probleem nõudis madala profiili hoidmist, niisiis laskus Roku Kunstnikust Ema tekialusesse ruumi, kus lapsed magasid. Lõunasöök hakkas juba intensiivselt väljuma ja kempsu puudumisel haaras mu ämm esimese kättejuhtuva asja, milleks oli Roku Moodsa Venna rannalina ja tegi oma hädavajadused sinna sisse. Idee oli hea, aga mis edasi? Tekialune kitsas ruum hakkas peagi haisema ja oli vaja kuidagi sellest situatsioonist vabaneda. 

See on vist see koht, kus füüsikud teavad asjadest rohkem, aga kui visata kompsuks mässitud rannalina üle parda, täpselt kiiluvee sisse, siis see kuidagi jääbki paadi kiiluvette. Ei vaju põhja ega jää maha.

Mu ämm seda ei teadnud ja viskas asitõendi üle parda. Asitõend jäi kiiluvette ujuma, aga kuidagi nagu teised ei märganud seda ja ta tegi ka näo, et midagi pole juhtunud. Küll aga ärkasid lapsukesed lõunaunest ja kui Roku Moodne Vend ärkas ja oma rannalina vees nägi, pistis ta kõva häälega karjuma. Teate ju küll, kuidas väikesed lapsed oma asjade küljes kinni on, eks.

Ühesõnaga, olukord muutus pingeliseks. Kakane rätik paadi kiiluvees ja Roku Moodne Vend olla nii kõva kisa valla päästnud, et piirivalve tuli kaatriga uurima, et mis neil seal toimub. Üritati kuidagi delikaatselt asja selgitada ja lõppes see sellega, et Roku Moodne Vend oli sellises hüsteerias, et ainus variant oli ta kindlale maale toimetada. Niisiis, piirivalve kaater saatjaks, üritati kuidagi kaldale läheneda ja maiteagi, mis ranna või paadisilla juures nad tookord peatusid. Roku Kunstnikust Ema sumas lapsukesega kaldale ja lubas, et enam kunagi ei lase ta ennast ühegi paadi peale meelitada.

Järgmine kord, Kodumaa, jagan sinuga pajatust sellest, kuidas Roku Kunstnikust Emale kingiti 70ndaks sünnipäevaks Vahemere kruiis.