Minu kompromiteerivad tutvused

Täna, Kodumaa, tahtsin sulle kirjutada sellest, kui kergelt satun ma piinlikesse olukordadesse. Pole üldse tarvis poliitikasse minna või end arutult täis kaanida. Leidlikule piisab vähesest!

Lugu 1 ehk kuidas minust sai selgrootu silmakirjatseja liiklusohutuse vallas

Kui ma Nummikut ära tooma lähen, juhtub täpselt samal ajal oma poisile järele tulema keegi elukutselise koduperenaise rihmikutega ema, kelle rahvust ma alguses tuvastada ei suutnud. Lasteaia personaliga räägib itaalia ja vahel inglise keeles, oma tõmmu lapsega mingis kolmandas keeles, mille sarnast ma veel kuulnud polnud. Kui kristalselt aus olla, siis nende rihmikute pärast ma ei kippunud tema rahvust väga tuvastama. Aga ühel päeval astus proua krapsti! ligi ja tutvustas, et ta on S. Aserbaidzaanist.

Läks paar päeva mööda. Seoses väikese vihmasajuga olin jätnud Hurmuri hetkeks koju (mitte üksi, loomulikult) ja plaanisin Nummikuga koos kvaliteetaega veeta ehk siis käsikäes lasteaiast koju jalutada. Proua S ka kohal nagu viis kopikat. Lisaks temale veel keegi prouadarja, keda ma varemgi näinud olin ning selgus, et samuti Aserbaidzaanist. No tore, liigume väljapääsu juurde ja justkui maa alt kerkib proua S abikaasa. Kuidagi arusaamatult kiiresti saabus ettepanek, et me viime teid koju ära. Vastasin, et kodu on lähedal ja ärgem tehkem tüli, aga poisid sagisid ja mängisid nii rõõmsasti, ettepanek tehti nii tungivalt ja ei tulnud seal püstijalu häid põhjuseid keeldumiseks, samal ajal kui kolm paari lõunamaiseid sõstrasilmi mind intensiivselt puurisid.
Konteksti selgitamise huvides lisan, et lasteaia ees, nagu Itaalias tavaks, on üks kreatiivselt pargitud autode-mootorrataste padrik. Autosid leiab parkimiseks ette nähtud kohtadel, ülekäigurajal, ristmikul, kõnniteel, sõiduteel kahes ja vahel ka kolmes reas (jah, see korralik, kes oma auto parkimiskohale pani, peab ootama, kuni kaks autot eest ära sõidavad). No otsin seal padrikus mingit minibussi moodi asja, sest ilmselgelt plaanisid meiega koos sõita ka prouadarja oma lapsega, proua S, tema kaks last ja mõistagi abikaasa. Kokku oli meid siis 4 täiskasvanut ja 4 last, kui sul, Kodumaa, vahepeal lugemine sassi läks. Hakkab juba Salman Rushdie raamatuks kätte ära minema kogu see tegelaste rohkus.

Ootamatult peatusime BMW X5 juures, millel kõik uksed kutsuvalt lahti justkui hakkaks lendu tõusma. Taipasin, mis toimub, hakkasin jorutama, et me ei mahu ja kodu on lähedal ja ärge muretsege päriselt. Mu vastleitud lõunamaised sõbrad lükkasid mu otsustavalt esiistmele, härra S hüppas rooli. Nummik oli juba omal algatusel tahaistmele roninud ja vajutas innustunult nuppe ja lärmles Aserbaidzaani poisiga. Ülejäänud täiskasvanud ja lapsed hüppasid ka tahaistmele. Turvatoole ei olnud ruumi tegemiseks ära võetud, sest neid lihtsalt polnudki. Üldmulje oli nagu rändtsirkus, vaid katusele seotud elevant oli puudu. Härra S muheles, et oh ta on nii harjunud, et autos kisatakse, et ta ei oska sõitagi, kui vaikne on. Pealegi olla Rooma liiklus Aserbaidzaaniga võrreldes nii igav ja rahulik. Mõistsin, et pole vist see seltskond, kus turvatoolidest rääkida. Õnneks kestis sõit 700 meetrit ja see kõik juhtus juba paar nädalat tagasi, aga pika taibuga inimesena mõtlen siiani, et kuidas see nüüd nii läks, et ise nõuan kategooriliselt turvatooli kasutamist ja turvavöö kinnitamist (ja siin Itaalias tuleb seda nõuda ja meelde tuletada oi kui tihti) ning korraga leian end istumas 5-kohalises autos, kus reisivad kaheksa inimest, kellest neli peaks ilmselgelt turvatoolis olema. Arvan, et nad hüpnotiseerisid mind. Muud vabandust ei ole.

