Meie pere tüüpiline väljasõit loodusesse osa 1

Kodumaa, kuidas sinul läheb? Meil siin oli vahepeal üsna tüüne, aga nüüd on jälle lockdown ja päeva kaupa hakkama saamine. Kõige hullem on see, et sport keelati ära. Esialgu kuni 24.novembrini, aga juba räägitakse, et jõulud keelatakse ka tänavu ära. Nii et mine tea, kaua see surutis siin kestab. 

Tol päeval kui uued piirangud välja kuulutati, käisime meie väljasõidul mägedesse. Koht oli Bosco di Sant'Antonio ja kõik sai alguse sellest, et Roomas üks emadest rääkis mulle eelmisel talvel tohutu innuga sellisest imetabasest loodusnähtusest nagu Foliaaž. Ta rääkis sellest nii sütitavalt nagu oleks tegemist haruldase kunstiteose või lüürilise ooperiga, mida nägemata üks normaalne inimene surra ei tohiks. Tõsiselt, tema jaoks olid Veneetsia, kõrbesafari ja Foliaaž ühtmoodi tähtsad. 

Kodumaa, ütlen sulle nüüd kohe ära, et Foliaaž on täiesti tavaline sügisvärvides mets, aga proovigem mõista inimese entusiasmi, kes oma elupäevi Rooma kesklinnas veedab. Ma polnud küll kuulnud, et sügisest metsa Foliaažiks nimetatakse, aga kui olin aru saanud, mida ta silmas pidas, noogutasin muidugi teadvalt kaasa, et jajah Foliaaž on üks ainulaadsemaid asju maailmas ja kindlasti peab seda nägema!

Septembris oli Facebookis postitus, kus kiideti, et Püha Antonio mets on kuulus oma Foliaaži poolest ja milline haruldane värvide vikerkaar seal sügiseti valitseb ja jälle umbes läbi selle prisma, et kui üldse elus midagi teha tuleks, siis kindlasti Foliaaži vaatama sõita. "Ah et Foliaaž on lausa mingi spetsiaalne termin?", juurdlesin mõningase üllatusega ja võtsin sõna kasutusele. Jumaldan naljakaid võõrsõnu!

Ühesõnaga broneerisin pere-ekskursiooni nimega "Foliaazh Püha Antonio metsas. Tase: kerge, sobilik alates 4-ndast eluaastast. Start: Pescocostanzo, kl 10:00. Varustus: matkasaapad, pikad püksid, kihiline rõivastus, joogivesi, snäkid. Halva ilma korral ekskursioon tühistatakse.". 

Kui laupäeva õhtul Roku pakkus, et vaataks kõik koos filmi, teatasin resoluutselt, et ei mingit filmi. Kell 10 peame minema voodisse, sest hommikul tuleb kl 8:00 startida, et mägedesse minna. "Katuuuu, miks me peame nii EKSTREEMSELT elama," oigas Roku, aga kuulekalt mindi voodisse ja kustutati tuled. 

Tihti leian end mõttelt, et ema ja abikaasana tahaksin olla nagu Muumimamma, aga millegipärast kukub välja Sportlik Koduvana või Hildur Sokk". 

Sari jätkub.

Meie esimesed sammud laevanduse maailmas

 Ahoi, Kodumaa! 

(edaspidi on karta, et hakkan sind sedasi tervitama)

Sukeldumishooaeg tundub olevat lõppenud, Tremitile ei saanud ja ilmselt tänavu Egiptusesse ka väga ei lasta. Aga mina ja Roku ei lase end sellest kõigest heidutada. Registreerusin kohaliku ujula kasutajaks ja käin nüüd ujumas. Roku aga sai inspiratsiooni minu naasmisest sukeldumise juurde ning otsustas, et enne oma päevade lõppu tuleb ikkagi teostada kauaaegne unistus - osta paat ja hakata merel käima.  

