Kebab ja itaalia televisioon

Oh ma loen nii huvitavat raamatut praegu - Paul Ginsborgi "Italy and Its Discontents 1980-2001".
òigupoolest on see teos juba aastaid oma jàrge oodanud. Nimelt ysna alguses, kui Itaaliasse kolisin, ostsin sellele eelneva "A History of Contemporary Italy 1943-1980". Paul kirjutab aga nii sisuliselt, et peale vàsitavaid tòòpàevi Orjapidajaliku Tòòandja juures ja pidevaid reisimisi jài Itaalia ajalugu kuskil 60ndate alguses minu jaoks pooleli. Hàmmastav, kuidas teooria praktikast erineb! Teoreetiliselt arvad, et mis see siis àra ei ole reede òhtul lennujaamas (ja hiljem lennukis) hàngides pisut harivat infot omandada, aga tegelikult oled peale check-in'i selline kòògivili peast, et istud kòval pingil ja lihtsalt vahid tyhjal pilgul enda ette. Laupàeval àrkad, istud pidzaamas teleka ette, nàrid otse pakist kuiva myslit. Esmaspàeva hommikul enne lennujaama sòitu korjad pesumasinast pesu, mis juba laupàeva pàeval end pestud said ja ise ka ei saa aru, kuhu jàrjekordne nàdalavahetus kadus.

Aga tulgem, lapsed, teema juurde tagasi! Yhesònaga, vahepeal on mitu nàdalavahetust ja aastatki mòòda làinud ja juba sain muudest allikatest teada, mis 60ndate algusest kuni 70ndate lòpuni Itaalias toimus (ilge pekk ja segadus kokkuvòtlikult òeldes). Tundsin, et vòiks otse 80ndatesse hypata kyll.
Peab ytlema, et olen ainult 3 peatykki làbi lugenud, aga veel ei ole tulnud pettuda. Kas selle raamatu keegi eesti keelde ka tòlkinud on? Minu meelest esimesed 3 peatykki vòiks kyll. Aga korralikult, mitte yle jala!
Eriti meeldib mulle see, et Paul on vòtnud ette uurida taolisi mitteklassikalisi ajaloolaste teemasid nagu nàiteks itaalia emade ja poegade suhte dynaamika, tarbimisharjumuste ja peremudeli muutumine ning muud elulised teemad.
Itaalia televisioonist tuleb ka juttu. Praegu nàiteks tahtsingi sinuga, Kodumaa, jagada infokildu, et Itaalias ajas kommertstelevisoon oma kòige kommertsimas mòttes vist Euroopas esimesena haarmed laiali. Umbes, et itaallased olid Euroopas esimesed, kes mòtestatult hakkasid tegutsema selle loogikaga, et televisiooni ylesanne on saata eetrisse mitte saateid, mis rahvale meeldivad vòi kasulikud on, vaid selliseid saateid, millega ajab teleka ette kokku konkreetset tyypi turusegmendi, mida reklaamiostjal tarvis on.
Nàiteks Paul vàidab, et 1984.aastal nàidati Itaalias iga pàev 1.500 telereklaami, mis olla rohkem kui kogu ylejàànud Euroopas kokku. Kui viimati Eestis kàisin, rààgiti, et tàhelepanelikud kodanikud on màrganud, et telereklaamid on kòvema volyymiga kui muud saated. Itaallased tulid selle peale juba kuldsetel 70ndatel.
Kòige huvitavuse ja pònevuse juures peab ka vàikese kriitikanoole Pauli suhtes teele panema. òige oleks muidugi seda kriitikat konkreetsete nàidetega pòhjendada, aga kuna ma loen paberist raamatut ja ei viitsi post-it'ite ja hariliku pliiatsiga sahistada, siis ei leia enam yles neid nàiteid. Yhesònaga, aeg-ajalt kasutab Paul statistikat ja numbreid ysna meelevaldselt, et mingit oma seisukohta toestada. Ma ei tea, kas oleks pàris korrektne vòtta suitsetavate meeste populatsioon aastal 1970 ja suitsetavate naiste populatsioon aastal 1986 ning sealt protsente vàlja tirida ja yhte lausesse kòrvuti panna. Selline meelevaldne illustreeriv nàide. Teisest kyljest on Paulil ladus ja lobe jutustamisstiil ning ylevaatlike tabelitega stiilis "Lehmade keskmine lypsivòimekus Itaalia regioonides aastatel 1972-1979" ta lugejat ei kiusa. Ehk nagu meil siin òeldakse:"Nii ei saa, et vaat on veini tàis ja naine purjus." Nii nagu elus, samuti raamatukirjutamisel tuleb pòhimòttelisi valikuid teha :)

Kuna mul ei ole selle raamatu Kindle versiooni, siis nyyd mòtlesingi, et kui tekib mingi muu pònev infokild, siis viskan kohe siia blogisse selle, et vàhemalt endale meelde jààks. Vaatame, kas jààbki mòtteks, vòi viitsin pàriselt ka ellu viia.

Yhtlasi tahtsin yhest teisest loetud raamatust kirjutada - Haive Petersoni "Kebab ja kilukarp" (tànks L ja T!). Rààgib sellest, kuidas hakkaja eesti naine tyrklase ja soomlasega koos kebabiurgast pidada yritab ja mis sellest kòigest saab. Selle raamatuga seoses tekkisid mul jàrgnevad mòtted. Esiteks, jummel tànatud, et ma Tallinnas kebabi pole sòònud. Kui oleks, siis nyyd sellest kòògipoolest lugedes tòuseks klomp kurku kyll.
Teiseks kohati tunnen ennast ja meie veinimaja àra. Oh òudust! Kolmandaks on see raamat jàrjekordne illustreeriv nàide veendumusele, et multikultuursed tòòkeskkonnad on jòukohane ylesanne ainult intelligentsele, kòrgelt haritud, empaatiavòimelisele inimesele. Ja isegi neile pole see tihtipeale kerge.
Yhesònaga, kui tàna minult keegi kysiks, et kas "tsivilisatsioonide konflikt" vòi "ajaloo lòpp", siis see vàike raamatki nàitab meile veenvalt, et mis muud kui "tsivilisatsioonide konflikt" meid ees oodata saabki. Enamus populatsioonist ei ole kahjuks intelligentsed, kòrgelt haritud ja empaatiavòimelised inimesed vaid lihtsad tòòlised, teenistujad, restoranipidajad.