Sisemisest ilust ja kasutamata potensiaalist

Kodumaa, sellist komplimenti nagu mul üleeile tuli, ei kuule iga päev. Mõni inimene ilmselt mitte kunagi elus. Või, noh, pool inimkonnast ilmselt kohe kindlasti mitte ja ülejäänud poole ehk naiste käest ma tahaks küll teada, kas teile keegi kunagi on öelnud midagi sellist nagu mulle öeldi.

Üleeile käisin günekoloogi juures. Tavapärased PAP testid ja asjad. Juhuks, kui küsimusi tekib, mainin kohe ära, et me ei oota perele täiendust.

Günekoloog oli sihuke pisike, hiire moodi, hallinevate juustega, natuke nunnalik proua. Ultraheli tehes hüüatas ta siirast heameelest särades:"Proua, teil on eeskujulikud munasarjad!" Võttis juba natuke nihelema ja muigama, aga günekoloog kündis edasi. "Teil on nii ilusad, nii täiuslikud munasarjad! Nende järgi ütleks, et te võiksite kümme aastat noorem olla. Ja hormonaalselt ka ma näen, on teil siin harvaesinevalt kõrge potensiaal."

Mida oleks kohane vastata sellise jutu peale? Eriti veel, kui nii ootamatult tuleb. Tänasin kuidagi kohmamisi komplimendi eest ja pobisesin midagi umbes, et ah see siis olekski mu sisemine ilu.

Günekoloog teatas, et ka välisest ilust pole mul puudu (hakkas juba natuke imelik) ja selgitas:"Meil siin Itaalias on inimestel suuri raskusi laste saamisega. Sellist pilti nagu teil, näeb harva." Tänasin ja täpsustasin, et mul tegelikult juba kaks last on ja rohkem tõesti ei ole võimalik majapidamisse lisada. "Kahju. Proua, te võiksite palju lapsi saada, kui te ainult tahaksite," nentis ta.

Nii ma siis kõndisin koju mööda päikesepaistelisi Rooma tänavaid ning mõtisklesin selle ootamatu komplimendi ning mu tohutu reproduktiivse potensiaali ja sisemise ilu peale, mida ma absoluutselt kasutada ei kavatse. Tundus päris naljakas. Helistasin Rokule, rääkisin loo ära ja saime pisut muheleda.

Õhtul viisime Rokuga Nummiku korvpallitrenni proovima. Nummik on väga pikka kasvu, kodus oleme pisut palli põrgatanud ja üldiselt Roku on veendunud, et Nummikul on tohutu korvpalluri potensiaal.  Varem oli Roku veendunud, et Nummikul on tohutu potensiaal kergejõustiku tegemiseks ja viis ta lausa kaks korda katsetele, kus Nummik keeldus osalemast.
Oleme ka muid spordialasid välja pakkunud, aga üldiselt edutult. Niisiis, on meil Rokuga natuke nagu kinnisidee, et tuleb leida mingi spordiala, mida Nummik harrastada võiks, sest nagu juba raamatus "Mu koer armastab dzässi" pereisa ütles:"Juba palja silmaga on võimalik eristada inimest, kellel on hobi inimesest kellel pole hobi. Mingi hobi peab inimesel ju olema!"

