30 Capodacqua järv

3 mm lühike wetsuit, 5 mm pikk wetsuit, 9 kg, terasballoon. Sügavus ca 5 m, vesi 8 kraadi, õhk ca 30.

Capodacqua on väike tehisjärv Abruzzo mägedes, ca 300 m kõrgusel. Kunagi asusid selle koha peal veskid ja vist lausa mõned elumajad. Kuuekümendatel, seoses tammi ehitamisega, ujutati see org üle ja nüüd ongi selline väike vaikne järv, mis peidab oma põues kahe veski varemeid ja mõningaid fossiliseerunud puid. Järv on mingite eraisikute omanduses või kasutuses, selle ümber on tara ehitatud ja sinna lastakse inimesi sukelduma. Ujuda ja muud taolist seal teha ei tohi, sest see on rändlindude peatumise ja pesitsemise koht. 

Capodacqua sukeldumiseks sai pikalt valmistuda. Kuna veetemperatuur  on seal aastaringselt 8-10 kraadi, siis itaallaste jaoks on see midagi erakordselt ekstreemset. Arutasin Annalisaga, et kuna neil 8mm wetsuit'i rentida pole ja ma drysuit'ga sukelduda ei oska, siis prooviks panna kaks kalipsot üksteise otsa. Käisin sukeldumiskeskuses proovimas ja võin öelda, et kui 35-kraadises temperatuuris kaks kalipsot selga panna, siis võtab täitsa hingeldama ja higistama see protseduur. Lisaks tavapärasele varustusele pakkisin kaasa Jägermeisteri pudeli, uued 5mm kindad (mida polnud üldse lihtne leida siin Francavillas) ja soojad dressipüksid. 

Kohale jõudes selgus, et meid oli kokku 14 inimest, lisaks veel mingi neljane grupp ja keegi tütarlaps. Õnneks sain kohe esimese grupiga minna.
Kohalik giid rääkis oma loo ära, kuhu suunas ujuda, kustkohast tagasi pöörata ja siis lisas, et kui midagi juhtub või külm hakkab, siis jumala pärast hoolitsege oma buddy eest ja saatke ta ise sillani, sest mina siit kaldalt ei jõua nii kiiresti kalipsot selga panna ja hädaliseni ujuda. Kui selgus, et Luca ei tule, siis hakkasin pisut muretsema, et kuidas ma nüüd üksi seal järves navigeerimisega hakkama saan. Aga nagu ikka, kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Esimeses grupis oli lausa kaks dive masterit - proua Clara ja vanahärra Paolo. Paolo tundus natuke ülbe olevat. Arvasin, et on selline tüüp, kes paneb viuh! alla ja pärast siuh! eest ära ja pärast ei jõua midagi vaadata peale selle, et üritad kuidagi lestasid silmist mitte kaotada. Proovisin Clara ligi hoida. Hakkasimegi juba Claraga pisut teineteise suhtes üles soojenema. Tunnistasin üles, et ma ei ole eriti kogenud, aga selle eest teen kõik nii nagu tema ütleb ja üldse luban olla tohutult püüdlik. Clara tunnistas suuremeelselt üles, et tal natuke kogemust on, aga et ta tegelikult õudsalt kardab nastikuid. Meid oli informeeritud, et kui nastik ujub, siis ta on nagu purjekas selles mõttes, et nastik tuleb läbi lasta. Etteruttavalt lisan, et ühtki nastikut ei näinud.
Aga siis kuidagi Paolo juba oli vees ootamas, kellelgi midagi jupsis ja ei saanud vette mindud, Clara tahtis minna kõige viimasena ja juhtus, et just mina olin valmis ja sattusingi Paolo buddyks. Muidu eelmise päeva Paolo oli ka seekord kohal, aga mu buddy oli nüüd siis üks teine vanamees Paolo. Tuli välja, et ta oli tohutult tähelepanelik ja abivalmis. Tõeline härrasmees! Alguses juhtus asi, mis hiljem selgus, olla tavapärane. Arvestasin, et 8 kg peaks piisama, sest magevesi küll, aga tihedam ülikond, nii et sama arv kilosid nagu meres. Aga ei saanud kuidagi alla mindud. Keegi heasoovija andis mulle kilo juurde, aga ikka ei saanud alla. Selle peale Paolo altpoolt ulatas käe ja saingi. Hiljem arutati lõunalauas, et see on nende järvedega üks igavene häda, et alguses ei saa alla ja paned aga kilosid juurde ja vee all oled negatiivse ujuvusega ja muudkui vajud. Mul just see juhtuski. 

