Tomatitest. Suvel.

Praegusel naljade ja naeru vaesel ajal tahtsin sinuga, Kodumaa, jagada üht enam-vähem vaba tõlget Francesco Muzzopappa raamatust "Un uomo a pezzi". Päris muhe raamat ja allpool mu kõige lemmikum peatükk tomatite sissetegemisest Puglias.

Tomatid on Itaalias väga tõsine teema ja ainult aastatepikkune Itaalias elamine, siinsete aastaaegade, toidukommete, regioonide ja tomatisortide süvenenud vaatlemine ning vanemate inimeste tähelepanelik kuulamine aitab sellest teemast täiel määral aru saada. Kunagi ammustel aegadel, kui Londonis töötasin, ütles mulle üks abivalmis austraallane, et Inglismaad on vaid siis võimalik mõista, kui oled kriketist aru saanud. Arvan, et Itaaliat on vaid siis võimalik mõistma hakata, kui oled tomatite teemast aru saanud. Aga lõpuks on ka tomatitega Itaalias nii nagu kõige muuga, et asjad on keerulised ja neid ei saa kunagi päris lõpuni mõista.

Aga proovigem. 

TOMATIKASTE KODUS, PUGLIAS, SUVEL.

Meie, Pugliast pärit inimeste jaoks on tomatite sissetegemine nagu sõjaväes käimine: kogemus, mis kujundab sind kogu eluks, aga mida sa korrata ei soovi.

Samal ajal, kui ülejäänud maailm on õppinud ostma supermarketist industriaalseid tomatikonserve ja tomatikastet, vaadatakse minu kodukandis sellele kui jumalateotusele. Tomatikonservide riiulitele lähenetakse poes krutsifiksiga, pomisedes tagurpidi arameakeelseid psalme. Puglias tehakse tomatikaste kodus!

Ja nõnda algab igal aastal augusti keskpaigas parimate tomatite hankimine. Iidne ja vankumatu traditsioon näheb ette, et tomatite ostmiseks sõidetakse maale ja leitakse põllumees, kelle käed on raskest tööst kõvad ja pragulised ning kelle sõnavara koosneb terminitest, mis on valdavalt dialektis või arusaamatud või mõlemat korraga.

Juhul, kui tomatikastet tehakse rohkem kui ühele perele, siis mõistagi kahekümnest kilost ei piisa. Meie pere aastane keskmine on umbes kaks tonni.

Tomatite transportimiseks tuleb autos kõik istmed alla lasta, toppida sinna umbes viisteist tohututes mõõtmetes puukasti ja loota, et liikluspolitsei sind ei peata ega esita küsimusi selle kohta, miks pagasniku luuk pärani lahti on.

Mingil müstilisel põhjusel ostame alati tomateid, mis pole päris küpsed. Perekondlik traditsioon näeb ette, et tomatid asetatakse põrandale laotatud vanadele ajalehtedele, kus nad meie silme all jõuavad oma küpsuse seniiti. Küpsuse seniit on spetsiifiline punane toon, mille kättejõudmisel mu ema taipab, et on saabunud aeg tomatikastme altarile viskuda.

Meie kodus loetakse "La Reppublicat" umbes seitsmekümnendatest aastatest. Ja enam-vähem tollest ajast ei visata ühtki ajalehte minema. Tomatikastme tegemise päevil harutame kõik vanad ajalehed lahti ja tapetseerime nendega põranda.

Kui me peaks kõik selle koguse tomateid eluruumides põrandale laotama, poleks meil enam ruumi astumiseks. Õnneks on meil kelder, mis tundub olevat täpselt selleks otstarbeks planeeritud ruum.

Kui kuuskümmend ruutmeetrit pinda on tomatitega kaetud, saab minu emast tomatite küpsetamise sommeljee, kes tänu oma rafineeritud meeltele mõistab, millal saabub õige hetk töö alustamiseks. Mulle meenutab see sarja "ER": õige hetk saabub siis, kui sa seda kõige vähem ootad. Ülejäänud pereliikmete ülesanne on olla selleks hetkeks valmis.

Üldlevinud reegli kohaselt, algab tomatikastme tegemine kellajaal, mil enamus inimesi on sügaval REM une faasis. Minu ema aga, kell neli hommikul, on täis tegutsemistahet ja äratab mu isa lahinguhüüdega.

"GAASIBALLOONID!"

