Kuidas neid katkenud jutulõngu üldse jätkataksegi?

Kodumaa, aastaid on mööda läinud sellest, kui siin blogis viimast korda sõna võtsin. Polnud käinud sissegi logimas. Nüüd proovisin. Parool oli veel meeles. Tunne on, justkui oleks tagasi tulnud ammu mahajäetud koju. Keerad võtit. Ise ka pooleldi üllatud, et veel keerab. Teed ukse aeglaselt lahti. Kohe sisse ei astu. Seisatad lävel.  Hingad sõõrmetesse ettevaatlikult seda tuttavlikku lõhna, mida ainult oma isiklikus ruumis tunneb. Segatuna tolmu, tuulutamata seisnud ruumi ja veel millegi... huvitavaga. Kanalisatsioon? Surnud hiir?

Kulged ettevaatlikult tolmunud põrandalaudadel. Lased pilgul käia üle mahajäetud mööbliesemete (kui aegunud nad nüüd näivad!), raamatute, piltide ja aknalaudade, kus sai tundide kaupa istutud. Koltunud ajaleht kümne aasta taguse kuupäevaga. Tass, millest sai igal hommikul kohvi joodud. Meenutad, mis kõik siin kunagi ei toimnud. Mis sahmimine, mis pillerkaar, mis naerukilked, mis pisarad. Tundus, et elu oli just nüüd ja ei saa kunagi olema teistsugune. Aga saab olla teistsugune. Oi kuidas saab! Oi, kuidas ma olen muutunud. Aga, sina, vana kodu, oled selline nagu enne. Võtad mind vaikselt oma rüppe. Ei esita küsimusi, ei süüdista et kus olin, ei hõiska rõõmust, ei tee nägu justkui mõistaks. Lihtsalt vaikselt embad.

Ühesõnaga, mis ma selle kõigega nüüd öelda tahtsin öösel kell 2?

Jah, hetk tagasi vaatasin näiteks kella, tõdesin, et on kl 2 öösel ja küsisin endalt, et mida ma teen arvutis ja üleval kell 2 öösel, endal hambad pesemata, ja ilmselgelt vastus on see: getting into trouble.

Getting into trouble minu väikeses maailmas tähendaks midagi sellist, et proovin Kodumaale mõne kirjakese kirjutada. Kas Kodumaale neid kirju vaja on, seda ei tea. Aga mulle vist natuke ikkagi on vaja. Kasvõi selleks, et eesti keel ära ei ununeks.

Kahe nädala pärast saab mul täis 10 aastat Itaalias elamisest. See on päris pikk aeg ja ma pean veel ise ka mõtlema, kuidas sellesse suhtuda, et ma olen 10 aastat Itaalias elanud. Üks asi on aga kindel. Huumorist siin Itaalias puudu ei tule. Olgu siis või mustast huumorist. Tegelikult mul juba üks teema on, mida sinuga, Kodumaa, jagada.

Aga hetkel hakkab kell juba pool kolm saama ja ma pean kl 7 tõusma, et Hurmur basseini viia. Tuleb end otsustavalt diivanist lahti rebida ja võtta vastu strateegiline otsus: kas lähen magama täiskasvanute voodisse ja riskin, et enne kl 7t tuleb Nummik või Hurmur ka sinna ja ma pean neid tagasi oma vooditesse kupatama (vt ka: rikutud ööuni). Või siis lähen juba otsejoones nende tuppa ja arvutan (seda kõike täpselt nii kristallselge mõistusega, nagu see saab olla ühel Kanal peaaegu kl 3 hommikul) kumb neist võiks suurema tõenäosusega minust lähima 4 tunni jooksul puudust tunda ja asun õigele voodile külitama, et saaks need 4 tundi segamatult magada. Vot sellised spetsiifilised kalkulatsioonid, kallis Kodumaa, toimuvad mu elus hetkel. Ise ka imestan, mis tase.

Kodumaa, oleks tore sinuga veel kohtuda. Tsau!

PS! Lugejad said osavalt siit minema suunatud, nii et nüüd, Kodumaa, tundub, et jäimegi täitsa kahekesi. Haha!