Kokkuvõttes Capodacquast on internetis tohutud maagilised pildid, kuidas päike kuldab puuronte ja varemeid, nähtavus on lõputu, vesi sini-sinine ja muud taolist.
Minu Capodacqua kogemus oli selline, et esiteks oli kõik pigem roheline kui sinine. Tol päeval oli pilvine, päike seal midagi ei kullanud. Meid oli enne sukeldumist tohutult manitsetud, et jumala pärast ärge lestaga vastu põhja minge, sest siis tõuseb sete üles ja keegi ei näe enam midagi. Lisaks, et lestad vastu põhja ei läheks, ujutagu konna stiilis. Niisiis, kui ma ükskord alla olin saanud, siis muretsesin end hulluks, et mu lest vastu põhja ei läheks. Laskudes nägin ülevaltpoolt, kuidas kellegi läks lest vastu setet ja tuli üles tohutu pilv, nagu aatompommi plahvatus. See oli tegelikult päris poeetiline vaatepilt, kuidas see pilv aeglaselt kerkis ja laienes.
Ühtlasi oli mul raskust liiga palju, muudkui vajusin allapoole, liigutasin käsi, et end üleval hoida ja JUMALA PÄRAST MITTE LESTAGA PÕHJA PUUDUTADA ja siis meenus vanadest Läänemere aegadest, et külmas vees peaks just vähem vehkima, laseks õige vesti natuke õhku sisse ja hoiaks käsi paigal. Siis muretsesin, et kui vesti sisse liiga palju õhku lasen, siis viie-kuue meetri pealt kerkin ju siuh! üles nagu hüpik. Lisaks ei ole ma harjunud sukeldudes konna ujuma ja kuidagi väga kohmakas oli see kõik kogu aeg meeles pidada, et ujuda tuleb konna ja vastu põhja ei tohi puutuda ja üles ei tohi kerkida. Enamuse ajast ei jõudnud külma peale mõeldagi, sest vaatasin, et ma ei vajuks põhja ja ei kerkiks üles. 
Õnneks vee all märkasin, et mingi kohalik giid ikka juhtis meie gruppi. Vaatasin tema pealt, kuidas ta konna ujub ja ujusin tema järgi. Üldse ma olen ta suurim fänn. Kah sihuke vanem härra, hiljem selgus, et ukrainlane. Ta oli vee all vana rahu ise, nii omas elemendis. Ujus ees, vahepeal keeras ringi, hõljus nagu buddha ja ootas gruppi järele. Ta oli seal nii loomulik nagu mingi vee-elukas. Arvan, et kui mõni nastik oleks ujunudki, siis ta oleks õrnalt noogutanud ja tervitanud:"Privet, Pavel! Kuidas täna läheb?". Ma ise panin talle Pavel nimeks. Tagantjärele on kahju, et kui me pärast juttu vestma jäime, siis rääkis ta küll sellest, kuidas ta Ukrainas kolme päevaga kõigest ilma jäi ja Itaalias uut elu alustas mõned aastad tagasi, aga läks puha meelest ära ta nime küsida. Õudsalt huvitav tüüp, targad mõtted ja karismaatiline nagu Barack Obama ning ma arvaks sukeldumisstiili ja silmavaate järgi, et ehk lausa mingi militaarne sukelduja. Oleks Pavel öelnud, et ta ussisõnu teab, ma ei kahtleks hetkekski! Muide peale kahte gruppi läks ta veel kolmandat korda vette ja kui ma küsisin, et miks, siis rääkis, et tal on kast veini seal eksperimendi korras vananemas ning käib vaatamas, kuidas see seal vee all elab. 
Anyhow, vaatasin giidi pealt, kuidas konna ujuda. Kuidagi sain oma ujuvuse ka enam-vähem paika. Oh ja mu buddy Paolo oli nii vilgas! Imeline füüsiline vorm. Sibas siia-sinna, uuris lähedalt igasugu asju. Korra nägin, et torkas näpuga vastu setet. Siis avastas ta allika, kust järv vett saab ja kutsus mind ka vaatama. Päris äge oli veealust allikat esimest korda näha. Ühesõnaga, vahepeal oli korraks päris tore. Imetlesin varemeid, veealuseid väikesi ussikesi. Siis hakkas külm liiga tegema ja sattusime mingi veealuse roopadriku lähedusse. Siis hakkasin ma pöördumatult üles kerkima ja ei saanud ega saanud alla. Teised hakkasid eest ära kaduma, mul balloon juba veest väljas. Nähtavus oli ka ära kadunud, vesi puha roheline ja sodi täis. Aga ma põhimõtteliselt otsustasin, et kui ma nüüd pea veest välja tõstan, siis on kõik läbi ja ma olen pöördumatult veest väljas. Tegin viimaseid pingutusi, et kuidagigi vee alla tagasi saata, lasin vesti tühjaks, hüpnotiseerisin pilguga järvepõhja, proovisin kasvõi kuidagi pea ees end alla suruda, aga ei midagi. Lõpuks viimased meetrid ujusin ja korraga olingi silla juures, kust olime vette tulnud. Läbi sai. Siis hakkas õudsalt külm, käed üldse ei liikunud enam, lõdisesin ja mõtegi hangus. Kuidagiviisi sain sillale, varustuse seljast ära ja tänasin endamisi pimedat juhust, et esimeses grupis olin, sest sain rahulikult tunnikese päikese käes lesida, käsi üles soojendada, Jägermeisterit limpsida ja selle kõige üle mõelda. Väljas oli julgelt üle 30 kraadi sooja, aga mul võttis mitu tundi aega, et soe või lausa palav hakkaks. Teisel grupil näiteks nii hästi ei läinud, sest selle aja peale, kui esimene grupp välja ja siis teine grupp sisse ja välja sai, oli kell juba kolm saanud ja tuli tohutu kiirusega kõik kokku pakkida ja sööma sõita.

Arendades edasi seda teemat, et mis kõik juhtuda võib, siis tõesti-tõesti, seekord ühel mehel ei töötanud vesti voolik. Sukeldumise ajal hakkas õhku välja pahisema ja seda nad arutasid seal pikalt. Ühel teisel oli regulaatoriga probleeme, õhk ei tulnud läbi. Vist oli midagi torus sees. Hea, et minuga seekord midagi sellist ei juhtunud.

Kokkuvõttes, Capodacqua oli huvitav kogemus. Keeruline oli, aga külm selge vesi on päris ahvatlev. Kui ma vahepeal peaksin välja mõtlema, kuidas saada vee alla, kui vee alla ei saa, siis ma tahan sinna tagasi minna ja uuesti teha.