Mitme tonni tomatite sissetegemine ei ole ettevõtmine, milleks piisaks tavalisest pliidist. Tomateid tehakse sisse spetsiaalse põleti abil, mis on ühendatud gaasiballooniga, milletaolisi väikestes asulates ostetakse kõige ootamatutest kohtadest. Näiteks Ginosa Marinas on meil üks mikroskoopiline poekene, kus müüakse kõige: leiba, juustu, jäätist, vorsti, hügieenisidemeid, päikesevarje, toole, väikesi kodumasinaid ja gaasiballoone. Puuduvad vaid ravimid ja väikelaevad, ning meie külapood võiks vabalt konkureerida Auchaniga.

Minu isa on Gaasiballoonide Jumal. Talle ei leidu võrdväärset! Ainult minu isa on võimeline gaasiballoonile sõrmenukkidega koputama, saamaks aru, kui palju gaasi selle sees on. Ta kuulab neid nagu kirikukelli.

Erakordse lahkemeelsuse märgiks on tomatikastme tegemise päevil pere noorematel liikmetel lubatud hiljem tõusta. Kiire hommikusöök, duss ja pool kuus on kõik valmis!

Kui olin väiksem, oli minu tööks tomatitelt rohelise varre eemaldamine. Istusin oma väikesel punasel taburetikesel, küürus nagu number kuus ja ühekaupa võtsin tomateid kätte, eemaldasin varre ja eraldasin head halbadest. Kõige halvemad visati minema. Need, mida päästa andis, läksid mu õe hoolde, kes noaga kõlbmatu osa ära lõikas. Kõige ilusamad tomatid pesid mu ema hoolsad käed kohe puhtaks, et nad saaks liikuda edasi maailmatu suurde keeva veega täidetud potti, mis juba põleti peal podises.

Kui ütlen "maailmatu suur pott", siis ärge hakakegi ette kujutama banaalset viie või kümneliitrist potikest, kus keeta spagette kümnele. Kujutage parem ette keskaegset pada, kuhu nõiad heidavad surnute konte ja sisalikusabasid, et keeta hõrke suppe. Kui ootate õhtusöögile tervet Uruguaid, siis see oleks õige suurusega pott, kus spagette keeta. Puglias ringleb rohkelt uskumatuid legende nende pottide kohta, millega kolm päeva aastas tomatikastet keedetakse. Mu ema väidab siiani, et on näinud potti, kuhu mahub 500 liitrit. Tavaliselt on need tehtud rauast ja kaaluvad sampalju kui täiskoormaga rekka. Et seda potti majapidamises ühest kohast teise liigutada, tuleb eelnevalt dopingut süstida.

Kui tomatid on keedetud, liiguvad nad edasi seadmesse, mida meie kodus nimetatakse "masinakeseks". "Masinakene" on võimas, tohutute mõõtmetega purustaja, mis on ühendatud mootoriga, milletaolisi reeglina kasutatakse purjelaevade dokkimisel. Pealtpoolt valatakse sisse kulbitäisi püdedaks keenud tomateid ja külje peal olevast rennist väljub keeva tomatikastme laava, mis valgub väiksemasse potti, mis omakorda on asetatud põletile keema. Aeg-ajalt heidab kellegi käsi väikesmasse potti soola.

Kui tavaliselt Puglias on suvel keskmiselt nelikümmend kraadi sooja, siis keldris, kus keedetakse tomatikastet, saavutatakse erakordseid, ekvatoriaalseid temperatuure.

Tomatikastme keetmise päevadel on kõik sugulased kadunud kui tina tuhka. Kartes, et keegi võiks neid tabada, teevad nad näo, et neil on ootamatult tekkinud kalendermärkmikud, mis täiesti ootamatult on täis kohtumisi ja kohustusi.

Tomatikastme tegemise ajal kaotad igasuguse ajataju. Näiteks alati, kui arvad, et nüüd on lõpp käes, tulevad uued ajalehtedele laotatud tomatid, kõik vaja puhastada, pesta, purustada, pudelisse valada, kinni korkida ja steriliseerida.

Aastatepikkune kogemus tomatite puhastajana annab võimaluse hierarhias kõrgemale liikuda. Oma karjääritee alguses olin lehtrihoidja, seejärel pudelisse basiilikulehe panija, mille järel ülendati mind tomatikastme valajaks. Kui sain 18-aastaseks ja täisealiseks, olin valmis erakordselt vastutusrikkaks rolliks - tühjade pudelite hankija.

Erinevalt tavalisest Puglia perekondadest, kus vee asemel juuakse Raffo õlut, eelistatakse meil juua veini: Locorotondo, Nero di Troia või Primitivo. Tomatikastme jaoks on aga õiged pudelid kas kolmandik või kolmveerand liitrit. Selliseid formaate meie koduses köögis ei leidnud. Tuli toetuda sõbralikele restoranidele või baaridele, kes vastutulelikult tühje õllepudeleid ära ei visanud ja meie jaoks kõrvale panid. Mõistmaks aga olukorra erakordset delikaatsust tuleb siinkohal meeles pidadada, et augusti lõpus tehakse KOGU Puglias kodus tomatikastet. Konkurents oli enam kui halastamatu!