Lugu 2 ehk kuidas mu no guns policy'le ujulas vesi peale tõmmati

Nummiku lasteaias pakutakse lastele võimalust reede hommikuti basseinis ujumas käia. Aga trikk on selles, et lapsevanem peab ise oma lapse basseini viima, hängima basseini kohal spetsiaalsel rõdul 45 minutit ning pärast oma siniste huultega võsukese kokku pakkima ja ära viima. Ideaalne koht teiste emadega rõõmsalt lobisemiseks, kui ma seoses puudujääkidega lastehoolduse alases logistikas ei peaks Hurmurit sinna basseini kaasa vedama.
Ühesõnaga, meie basseiniskäigud näevad sedasi välja, et Nummiku assisteerimise ajaks proovin Hurmurile mingi tegevuse leida ja palvetan, et kui Nummikuga naasen, leian Hurmuri sealt, kus ma ta jätsin. Näiteks ükskord tuli tal vahva mõte end kappi peita. Aga see selleks. Ujumise ajal on mul loominguline ülesanne leida Hurmurile tegevust. Kott on täis raamatuid, mänge ja muud Montessorit. Sest ma püüan olla tubli lapsevanem ja teen pingutusi selle nimel, et lapsed ei istuks ekraanide ees.

Ühesõnaga, esimese ujumistunni esimestel minutitel tutvusin proua D-ga Barcelonast. Just nii ta ütleski, et "ta tuleb Barcelonast". Õnneks olin äsja tema kodulinnas käinud, Kataloonia iseseisvuspüüetega värskelt kursis ning oli väga huvitav täheldada seda nüanssi, et ta ei tulegi Hispaaniast. Selgus ka, et ma meenutan talle väga tema ülikooliaegset sõbrannat Tsehhi vabariigist, kes olla samuti pikk  ja blond ja pidada olema lausa sarnaste näojoontega (vt ka: esimesel deidil teatatakse sulle, et näed välja täpselt nagu eksabikaasa). Erinevalt proua S-st saime proua D-ga jutusoonele, Hurmuril hakkas igav ja proua D tõmbas kotist välja iluvõimlemise lindi, et mu võsukest destruktiivsuse teelt tagasi aidata. Umbes niikaua oli Hurmur hõivatud, kuniks ta linti peos keerutas ja mõtles, et mida sellega tehakse. Näitasime abivalmilt natuke ette ka ja edasi olid järgmised 4 minutit sisustatud sellega, et ta proovis linti endale püksi toppida. Edasi tuli juba muud tegevust leida.

Järgmiseks ujumistunniks olin valmistunud! Raamatud, värvipliiatsid, kaustik, Legod. Liimi ja plastiliini ei olnud, aga üldises plaanis you name it, I've got it.  Kahju ainult, et Hurmur millesti ei huvitunud. Ujula rõdul oli palav, niiske, igav. Võtsin tal riideid vähemaks ja tegime igasugu akrobaatilisi mänge ning muud füüsilist koos. See kestis 10 minutit. Hurmur hakkas mind käest tirima, et võiks koju minna. Abivalmis proua D Barcelonast oli mu pingutusi vist juba pikemat aega jälginud, hüppas ligi ja teatas, et seekord võttis ta Hurmurile mänguasja kaasa. Kuldsete kaunistustega must revolver! Ja nii juhtuski, et hoolimata sellest, et hoiame kodu relvadest puhtana ja oleme sugulastel relvade kinkimise keelanud, jookseb Hurmur laste ujulas, kõikide Nummiku klassikaaslaste emade kergitatud kulmude ja pilkude all ning vehib püssiga.