Idee näib lihtne ja taristu nagu oleks ka, aga nüüd on Roku septembrist saati käinud laevajuhi kursustel. Üks asi on õppida paati juhtima, aga hoopis midagi muud on omandada laevanduslik sõnavara. Näiteks päev enne mu viimast sukeldumist luges Roku oma õpikut. Luges ja luges, aga mitte midagi ei saanud aru. Kui välja arvata sõnad "eelkõige", "ja", "kasutame". Niisiis, võttis ta õpiku kätte ja lasi oma näitlemisannetel õitseda! Teos "Laevajuhi load" suursuguselt väljasirutatud käel, rüht nagu ohvitseril ja pilk suunatud kaugusse, vallutamist ootavale horisondile, deklameeris ta:"Innanzi tutto leghiamo i parabordi sulle battagliole. Dovranno essere possibilmente tutti uguali, rivestiti da calze ed incocciati in modo tale siano tutti alla stessa altezza. Andranno possibilmente posizionati appena sopra il botazzo. Ne dovranno essere posizionati almeno tre per ciascuna murata, all'altezza dei masconi e, sulla sezione maestra, più precisamente al baglio massimo ed ai giardinetti." Jummel, milline karisma! Kihistasime publikuga naerda ja kõõksusime:"Hiii-hiii giardinetti!" Roku heitis meile läbitungiva pilgu, tõstis häält ja kõmistas bassihäälel:"NON è MOLTO ELEGANTE VEDERE I PARABORDI CHE LAMBISCONO L'ACQUA!" 

Nüüd meil on selline perenali, et kui jälle merendusest juttu tuleb, ütleme: "Non è molto elegante vedere i parabordi che lambiscono l'acqua!" vahel tõsise, vahel etteheitva, vahel heitnud tooniga ning itsitame nagu üleannetud ahvipärdikud. Kindlasti on selge, et midagi seal ei ole väga elegantne ja kahtlemata üks endast lugupidav inimene kannab puhtaid aluspükse ja tema parapordid ei puutu vett, aga üldiselt meenutab see kõik stseeni raamatust "Kadri kasuema", kus üks noormees ütles Kadrile, et ta tantsib infantiilselt ja Kadri oli sellest hirmus meelitatud niikaua kuni ta aru sai, mida tähendab "infantiilselt".

Sealsamas raamatus oli lõik, kus õpetati, et miski müstilise operatsiooni teostamiseks tuleb kasutada "poolmeremeest" (mezzomarinaio) või positsioneerida ja rakendada pardal olevaid inimesi. Siinkohal jäimegi pisut mõttesse, et kas "poolmeremeest" on inimene või mingi tööriist. Vot ja järgmisel päeval läksingi ma sukelduma ja küsisin L-i käest järele, sest tal on laevajuhi load. L oli nii armas, et näitas mulle kohe ette, mis on "poolmeremeest". Tuleb välja, et täiesti tavaline konksuga toigas, mis eesti keeles olla pootshaak! Vähemalt nii ütles selle toika kohta K ja ta on paljulugenud inimene ning ma usun teda.

Hiljuti arutasime lõunalauas, et kui Roku paadi ostab, siis kes mida tegema hakkab. Roku ise valis mõistagi kapteni rolli, sest tema on selleks ajaks ikkagi diplomeeritud laevajuht ja kindlasti tema parabordid ei puutu kunagi vett (erinevalt näiteks minu omadest) ja ta ilmselt juba teab selleks ajaks meist neljast kõige paremini, misasjad on parabordid. Hurmur arvas, et tema võiks madrus olla. Nummik arvas, et ta väga vastutusrikast rolli endale ei võta ja pakkus, et kas ta võiks olla "poolmeremeest". Arvasime, et pikkuse poolest võiks sobida. Järele jäin mina. Tekkis mõttepaus, hakkasin juba kartma, et mulle määritakse laevakoka amet ja pakkusin ise sobiva. "Mina olen Päevitaja!". "Mismõttes päevitaja?", ei saanud ekipaaz aru. "Noh, Päevitaja! Alati, kui veebis mingeid väikelaevade videosid näidatakse, siis lesib seal päikesetekil üks naisterahvas ja päevitab. Kindlasti on tal mingi funktsioon ja ma olen nõus end ohverdama ning päkesetekil niikaua lesima, kuni on välja selgitatud, miks see vajalik on. Vahest tasakaalu jaoks? Muidugi, seda kõike ainult tingimsel, et tohib raamatu kaasa võtta!" Ekipaaz kihistas naerda ja üldiselt valitses seisukoht, et Päevitaja on tõesti vajalik. 

Nüüd on meil ainult paat puudu. Kodumaa, ma ei jõua kevadet ära oodata, et merele minna!