Vahel autoga, aga enamasti jalgrattaga tiirutasin väärtuslike klaasist anumate otsinguil Ginosa Marina tänavatel. Hea õnne korral võisin juuli esimestel päevadel kõrvale panna umbes kakssada suuremat ja väiksemat pudelit, mis hoolikalt pesti ja kuivatati, et siis hiljem täita need keeva tomatikastmega ja asetada potti, et tekiks vaakum. Kuumus. Higi. Veelkord kuumus. Veelkord higi.

Pingelises olukorras tasakaalu kaotamine on väga lihtne. Tean isiklikult perekondi, kes väsimusest ja kuumusest kurnatuna päästavad valla selliseid tülisid, mille kõrval "Uomini e Donne" on hea kasvatuse õppeprogramm.

Õnneks meie pere pole kunagi tasakaalu kaotanud. See, et tootmisliin pole kokku jooksnud, on ilmselt tänu sellele, et astume elu suurimatele väljakutsetele vastu tohutu solidaarsusega. Isegi neil aastatel kui mõni päev olime pudelisse pannud kolm tonni tomateid, leidus alati keegi, kes oli valmis viimase miili kõndima -  minema ja ostma kogu perele õhtusöögiks pirukaid. Tavaliselt olin mina see märter. Hüppasin ratta selga ja pedaalisin rosticceriasse, kus kohtasin teisi omasuguseid zombisid, kes nagu mina haisesid higi ja fermenteerunud tomatite järele. Tervituseks tõstsime õige pisut sõrmeotsi ja olles leidnud vertikaalse pinna, mille vastu toetuda, ootasime oma pirukaid püstijalu magades.

Ligabue laulab:"Seksi lõhn ei lähe kunagi ära". Ilmselgelt pole Ligabue kunagi proovinud ennast pesta peale kolmepäevast tomatikastme keetmist. Ühe tuubi dushigeeliga pole siin midagi teha. Tuleb viskuda kloorivanni.

Mõne aasta eest kolisin Milaanos kolmandat korda uude korterisse, mille otsustasin üle värvida. Värvisin oma uue kodu üleni valgeks, kõik ruumid, laed ja seinad, kolm kihti. Kuus päeva värvimist. Värv, mis sisaldas happeid, mille sees maffia laipu lahustab, tuli dusi all mu küljest kergemini maha kui tomatikastme kiht. 

Riietest rääkimata. Tomatikastme tegemiseks on mõistlik kasutada igal aastal samu riideid. Tavaliselt kattuvad riided plekkidega, mida ükski aine enam ära ei võta. Tomatikastme plekid kristalliseeruvad ja annavad rõivastele uue, omanäolise täpilise mustri. Hiljuti Barcelonas käies nägin Desiguali poes samasuguse mustriga särki, aga oluliselt kõrgema hinnaga.

Arvan, et minu sündimisest saati on meie kodus purustatud umbes 300 kilo tomateid, töötades väsimatult nagu egiptuse orjad püramiidi ehitusel. Aastate jooksul on dimensioonid muutunud. Järg-järgult oleme liikunud veresaunast "kolm tonni tomateid kolme päevaga" tasemele "viiskümmend kilo nädalaga". Vahepealsetel aastatel on mu vanemad läinud pensionile, mu õel on oma pere ning mina olen kolinud Milaanosse.

Nüüdsel ajal, kuumadel augustipäevadel, kasutame oma nappe jõuvarusid ainult selleks, et avada jäätisepakki. Septembri ja oktoobri jooksul täidavad mu vanemad ikka veel mõned pudelid tomatikastmega, aga nüüd juba köögipliidil, kasutades küpseid tomateid. "La Repubblicat" pole enam kellelgi vaja.

Vana traditsiooni kohaselt saadavad mu vanemad mulle sünnipäevaks paki kuivikuid, värskelt pressitud oliiviõli ja mõne 33 cl pudeli tomatikastet. See on nende viis öelda:"Me armastame sind, pojake". Kui neile helistan, et saadetise eest tänada, palub mu ema alati vabandust väikese koguse pärast. "Kas sellest ikka jätkub sulle kogu aastaks?" "Jah, ema", vastan, tundes kurgus õige kergelt nuttu tõusmas ning maitsen lusikaotsaga tomatikastet "Mutti", mis pannil aeglaselt podiseb.