Nummik ei tahtnud ka korvpallitrenni minna ja tegi meile ühemõtteliselt selgeks, et ta tuleb ainult täna ja ainult selleks, et isale headmeelt teha. Treener oli hiigelpikk ja päris handsome noormees, tätoveeringuid täis joonistatud nagu Kihnu Virve pearätik.  Oli kohe näha, et ta teab, kuidas häbelike või vastupuiklevate lastega käituda. Võttis Nummiku sõbralikult, aga enesekindlalt oma tiiva alla ning samal ajal, kui teised lapsed soojendust tegid, põrgatasid nad kahekesi palli. Nummik viskas nii muuseas paar korvi. Kusjuures tavaliselt tal ei lähe pall nii hästi ja nii kohe korvi, aga just seekord tegi kaks tükki järjest umbes sõrmenipsuga. Meie istusime Rokuga pingil, uhkusest puhevil ja rõõmsad nagu lihavõttemunad ning imetlesime oma tohutu korvpalluri potensiaaliga võsukese tegusid. Oli kaugele näha, et Nummik on samavanadest ja aasta vanematest lastest peajagu pikem ja tohutult tegija. Peale umbes kümmet väljakul veedetud minutit otsustas Nummik, et talle tänaseks aitab. Teatas treenerile, et ta rohkem korvpalli teha ei taha, tuli meie juurde ja arvas, et nüüd võiks siit ära minna.

Roku oli hirmus pettunud. Kõndisime auto poole ja tee peal üritas ta veel kuidagi Nummikut veenda, et kas sa äkki ikka tahaksid ühe korra veel proovida ja mõtle veel natuke, sul tuleb ju nii hästi välja. Kas sa nägid teisi lapsi? Kui lühikesed ja nõrgukesed nad on. Sa pole päevagi korvpallitrennis käinud, aga juba sa oled neist parem!

"Näed, amore," pistsin ma vahele. "Vahel lihtsalt on nii, et inimeses on potensiaal, aga ta ei kavatsegi seda kasutada. Mõnel siin on kõrge potensiaaliga munasarjad, mõni jällegi on kõrge potensiaaliga korvpallur, aga näed - alati ei lähe nii, et inimene teeb seda, milleks tal loomulikud eeldused on."

Pahvatasime naerma ja Nummik küsis, misasjad on munasarjad. Poetasin mokaotsast, et need on ühed sisemised organid, istusime autosse ja sõitsime koju.

Meil siin sajab, meil siin valmivad õunad

Kodumaa, pakun, et sina elad hetkel nagu selles laulus:"Meil siin sajab, meil siin valmivad õunad". Meil siin Itaalias on ilmad veel kuumad. Aga pimedad õhtud, rahutum meri ja aina tihenevad vihmahood annavad märku suve lõppemisest. Homme sõidan suveresidentsist tagasi Rooma, aga enne suvele joone alla tõmbamist tahtsin sind, Kodumaa, tänada nende kuue helge suvise nädala eest.

Kuue nädalaga näeb Eestimaa suvest nii mõndagi. Kui saabusime, siis valgeid öid enam niiväga ei olnud, aga olid pikad-pikad päevad, silmipimestavalt päikeselised hommikud, õitest ja lõhnast tulvil kibuvitsapõõsad, kuldsed õhtud emakeelsete vestluste ja naljadega, mis pikkamööda sametisteks lilladeks öödeks muutusid, tassis auramas järjekordne värskest piparmündist tee.
Jõudsime näha, kuidas lõhnavad pärnaõied muutusid väikesteks rohelisteks pallikesteks, pihlakate ja kibuvitsade viljad läksid järjest punasemaks, kured hakkasid kogunema ning maasikate asemele tuli valgete klaaride uputus. Päevad läksid järjest lühemaks ning tegid ruumi pimedatele, tuulistele augustiõhtutele, mil puud kohisesid ning maa lõhnas juba sügisese niiskuse ja kolletamise järele.

Seekordselt reisilt noppisin taaskord peamiselt mälupilte ja nende eest tahakski sind tänada.

See ainulaadne turvalisuse ja rõõmsa heaolu tunne, kui oled inimestega, kes sind mõistavad, keda sind mõistad. Kellega võid rääkida kõigest ja mittemillegist, muretsemata selle pärast, mis tõlkes kaduma läheb, kas on kohane või kohatu, sest nende inimestega on kõik kuidagi nii iseeneslik ja loomulik.