Ma ei võta enam ausalt sel teemal sõna, kas peaks lubama lastel relvadega mängida ja kas turvatoolid võiks autos olemas olla :)

Kuidas neid katkenud jutulõngu üldse jätkataksegi?

Kodumaa, aastaid on mööda läinud sellest, kui siin blogis viimast korda sõna võtsin. Polnud käinud sissegi logimas. Nüüd proovisin. Parool oli veel meeles. Tunne on, justkui oleks tagasi tulnud ammu mahajäetud koju. Keerad võtit. Ise ka pooleldi üllatud, et veel keerab. Teed ukse aeglaselt lahti. Kohe sisse ei astu. Seisatad lävel.  Hingad sõõrmetesse ettevaatlikult seda tuttavlikku lõhna, mida ainult oma isiklikus ruumis tunneb. Segatuna tolmu, tuulutamata seisnud ruumi ja veel millegi... huvitavaga. Kanalisatsioon? Surnud hiir?

Kulged ettevaatlikult tolmunud põrandalaudadel. Lased pilgul käia üle mahajäetud mööbliesemete (kui aegunud nad nüüd näivad!), raamatute, piltide ja aknalaudade, kus sai tundide kaupa istutud. Koltunud ajaleht kümne aasta taguse kuupäevaga. Tass, millest sai igal hommikul kohvi joodud. Meenutad, mis kõik siin kunagi ei toimnud. Mis sahmimine, mis pillerkaar, mis naerukilked, mis pisarad. Tundus, et elu oli just nüüd ja ei saa kunagi olema teistsugune. Aga saab olla teistsugune. Oi kuidas saab! Oi, kuidas ma olen muutunud. Aga, sina, vana kodu, oled selline nagu enne. Võtad mind vaikselt oma rüppe. Ei esita küsimusi, ei süüdista et kus olin, ei hõiska rõõmust, ei tee nägu justkui mõistaks. Lihtsalt vaikselt embad.

Ühesõnaga, mis ma selle kõigega nüüd öelda tahtsin öösel kell 2?

Jah, hetk tagasi vaatasin näiteks kella, tõdesin, et on kl 2 öösel ja küsisin endalt, et mida ma teen arvutis ja üleval kell 2 öösel, endal hambad pesemata, ja ilmselgelt vastus on see: getting into trouble.

Getting into trouble minu väikeses maailmas tähendaks midagi sellist, et proovin Kodumaale mõne kirjakese kirjutada. Kas Kodumaale neid kirju vaja on, seda ei tea. Aga mulle vist natuke ikkagi on vaja. Kasvõi selleks, et eesti keel ära ei ununeks.

Kahe nädala pärast saab mul täis 10 aastat Itaalias elamisest. See on päris pikk aeg ja ma pean veel ise ka mõtlema, kuidas sellesse suhtuda, et ma olen 10 aastat Itaalias elanud. Üks asi on aga kindel. Huumorist siin Itaalias puudu ei tule. Olgu siis või mustast huumorist. Tegelikult mul juba üks teema on, mida sinuga, Kodumaa, jagada.

Aga hetkel hakkab kell juba pool kolm saama ja ma pean kl 7 tõusma, et Hurmur basseini viia. Tuleb end otsustavalt diivanist lahti rebida ja võtta vastu strateegiline otsus: kas lähen magama täiskasvanute voodisse ja riskin, et enne kl 7t tuleb Nummik või Hurmur ka sinna ja ma pean neid tagasi oma vooditesse kupatama (vt ka: rikutud ööuni). Või siis lähen juba otsejoones nende tuppa ja arvutan (seda kõike täpselt nii kristallselge mõistusega, nagu see saab olla ühel Kanal peaaegu kl 3 hommikul) kumb neist võiks suurema tõenäosusega minust lähima 4 tunni jooksul puudust tunda ja asun õigele voodile külitama, et saaks need 4 tundi segamatult magada. Vot sellised spetsiifilised kalkulatsioonid, kallis Kodumaa, toimuvad mu elus hetkel. Ise ka imestan, mis tase.

Kodumaa, oleks tore sinuga veel kohtuda. Tsau!

PS! Lugejad said osavalt siit minema suunatud, nii et nüüd, Kodumaa, tundub, et jäimegi täitsa kahekesi. Haha!