Laulupidu. Ülevad tunded. Suured mõtted. Tuhanded eestlased ühes rütmis hingamas ja laulmas. Nügimine-trügimine. Hõiked stiilis:"Ärge koperdage jalus! Liikuge! Laske läbi! Kas te ei näe, ma olen käruga?! Jah, aga laulupidu ei ole lasteüritus!"

Õitsvad kibuvitsad.

Pastelsetes sinihallides toonides meri sinihalli taeva all.

Hommikused turulkäigud. Soolakurgi, õunte ja tilli lõhn. Hommikukohv värske saiakesega. Lõbusad vene keele harjutused pirukamüüjaga. Kollased tomatid ja kurgid, mis kätte võttes torgivad.

Kargelt tumesinine meri.

Jällenägemisrõõm.

Kukeseened. Esimesest kuni viimaseni. Kas on midagi paremat sibulaga praetud kukeseentest, kõrvale värke kartul ja värske till? Kui on, siis vahest ehk sibulaga praetud kukeseened, värke kartul, värke till ja korralik viil musta leiba võiga. 

Sammal. Sammal puude küljes. Sammal maa peal. Pehme, lopsakas, vaiba moodi sammal. Säbruline hall sammal.

See tunne, kui lained paati loksutavad, mootorimürin ei lase vestelda ning saab, magav laps süles, segamatult merd vaadata ja oma mõtteid mõelda. Või mitte midagi mõtelda.

Otse põõsast punaste sõstarde söömine ja kõik mustikate otsimised.

See tunne, kui oled välikontserdil. Õhtu. Pikad varjud. Esinejad on mantlites. Endal on nina külm, tennised vettinud ja termos soojendab käsi.

Vanad laudpõrandad ja nagisevad puutrepid.

Suvetripp algusest lõpuni. Kes teab, see teab.

Laulasmaa kooli bussipeatus. Kes teab, see teab.

See tunne, kui mõtled, et jalutaks hommikul rannas. Rohi on märg, liiv on märg, jalad saavad märjaks, tuul peksab näkku, pilvede tagant paistab vaevu päike ja tinahallid lained pekslevad vastu kallast. Aga jalutad ikkagi põhimõtte pärast, sest lühike Põhjamaa suvi ju.

Kell on veerand kaks öösel ja arvuti akut on 6%. Arvan, et universum tahab sellega öelda ühte järgnevast:
a) otsi toitejuhe;
b) mine magama;
c) asjad on nii nagu nad on.

Kui siit nüüd enam edasi midagi ei tule, siis ilmselt valisin b. Tegelikult, Kodumaa, on ka põhjamaises sügises, talves ja kevades palju ilusat. Mõistan, et siit alltpoolt Alpe on sedasi kerge öelda, aga pea vastu ja järgmisel suvel näeme. Emban!

See on romantika, mu unetute ööde laul

Proovisin ühe pildi peale koondada kõik asjad, mis Roku Töökale Isale kallid on - viinamäed, traktor, ja vein vaatides. Veini esindab see oliivipuu alla tõstetud vana vaat. Roku Töökas Isa elab viinamarjadele ja veinimajale. Tõuseb hommikul kell 5, lükkab kolinal akna lahti, nii et Roku Kunstnikust Ema võpatades ärkab. Kui ei saja, nendib Roku Töökas Isa rahulolevalt:"Täna ei saja!". Paneb riidesse, joob kohvi ja jookseb ummisjalu minema. Kui sajab, on ta tusameelne. Veinimajas on mõistagi vihmaste päevade puhuks terve rida toimetusi ja nokitsemisi, aga see pole muidugi sama, mis mööda mäekülgi üles-alla rühkida, tuul kõrvus vilisemas ja saapad porist rasked.

Esmaspäevast laupäevani, kui Roku Töökas Isa koju tuleb, peseb ta kõigepealt temale eraldatud pesuruumis end porist ja tökatist puhtaks. Seejärel viskab ta tööriided spetsiaalselt tööriiete pesemiseks eraldatud masinasse ning võtab sisse koha laua taga, kuhu Roku Kunstnikust Ema hoolitsevad käed on valmis seadnud kolmekäigulise õhtusöögi. Peale õhtusööki heidab ta päevinäinud punasele diivanile (mille jalgu parandas ta euroalustest väljalõigatud juppidega), paneb valmis telekapuldi ja juustu ning asub poliitilisi programme nautima. Öösel kella kahe paiku ta ärkab ja kolib voodisse. Pult ja näritud juust jäävad diivanile. Vahel on neile lisandunud apelsinikoori, viinamarjakobarate riismeid ja tühje karastusjookide pudeleid. 

Pühapäeviti tõuseb Roku Töökas Isa pisut hiljem, umbes kuue paiku. Avab kolinal akna ja vaatab, mis ilm teeb. Alustuseks käib ta viinamäed läbi. Seejärel veinimaja. Putitab traktoreid ja käib küla baarist läbi. Lõunaks tuleb ta hirmus rahutuna koju, üles köetud baaris kuuldud juttudest, kuidas teistel küla meestel on palju suurem saak, sügavamad kraavid, paremini maksvad kliendid, töökamad abilised ja üleüldsegi. Peale lõunat heidab ta punasele diivanile kas vormelit või jalgpalli vaatama, jääb magama, ärkab üles ja läheb veinimajja vaatama, kas seal on kõik korras.

Roku Kunstnikust Ema nuriseb alailma, et nad ei käi kusagil ja mingit seltsielu ei ole ja kallis kaasa ainult noriseb diivani peal ega näita mingit initsiatiivi üles. Niisiis võite ette kujutada tema üllatust, kui Roku Töökas Isa ühel pühapäeval välja pakkus, et läheks peale lõunat koos välja. Roku Kunstnikust Ema oli rõõmust pöörane. Tormas magamistuppa, lõhnastas, värvis huuled, sättis soengu. Siuh-viuh! Kostüüm-ridikül-kontsakingad. Istusid siis koos autosse ja Roku Kunstnikust Ema veel küsis, et kuhu sõidame. Roku Töökas Isa vastu, et küll näed, see on üllatus.

Järgnev on kirjeldamatu.

Roku Töökas Isa võttis suuna kõige viimasena soetatud viinamäele, kus ta oli kuude kaupa rassinud, metsikut loodust vagudesse ja sirgetesse ridadesse vorminud. Tegelikult oli see päris ränk töö. Kui ma poleks oma silmaga näinud, mis seal enne oli, siis ei kujutaks ettegi. Ühesõnaga, ta tahtis Roku Kunstnikust Emale kõiki neid ilusaid sirgeid vagusid näidata, jalutada tihnikust puhastatud tiikide juurde, rääkida sellest, kuidas ta võsast leitud hüti tahaks korda teha, et selles saaks magada. Roku Kunstnikust Ema, nähes, et rannapromenaadi asemel toodi ta poristesse vagudesse trampima, andis Roku Töökale Isale ridiküliga vastu pead, käskis ennast koju tagasi sõidutada ja rääkis järgnevatel nädalatel kõigile, kel kuulamiseks vähegi aega oli, sellest meeleolukast päevast, kui kallis kaasa ta pühapäeval jalutama kutsus. Lisades veel juurde, et koligu oma jõledasse hütti sinna viinamäele.

See lugu tuli mulle meelde seoses sellega, et meil Rokuga saab tänavu kümme aastat meie enda mälestusväärsest päevast, mis oli täis tundeid, ootamatusi ja liigutavaid stseene. Roku ütles, et me läheme ühte kohta, mis saab olema üllatus. Vahest me pole veel niikaua abielus olnud, aga põhimõtteliselt ma võiks temaga ka viinamägedele minna ja üldse ei virutaks ridiküliga piki pead, eriti, kui ta peab meeles mulle mainida, et tuleks kummikud ühes võtta.